Käisime eile linnas. Sõidu ajal oli süda nii paha, et mõtlesin kas võtta taskust koerakakakott ja oksendada või vaikides kannatada. Mees naeris kõrval nagu lollakas ja üritas mind meelega oksele ajada. Nalja kui palju.
Kui lõpuks välja pääsesin siis iiveldas veel tükk aega…
Kohe meenus kuidas ma ükskord emaga poes käies nurka oksendasin. Täiesti lambist. Kohe hakkas parem… :D
Käisime siis linnapeal ringi ja vahepeal vist pingutasin mehele järgi joostes liialt või ma ei tea. Igatahes vahepeal wc’s käies sain infarkti. Pühkides tuli erepunast verist lima. Hästi tibatilluke tükike. Vaatasin seda paberil ja mõtlesin ”Oooo ei, mitte jälle. Palun ei…”
Pühkisin veelkord ja tuli natuke rohkem. Ma olin lihtsalt…kabuhirmus. Seda ei ole võimalik kirjeldadagi.
Ruttasime siis kiirabisse ja sealt suunati meid sünnitusosakonda. Pidime kokku ootama mingi üle 40 minuti. See tundus lõputu aeg.
Kui lõpuks kabinetti sain siis olin juba uksetaga pisaraid valanud ja lihtsalt värisesin. Arst vaatas mind üle ja ütles, et emakakael on puhas ja kõik on korras. Verd ei ole näha. Te ei kujuta ette ka mis kergendus see oli ja mis rõõm… Praegugi tulevad külmavärinad kui mõtlen, et mis kõik oleks võinud olla.
Ta pidas mind ilmselt napakaks. Aga no kui ma näen verd seal kus seda olema ei peaks ei saa nagu rahulikuks ka jääda.
Küsisin, et ehk saaks uh’is ka käia, et välistada peetumine ja muu jama ning näha kus maal asjad on. Muidugi oli ta nõus. Seekord oli ta palju sõbralikum ja vahvam (kui keegi aru ei saanud siis oli valves sama arst kelle juurde mina end kirja panen).
Igatahes, ultraheli kabinetti tuli mees ka sisse ja see nägu kui ta meie Täpit esimest korda nägi! Nii lahe kuidas ta terava pilguga ekraani uuris… Arst ütles, et kõik on korras ja rebukott ning ka Täpi on mõlemad näha, mis on väga hea. Mainis, et ka südamelööke oli natukene näha aga kahjuks ei saanud rohkem suumida.
Ta näitas ka mulle, et kus ja mis on. See oli nii lahe! Oh te ei kujuta ette ka milline kergendus see oli…
Kuigi üks asi mis mulle ei meeldinud, ma ei saanud pilti. Ta ütles, et nemad ei prindigi, ainult nende enda protokollide jaoks. Nagu mis mõttes? Kas ma siis ei saa ühtegi pilti lapsest või?
Arst vist mõtles, et ma ajan vere kohta jama ja tahtsin lihtsalt UH’i… :(
Siiani ei tea mis lima see oli või kust see tuli aga ma olen rõõmus, et see nüüd kadunud on ja loodan, et ei pea sealt verd enne sünnitustegevuse algust nägema (7 ja pool kuud paluks veel turvalises pehmuses mõnuleda!).
Ta saatis mind vereproovi andma, et näha kas hcg on tõusnud. Täna helistades oli tase juba peaaegu 13 tuhat. 6 päevaga 1958’lt 13 000’le. Kivi langes südamelt…
Lipsuke
Meie Lugu
Tõenäoliselt oli kuskile õõndesse jäänud vana verega, mis nüüd veidi äkilisemalt ja rohkem liigutades välja tuli. Seda juhtub päris tihti :).aga vähemalt tead nüüd, et kõik korras ja süda põksub vapralt :)
Vähemalt süda rahul jaa..
Palju õnne ja edu!
Aga ma ei saa aru, miks su mees ei või siis normaalsem olla ja rahulikumalt kõndida, teab ju, et sa rase.
Tal pikad jalad ja harjunud, et kiirelt kõnnime.
Mina mäletan,et kartsin tihti vetsu minna, et äkki leian miskit,mida olema ei peaks…aga tore,et kõik ikka korras:)
Mul samamoodi… :(
UH piltide kohta nii palju, et igalpool neid ei antagi :( Nii mõneski beebigrupis on arutatud kui ebaõiglane see on. Näiteks Tartus peab maksma piltide eest, osades väiksemates kohtades ei saagi ja Tallinnas saab pilte hunnikutes kui tahta. Mul rasedus poole peal ja pilte olen saanud siiani 4.
Ma neile ehitan! Hakkavad mulle kasvõi silmaaugust neid printima. Kui saavad endale siis saavad mulle ka kurat :D Tegelikult ma ei tea kui neilt pilte ei saa siis….ma tahan pilte! mida helli. Sellega ei lepi küll. :S
Hakka varakult raha koguma. Siis saad varsti tasulisse minna ja kenasid pilte tellida! ;) :D
Vb vahetan arsti ja tema pidi saatma igale poole teste tegema. Vb
Meie ka ei saanud pilti aga õnneks oli mu mehel kiire mõtlemine ja ta tegi UH monitorist pilti. Kuna nüüd on telefonid päris hea kaameraga siis jäi pilt ka ilus ja selge… :)