Tahad üht aga läheb nagu ikka

Johhaidii, mis andmine nüüd selle eelmise postituse peale lahti läks! Päris ”hea” comeback blogimaailma (see polnud tegelikult üldse nii plaanis). Ma mõtlesin täna töö juures, et mul lahvatab telefon kohe leekidesse ja põletab meid kõiki sinna salongi maha. Ainult laulis ja vilises mul seal kapi peal, 733011 teadet ees…

Ma reaalselt ei suuda isegi järgi lugeda kõiki kommentaare ja jagamisi aga ega ma väga ei viitsigi, sest mul hakkas juba umbes peale 10ndat üli tarka kommentaari pea valutama. Õnneks on minusuguseid lolle lauajalgu veel, seega ei pea mina end ka nii üksikuna tundma. Mulle nii meeldis, kuidas mõni mind lauslolliks tembeldas (sellele mul iseenesest vastuväite puuduvad), kes lapsi vaid raha pärast valmis trükkinud on.

Broke Bitches GIFs | Tenor

Ma tõesti tahaks teada kust jääb mulje, et ma EELDANGI, et mind peab aitama ja toetama, et ma EELDANGI, et riik peabki mu tited üles kasvatama? Muidugi on ”tasuta raha” tore, ära ei ütle, aga ma pole elusees võtnud seda kui mingit iseenesest mõistetavat asja. Nad võivad hommepäev uue ideega lagedale tulla, et näe, lappige nüüd kotte ja ei saa te sarisigijad rohkem mingit toetust – mis siis? Saadan lapsed tagasi, sest sorri jupatsid, teid pole enam vaja, toetust ju teie pealt rohkem ei saa.

Sounds Like A Great Idea Sounds Good GIF - Sounds Like A Great Idea Sounds  Good Excited - Discover & Share GIFs

Põhimõtteliselt tahtsin ma eelmise postitusega lihtsalt öelda, et kolmanda lapse perre lisandumisega kasvab minu arvates kulu hüppeliselt, sellest ka nö vajadus toetuse järgi ehk suurem 3+ lapsega peres. Tahtsin lihtsalt enda mätta otsast rääkida mismoodi mina asja näen, kuidas minul kuludega on jne. Riik loomulikult ei peagi katma lapse kasvatamisega seonduvaid kulusid, sellepärast selle asja nimi ju toetus ongi. Igaüks saagu ikka nii palju lapsi kui mitu ta neid üles kasvatada jõuab. Aga kahjuks ei ole see alati nii…

Näen ka mina neis toetustes väga suurt ohumärki, mis puudutab just keerulisema siseeluga peresid, kus ehk tõesti uus emapalk ja ”hirmussuur” toetus justkui tööl käimist asendavad. See on niiiii fucked up teema, et ma parem ei hakka sellele mõtlemagi. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi tuleks seda regullida ja kiiiiiireeestiii. Niimõnigi tuleks sundkorras (või ”kogemata”) ära sterrida.

Ühesõnaga, mu püsilugejad, mu armsad, kui ma saaksin ja mul oleks, teeks ma teile kõigile rahasadu, sest ma tean, et kõigil on praegu väga raske aga kahjuks mul ei ole ja ma ei saa. Seega saadan teile ühe sooja virtuaalse kalli ja loodan, et olukord läheb varsti paremaks.

Hang in there"

Comments

comments

3 thoughts on “Tahad üht aga läheb nagu ikka

  1. Mina olen sinu arvamusega nõus, et lapsed tehakse endale mitte toetuste pärast – samas “taskuraha” on tore.

    Ainus kus minu vaade sinuga ei ühti (ja ei peagi) on see, st ei saa võrrelda 1 last ja 3 last – siis on tõesti erisus suur. Samas 2 last ja 3 last – siis ei näe ma et kolmas laps nüüd tooks 600 eurose vahe (toon sinu laada na talveriiete näited).

    2 last – 6 eurot kartulilaast, 12 eurot jääjook ja 200 eurot talve riided (kombe ja kindad)

    3 last – 9 eurot, 18 eurot ja 300 eurot.

    Samas kahe lapse emal palk 1000+160( kulu laste peale sellest nii et 1160 kulub 218 eurot ja alles jääb 942 eurot) ja kolme lapse emal 1000+860 (kulu 1860 eurost 327 ja alles jääb 1532) . Vahe on märgatav, kulu siiski nii hüppeline ei ole.

    Eks sealt see lahkheli tulebki inimeste vahel, mina ei võrdle 1 last ja 3-4 last, samas 2 last j 3 last enam ei ole sellise määrava rolliga. Ja taas ei saa võrrelda 2 last ja 4-5 last . Käärid tulevad just 2 last ja 3 last – kui juba need numbrid muutuvad siis ei ole tõesti midagi arutada (kulud suuremad ja toetus on kasuks).

  2. Eile oli Vikerraadios kena selgitus koos mitmete spetsialistide sõnavõttudega, mis on mis (mis on lapsetoetus, mis on suure pere toetus ja miks neid ühte patta panna ei maksa) ja väga hästi näitlikustatud puust ja punaseks koos konkreetse statistika ja arvudega see, kuidas peretoetus mitte ei suurenda ebavõrdsust (nagu need kõige targemad kommenteerijad väidavad), vaid aitab seda just vähendada ja kuidas alates peretoetuste süsteemi kehtestamisest ei ole kolme ja enama lapsega pered enam vaesusriski kõige kõrgemal pulgal (mida nad enne täiesti faktiliselt kinnitatult olid). Soovitan kuulata kõigil, kes härga täis lähevad ja ebavõrdsusest (tavaliselt on kommentaarist näha, et end asjaga tegelikult kurssi viimata) jahuma hakkavad. Ja väide, et lapsi tehakse, et ei peaks tööl käima – tule taevas appi, selle rahaga, mis toetustega saab ei ela ju 5-8-liikmeline pere kindlasti ära, otseloomulikult käib enamus vanemaid tööl ka, lihtsalt millegipärast ei ütle ülemus, et oi, sul nüüd üks suu juures toita, panen palka ka juurde, palka saad oma täiskoha eest ju ikka samapalju, olenemata sellest, kas oled lastetu või viie ülalpeetavaga suurpere vanem. Ja siin hakata jahuma, et aga siis võiks ju iga lapsega võrdse summa võrra tõusta kogu perele makstav toetus on hülgemöla – lapse kulud ei seisa pere kuludest lahus! Kui kahe lapsega pere teenib kokku 3320 eurot (isa 1600, ema 1600, kummagi lapse eest 60 lastetoetust), on pere sissetulek ühe inimese kohta 3320/4 = 830 eurot, kolme lapsega pere sissetulek (1600 + 1600 + 60 + 60 + 100 (kolmanda lapse lapsetoetus) + 300 (peretoetus) = 3720 eurot) ühe inimese kohta on aga ainult 744 eurot. Ka koos peretoetustega on paljulapselised ikka kehvemas seisus, lihtsalt natuke vähem ebavõrdsemas, kui oleks muidu. Ja ma ma ei räägigi sellest, palju maksab trenn, lasteaia kohatasu ja riided lapsele selga, mis on n-ö ainult lapse peale kulutatavad summad, ma räägin kodulaenust, küttekuludest, toidukuludest, autokuludest ja kõigist muudest PERE üldkuludest, mis lisaks igale näole riiete ostmisele ja trenniraha maksmisele paljulapselisel perel kordi suuremad on kui ühe-kahe lapsega peredel. Jah, siin on kõiketeadjatel varrukast võtta kohe see, kuidas lapsed võivad ju kolmekesi ühes toas elada ja autoga ei peagi üldse sõitma kui perel selleks vahendeid ei ole jne aga tuleb aru saada, et see kui pered peavad võtma tarvitusele seesugused meetmed, et hakkama saada tähendabki juba üsna suure tõenäosusega, et lapsed kasvavad vaesuses (jaa-jaa, toa jagamine või auto puudumine ainuüksi veel vaesust ei tähenda, aga ma usun, et iga vähegi intelligentsem inimene saab aru, mida ma mõtlen). Eks kokkuhoiu mõttes võib ju terve pere kord nädalas ühes ja samas vees vannis ka käia, aga küsimus ongi selles, et kas me ühiskonnana tahame, et meie pered peaksid sel viisil virelema, sest “saagu siis vähem lapsi”? Kellele me seda elu-olu siin siis ehitame ja hoiame kui kõik saaksid selleks, et tööl käiva inimesena tänapäevaseid elustandardeid säilitada ainult 1-2 last (ja mõni ei saa sedagi)?
    Teine asi, mis mul harja punaseks ajab on see kui suure häälega imestatakse ja kurjustatakse plaani üle maksta peretoetust lapse 24-aastaseks saamiseni. Sealjuures tunduvad kõik imestajad ise olevat “otse kutsekast 17-aastaselt kolhoosi tööle läinud” ja 24-aastaselt juba kaks last lasteaiaealiseks kasvatanud. Keegi ei võta vaevaks süveneda, et sellise 17-aastaselt tööle ja lapsi tegema hakkava “lapse” eest ei maksagi keegi midagi – tema ongi oma elu peal, makstakse ikka selle lapse eest, kes täiskohaga õpib ja seega vähemalt enda eraldi leibkonnana ära elatamise väärtuses sissetulekut ei teeni ehk ongi vanemate ülalpidada. Keskkool lõpetatakse reeglina 19-aastaselt, ülikooli bakalaureuseõpe (kui kõik läheb plaanipäraselt) 22-aastaselt, magister 24-selt ja seda kõike juhul kui ei teki mingeid lisaviivitusi, välissemestreid vms, lisaks astutakse ülikooli tihti sünnikodust sadu kilomeetreid eemal teises linnas, mis paneb majanduslikult omakorda suure põntsu. Jah, alati võib minna lihtsalt klienditeenindajaks (mitte, et mul midagi klienditeenindajate vastu oleks, lihtsalt ameti võiks ikka saada valida kutsumuse järgi) ja keegi EI PEA magistrikraadini õppima, kuid kes seda teha soovib ja kelle pea võtab, võiks ju selle võimaluse saada ja seda see peretoetuse süsteem võimaldabki.
    Mind teeb lihtsalt kurvaks see, kuidas nii paljud inimesed keelduvad nägemast suuremat pilti ja kui raha just nende enda taskusse ei kuku, on kõik igal juhul “ebavõrdne”.
    Need mõtted siin on kirja pandud ühe lapse ema poolt, kes ise 25 esimest eluaastat mitte just kõige jõukamal järjel perekonna toel täiskoormusel õppis (ja on selle võimaluse eest siiralt tänulik).

Vasta A.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.