Täid ei ole tegelikult räpakollide haigus

Annemaia sai kuskilt täid. Nüüdseks on probleem muidugi kõrvaldatud, aga kuna ma selle protsessi käigus tajusin ebameeldivat hoiakut ja pool linna oli seda täi juttu täis, siis tühja kah. Ongi aeg, et keegi avalikult ka räägiks sellest ebameeldivast ja justkui räpakusele viitavast ”haigusest”.

Kuna nakatumise allika välja selgitamine on pea võimatu, siis olen ma loobunud igasugustest ”äkki siit” ”äkki sealt” mõtetest. Pealegi, nakatumiseks ei ole ju ÜLDSE palju vaja. Piisab, kui lapsed peadpidi koos mängivad või proovivad pähe sama kübarat kuskil kostüüminurgas. Sama kammi, patsikummi, rätiku või mütsi kasutamisest ei hakka ma rääkimagi, eksole. Piisab ka sellest, kui sa toetad oma pea samale peatoele, kus on olnud täide kandja pea. Ka poes uut mütsi või pluusi proovides võid täid saada. Täiskasvanud täi peab omapead vastu lausa kuni kaks päeva!!! Seega kui haiguse kandja proovis üleeile sama mütsi, mis sina, siis… PALJU ÕNNE! Täid võid saada sama kergelt, kui mõne viirushaiguse. Ma ütlen, selleks ei ole vaja muud, kui olla vales kohas, valel ajal…

Mis puutub sellesse, et täid on räpakate haigus, siis see on tegelikult sulaselge valearusaam. Täid nimelt ei tahagi minna pähe, mis on rasvane ja pesemata, sest rasvasele ja libedale juuksekarvale on neil palju raskem muneda ning sellises peas on neil endil ka raskem liikuda. Ma arvan, et see müüt võis ehk tekkida sellest, et puhtad inimesed avastavad elukad varem ja tegelevad probleemiga kohe, aga need teised… ei tee seda ja lõpuks on asi ikka vääääga hirmus.

Igatahes, Annul olid täid – täpsemalt lausa kaks tükki. Ja see ei ole veel kõige hirmsam asi kogu loo juures – ka mina sain täid! Ma poleks elusees arvanud, et kolme lapse emana pean ma elus esimest korda tegelema selliste rõvedate elukatega MINU ENDA peas. Jopakolla, ausõna noh. Võehh, rõveduse värinad. Mul hakkab peanahk kihelema vaid sellele mõtlemisest!

Aga kui juba täidest juttu tegin, siis räägin ikka sellest ka mis kaasneb ühe korraliku täi epideemiaga (olgugi, et ”epideemia” oli meil kahe peale kokku vast kolm-neli elukat, samas nädalaga oleks neid juba vääääga palju olla võinud, sest üks täi võib muneda päevaga kun 10 muna!). Kõik voodiriided tuleb pesta vähemalt 60kraadiga või siis triikida kuumalt. Kõik tekid-padjad-voodikatted-pleedid jms tuleb kloppida, triikida, võimalusel pesta 60kraadiga. Sama kehtib ka riiete ja pehmete mänguasjade kohta. Eriline tähelepanu siis muidugi mütsidele ja muudele peakatetele ja -kaunistustele. Juuksekummid ja harjad on soovitav minema visata.

Iga päev vahetasime kõigil voodiriideid. Ma pesin ja triikisin selle aja sees vist mingi 15-20 masinatäit riideid… Mütse veel sügavkülmutasin ka just in case, sest neid ei tohtinud 60ga pesta ja ma ei julgenud kindel olla, et triikides kõik maha ikka surid. Muidu on öeldud, et asju, mida ei saa kuumalt pesta või triikida, võib ka vähemalt kaheks nädalaks grippkotti sulgeda, sest munast saab selle ajaga noor täi ja too hukkub, kui ta ei saa esimese 24h jooksul verd imeda. Aurupesur on ka sellisel puhul VÄGA tänuväärne asi…

See protsess oli rõve, tüütu ja aeganõudev, sest tingud (täi munad, kust tuleva uued täid) ei taha üldsegi nii kergelt hävida. Mune õnneks väga palju polnud, ainult mõned üksikud, aga ikkagi. Maru tüütu. Esimesel päeval ostsin mitu pudelit shampoone ja lahuseid, et need raiped maha mõrvata. Hoidsime seda keemiat peas kauemgi, kui kästud, kammisin juukseid spets täikammiga mitu korda jne, täpselt nagu peab, aga ikka leidsin järgmisel päeval Annu juustest muna, mis tegi küünte vahel plõksu, st see raibe IKKA ELAS ja arenes. Mul oli ikka suht midapekki nägu ja tekkis tunne, et issaaaand, me ei saa iial lahti neist. Lõpuks otsustasin, et kuumutan nad surnuks lokitangidega ja tegin Annul vahvlilokid ja vot see aitas! Mitu päeva peale seda veel muidugi kammisime juukseid ja koukisin iga pudi väriseva südamega välja, et seda lähemalt uurida ja kindel olla, et tegu pole mõne täiraipe või tolle munaga. Rõve, ütlen ma!

Nui neljaks, nüüd tõusen iga päev kaks tundi varem ja teen Annule Prantsuse punukad (ma ei oska ÜLDSE patse teha!), et nende rõvedike juustesse pääsemine oleks edaspidi max raske. Kasutatud mütside ostmise isu läks ka ikka vääääga pikaks ajaks ära. Ühesõnaga, täid on levinud probleem, see ei ole kuidagi seotud inimese eluviisidega ja oleks viimane aeg kummutada valearusaamad. Täid on lihtsalt rõvedad ja tüütud.

Olete kunagi täidega kokku puutunud?

Comments

comments

18 thoughts on “Täid ei ole tegelikult räpakollide haigus

  1. Meil tõi suurem neiu suvel ühelt pikemalt külasviibimiselt täid koju. Oi ma olin tige. Kusjuures, tookord lugesin, et tuleb vähemalt 90kraadi juures pesta ja triikima ei pea. See selleks, meil kestis see jama ikka suht pikalt, sest ta jõudis need sel ajal, kui me veel ei teadnud, et munaraisad alles on, anda edasi ka neile, kelle juures suhteliselt igapäevaselt mängimas käis ja seal kohe ei avastatud. Mina pääsesin ühe täiga, noorem plika ka ühe täiga, vabanesime šampooni abil.
    Aga iga kord kui üle hoovi mängimas käis, tõi uue satsi ja me nagu lollakad mõtlesime, kuidas selline asi võimalik on, et koristame, peseme, lasime tal mütsi toas kanda, et kui end unustab siis vähemalt ei pühi neid kuhugi, tegime patse nii talle, kui teisele lapsele, et vältida levikut ja ikka nagu lahti ei saanud. Lõpuks kui pildi kokku panime ja aru saime, siis juba läks ruttu see täidest lahti saamine, aga selleks ajaks olin ma miljoni närviraku võrra vaesem, sama hulga hallide karvade võrra rikkam ja kerge paranoia kestab siiani.

  2. Minu kokkupuude täidega oli juba aastaid tagasi aga siiani väga hästi meeles, aasta tagasi oli mul veel olemas ka veel see spetsiaalne täikamm, millega siiani kontrollisin, kui pea veidi rohkem sügeles või tekkis mingi kahtlane kõõm :D
    Minul avastati täid koos munadega peast täiesti juhuslikult, kui ema punus mulle patsi. Märkas liikumist ja siis kui hakkas vaatama pidi ära minestama, sest nad olid juba jõudnud ka päris palju muneda. Ema jooksis kohe apteeki ja ostis kõik vajamineva, mäletan veel, et oli selline šampoon või asi ja see lõhnas teistmoodi, muretsesin, et kui teiste lastega kokku puutun ja teised seda lõhna tunnevad, et mida siis neile ütlen. Ema ütles lihtsalt, et ütle neile, et proovisid uut šampooni! :D Mul tookord oli kui dagi nii suur häbitunne, et ei julgenud nendele noortele öelda, kellega kokku puutusin aga tegelikult peab teavitama neid, sest täid levivad tõesti kiiresti ja parem juba siis kogu täiega neid hävitada, et ei tekiks sellist olukorda, et ise tegelen, hävitan jne aga sellest pole kasu, sest kellelegi teisel ikka on ja ring hakkab otsast peale.
    Minul lõppes see nii, et tegelikult päris pikka aega kui kammisin selle spetsiaalse kammiga sain veel üksikuid munasid. Hästi tihti palusin emal kontrollida ja jälgisin (sest mina polnud enam nii laps, aga ma reaalselt tundsin kuidas täiskasvanud täi liikus mu peas :D)

    Mina mäletan lapsepõlvest veel seda, kuidas minu ümber olevad täiskasvanud mind hirmutasid. Mulle (ja ka teistele lastele) räägiti, et kui me peaks täid pähe saama, siis peame ennast kiilakaks ajama, sest muudmoodi neist lahti ei saa. Jaa, võimalik, et vanasti tehtigi nii, sest siis ilmselgelt polnud vastavaid vahendeid, aga kammoon praegu mõtlen, et milleks selline nn hirmutamine, kui see ei olene üldse lapsest, kas ta saab need täid pähe või ei. Ja siiralt loodan, et tänapäeval midagi sellist kuskil ei räägita lastele.

    Ja väga õige, et sellest räägid, sest meil on siiani lapsevanemaid ja täiskasvanud inimesi, kes peavad seda mustuse haiguseks! Tuleb kohe teavitada, kui avastad lapsel peast täid kogu lasteaiarühma/klassi/sõpru vms seltskonda, kellega laps palju kokku puutub – see ei tohi olla häbiasi!

    • Täpselt. Ma ka teavitasin lasteaeda ja hiljem sain rõõmusõnumi, et teistelt lastelt ei olevat ühtegi leitud. :D

  3. Olen puutunud kokku, kahjuks mitu korda.
    Lapsena elas meie majas suurpere, kellel palju lapsi ja nendel oli tihtipeale täid kallal. Paar korda sain endalegi.
    Samas olen üks kord saanud ka täiskasvanuna, ei teagi kuskohast. Peres keegi teine õnneks ei nakatunud. Tundus, nagu oleks iseenesest suurest muretsemisest tekkinud (oli tollal selline pingeline aeg).
    Jugedad ja vastikud elukad.

    • No tõesõna, selleks nakatumiseks ei ole üldse palju ju vaja… Buss jms on kõige levinum viis need elukad saada. :D

  4. Mina panen iga hommikul positie juustesse tilga teepuu oli. Ma kuslilt lugesin ,et taidele see lohn ei meeldi. Ja juukselakk/ geel ei meeldi neile ka.
    Onneks hetkel ei ole veel tasisd koju toodud, aga igaks juhuks on taitorje vahend kapis olemas.

    • Kuskil müüdi ka vist mingeid ”täisid ennetavaid” tooteid, aga vot ei tea kas mõjub ka. :D

  5. Kui kahe nädakaga gripkotis (või lihtsalt suletud kotis nt toast väljas, kuskil garaažis, kuuri all vms) hoides kõik täid ja tingud surevad, siis ei pea ju harju ja patsikumme ära viskama, see oleks ilmselge raiskamine st väga ebakeskonnasõbralik.

  6. Oo jaa. Täid. Üritan ikka meeles pidada, et oma lasteaialapsed pead uurida. Tal hirmus paksud juuksed ka…. kehvasti püsib meelws :/ Jama…

    Mu noorem õde sai kunagi ammu täid. Püha perse, ma ütlen. Sest ta juuksed olidki siis suht tagumikuni. Tal oli neid peas NII palju… loomulikult sai terve pere need ja oi kuidad ma kõiki šampoonitasun ja kammisin. Mul oli nii paranoia, et ma teen ise nii hoolikalt teistel, aga teised mul ei tee. Lõpuks blondeerisin ennast ja tundus, et see võttis lõpuks ka hirmu ära. Aga mingil põhjusel lokkide ideele ei tulnud ??. Jätan meelde!

    • Mul oli sama paranoia! Ja ma mõtlesin ka, et värviks pea üle ja äkki see ka aitaks. :D

  7. Olen, lapsepõlves 2 korda, lasteaias ja algklassides ning nüüd täiskasvanuna ka 2 eelnevat aastat, just sel ajal, kui suvepuhkus läbi kohe saamas või just saanud ja lasteaed alanud. Laps oli rühmakaaslase käest saanud (mõlemal aastal sama käest) ja jagas siis neid ka edasi teistele pereliikmetele. Poisid (laps ja mees) tõmbasid ühel aastal pead kiilaks, ma siis loobusin ka oma pikkadest kiharatest, lasin õlgadeni ära naksata, sest no ikka max tüütu oli neid selle kammiga kontrollida peale vahenditega peapesusid. Parajalt ahastust tekitavad elukad on. Ikka korralikult muudkui sõnad peale lugenud nüüd lapsele, et ei ole mingit teiste mütside proovimist, peakatted vahetust, kammidega kammimist, pead koos mängimist…uhh!

    • Loetud juba jah, aga noh, selles suhtes ma eriti palju sellest viieaastasest ei oota, kuigi ta on taibukas tüdruk. :D

  8. Uuh need täid. Tuli lapsepõlv meelde. Või noh pubekaaeg. Sain kuskilt päris mitmel korral need. Esimene kord saime ka selle kohutava shampooni ja mega peenikese kammiga neist lahti. Emalt sain muidugi jubeda peapesu selle eest, et ise olen süüdi,et need sain. Üsna varsti olid jälle platsis ja minu loogika ütles, et ju polnud kõik hävinud. Ema aga süüdsitas mind, et käin ei tea kus jne.. ja lõikas mu pikad juuksed maha nagu karistuseks mulle?

    • Issand… aga jah, suure tõenäosusega jäi mõni muna sul peas ellu ja sellest sai siis uus ”epideemia” alguse. Kahju sinust. :/

Vasta ylle-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.