Tissipuuk

Joel on nüüd 1a4k ja juba viimased paar kuud võtan ma hoogu, et tissitamine ära lõpetada, aga no ma ei suuda kuidagi seda lõplikku sammu astuda. Kuskil poolteist kuud tagasi lõpetasin lõunase rinna, siis mõne aja pärast jätsin ka õhtuse ära, ning alles jäigi vaid varahommikune, kui ta end mulle kaissu pressima hakkab ja ma üritan veel viimaseid uneminuteid napsata.

Nüüd on ta aga teinud kannapöörde ja hakanud tissi nõudma ka täiesti suvalistel hetkedel! Näiteks, istun maha, et arvutis midagi kiirelt teha ja järgmisel hetkel on mul Joel süles/laua all ja kisub pluusi seest mu tisse välja. Kui ütlen, et ei saa, kukub ta niimoodi nutma, nagu ma oleksin talle öelnud, et ma maailma kõige viimase kommi ära sõin. :D

Minu jaoks on see midagi väga uut, sest Annul oli rinnast sellises vanuses juba megasavi* ja tema nö ”võõrutamine” käis mul minu mäletamist mööda ka üsnagi kergelt. Samamoodi jätsin ära hommikuse, siis lõunase ja lõpuks õhtud/ööd. Esimesed paar ööd mäletan nagu vähest viginat, et mismõttes ma ei saa, aga see läks väga ruttu üle. Joel aga seevastu läheb ikka VÄGA kettasse, kui ta oma armast tissi kätte ei saa.

*Vist oli see asi hoopis nii, et mul hakkas piim ära kaduma, kui Joeli ootama jäin ja kuna ta lõpuks enam rinnast niikuinii midagi ei saanud, oli tal suva kui asi lõplikult läbi sai…

Ma kardan, et ma magasin selle õige hetke maha ja nüüd on tal võõrdumise asemel hoopis vastupidine reaktsioon. Oleks ikka pidanud ühe jutiga kogu kupatuse kinni panema, mitte siin tilbendama jääma, et korra saad ja siis ei saa ja siis jälle saad. Sellise jura peale satuks ju igaüks segadusse.

Kui aus olla, siis hakkab mind ikka tõsiselt häirima see, et ta täiesti lambi hetkedel mulle end külge haagib, nagu väike puuk (sellest ka tissipuugi hüüdnimi), ükskõik kelle ees mu dekoldeed sikutama kukub või mulle pluusi alla poeb. Ükspäev näiteks käis mul tuttav külas ja Joelil tuli jälle ühel hetkel ilge tissi isu peale. Kukkus siis aga vigisema ja jaurama, ning kui ma ta sülle võtsin, et teda rahustada, hakkas tüüp hoopis mu pluusi kiskuma, et oma snäkimenüü üle tsekata. Eks sa katsu siis inimesega ärijuttu ajada, kui laps su tisse samal ajal paljaks kisub. :D

Ma tean, et ma tegelikult elan praegu ise oma elu keeruliseks ja kõik see on minu enda teha. Ütleksin ma talle koguaeg ei, saaks asi vast paari päeva-nädalaga läbi, aga noh… nii kahju on talle seda rõõmu keelata ja ma ei tea kas ma ikka olen valmis seda perioodi veel seljataha jätma.

Ühesõnaga, osa minust on täiega over it, aga teine pool minust natukene nutab, sest see võõrutamine on ju jällegi ühe väga tähtsa perioodi lõpp. Pealegi kardan ma natukene ka seda, et tal läheb siis AD hullemaks, nagu Annulgi, kui tema sama vanalt rinnast ära võõrutasin. Kui tissipiima head asjad lõppevad, peab ju keha ise kõigega hakkama saama…

Btw, saate aru, täna, täpselt kolm aastat tagasi oli Annu sünnitähtaeg. Annu saab esmaspäeval KOLM! Nagu mida helli. Alles ma olin temaga rase ja nüüd on mul juba kolmeaastane JA 1a4k JA ma tahan kolmandat. Nagu…meeletu.

Mina, kolm aastat tagasi, umbes 37.nädalat pregnona. Issand ma olin nii nummi ju. Nüüd olen ma nagu mingi… walking deadi sombi, kellest on kolm rekkat üle sõitnud. Sõbrantsiga just eile naersime, et ei tea kust mu lapsed küll nii palju energiat võtavad – eks ikka minust imevad (üks lausa sõna otseses mõttes!). Ausalt noh, ma ei ole veel ühtegi sellist energiapomm-last näinud, nagu minu kaks on. Nendega võrreldes on kõik põngerjad vaiksed kukununnud. Minu omad pidutsevad veel tunde ja tunde edasi, kui teised kõik juba ammuilma väsimusest kummuli on. :D

Kas ja kui palju on siin hetkel inimesi, kes on meie teekonda juba Annu sünnist või varasemastki ajast jälginud? See ei tundu ju absull kolme aasta tagune asi? Või olen mina lihtsalt praegu väga melodramaatiline? :D

Comments

comments

24 thoughts on “Tissipuuk

  1. Mina olen su blogi jälginud suht algusest. Sellest ajast juba, kui sa see salablogija olid ja keegi ei teadnud, kes sa oled ja kus elad :D
    Mulle täiega meeldib su kirjastiil. Ja nüüd, kus ootan oma esimest last, on su titejutte topeltpõnev lugeda ;)

    • Vägev! See aeg, mil ma veel kapi-blogija olin, oli ikka väääääga ammu juba ju. Oh jumal mis jura ma siis suust veel välja ajasin. Täitsa piinlik mõelda kohe. :D

  2. Mina jälgisin sinu esimesest rasedusest saati, aga mind see 3 ei üllata :D Vb sellepärast, et mul juba 5-aastane, kes saab varsti 6, see üllatab :D ja mul märtsis saab väiksem 3, aga mul ainult rõõm sellest, et nad kasvavad ja ei igatse beebindust ÜLDSE. Mul polnud raske, kuid siiski jumal tänatud, et juba 3 hakkab tiksuma… mulle vb lihtsalt istuvad suuremad lapsed rohkem.

    • Kusjuures, kui ma kunagi pubekas olin, siis ma mõtlesin umbes nii, et beebid on ju nii armsad, aga mida mingi 3-aastasega teha? Selline ei ole ju üldse nunnu enam. Ainult teevad sigadusi ja karjuvad. Aga nüüd mõtlen, et mida vanemaks nad saavad, seda lahedamaks elu nendega läheb. Kõik need jutud ja killud, mis nad loobivad. No naera puruks! Täiega vinge on kuulata kuidas nende väiksed ajud töötavad ja mida nad mõtlevad. :D

  3. Ma muidu ei kommenteeri eriti kunagi..et sa teaks siis olen jälginud sinu blogi juba Annu ootamisest.
    Muidu ei saa arugi, et aeg nii kiiresti on läinud aga nii mõeldes päris veider on mitu aastat inimeste elu kõrvalt jälgida :D
    Tubli oled!

    • Jaaa, ma ka vahel mõtlen mõnda blogi lugedes, et issand, kui kaua ma juba tema elu kohta lugenud olen… Näiteks Mallu. Ta vist oligi üks esimesi, kelle blogi jälgima hakkasin (enne seda juba kui ta Mari ootama jäi). Kõike-kõige esimene blogi oli vist hoopiski ‘Vurled Maal’ vms. Leidsin ta lingi vist ühest buduaari teemast. :D

  4. Jaa, mina jälgin Sind esimesest rasedusest alates. Esimene post oli vist vankrist ja voodist, kui õigesti mäletan, mida lugesin :)

  5. Mina olen veel varasemast ajast lugeja. Viimasel ajal ka üks vähestest blogidest mida ikka veel lugemas käin ?

  6. Mina jälgin. ? Vist hakkasin jälgima, kui Sa Annemaia ootele jäid. Täpselt ei mäleta ka, sest #mombrain. ?

  7. Mina sattusin Su blogile, kui Annut ootasid. Ma ei ole kindel, kas ma olen aktiivne lugeja olnud kogu aja, tundub nagu oleks, kuid samas kolme aastana see küll ei tundu jah :D

    • Ma mäletan nii hästi kuidas kunagi ootasin südame värisedes, et aeg kiiremini liiguks – saaks juba sinna ja tänna, saaks juba nii vanaks, saaks juba oma elu peale jne. Nüüd mõtlen, et appi, ma tahan aega peatada! Ei jõua nagu silmagi pilgutada, kui juba pool elu läbi. :D

  8. Mina ka jälgin sellest ajast kui salablogija olid :)

    Ei tundu üldse nii pikk aeg.

    • Kuuulee, kas ma panen pange nüüd, aga kas sa oled see Lilli kellega ma esimesel EBA’l samas lauas istusin ja kes mul pool õhtut Annut aitas lõbustada? :D

  9. Ise ka üllatusin praegu, aga olen ka vast ca. 4 aastat su blogi lugenud, sest mäletan, kui oma esimest rasedusest kirjutama hakkasid. Mõtle, milline see tänapäeva maailm ikka on, ma ei tea sind isiklikult, aga olen su laste ja pere peale mõelnud juba neli aastat:D

    • Jõhker jah. :D
      Ma kusjuures olen nüüd päris mitme blogilugejaga sõbrustanud ja alati on nii imelik see, et nemad teavad minust sada korda rohkem, kui mina neist. Nemad teavad unepealt kui vanad mu lapsed on, mis nende nimed on ja millal on nende sünnipäevad jne. :D

    • Samas kui minul läheb tükk aega enne kui uue sõbranna lastel nimepidi vahet tegema hakkan jne. :D

    • Jajaa, mitte ainult ei tea me sünnipäevasid ja nimesid, vaid ka seda, millal nad mähkmetest vabaks said, millal tissitamise lõpetasid, millal oma suured voodid said jne:D:D

    • No täpselt. Ja siis olen seal mina, kes ajab uue sõbranna kaks last sassi ja pole aimugi millal ta enda sünnipäevgi on vms. :D

  10. Mina loen ka täitsa algusest. Mul omal ka 2014 oktoobribeebi kodus (beebi…nii naljakas…irw :)).

Vasta Karin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.