Tõsiselt, mina hakkan nüüd nutma

Te ei arva elusees ära, mille ma paar tundi tagasi Annemaia suust leidsin? HAMBA! (ülla-ülla) Väikse, terava, läbipaistva hamba tipukese! Nagu väike klaasikillukene… Korraks mõtlesin, et ehk ongi klaasikild (halloo mõistus, tuled ehk koju tagasi?) Sest wtf, milline hammas on LÄBIPAISTEV?

Esmalt rõõmustasin, ja viskasin teda õhku, Annu naeris nagu oleks see maailma kõige naljakam asi üldse. Siis tõmbasin ta endale kaissu ja nutsin, sest mu beebi ei ole enam beebi. Beebidel ei ole hambaid!
Ma ei suuda uskuda kui palju saab üks beebi KOLME PÄEVAGA muutuda? Alles ta hakkas roomama, mis oli täiesti ootamatu ja nii-ii suur samm edasi, siis hakkas ta põhimõtteliselt istuma, seejärel juba peaaegu, et käputama! Teeb sellist roomamise ja käputamise vahepealset asja, kus tõstab end hetkeks käpuli, lükkab edasi ja kukub kõhuli tagasi… Ja nüüd on tal hammas! MIDA JÄRGMISEKS!? Päriselt ka, kus on ‘STOPP THIS MADNESS’ nupp?!

Ma kardan, et järgmine kord, kui ma silmad avan, hakkab ta mehele minema!

Comments

comments

4 thoughts on “Tõsiselt, mina hakkan nüüd nutma

  1. Ah tead ära räägi. Mul on poiss sinu preilist küll paar nädalat vanem. Meil oli nii, et 2 nädalaga hakkas ta käputama (ei mingit roomamist enne seda), siis paari päevaga õppis ise istuma minema ja istuma ja paar päeva hiljem tõusis toe najal ise püsti ja vaikselt liigub toe najal. Lisaks tuli 1.aprill esimene hammas ja paar päeva hiljem teine. Täiesti ulme. Ja ta sai täna alles 7 kuuseks. Järgmiseks võtab naise ja kolib välja vist. :D

  2. Tead, mul tuttaval oli beebi kolme nädalane, kui esimese hamba suust avastasid! Täitsa lõpp ikka, 3 nädalane!

Vasta kadipaaren-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.