Üks täiesti segane päev kahe täiesti segase lapsega, ühe täiesti segase ema silmade läbi

Täna oli üks selliseid päevi, kus ei tea kas nutta, või naerda…
Alustame sellest, et eile õhtul tegin lõpuks selle sammu, ning liitusin fitlapi toitumiskavaga (esimesed kolm päeva tasuta). Tahtsin küll E. Orgu kava, ning isegi pidime temaga koostööd alustama, aga siis kirjutasin talle ühes kirjas midagi sellist, et mul on suured raseda isud, ning ma ei julge küll pead panti panna, et ma alati 100% kava jälgin. Selle peale ei vastanud ta mulle enam midagi ja kui ma nüüd mõni päev tagasi uuesti kirjutasin, et olen nüüd sünnitanud, isudest enam-vähem üle saanud, ning valmis pühenduma, ei tulnud ka seekord vastust. Ju ta siis sai aru, et kui ma juba enne kavaga alustamist ütlen, et ei suuda seda ilmselt jälgida, pole mõtet ka oma aega minu peale raisata. :D

Igatahes. Orgu kava on üsna soolase hinnaga (kui just 36 kuu peale kohustust ei tee), aga fitlap on põhimõtteliselt kolm korda odavam.
Mõlemal on ka see variant, et saad paar päeva tasuta proovida. Aga kui ma eile Orgu lehel läbi FB registrerisin, siis lõi ette nagu mu proovipäevad oleks juba läbi ja nagu ma oleks täiega feilinud, sest ei jälginud kava mitte ühelgi päeval… Veider.
Seega tegin fitlapis ka kasutaja ja sain oma kolm tasuta proovipäeva.
Nagu ma aru saan, siis põhimõtteliselt on need kaks kava üpris sarnased ja kodulehel töötab ka kõik sarnaselt. Saad rahumeeli retsepte muuta, panna valikust, et kas oled rase, imetav ema, mingi talumatusega jne…

Ühesõnaga, eile tegin omale siis kolme päeva menüü ära. Järgmiseks hommikuks otsisin sellise retsepti, mida saaksin kodus olemas olevatest asjadest teha. Valituks sai tatar kanaga. Lihtne ja kiire.

Peale hommikusööki hakkasin lapsi valmis sättima, et linnapeale minna. Kodust välja saamine võttis muidugi pool igavikku ja see, mis kõik sellele veel eelnes… Oeh.
Tahaks mõnelgi päeval kauem magada, kui kuueni. Aga no mõni mees arvab, et ongi täiesti okei koos koidu ja kukkedega tõusta. Ja kui tema suvatseb siis seitsmeks magama jääda, ärkab Annu. Ma juba viimased neli hommikut luban endale, et ‘täna lähen kell kümme magama’. Ja siis loomulikult ei lähe…

Kui ma olin jõnglastega uksest välja jõudnud, oli esimene peatus pakiautomaat, kust pidin peale korjama ühe kingituse (millest varsti lähemalt räägin) ja ühe paki ka teele panema. Järgmine peatus oli maxima. Lootsin, et leian sealt kõik vajaliku, et järgmised kolm päeva siis eeskujulikult kava jälgida. Hmm, lootus pidi ju lollide lohutus olema.
Kuna ma pidin ostma selliseid asju, mida ma iial varem ostnud polnud, läks mul poes oma kolm aastat aega, et midagigi üles leida. Ja Annu flippis juba esimese kümne sekundiga ära. Ei tahtnud vankris istuda ja ajas end püsti, tahtis kõike krabada, karjus ja nõudis süüa (kas mina olen süüdi, et hommikusöök ei kõlvanud?).
Pooli asju ma sealt ei leidnudki ja mõtlesin juba õudusega, kuidas ma selle hullumeelsega veel konsumisse ka minema pean…

Topin mina rahulikult asju kotti, kui märkan, et kahe mango asemel on mul alles jäänud vaid üks. Kuna mul oli kindlasti kahte vaja ja müüjal oli veel mõned asjad läbi lüüa, jooksin uut mangot võtma. Maksan siis ruttu asjade eest ära, ning üritan poest nii kiiresti, kui võimalik välja saada, sest sea kombel kisendav Annu oli juba kõigil kõrvadest sitavee jooksma pannud…
Poe ees märkan, et ”kadunud” mango on Annu käes ja ta on juba veerandi sellest omale keresse keranud! Saate aru, ta pani selle lindi pealt rotti, nii, et mitte keegi ei märganud…
Ei no mis siis ikka. Varastasime maximast ühe mango – no big deal! Maxma on meid ka niikuinii sada korda röövinud. :D
Lõin asjale käega ja jalutasin edasi, sest no mida ma enam teen, kui ta niikuinii on juba pool ära söönud?

Kuna Annu oli nüüd oma mangoga rahul ja lõpetas mu kurdistamise, otsustasin kiirelt läbi hüpata ka rattapoest, et vankrile uus sisekumm osta. Müüja oli seal ikka päris imelik. Ühelegi küsimusele ei vastanud, lihtsalt surus mulle õige asja pihku, ning jäi käsi pikal raha ootama. Hea, et karbi peale hind kirjutatud oli, muidu oleksin ehk veel kaks sõna temast välja kangutama pidanud. :D

Peale seda suundusime veel haiglasse ka, et perearstile Joeli paberid ära viia, ning Annule kuhugilegi saatekiri saada. See tema naha olukord ei ole ju normaalne! Nii, kui lõpetan hormoonkreemi määrimise, on ta end veriseks kratsinud (ja mõnes kohas ei aita isegi see kreem!). Ma ei saa ju igavesti talle hormoone sisse määrida! Kuskil peab põhjus olema…
Igatahes. Võtsin siis käekoti üle õla, Joeli kookoniga ühte kätte, (endiselt) mangot järava Annu teise kätte, ning vantsisin treppidest üles, nagu kaamel. Perearsti ukse taga oli selline tunne, nagu oleks just dušši alt tulnud. Ei, üldse ei olnud palav (õues oli 35 kraadi!) :D

Arst midagi ülemäära tarka öelda ei osanud. Mõõtis meil mõlemal veresuhkrut (mul oli 5,3 ja Annul 9,4). Annu oma oli küll kõrge, aga eeldasime, et see sellest, et ta sööb parasjagu ju seda magusat mangot… Saime aga jälle saatekirja allergioloogi juurde. Ehk oskab tema meid omakorda kuhugile edasi suunata…
Muide, kui arstid Annuga möllasid, oli Joel mul rinna otsas ja Annul oli täitsa ükskõik, et mingid võõrad tädid teda torgivad. Rääkis nendega mõnusalt juttugi veel. :D

Kui lõpuks haiglast minema saime, läks mul plätu katki! Vot siis oli küll tunne, et kas keegi teeb minuga praegu mingit julma nalja või? Ma käisin pool linna paljajalu läbi, nagu kodutu hill-billy.
Aga hoolimata sellest, läksin ma veel selle mustlaslaagriga konsumisse ka, sest ma poleks elusees enam nende hulludega viitsinud UUESTI kodust välja tulla, et puudu olevad toiduained osta.

Kui ma pool kaks koju jõudsin, mõtlesin küll, et kohe annan otsad! Ja mina veel märkisin omale kavva, et ei tee täna trenni…

Kui ma lõpuks Annu tund aega hiljem, kui tavaliselt, magama sain ja Joel ka lõpuks maha rahuneda suvatses, otsustasin, et pean ikkagi uuesti poes käima ja omale korraliku köögikaalu ostma. Ilma selleta ei oskaks ma küll välja mõõta kui palju midagi süüa võin. Seega pakkisin Joeli UUESTI kokku ja suundusin ikkagi UUESTI kodust välja…

Kuna Joss jäi nüüd mõnusasti vankris magama, mõtlesin, et käin naabrinaise juures, et hekikääre laenata. Meie hekk oli juba häbiväärselt kõrgeks sirgunud… Naabri ilusa, pügatud hekiga võrreldes, pidin küll oma silmad peast häbenema. Nagu me oleks mingid laisad logardid, kes ei suuda oma aeda ja maja korras hoida. See hekk vajas hädasti pügamist juba mitu nädalat enne Joeli sündi.
Aga no mine sa üksikule penskarile külla ja looda sealt kiiresti väljuda. :D
Ma istusin seal oma kaks tundi, jõudsin kaks korda poissi toita, peaaegu tugitooli magama jääda ja toitumiskava ka veel rikkuda (naabrinaine ”sundis” mind oma lapselapse pulmatorti sööma)…
Kui ma lõpuks siis ikkagi, peale mitmendat üritust, uksest välja pääsesin, läksin kohe seda neetud hekki pügama. Jumal teab millal järgmine rahulik hetk on, mil ma midagi teha saan, eksole…

Miks mina ei võiks osata nii ilusti kujundada ja lõigata, kui naabrinaise lapselaps? Meie hekk on tema oma kõrval nagu kõver, auklik…jubedus.
Mehega vedasime veel selle sodi komposti ära ka, mis mul maha õnnestus lõigata.
Ja siis olin veel nii tubli, et kastsin aiamaa ja kasvuhoone ära, ning sidusin tomatid-kurgid kõrgemale. Mul õnnestus üks tomat kogemata ära murda ka. Mässisin sinna teipi ümber ja loodan, et see nüüd päris otsi mul ei anna. Mitte, et ma tomatite vähesuse üle kurta saaks. Mul on üle 20 taime.
Kurkidega on mul aga küll kurvemad lood. Neid sai mul kõigest kaheksa… Ja mina tahtsin veel marineerimiseks ka kasvatada. :D
Kõik hakkas justkui üleöö vohama. No tegelikult toimus mingi suur muutus selle nelja päevaga, mis ma Joeliga haiglas olin. Järsku olid kõik taimed nii-ii suured ja isegi õitsesid. Nüüdseks on paaril taimel juba viljadki küljes, ning maksimaalselt nädala pärast saan ma juba esimesed kurgid noppida! :)

Aga ega sellega tegelikult veel naljad otsa saanud.
Peale seda, kui Joel oli ühe korraliku kisamaratoni maha pidanud ja Annu oli mulle vahusena elutuppa tulnud (Joel oli mul tissi otsas), ning mõista andnud, et tal on vannis istumisest juba siiber, tegid nad mulle veel toreda koorilaulu tunni ka.
Ma mõtlesingi, et huvitav kuidas oleks Annut kreemitada, kui teise käega peab Joelit kussutama. Või kuidas oleks Annule muinasjuttu lugeda, taustaks Jossi karjumine. Või mismoodi panna Annule ühe käega mähet alla, kui ta veel samal ajal vihmaussi tangot teeb. Või mis tunne oleks rahustada kahte hüsteeriliselt nutvat last, kes ei taha-oska-suuda-viitsi magama minna.
A vähemalt ei saa öelda, et mul siin igav oleks! Jalgadega telk olla oli palju kergem! :D

jalgadega telk

P.S ma ei tea miks ma nii pika postituse suht mõttetutest asjadest kirjutasin, mis mitte kedagi (peale mu ema) niikuinii ei huvita. Ma oleksin võinud juba kaks tundi tagasi magada…

P.S.2 Ma tean, et sõnastus jms on selles postituses veider. Ma ei ole võimeline seda praegu parandama.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

25 thoughts on “Üks täiesti segane päev kahe täiesti segase lapsega, ühe täiesti segase ema silmade läbi

  1. Synnitan kolme nädala pärast, seega on mõistetav, miks ma lausa neelan iga sinu postitust ja ootan alati uut.

    • Laps tuleb nagu tellitult, et tead öelda, et kolme nädala pärast sünnitad? :D :D :D

  2. Lisaks hormoonkreemile mitu korda päevas baaskreemina Bioderma Atoderm intensiivne kreem (ka karbil kirjas Atoderm Intensive). Igal pool ei müüda, sest vist läheb vaikselt müügist maha see sari, aga raviminfo.ee-st saab teada, kus müüakse. Mina atoopikuna ühtki teist kreemi enam proovida ei taha, kuna ükski pole eales mõjunud, aga just see toimib. Eks muidugi tule see lööve ka stressist ja seestpoolt, aga mina sain hullemast olukorrast (kirjelduse järgi suht sama seis, mis su lapsukesel.. mitu aastat järjest) just tänu sellele baaskreemile (ja hormoonkreemile teatud lühikesel perioodil) lahti.

    • Meil ongi üks hormoonkreem ja siis baaskreemiks hetkel aqualan. Aga eks see ongi see, et mis ühele töötab, ei pruugi teisel midagi teha. Samasugune katse eksitus meetod, nagu gaasirohud jms. :D

    • Jap, nii on, aga soovitan ikkagi seda enda oma ka proovida! Aqualan jms sai mul kõik proovitud, kasu oli minimaalne. Loodan, et saate leevendust!

  3. Haha, vihmaussi tango! :D
    Aga postituse pikkus on küll täitsa paras, ma pigem ei kujuta ette, et kuidas sa seda kõike jõudsid. Mul ka kahenädalane beebi ja no mitte midagi ei saa tehtud :) Samas, teisega ongi vist veidike lihtsam juba?

    • Selles mõttes on kergem, et tead juba mis ja kus ja kuidas. Aga no kaks last on ikka kaks last. Ühe beebiga muretsedki vaid tema pärast ja saadki iga hetke temale pühendada. Kahega on ikka tööd ja möllu ka kaks korda rohkem. Kui beebi nutma hakkab, ei pruugi ma koheselt nt saada teda sülle võtta, seega nutab Joel mul ikka sellistes olukordades kaks korda rohkem ja kauem, kui Annu omal ajal. Aga õnneks on Joel selle eest paljupaljupalju kergem beebi ka, kui Annu oli. Oleks ta samasugune õnnetuke, et gaasid ööd ja päevad piinavad, oleks ma küll juba eneka teinud vist. :D

  4. Jaa igav kahe väikese lapsega juba ei hakka. Mul väiksem 1a2k ja nüüd ta avastas mingi hetk, et kuidas kuhugi peale üles ronida a la köögilaud, aknlakaud jne ning lisaks sellele arvab, et on superman ja oskab lennata. Kordagi ei saa pilku pealt jätta. Poes käigud on ka väga lahedaks muutunud. Kuni eelmise kuuni oli kõik üsna ok aga nüüd kus väiksem oskab ronida, siis seda aktivisti ei pea isegi rihmad kinni ja ostukärudes ei püsi mitte kuidagi, igalt poolt ronib välja ja püsti. Meil endal remont käsil ja siis mina jooksen üsna tihti lastega ehituse abc ja siis seal sai ka nalja. Suurem laps istus seal kus väiksem võiks istuda ja väiksem istus siis pahtli poti peal ja tundis end igati mõnusalt. Tore on neid postitusi lugeda ja naudi hetkel veel kerge kui aus olla :D Ise arvasin, et kui jalad alla saab läheb kergemaks aga noo eii lähe ka :P

    • Oh jah, seda ma isegi kahtlustasin, et kui väiksem ka veel jalad alla saab, on täitsa perses. :D

  5. Miks sa ütled Joelit, mitte Joeli? Ja ma ei imesta, kui Annu nahaprobleeme põhjustab piim, te tarbivat seda ikka eriti palju.

    • Ah krt, ma ei teaaa! Seda on mulle juba kolm korda välja toodud, et valesti kirjutan. Minu jaoks kõlab see kuidagi normaalsemana. :D

    • Kamoon, ütle, kuidas tahad. Mu sugulane on Noel. Öeldakse kah Noelit.

  6. Mõnus lugemine on, ausalt, kuigi endal juba päris mitu aastat sellest beebide ja mähkmetega möllamisest möödas, huhh… :) Ma arvan, et juba iseenda pärast pead seda blogi siin kirjutama, et siis kunagi on väga lahe lugeda.

    Kas Annule Zyrtecit ei ole kirjutatud, seda kangemat varianti, retseptiga? Mul suurem laps oli väiksena atoopik, kratsis ka jalad verele, enne kui lõpuks testidega allergiate põhjus selgus (väga erinevad ja imelikud toiduained, mille peale ise ei oleks tulnudki…). Lisaks hormoonkreemile andsime regulaarselt Zyrtecit, see hoidis sügelemise kontrolli all.

  7. Minu arvates nii vahva postitus. Reaalne ja läbi nalja. Mõistan, et sul on raske kuid kordagi sa ei kiru lapsi ega ennast! Tubli oled :)

  8. Häid pühi!:) Kirjutasid FB lehel, et said alles oktoobrisse Annuga allergoloogi juurde… Tartus on Raatuse tänaval Biokliinik, http://www.biokliinik.ee, sinna saad aja kindlasti max 2 nädalaga aja, aga hinnakiri suht krõbe, lastel vist odavam… Mul sai mees seal teada, et on tal on gluteenitalumatus ja mis kõik veel, lisaks anti menüüd jne…Sõbranna lapsel TÜ Kliinikumis ei näidanud testid mineid allergiaid, seal avastati kassiallergia ja midagi oli veel…Kui vähegi saad, siis mine lapsega sinna, soovitan kindlasti.

    • Ilmselt pean vaatama jah tasulise, kui see plaan läbi ei lähe, et iga päev kell 10 helistan ja küsin, kas keegi on aja ära öelnud. :D

  9. Kas sa Annu naha jaoks Qilikang kreemi pole proovinud? Too on mingi Hiina imekreem. Paljud on sellega atoopilisest nahast ja allergiatest vabaks saanud. Sobib ka sääsepunnidele jms, lisaks võtab suht koheselt sügeluse ära. Hind on küll suht krõbe- 10g maksab u 13€, aga tõesti paljud kiidavad seda, et teeb naha täitsa korda.

Vasta Signe-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.