Unekool – poolt või vastu?

Lugesin mõned kuud tagasi ühte artiklit kus oli kirjas mida tunneb beebi, kellele tehakse unekooli. Ja peale seda ei taha ma Annu nuttu minutitki kuulata. Mitte ükski laps ei tohiks nii tunda. Mitte kunagi.
Seal oli kirjas, et kui jätad beebi üksi nutma, siis tunneb ta sel ajal, et teda pole kellelegi vaja, et teda ei armastata, et temast ei hoolita ja mitte kellelegi ei lähe ta olemasolu korda. Et maailm ongi üks üksik ja kõle koht, ning tuleb enda ellujäämise nimel võidelde, st veel kõvemini karjuda – ehk keegi kuuleb ja aitab. Aga kui kedagi ei tule, ega tule, ükskõik kui kõvasti ta ka ei nutaks, jääbki ta vait, sest pole mõtet ju nutta – niikuinii kedagi ei tule, sest keegi ei hooli. Laps tunneb end halvasti ja hüljatnua, ning on segaduses.

Ning tsiteerides toda arsti ”Nii nagu esimesel eluaastal kujuneb ema ja lapse vaheline suhe, nii on hiljem ka selle lapse suhe kogu maailmaga. See on täiesti teie enda otsustada, millist tuleviku te oma lapsele tahate ja millist inimest te temast kasvatada tahate. Vahel tuleb leida kompromisse, kui elu seda nõuab, et kogu perekond hakkama saaks. Ei olegi ju ühte ja ainsat viisi olla lapsevanem. Küll aga tasub alati proovida panna ennast lapse olukorda, et mõista, milline on sõnum sealtpoolt vaadates. Ja siis mõelda, kas ma ise tahaksin sellist sõnumit saada? Sisetunne on aga enamasti õige. Kui ikka “süda lõhkeb”, siis kindlasti ei ole tegemist õige asjaga. Loodus on seadnud asjad nii, et emad just südame järgi otsustavadki. See ongi emainstinkt. Tänu sellele on inimkond ellu jäänud.”

Nagu ma olen aru saanud on unekoolil mitmeid ja mitmeid variante, hetkel räägin nendest kõige karmimatest. Minu arvates ei ole normaalne jätta last end hingetuks karjuma! Karjugu kasvõi oksendamiseni. Siis vahetad aga linad ja lähed jälle ära. Selline asi peaks lapse piinamise alla minema ja olema karistatav.
Ja ka see veidike leebem variant pole minu arvates normaalne. Jätad lapse 5 minutiks röökima, siis tuled ja lohutad natuke, ning lähed jälle minema.
Toon näiteks ühest foorumist saadud mõtte. Pane end lapse olukorda. Oled harjunud koos peikaga magama minema. Igal õhtul on täpselt sama asi. Lähete koos voodisse, ning jääd turvaliselt oma kallima kaisus magama. Aga ühel õhtul järsku on kõik erinev. Lähete koos magamistuppa, aga peika ei tule voodisse, vaid sätib sulle teki peale, soovib head ööd ning lahkub ruumist. Sa hakkad nutma, sest oled segaduses. Ta ei tule tagasi ja sa mõtled: ‘Kas ta ei armasta mind enam? Kas ma tegin midagi valesti?’. 5 minuti pärast ta tuleb, sätib su tekki, ning lahkub taas. Ja sa jääd nutma, kuni väsimusest uinud…
Kuidas tundub? Normaalne? Tahaksid, et su laps nõnda tunneks ja arvaks? Mina igatahes mitte. Mul lähevad ihukarvad püsti kui sellele mõtlen… Päris ausalt kohe.

Annemaia on sünnist saadik maganud minu kaisus. Osalt sellepärast, et nii on mugavam. Osalt sellepärast, et ma lihtsalt ei raatsigi teda enda kaisust ära panna. See kaisutamine on nii mõnus ja ma tunnen, et seda on meile vaja. Ma hindan neid ‘meie’ hetki väga kõrgelt ja kuidagi kahju on sellest loobuda. Maailmas pole paremat tunnet, kui uinuda inimese kõrval, keda armastad nii-ii palju, et sul on füüsiliselt valus. Maailmas pole paremat tunnet, kui see mil su beebi vaatab sulle silma, naeratab, suleb oma väiksed silmad ja jääb su rinnal rahulikult magama, teades, et sa ei lähe mitte kuhugi ja oled alati tema jaoks olemas. Maailmas pole paremat tunnet, kui ärgata selle sama väikese ja kalli inimese kõrval, kes sulle hommikul unise naeratuse kingib. Temaga koos ärgata, kallistada, kaisutada ja musutada.
Kuid peamine põhjus, miks Annu mul kaisus magab on tema lähedusevajadus. Olen teda üritanud tema enda voodisse panna vähemalt kaks korda. Ja mõlemal juhul on olnud järgnev päev üsna hullumeelne. Ta sõna otseses mõttes ripub mul küljes ja satub täiesti hüsteeriasse, kui üritan teda maha panna. Ma ei tea mis see on, kas ma olen ta lihtsalt ära hellitanud, või ongi tema lähedusevajadus niivõrd suur. Aga mulle meeldib arvata, et ma teen õigesti, et pakun talle sellisel määral lähedust mida ta vajab ja, et tänu sellele kasvab temast eluterve inimene kel pole probleeme oma tunnete väljendamise, ega inimeste usaldamisega.

Kuidas suhtute teie unekooli? Olete seda kunagi ise teinud?

Comments

comments

18 thoughts on “Unekool – poolt või vastu?

  1. Mul on hetkel aastane laps ja olen ka korduvalt unekooli peale mõelnud, kuid alati mõtlen selle arsti sõnadele, kelle sa siingi välja tõid.. ja ei suuda. Endiselt ripub 24/7 rinnaotsas ja magab ka ainult seal, aga juu siis on talle seda vaja.

  2. Ei saa enam rohkem sinu arvamusega nõustuda!! Sellise vaatega võiks kõik inimesed olla ja maailm oleks palju ilusam koht :)

  3. Oh Sind:) Ka mina ei arva, et last võiks röökima jätta või midagi sellist aga Sa näed asju nii must-valgelt. Mu ema on mulle rääkinud kui raske tal minuga oli. Magamise osas siis. Ja siis ta kasutas ka seda nö unekooli. Pani voodisse ja läks minutiks kaugemale. Tuli tagasi, lohutas, pani pikali ja lahkus toast. Ja tead, kaks nädalat ja ma magasin. Kui hiljem tuli minu magamatust veel ette siis tegi uuesti. Aga siis piisas juba paarist ööst. Millegipärast ma arvan, et see oli raskem mu emale kui mulle. Ma muidugi ei mäleta, mida ma tol hetkel tundsin aga hetkel olen 26, täiesti normaalne inimene. Ei ole iial arvanud, et mu ema mind ei armasta. Tunnete osas olen vägagi avameelne. Ja kõiki inimesi polegi vaja usaldada. Ahjaa, magasin ma ka alati enda voodis, mitte ema kaisus.
    Ma mõistan, et see on Sinu blogi, Sinu arvamus aga samas jätad Sa mulje, et kõik, kes teevad asju teisiti kui Sina, on halvad emad. Proovi palun teistest inimestest rohkem aru saada:)

    • Ma täitsa saan aru mida sa mõtled. Tunnistan ise ka, et olen vahel liiga “my way or no way”. Kindlasti ei mõtle ma, et teised on halvad emad, kui teevad teisiti. Aga karmi unekooli ma sellegipoolest ei poolda.

  4. http://www.unekool.ee/pohimotted
    Siin kirjasolevad põhimõtted ei ole küll midagi hullu. Kõike võetakse rahulikult ja lapsega arvestades.
    Ja mõned näited, mis sellega seoses tuuakse võrdluseks nagu sa ka tõid, selliseid paralleele ei saa tõmmata, sest need olukorrad pole tegelikult samad.
    Nagu sa räägid äärmustest unekooli puhul ehk kõige karmimatest põhimõtetest, millega ei saa ma ka nõustuda, siis kaldud sa ise ka tihti äärmustesse ja näed must-valgelt asju. Mõõdukust kõiges!

  5. Nii palju kui on erinevaid emasid on ka erinevaid lapsi. Mis ei sobi ühele, võib sobida teisele. Unekooli kui sellist ma ei ole pidanud kunagi tegema ja hüsteeriliselt ema taga nutvate laste tahtlikku tekitamist ma ka ei toeta..

    Mina isiklikult panin lapse magama juba sünnist alates tema enda voodisse, mis on meie voodi kõrval. Jah, see pidev enda püstiajamine oli tüütu, jah ma oleks võinud olla mugav ja hoida last enda kõrval.. Aga.

    Esimene oluline fakt, mis mind ajendas last juba algusest ta enda voodis magama õpetama, oli see, et ma ei saanud kordagi korralikult magada, kui ta mul kõrval sahmerdas.

    Teine oluline faktor on suhe mu abikaasaga – ma soovisin, et meie voodi jääks siiski meile kahele, et meie “vahel” ei oleks pidevalt last. Ükskõik mismoodi seda ka välja ei näita muudel viisidel, ma usun, et mu abikaasa oleks paratamatult pidevalt tundnud, kuidas ta on alati teise(või teab mitmenda astme)järguline. Ja enne kui keegi siin midagi üritab väita – meie laps on alati meie mõlema jaoks esmatähtis, nii palju on alati selge olnud. Pigem kipub olemagi nii, et suures emaduse tuhinas jäävad kaasad/isad kuhugi tahaplaanile.

  6. Seda karmi unekooli ma ei poolda. Esiteks ei taha jätta lapsele tunnet, et ta ongi üksi maailma jäetud ning nutab aga mitte keegi ei tule. Teiseks ma ei usu, et see oleks kellelegi mingil moel kasulik kui laps nutab end hingetuks, jääb lõpuks uimaseks ja vajub magama. Minu enda laps oli esimesel eluaastal väga keerulise uinumisega, ärkas iga paari tunni järel kisaga ja vajas lähedust. Proovisime teda küll võrekasse magama harjutada aga nii lapse kui minu enda une ja vailmse tervise huvides magas ta kaisus. Umbes aastasena oli ta ilmselt valmis üksi magama, panime voodisse ja ta uinus kiirelt ja ise. Ma ei poolda beebide sundimisse ja usun, et lapsed hakkavad magama oma voodis ja terve öö siis kui selleks valmis on.

  7. Minul magas ka laps väga pikalt kaisus ja rinna otsas. Ma ütlen ausalt, et ma lihtsalt ei viitsi jamada mingisuguste unekoolide ja muude harjutamistega. Ei võõrutanud teda karmilt rinnast – lasin tal ise otsustada ja vaikselt loobuda. Ei topi teda poti peale, kui ta seal veel käia ei taha. Ei kisu lutti ära, kui tal seda veel tarvis on. Milleks? Nii väikestel lastel käivad kõik asjad periooditi. Mis vahet seal on, kas ta karjub unekooli tõttu kaks nädalat nagu segane ja siis magab mõnda aega hästi või võtan ta enda juurde magama paariks nädalaks ja siis magab ise ilusti jälle. Päevad ei ole vennad, ja mõni öö magab laps terve öö ilma ärkamata ilusti oma voodis, teine öö ärkab iga tunni järel ja röögib nagu segane, kolmas öö magab meil kaisus, korra nutab, siis jälle magab, siis magab jälle oma voodis ilusti. Meil on laps sünnist saati maganud minu ja mehe vahel ja ei ole kordagi meie suhe või unekvaliteet seetõttu kannatanud. Ma ei leia ka, et olen seetõttu lapse ära hellitanud, kui ta võõrastab või kardab või tal on halb ja nutab ning ma seetõttu teda vahel terved päevad süles tassin. Ju tal siis on nii tarvis. Ma ei kavatse mingisuguste ühiskonna stampide tõttu seepärast tema arengusse ja kasvamisse niimoodi karmi käega sekkuda.

  8. Hei :) Olen unekooli absoluutne vastane. Minu meelest juba unekooli esimene nõue on võimatu täita. See on: unekooli võib rakendada vaid täiesti terve lapse peal. Kust sa võid kindel olla, et ta on täiesti terve? Võibolla ta ei maga hästi, sest gaasid teevad olemise ebamugavaks? Võibolla teevad kasvavad hambad igemes haiget? Võibolla on lapsel kõrvavalu? Mis iganes võib olla. Seega absoluutselt vastu. Beebi on väike ainult üks kord. Terve öö õpib amgama siis, kui selleks valmis on. Esimesel lapsel kulus selleks 1a ja 10 kuud, teisel kuskil 1,5 aastat. Minu närvid on hoolimata ne jupitamisest täitsa korras.

    Samamoodi olen vastu väljendile “beebi jonnib”. No mida põrgut? :D Beebi ei jonni mitte kunagi. Ta ei ole veel verbaalselt võimeline end väljandama ega mõistlikult argumenteerima, et ma ei taha sülest maha minna, sest süles on mõnus vms, nutt on tema väljendusvõimalus, see ei ole kunagi jonn. Päriselt jonnima õpib vast umbes kahe-kolmeaastane laps. Seni on tema protest siiski verbaalse vähevõimekuse ahistav taak.

  9. Võin tuua näite sellest mis juhtub, kui unekool valesti läheb.Nimelt on mu üks parim sõbranna 22 aastane, laps nüüdseks 3 aastane.Ka tema laps ei maganud korralikult. Samuti selle lapse vastu tal oma jutu järgi väga “tugevaid” tundeid pole aga see selleks. Tegi ka seda unekooli ja laps röökis nii, et oksendas ning ükskord tuli ka lapsel ninast verd selle kohutava karjumise peale. Aga kuna laps hakkas omaette uinuma juba nädala pärast, siis sõbranna arvas et oh, näed töötaski. Last ta rinnaga nagunii ei toida kuna see tema meelest ülim rõvedus ning kui laps tema süles päev läbi olla tahab siis sokutab teda minu juurde kuna ma alati kallistan ja musitan ta last, nii armas plika.Ja nüüd ongi nii – laps on 3ne ning aina nutab ja vaid ripuks ema küljes kes seda üldse ei salli ning see teeb ta veel õnnetumaks. Kuna ma vist ainukesena lapsele mingitki hellust pakun (vanavanemad elavad Eesti teises otsas) siis on ta mind “Emmeks” kutsuma hakanud ning see on südantlõhestav, kui vaene tüdruk sõbranna juurde nuttes läheb, käed üleval aga sõbranna ei tee väljagi. Ning kui me õhtuti tema juures istume, siis laps röögib teises toas aga ema paneb ukse lukku ja ei tee välja. Laps väga närviline, kardab kõike ja suhteliselt kõiki. Palun ärge tehke oma lastele seda.
    Olen lastetu 20 aastane neiu ning ka mina saan aru, et see pole normaalne ning too “unekool”, kui halvasti tehtud, võib tuua veel suuremad probleemid kui halva unega beebi.

    • Lugesin seda suu ammuli. Kuidas ometi selline asi võimalik on. Räägi mõne sots. töötajaga või midagi. Ma ei teagi kes ja kas üldse sellises olukorras aitaks. Väga õudne. Sel lapsel isa pole?

    • Sots töötajatele teada ning ka hoiatused antud ning hetkel on asi palju parem. Me tegime talle sõbrannadega ning tema emaga selgeks, et niimoodi see asi jätkuda ei saa – mis kuradi ema sa oled? Lapse isa tõmbas minema juba siis, kui sõbranna talle teatas, et on rase. Mees ei tahtnud “sellist vastutust”. Kuna sõbranna jaoks oli see mees ta eluarmastus siis sellepärast lapse vastu pahane ongi – tema pärast ju jäeti maha. Aga hetkel liigub asi paremuse poole.

    • No kui juba teatamise peale minema tõmbas, oleks veel jõudnud aborti teha. Kole tegu küll, aga sel juhul oleks see olnud kõigile parim lahendus.

    • “Samuti selle lapse vastu tal oma jutu järgi väga “tugevaid” tundeid pole aga see selleks”. Vabandust väga aga siin on asi saanud alguse siiski sellest, et vanem ei hooli oma lapsest mitte unekoolist. Ükski normaalne ema ei lase oma lapsel röökida nii, et laps oksendama hakkab.

  10. Mina karmi unekooli (lapse nutma jätmist) ei poolda. Küll aga meeldis ja soovitan Elizaveth Pantley raamatut “Nututa uni” – seal on toodud erinevaid häid leebeid soovitusi/viise, kuidas laps paremini uinuma ja magama saada ning seda siis nii rinnaga toidetavate/mitte toidetavate, ema kõrval/oma voodis magavate beebide/laste kohta.

  11. Pingback: Kuidas laps enda voodisse magama saada? | Lipsuke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.