Oleme ikka haiglas. Tegin omale koridoris teed ja kuulsin lohutamatut nuttu. Mitme minuti pärast nägin kuidas üks mamma hakkas piimasegu soojendama. Mikrouunis. Küsisin, et miks beebi siin on ja kus ta ema on. Sain vastuseks, et ta on hüljatud ja mis neil muud üle jääb, kui ema oma last ei taha.
Mul tuli nutt kurku. Vaene beebi… Nutab jumal teab kui kaua paaniliselt, enne kui keegi tuleb. Mu süda jookseb verd. Ma tahtsin lihtsalt sinna tuppa joosta ja see laps endaga kaasa võtta! Talle pakkuda emaarmastust mida ta, vaene süütu hing, väärib.
Vaatasin oma süles magavat Annut ja mõtlesin, et kuidas – KUIDAS OMETI – suudab keegi oma lapsest loobuda.
Emadus on mind laste suhtes pehmeks muutnud. Enne ma nii väga ei hoolinud. Mul oli võõrastest tittedest suht suva, kui üdini aus olla… Aga nüüd… Iga beebi paneb mind naerma ja ma tahaks neid oma kaitsva tiiva all kogu selle kurjuse eest kaitsta…
Lipsuke
Meie Lugu
Äkki ema oli narkomaan? Või joodik? Või vaimsete probleemidega? Või noor laps, kellel pole tuge?
Võimalusi on nii palju, aga see on ju selge, et päris niisama ei loobu ikka keegi enda lapsest. Alati on selleks põhjus. Isegi kui see on meie jaoks karm, ajuvaba ja mõistmatu, aga äkki on sellel lapsel parem olla ilma emata, kui kusagil hurtsikus suitsuhaisu ja tühja kõht kannatada.
Seda kindlasti. Lihtsalt nii kurb oli kuulata teda.
Meil trepikojasttuleb koguaeg lapse kisa. Ja selline nagu hüsteeris pigem. Vanemad tunduvad täiesti tavalised, aga laps nutb koguaeg :( Vahepeal mõtlesin, et ukse taha minema ja ütlema, et dvi noored, andke beebi ja minge PUHAKE, et jõuaksite enda lapsega tegeleda.
Aga mine tee seda! Jummala eest, kui sul on võimalus ja kui nad su pakkumise vastu võtavad, siis tee seda! Sul on reaalselt võimalus aidata kolme inimest. Oleks sinust väga kena :)
Ma läheks ka uurima. Esialgu vb ei lendaks nii peale, et ‘mis teil toimub siin?!’, vaid uuriks, et kas lapsel on midagi viga vms… Ehk vaevavad neidki gaasid, koolikud? No oleneb, kui vana see laps siis on ka muidugi….
Mul oli enne lapse sündi ka kahju hüljatud ja hoolitsuseta lastest, aga pärast oma lapse sündi on veel tuhat korda rohkem kahju. Ma vaatan ka oma tütart (viiekuune) ja mõtlen, et kuskil on kindlasti temavanuseid, kes nutavad tunde ja keegi ei hooli. Ma mõtlen ka, et kuidas saab hüljata või hoolitsuseta jätta oma lapse. Ma võtaks ka kõik hoolitsuseta lapsed endale, kui vaid võimalik oleks. Oh, pisar tuleb silma, kui sellele mõelda :(
Jaaa, mul tuli ka kohe tunne, et oleks lapsendamine kerge (jumal tänatud samas, et ei ole!), siis ma võtaks selle poisi kohe endale!
Ma tahtsin sulle kirjutada, et kuigi seda hüljatud beebit on kindlasti väga raske vaadata ja kuulda, siis lohutan sind sellega, et tõenäoliselt saab see poiss endale üsna varsti uue ja armastava kodu koos vanematega. Miks ma seda tean?
Sest lapsendamisel on hetkel konkreetselt 10. aastane järjekord vastsündinutele. Enamasti küll paljud sünnitajad juba eelnevalt teavad, et nad annavad lapse ära, siis viiakse nad enne lapsendajatega kokku ja kohe pärast sünnitust läheb laps uute vanematega koju. Kuid need juhud, kus laps haiglasse jäetakse, siis need lapsed pärast haiglaravi saavad ka peatselt uue kodu. Järjekorras olevad lapsendajad on tavaliselt juba koolitused, ülevaatused läbinud ja sotsiaaltöötajate poolt sobilikeks kinnitatud. Nii nad ootavadki kuniks keegi lapse ära annab ( üsna julm kas pole ).
Paljud tahavad just vastsündinuid, kuna neid on kergem enda järgi kasvatada kui juba vanemat last, kellel on juba psühholoogiline trauma lastekodust.
Minu abikaasa onu oma naisega lapsendasid ka otse haiglast. Tahtsid kohe ühte veel lapsendada, aga kuna järjekord oli nii pikk, siis nad enam ei saa kuna selleks ajaks kui järjekord nendeni jõuab, on nende vanus juba selline, kus lapsendamiseks enam lapsi ei anta.
Ilmselt küll, aga too laps oli juba mitme kuune. Minu Annust kaks kord suurem. Nägin teda mängutoas magamas. Voodi oli teleka ette keeratud, nii et ta telekat näeks :(