Vahepeal on küll tunne, et tõmbaks üle perse neile

Mul on tõesti vahepeal selline tunne, et ma kasvatan siin Annemaia näol oma vanaema, kes on taassündinud uude kehasse. No muud seletust siin ei ole lihtsalt! Reaalselt, mõlemad on/olid niii kuradima kanged mutid, et midagi hullu. Minu mõistus ja jõud siin peale igatahes ei hakka.

Annu hakkas oma iseloomu näitama juba beebina. Kui miski ei lähe nii nagu tema soovib, siis oiblaaa, hoitke piip ja prillid. Ja mida vanemaks, seda hullemaks. Kuueaastane puberteet! Päevast-päeva käib tema lõugamine kõigist ja kõigest üle. Kõik peavad nagu nöörimööda kõndima, tema taktikepi taktis.

Lasteaia hommikutel pean ma temaga tund aega varem üles tõusma, et õigel ajal majast välja saada. Ma ei tea iial mis tujus see preili meil siin ärgates on või mis talle jälle mitte sobida võib. Küll ei saa voodist välja, sest eelmisel õhtul oli ju niiiii lõbus veel poole üheteistkümne ajal ”mul on pissihäda, mul on janu” vabandustega ringi joosta, küll ei meeldi talle minu tehtud patsid ja need lihtsalt kistakse tuimalt peast ära, küll lendavad püksid kaarega üle toa ja on ”lollakad”…

It Drives Me Nuts GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Jumala tihti on nii, et Joel ootab juba kiiver peas, saapad jalas koridoris, kui see siin alles palja peega lõugab ja pükse lennutab. Mul kerib selline asi lihtsalt nii ära, sest ma ei saa ju aru ka mis ta probleem tegelikult on või mida ma tegema peaksin. Nii abitu ja saamatu tunne on, et ma ei saa selle lapsega lihtsalt hakkama!

Kõige haigem on see, et lasteaias on ta täielik kukununnu. Nii abivalmis, hea ja hooliv, aitab endast väiksemaid riidesse ja lohutab kui nad nutavad. Aga siis tuleb koju ja lendab kätega vennale kallale, sest too ei tahtnud mängida sama mängu mis tema… Lasteaias saab endast nooremate käest tuupi ja ei julge midagi vastu öelda ega teha, aga kodus on selline sõjaprintsess Xena, et veri lendab.

MISANDRY | Xena warrior princess, Xena warrior, Warrior princess

Kui ma rahulikult olen 3x seletanud, palunud, rääkinud ja mitteeeee keegiiii ei liiguta lillegi ning ma siis lõpuks veidikenegi häält tõstan, olen mina süüdi. Klassikalised: ”Sa oled maailma kõige halvim ema!” ja ”miks sa pead KOGUAEG lõugama?!” ma ei tea, äkki sellepärast, et te ju fucking ei kuula, kui ma normaalse häälega räägin! :D

Mul on vahepeal juba hommikul pool kaheksa selline tunne, et oiblaaa lihtsat. Probleem võib tekkida ka kõige tühisemast asjast (st minu arvates ”tühisest”). Näiteks nädalavahetuse hommikul keedan ma ”vale” pudru või valan tema tee vale tassi sisse. Siis karjutakse mulle näkku, trambitakse jalgu ja kui õnnestub, lüüakse uks pauguga kinni ka veel. Vanasti oleks lapsed sellise jama eest niimoodi rihma saanud, et 30 aastat hiljem ka veel mäletavad…

Mitte, et ma arvaks, et füüsiline karistamine on okei või, et see lahendaks asja. Kindlasti mitte. Hirm füüsilise karistuse ees ei võrdu autoriteet ja austus. Ma tean, et probleem on minus ja mina lihtsalt ei ole osanud temaga seda ühist keelt leida. Aga ma ei oska ka kuidagi sellest ”räägin 100x rahulikult, lõpuks tõstan häält, laps hakkab vastu lõugama” ringist välja murda.

Viimasel ajal on ta hakanud karjuma, et keegi ei hooli temast, kui tema soove ei täideta. Seda on lihtsalt nii valus kuulda ja kohe tekib tunne, et mina olen ju selles süüdi, et laps nii tunneb. Ometigi ei saa ta ju tegelikult kuidagi vähem tähelepanu või armastust kui näiteks Joel või Madli.

Kui asjad tema soovide järgi lähevad, siis särab ta nagu täiskuu, aga nii kui keegi julgeb tema soovile vastu astuda või teisiti arvata, on jama majas. Täna näiteks kriiskas ja röökis ”keegi ei hooli minust” sellepärast, et ma panin talle roosa tekikoti asemel ükssarvikuga tekikoti, kuigi ta oli varasemalt seda esimest soovinud…

Hüsteeritseb ära ja mõne aja pärast tuleb pugema, ütleb mulle, et armastab mind ikka jne. Aga kui juhtunust räägime, siis ei oska ta seletada miks ta endast nii välja läheb või miks ta näiteks vennale vihaga haiget teeb, kui too tema ootustele ei vasta. Oleme rääkiud kuidas viha talitseda ja, et enne lõugama kukkumist prooviks ikka rahulikult rääkida, sest me ju kuulame teda, kui ta rahulikult räägib, aga siis ütleb, et ta ei suuda ja ei oska nii…

Ma olen mõelnud, et äkki oleks abi psühholoogist või mingist pereteraapia vormist kuhu me saaksime kahekesi minna. Samas on ilmselt asju millest ma tema ees rääkida ei tahaks. Mul oleks ilmselt endal ka mingit nõu ja abi vaja. Aga mida, kuidas, kuhu… ma ei oska. Peaks perearstile kõigepealt ehk rääkima ja tema siis ehk oskab edasi saata?

Mul tuleb reaalselt hirm peale, kui mõtlen, et mis siis veel päris pubekana saama hakkab. Kui me praegu omavahelisi suhteid korda ei saa, siis hakkab ta niikuinii pubekana veel hullemini reeglite vastu mässama. Ma näen juba praegu õudukaid kuidas temast saab mingi 13-aastane jooksik, keda ma üle nädala politseiga mööda ilma taga otsin.

Shivers GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Oeh, miks need lapsed ometi kasutusjuhendiga ei sünni!

Comments

comments

21 thoughts on “Vahepeal on küll tunne, et tõmbaks üle perse neile

  1. Sulle endale soovitaks kindlasti teraapiat või mõnda koolitust, sest sinul on vaja õppida temaga hakkama saama.
    Minul on oma vanema tütrega suht sama lugu kui aus olla, aga saame hakkama, vahest kehvemini, vahest paremini.
    Olen märganud, et lapsi veetakse väga kergelt psühholoogide juurde või mingitesse teraapiasse, kõrvalt vaadates tundub see nii vale, vanemad ise peaksid oma oskusi ja teadmisi parandama, lapsed võiks sellest jooksutamisest välja jätta( pole konkreetselt sinule see lause).
    Tean lugu, kus iga poja probleemiga on ema poega saatnud spetsialistide juurde, aastaid, praeguseks on laps 12 ja olukord on hullem kui eales varem. Ema muidugi on ahastuses ja kurdab, et on kõik lapsele andnud, kuid laps tahaks tegelt lihtsalt rahu, mitte järjekordset spetsialisti( poisi enda sõnad).
    Palju edu sulle!

    • Ilmselt on sul õigus jah. Lihtsalt vahepeal on tunne, et ei oska midagi teha ja äkki tal oleks ka abi sellest…

  2. Tead, see võib tulla sellest ka, et uus beebi tulemas. Ta ei oska ennast väljendada piisavalt hästi.
    Mul tüdruk(saab kohe kuus) on hästi sõbralik ja abivalmis olnud alati. Kui jäin teise lapsega dekreeti, hakkas pidev pissimine. Kõik proovid korras. Öeldu, et tunneb ära, mingi muutus tulemas ja on sisemiselt närvis. No selge. Vahepeal tundus, et juba kõik ok, aga siis hakkas iga asja peale nutma. Leiab, et ma olen kuri. Lasteaias 5+ , vanaema juures 5+ ja minyga ainult jaurab . Ütleb, et pole harjunud, et venna on….poiss 1,5 muidu 😀

    • Ma ise seda pigem ei arvaks, sest sellised probleemid on meil juba ka ammu enne seda kui ma üldse rasedaks jäin. Aga samas kunagi ei tea jah, see võib praegu vabalt seda käitumist võimendada tal vms. 😔

  3. hea teada, et ma pole ainus, kes ei tea kuidas hommik alata võib 🙂 lasteaeda veel võib hiljaks jääda aga koolis on vaja olla punktipealt . Mul on vererõhk mõni hommik vist 200 😛

    • Õnneks me hiljaks veel väga jäänud ei ole ja kooli ta ka veel ÕNNEKS ei lähe järgmine aasta. Et saab näha mis 2a pärast on 🙄

  4. 100 x seletada ei ole mõtet, kui paarist korrast ei piisa, siis tuleb konkreetsemaks muutuda. Karjuda ja lüüa pole vaja, aga halval käitumisel peab olema tagajärg. Kui kisub patsid peast ära, siis uusi ei teegi. Kui ei saa pükse jalga, siis läheb püksata autosse (ilmselt piisab ühest korrast). Täiesti rahulikult kala näoga laiutad käsi, et aeg sai lihtsalt otsa, midagi pole teha, nüüd tuleb minna. Kui söök ei sobi (kuigi muidu seda sööki sööb), siis midagi muud ka ei saa. Muu halva käitumise korral nt võtad lemmikmänguasja paariks päevaks ära või sellel päeval kommi ei saa. Praegu ju päkapikud ka jälgivad laste käitumist. Ise pead olema väga konkreetne ja rahulik, laps peab aru saama, et jäme ots on sinu käes ja et sina oled see, kes otsustab. Lapsele on seda tegelikult väga vaja, et ta tunneks, et tema vanemad tema üle nö valitsevad, see annab turvatunnet, sest ta saab ise ka väga hästi aru, et ta on alles väike ja sõltub oma vanematest. Mul sõbranna käis oma lapsega psühholoogi juures, sarnased probleemid olid, ja talle öeldigi, et vanemad peavad ennast rohkem kehtestama.

    • Teoorias ju tean seda ja teistega töötab kõik ka aga vot selle pujääniga…. Oiblaa 😂

  5. Ma käisin enda neljase raevuhoogude asjus lastepsühholoogil. Üksi. Perearstilt sain saatekirja. Rohkem minema ei pidanud, sest mõtlesime välja, miks hetkel sellised raevuhood tekkinud on ja siis tegelesin põhjustega.
    Ega ma teagi, kuidas kõik paika loksus, aga nii hea on elada, kui saab normaalselt riietuda ja ilusti hommikul kodust välja.
    Mis ma tegin? Paar asja meenuvad. Ostsin spets pehmed ja mõnnad riided, et ei oleks hala selles osas, et püksid nii pahad on. Nüüd sobivad igast asjad jalga. Ajan nüüd varem üles, et ei peaks kiirustama. Esialgu panin kirja kordi, kui saime ilusti minema, siis 10 korrale järgnes ujumaskäik. Rohkem pole pidanud tegema seda tabelit.
    Ilmselt tead isegi mitmeid nippe, aga peamine on vast ise hästi rahulik olla ja lihtsalt monotoonselt vastata, kui laps pöördes on. Aga ma tean jälle enda kogemusest, et rasedana on ikka päris keeruline rahulikuks jääda. Samuti, kui teised pisemad ka juba ootavad ja kõik nagu käib ühe lapse taktikepi all.
    Psühholoogi juures jõudsimegi selleni, et pean olema rahulik ja end rohkem kehtestama. Tasub käia ja enda sisse vaadata seal psühholoogi juures. Mul küll hetkel kõik rahulik, aga ka hirm tuleviku ees seoses oma esmasündinuga 🙂 Ilmselt see mingi esimese lapse sündroom ka väikest viisi, et jubedad kapriisitsejad. Ma ise olin ka, kuigi ei mäleta hästi 🤪

    • Keegi võiks mulle seda enesekehtestamist õpetada, sest ma reaalselt ei oska veeeeel rohkem selles mõttes end kuidagi kehtestada. :D

  6. Valikute andmine ei aita? (a la “Kas täna tahad neid või neid pükse?”), ka “ei” öeldes anda lühike põhjendus ja muu valik (“Praegu me seda lauamängu ei mängi, praegu valib Joel. Kas sina tahad mängu valida pärast seda mängu või homme?”; “Nüüd on multikate vaatamise aeg tänaseks läbi. On magamamineku aeg. Kas sa tahad enne pesta hambad või panna selga pidžaama?” ). Ei-d võimalusel vähem kasutada ka, sõnastada jaatavas vormis.
    Sellised kangema ja iseteadlikuma tüübiga lapsed võivad vajada tunnet, et neil on võimalus ise otsuseid langetada (lapsevanema antud piirides).

    • Ikka proovin anda valikuvõimalusi ja hoiatan ka asjadest ette (ntk, et 5minti veel multikat-mängu-jooksu ja siis lähme sööma vms, aga kui 5 minti läbi on ja kell helinaga sellest märku annab, on tal ikka draama). Mõni asi on lihtssal selline ka, millega väga ei saa vaielda või valikuvõimalusi pakkuda, nagu näiteks need püksid tal. Talle ei meeldi õuepüksid, ei shellid ega ka kummi omad. Mõnipäev lähevad need tal kergelt jalga, pole probleemi üldse, teine päev aga jaurab 15 minutit. Paljalt ju ka ei saa õue saata, et las siis saab aru, et õues on külm. Ma ei tea iial kas nad on sel konkreetsel hommikul enne tuppa minekut õues või lähevad kohe sisse (tere koroona piirang, eks) ja vahel lähme lasteaeda ka jala, ka sel puhul on vaja siis ikka püksid jalga panna…

  7. See on vana tarkus ju, et lapsed ei pea saama mitte kõik võrdselt tähelepanu, vaid igaüks nii palju, kui just tema vajab… (3-4 pisikesega tuleb ilmselt inimvõimete piir enne ette, aga noh… teooriaks hea küll.)

  8. Kirjutan enda kogemusest 5 aastasega.
    Minu tütar oli täpselt samasugune,kui Annu. Täpselt! Kuna kolisime eelmisel aastal minu ema juurde (kolisime välismaalt, lapsed eestikeelt ei osanud), lahutasin laste isast, lapsed vahetasid lasteaeda, kolisin kokku uue elukaaslasega- laste ja enda jaoks mega raske aasta oli! Lühidalt ütlen ,et minu suhe laste isaga ja ema juures elamine olid peamine põhjus, miks tütre käitumine oli vahel väljakannatamatu.
    Ema juures puudusid igasugused reeglid ja kord, tütar sai alati mis tahtis kohe kui nutuks läks. Võitlesin justkui tuuleveskitega üritades reegleid ja piire seada. Kui sel kevadel elukaaslasega kokku kolisime, siis kõik muutus. Mu elukaaslane on minuga sarnane ja väga toetab mind piiride ja reeglite kehtestamisel. Alguses oli see väga raske,sest tundsin ennast nii süüdi laste ees, et koguaeg ainult üks keelamine ja põhimõtte taga ajamine,aga tulemus oli kiire tulema. Mina ka alguses vaidlesin koguaeg tütrega, sest kõik pidi olema mingit kindlat moodi tehtud ja tema tahtis mis tema tahtis, muidu kohe nutt. Eks see ole ka vanuseline eripära, nad tahavadki ise teha ja otsustada,aga selle suuna võiks anda vanem, et kuidas ja mida. Meie alustasime ka riietega nii,et panime õhtul kõik järgmiseks päevaks valmis. Lasingi ise valida mõistlikuse piirides ja hommikud muutusid lihtsamaks. Tänaseks lubab ta mul ise valida ja ei vaidle absoluutselt!! Sama söömisega. Alguses ei söönud ta reaalselt midagi. Nüüdseks on aru saanud,et kui ei söö sama mis teised,siis jääbki kõht tühjaks ja magustoitu ei saa (puuvilja võib alati võtta). Kunagi ei sunni sööma ja ei tee toite,mis lastele liiga “huvitavad” on,et ei tahaks proovida.
    Nüüdseks on tütar nagu musterlaps, täitsa päriselt. Aitäh,palun, armastan sind jne väljendid on igapäevases, lisaks ütleb ta mulle nüüd koguaeg ,et ma olen nii hea emme, enne oli pigem vastupidi . Ühesõnaga meil aitas selle käitumise vastu algselt väga rangete reeglite järgimine ja ka täitmine. Oligi lapsest algselt kahju,aga tulemus on meid kõiki perena õnnelikuks teinud! Reeglid peavad olema ja vanem on otsustaja (see siis ei tähenda et laps ei peaks asjades ja valikutes osa võtma). Minul oli kõige raskem leppida teadmisega,et mu lapsed olid lihtsalt kasvatamata(mitte kasvatamatud) ja alles sealt sain ma edasi liikuda ja jõudsin arusaamisele,et viga on sinus kui vanemas, laps on ainult selle peegeldus. Muuda ennast ja oma käitumist ja laps järgneb.

Vasta Laasu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.