Väike ja tubli Madli, ning suured muutused Annu ja Joeli elus

Mul on selline tunne, et ma vist olengi tõesti ‘vingu-blogija’, sest kui mul midagi otseselt kurta pole, polekski mul nagu millestki kirjutada. Ühesõnaga, elu on hea ja kurta polegi nagu millegi üle. Või noh, oleneb keda või mida vaadata…

Madli on super beebi, täielik vastand mu eelmistele marakrattidele. Näost täiesti beebi-Annu, aga olemuselt hoopis midagi muud. Sööb, magab ja peeretab täiesti ilma probleemideta! Esimesed kolm nädalat ta põhimõtteliselt vaid sõi ja magas, ning ”probleeme” oli vaid ühel-kahel korral, kus ta ei olnud nõus maha jääma ja pidin teda süles/kõhukotis kandma, et ta ei protestiks. Muidu aga oli nii, et kui kõht oli täis, krooksud ja puuksud tehtud, oli ta täiesti rahul ka omaette ringi vaatamisega, nii kauaks kuni mina oma pakilisemad asjad tehtud sain. Ma hakkasin juba mõtlema, et selle lapse nutumasin on katki, või midagi, sest minu jaoks on lihtsalt nii uus teema see, et ma panen lapse hälli ja ta ei hakkagi kohe karjuma, ning lõpuks võib-olla jääb isegi ISE magama. Nagu…misasja? Selline asi on ka võimalik või. :D

Aga nüüd hakkab ta aina rohkem ärkvel olema ja tuleb vist ka mõistmine, et emme süles on ikka kõige parem ja mis ta siis ikka niisama kuskil maas vedeleb, kui samahästi võiks ka süles olla? Tee vaid veidi kisa ja saadki sülle. Seega viimastel päevadel on ta eelistanud ärkvel oleku ajal olla rohkem kantud ja hoitud, kui enne, ning ka uinumine võtab kauem aega. Aga see pole mingi eriline probleem, sest noh, ta on beebi ja ta tahabki olla kantud, hoitud ja vahel niisama kudrutada, mitte koguaeg üksinda kuskil hällis lakke vahtida.

Mõnikord tahabki ta vaid süles tukkuda, ning pilutab siis aeg-ajalt oma silmi, et kontrollida kas ta ikka on süles, või on ta juba vaikselt kuskile ära sokutatud. Nähes, et emme lõualott ikka paistab, sulgeb ta taas oma silmad ja tukub rahulikult edasi.

Ööd on meil ka suhteliselt rahulikud. Öö jooksul teeb ta paar-kolm korda vaikselt vääks-vääks, justkui öeldes, et ”ou, kutid, andke midagi hambusse”, ning peale söömist magab rahulikult oma hällis edasi. Sel korral olen ma nimelt leidnud, et ma ei suuda beebi kaisus hästi magada, ning mõlemal on parem uni, kui ta magab oma hällis. Temal paistab suva olema sellest kus ta parasjagu külitab, seega hetkel on nii. Ei tea kas see häll on mingi võlu-häll, või mis, aga jällegi, täiesti uus teema, sest Annu ja Joel pistsid KOHE kisama, kui üritasin neid kuskile mujale ära sokutada. Madli on aga igatepidi rahul, peaasi, et kõht oleks täis ja see ei valutaks. Hommikupoole, kuskil viie-kuue ajal üldiselt siiski võtan ta kaissu, et pikemalt magada saaks ja no igatsus tuleb ka lõpuks peale, kui ta terve öö kuskil kaugemal olnud on.

Ma olen nii metsikult tänulik, et sel beebil gaasiprobleeme (veel) pole! Ja tunnistan, et selle hirmus pole ma talle ka D-vitamiini veel andma hakanud. Perearst raudselt küsib selle kohta ja saan piki päid, et veel ei anna, ning räägib mulle jälle rahhiidist… aga no ma ei taha riskida. Eelmiste põnnidega umbes sellest hetkest probleemid hakkasidki ja jäidki kestma… Lükkan seda D-vitamiini veel kuukese edasi ja siis vaatan uuesti. Praegu on lihtsalt nii hea ja lihtne selle väikse Midli-Madli-Kidli-Kadliga, et no kohe üldse ei tahaks, et see muutuks.

Kahe vanema põngerjaga on aga lood hoopis teised. Need kaks on ikka nagu tuli ja säde. Annu hulluke ees ja Joel, suurema õe eeskujus, järel. Täiesti pael lihtsalt kus need lapsed alles jaksavad… kõike. Vaielda, taielda, kraagelda, nutta ja kisada, mängida ja lollitada. Ja see Annu kangus, ugh! Kuidas see nüüd oligi… et emade kõige hullem õudusunenägu on see, kui nad vaatavad oma tütart ja mõistavad, et too on täpselt samasugune, nagu ema isegi? Täpselt. Nagu. Mina! Jookseb siin ringi nagu väike Nirgi Helga (inside joke) ja nõuab oma tahtmiste täpset täitmist. Kui tema midagi ei saa või asjad nii ei lähe nagu tema tahab, siis oiblääää. Asjad lendavad, trambitakse jalgu ja karjutakse nii, et maa on must. See on ausalt nii õudne, et kuidas üks kolmeaastane saab üldse selline jõujuurikas olla.

Joelist sõidab ta ka TÄIEGA üle. Koguaeg kiusab väikevenda (ala kisub asju käest ära, sest TEMA ka tahtis), läheb õpetab omast arust Joelile kuidas ÕIGESTI mängida, kuigi Joelil on asjast hoopis mingi teine visioon jne. Ja siis muidugi jookseb Joel ulgudes minu juurde kaebama… Muud ma ei kuule, kui Annu käsutamist ja keelamist. ”JOEL! Ära tee seda-toda-kolmandat” ”JOEL! Ei puutu seda!” JOEL! See on MINU oma!” jne. Mängib emmet Joelile ühesõnaga. Ma saan nagu aru, et Annu peegeldab vist Joelile minu enda käitumist, sest arvab, et nii ongi õige ja tema ka võib nii teha. Aga no, appikene, see plika kasvab mul juba praegu nii käest ära, et mis siis veel kümne aasta pärast saab, kui puberteet majja lendab… Ta teeb Joelist ka täieliku sussi.

Üks suur muutus ootab ka meid veel ees. Nimelt otsustasin ma nad lasteaeda panna. Ja ei, mitte sellepärast, et mul kodus kergem oleks (kuigi ma ei eita, et see on hea boonus). Vaid justnimelt sellepärast, et neil on kodus igav ja siis nad kaklevadki, ning teevad lollusi. Mina ei suuda neile siin terve päeva jagu aktiivset tegevust tagada, et nad ära väsiksid. Sügis-talv tuleb peale ja siis ei saa nad 12h jutti õues ka olla, nagu hetkel, soojal ajal. Annu on tegelikult see pea-nina, Joel on jooksupoiss, kes kõike suurema õe järgi teeb. Annu magama ei taha minna, siis Joel ka paugub vastu, et tema ka ei taha, kuigi on ilmselge, et viimane on kohe eriti väsinud ja kui Annut kõrval pole, uinub poiss mõne minutiga.

Ma usun, et Annule oleks lasteaed kindlasti hea. Ta läheb 2013a sündinute rühma, seega ehk saab ta oma bossamise kombest ka lahti, sest endast aasta-kaks vanemaid ta vaevalt paika suudab panna. Joel sai nimekirja pandud vaid sellepärast, et ”tema ka tahab”. Aga eks septembris ole reaalselt näha kas ta sinna ka jääb. Kui ei jää, siis ei jää ja mina ei sunni. Ma olen niikuinii ju titega kodus. Muidugi oleks tallegi hea veidi iseseisvust harjutada ja mängida omasugustega, kes temast ehk koguaeg 100ga üle ei sõida.

Oeh, see kõlab ikka väga sedamoodi nagu ma saadaks nad siit jalust ära, sest ise ma nendega enam hetkel hakkama ei saa… Aga ma usun ja loodan, et see ongi just see muutus, mis meie kodurahu taastab. Lasteaed pakub neile vast nii palju põnevust ja pinget küll, et kodus oleksid nad siis ehk rahulikumad. Külapeal, ilma minuta, nad ju niimoodi ei käitu. Minuga koos on aga asi kohati täiest hullumaja. See on see, et emme on usaldusisik, kelle juures ei pea midagi vaka all hoidma ja saab kõik emotsioonid välja elada… Oeh, aga eks eluke näitab kas mu ootus end ka ära õigustab ja mis üldse edasi saab.

Annu pärast ma väga ei muretse, sest ma tean, et tema on kõva pähkel ja saab hakkama. Ta kohaneb igas olukorras kiiresti. Ta on väga julge ja seltsiv. Tema jaoks ei ole absoluutselt probleem minna mõne täiesti võõra inimese juurde, ning temaga maast ja ilmast jutustama hakata. Tänagi poes astus ühe memme juurde ja hakkas talle rääkima, et tal on nii ilus lilleline vest seljas, ning näitas talle oma uusi teksaseid… Joel on aga hoopis teisest puust. Tema on tossike ja hella hingega. Nii kui keegi midagi ütleb-teeb-keelab on nutt lahti…

Alguses muretsesin ka sellepärast, et mida kõike peaksin ma lasteaia tarbeks neile valmis muretsema, aga kogenumad sõbrannad rahustasid mu õnneks maha. Tellisin lastele hetkel vaid korralikke toariideid juurde, sest koduriided on neil ikka prostamad ja nendega ei ole ma nii kriitiline. Võõra silma alla ma aga neid selliste riietega ei saadaks. Ega needki riided plekilised-augulised ole, aga enamus koduriided on neil siiski teise ringi omad. Ma ei tea kuidas teised emad, aga mina küll ei raatsi neile koju tuttuusi riideid selga panna. Esimese söögikorraga pläkerdavad need plekiliseks ja ongi asi raisus. Teise ringi riided on aga juba sellised, et kui lähebki plekiliseks või katki, siis pole kahju kaltsuks lõigata. 10-15 eurist pluusi aga nutaks küll pool aastat vist taga. :D

Hetkel ma mõtlen, et ma ei hakka neile riiete ja asjade jaoks nimesilte tellima, et kirjutan nimed vajadusel lihtsalt asjadele sisse, aga ma ei tea, äkki oleks ikka lihtsam spets kleepsud vms tellida?

Kui vanad on teie lapsed olnud, kui nad lasteaeda läksid? Kas olite mures ka, et kuidas nad seal hakkama saavad? Mida lasteaia jaoks valmis muretsesite jne?

Comments

comments

29 thoughts on “Väike ja tubli Madli, ning suured muutused Annu ja Joeli elus

  1. Minu kaks on täpselt samasugused,nagu Annu ja Joel on. Tütar on peaaegu neli ja poeg on kaks. Tütar on ka väga kangekaelne ja käsutaja ja poeg on õrnahingeline puudekallistaja. Tütar koguaeg käsutab/õpetab/ keelab teda ja poeg kas kuulab sõna või vaidleb vastu ja siis tuleb tütar kituma ja hakkab nutma,sest venna ei kuula/saa aru.
    Mina paneks ka mõlemad lasteaeda,aga kahjuks mõlemat ei saa hetkel lubada (Inglismaal kohamaks 70€ PÄEV omast taskust alla kolmestel). Mina paneks nad küll isekal põhjusel,et tahaks natuke OMA aega ja lihtsalt vaikuses olla. Muidugi on neil endil ka toredam,sest kahjuks nii ta on,et kodus ei tee nad elusees selliseid tegevusi,nagu lasteaias. Tee või tina,aga mina ei suuda nendega terve päev meisterdada,voolida ja tähti õppida.

    • Kõlab jah nagu meie maja elu. Õnneks eestis (vähemalt meie linnas) on kohatasu jms mõistlik.

  2. Minu tütar läheb nüüd 3. Sept ja juurde pean ostma ainult sussid (Saksamaal on nad lasteaias susside mitte sandaalidega), spordisussid – vist need nahast tantsuomad, ja vihmajope, sest see kadus meil pagasiga ära. Muidu hakkan ikka tavalisi riideid panema. Päris koduriideid kui selliseid meil polegi, nii et kõik mis kasutuses on, need lähevad ka lasteaeda ja meil vist 95% umbes teise ringi omad.

  3. Mul küll 2 last, aga suht sama teema. Suurem on käest täitsa ära läinud ja plärtsub ja nõuab siin nagu vana kunn ise. Eks iga on ka muidugi selline ennast kehtestav, aga vahel on üsna lootusetu tunne küll.

    Lasteaeda hakkas nüüd käima. Mais sai 3. Kuna me oleme Soomes, siis põdesin/põen ikka eriti hullusti seda lasteaias käimist. No ikkagi võõras keel ja kuidas ta seal aru saab ja ennast arusaadavaks teeb jne. Ta on üsna arglik ka veel pealekauba. 1 pika päeva on ta siiani lasteaias olnud, leppis ja oli seal kohe ilusti ja tubli. Eks näis, mis edaspidi saab. Kiideti ka teda, et ei olnud arglik vaid just vastupidi, leidis paari lapsega kohe ûhise keele ka. Ootab küll lasteaeda väga õhinal, 3×nädalas hakkab seal käima, kuna ma ise ikkagi kodune. Mingit harjutamist siin ei olnud. Paar päeva enne õiget päeva sai 2h lasteaias mängimas käia, ka üksinda kohe, ja järgmine kord juba kohe pikalt. Ise mõtlen, et vb nii ongi tegelikult lapsel lihtsam kohaneda, kui et ema istub nädal aega tal kõrval ja siis järsku enam mitte.

    Riideid erilisi ei ole varunud. Ostsin vaid mõned dressid juurde, muud on kapis kõik olemas ja lasteaeda sobivad. :D Õueriideid pean ainult miskit juurde otsima, sest siin tahetakse, et kõiki asju oleks ka lasteaias tagavaraks üks paar olemas.

    • Äkki see ongi siis ikka ealine iseärasus ja ma polegi läbikukkunud ema, kui ikka teistel ka selline draama kodus on :D

    • Ma lohutan ennast vahepeal sama moodi. Loodetavasti kasvab välja ja keegi sellest traumat ei saa! :D

  4. Lasteaiariiete pärast ei pea üldse muretsema. Kindlasti ei pea ka lasteaias olema ainult tutikad riided, sest nad kulutavad seal samamoodi põlvesid, söövad ja plädistavad ( alguses vast rohkem.) Kui tihti on gruppides näha, et ” müüa kombekas kodus trööpamiseks või lasteaeda.” siis lasteaias ma kindlasti kontrolliksin, et õueriided oleksid heas korras ja hoiaksid vett/sooja, sest lasteaias on nad ilmselt iga ilmaga õues ja rohkem kui kodus, et siis laps ei haigestuks nii ruttu.
    Teiseks, arvan, et hea otsus, et nad lasteaeda ja kui koos lähevad, siis ehk ei ole pahur kumbki, et keegi neist koju jääks.. :) Kindlasti saavad seal palju uusi sõpru ja veelgi rohkem tegevusi ja sina kolmandat beebit nautida. :)
    Meie ostsime lasteaia riiete jaoks euronicsist selle mingi kleepsumasina, ostsime kleepsurulli sisse ja märgistame nendega nii jalatseid, kui riideid. Mõndadele oleme riietele sisse ka kirjutanud pastakaga vms, aga sellega kipub see olema, et kui peaks järgmisele ringile minema.. No mulle ei meeldiks endale, mu oma kiiks.
    Aga kleepsumasina kleepsud ka püsivad pesuga peal ja saab mingi jalgpalli või lillemärgid ka juurde panna, suuruseid ja (kleepsulindi)värvi valida, seega päris hea lahendus ja meid hästi teeninud. Ei pidanud vajalikuks eraldi kleepse osta. :)

    • Ka mulle on see tähtis. Minu arust on jumala jabur kuidas mõni ostab tänaval käimiseks kalli ja hea Didriksoni, aga porilompi saadab lapse mingi aukliku asjaga, mis hetkega märjaks saab. Pigem ostaks just tänaval käimiseks mingi odavama komplekti, mis näeb küll korralik välja, aga ei ole oma omaduste poolest nii hea. Linnapeal käies üldiselt ikkagi laps nii märjaks ei saa, kui näiteks hoovis mängides ja just viimasesse olekski siis ju vaja paremate omadustega komplekti, et lapsel oleks hea mängida. :D
      Ohoh, see kleepsumasin tundub päris põnev. Lähen üritan ka selle välja guugeldada. :D

  5. Ma lihtsalt mainiks et iga vaikse piuksu peale ei tasu last kohe sylle krabama minna
    ta harjub sellega ikka megaruttu ara ja hiljem enam ei saagi teda enda kyljest lahti
    lihtsalt, soovitus :)

    • Ega päris nii ei olegi, et iga piuksu peale kraban sülle, aga kui ma tean/saan aru, et ta ei plaani rahuneda, siis ikka võtan sülle, enne, kui ta päris nutma hakkab. Näiteks, kui ta on mitu tundi maganud ja siis vaikselt ärkab, ning vääksuma hakkab, tean ju niikuinii, et ta tahab süüa. Mis ma tast siis ikka niisama piinan ja seda nuttu ootama jään. Pigem toidan lapse ruttu ära ja kuna ta pole end üles karjunud, jääb ta ehk isegi kohe uuesti magama tagasi. :)

  6. Ei ole pikaajaline lugeja ja lihtsalt huvi pärast küsin, et miks sa tüdrukut varem lasteaeda pole pannud?
    Ja kuigi sa korrutasid, et ei pane lapse lasetaeda sp, et neid nö jalust ära saada, pile minu arust see tegelt üldse halva ema mõtlemine ? me ju kõik teame, et puhanud ema = hea ema = hea naine ?

    • Ei pannud teda varem lasteaeda sellepärast, et ta oli siin vennaga koos nii mõnusalt ja Joel on ilma Annuta nagu peata kana. Nad tegid (teevad) kõike koos. Üks läheb pissile, peab teine ka minema. Üks ütleb, et talle ei meeldi see söök, lükkab ka teine kausi eemale ja keeldub söömast. Sukk ja saabas ühesõnaga. Varem oli Joel kindlasti liiga väike, et aeda minna, nüüd aga võiks juba proovida, ning kui talle seal sobib, siis ei tunne ta end ehk ka üksikult, kui õde koguaeg küljeall pole. :D

  7. Ma nii tahaks teada, mis kotti sa lapse kandmiseks kasutad, mille järgi valisid ja kas oled rahul?

  8. Rahhiit on täiesti reaalne hirm. Tean seda enda põhjal, kes ma beebina D-vitamiini ei saanud. Puht südamlikult soovitan koolikute nutust üle olla ja ikkagi proovida D-vitamiini anda. Nt pro expertil on beebidele pakkuda D-vit, kus on ka köömneõli.

    • Jah, loomulikult. Ma tean, et see pole naljaasi ja sellega ei hirmutata niisama. Aga siiski arvan ma, et sellest ta nüüd kohe rahhiiti ka ei saa, kui ma talle siin keset suve kuu või kaks seda D-vitamiini ei anna. Ma ei tea kui palju see aitab, aga ma võtan ise seda d-vitamiini, seega ehk saab ta hetkel midagi ka rinnapiimast?

  9. Laps alustas lasteaiaga eelmisel nädalal. On Annust mõned kuud noorem. Olgugi, et olen elukutselt lasteaednik, muretsen ikka, kuidas ta seal hakkama saab :) Tema puhul oli näha, et tal on teiste laste seltsi vaja. Kahjuks õnnestus tal ainult kaks päeva kohal käia, kui juba viirused üles korjas. Ja järgemööda jäime kõik kodus tõbiseks. Eks see esimestel aastatel paratamatu.
    Lasteaiaks sai juurde varutud mõned retuusid, pikemad pluusid, sisejalatsid ja õue botased. Ühe lühikese ja pika pidžaama ka. Muud saab jooksvalt vaadata, kui peaks vajadus tekkima.

    Kiiret kohanemist lastele ja palju põnevaid päevi lasteaias! :)
    Ja kui on näha, et lasteaed pole veel Joeli jaoks, saad ta ju mõneks ajaks koju jätta ning mõne aja pärast uuesti proovida.

    • Mhmh, ma mõtlesin ka, et Joeliga saab alustuseks proovida, et kas ta üldse tahab sinna reaalselt jääda. Ja no kui ei taha, siis ei pea.

  10. Minu 2,5 a tüdruk läks eelmisel nädalal aeda. Väga hästi on kohanenud ja talle meeldib seal väga, aga sellega pead arvestama, et kui nad alguses õhtul koju tulevad, siis alles hakkad tõelist draamat nägema ? siis elavad nad kõik päeva pinged välja ja on absoluutselt iga asja peale ving. Mu tüdruk on ka selline tulesäde ja suslik nagu Annu, aga teiste laste ja võõraste suhtes selline õrnake nagu Joel. Loodan, et see lasteaia pingete väljaelamine ja kodune draama möödub kiirelt. Aeda ostsin natuke retuuse ja tuunikaid, õues käimiseks dressipükse, fliisjaki, tuuleka, kombeka ja midagi muud erilist juurde vaja ei olnud. Vettpidavad (nahast) tossud ja kummikud on ka seal kasutusel.

  11. Ja mina ei saa aru, mis selles on kui nad ka jalust 2ra saadaks, miks mitte. Neile p6nevam ja sul kergem. Happy mum, happy kids ;) Pealegi, kes ytles, et nad peavad olema seal k6ik 5 p2eva hommikust 6htuni, ikka oma 2ra n2gemise j2rgi.

    Mina telliks suurema koguse kleepsu v triikimise kleepsud lihtsalt perekonnanimega, kui tellida 100+ siis saab amazonist v ebay v hiinast p2ris hea hinnaga. Muidugi on veel spets markerid ja templid olemas.

    Kolmandaga v6iks ju kergem olla, easimesega pole kogemust, teise peal parandad oma tehtud vigu esimese peal, kolmanda lapsega yritan tehat hoopis teisiti ja 6igesti, neljas saab olema l6plik ideaal laps :D :D :D

    J6udu sulle ja palju palju positiivsut :)

    • Nad ilmselt hakkavadki käima kolm-neli päeva. Alguses mõtlesin kaks-kolm, aga lasteaia direktor ütles, et esimese kuu võiks kindlasti käia kohal 4p nädalas, et rütm sisse saada ja kuna neil on iga päev erinevad tegevused (ujumine, kunst, muusika jne), siis jääks laps vähem kohal käies ka neist asjadest ilma.
      Ma isegi ei mõelnud sellele, et Hiinast ka neid tellida saaks. Perekonnanimede kasutamisele mõtlesin ma aga isegi, sest ehk läheb mõni asi (näiteks kombekad) edasi ka järgmisele lapsele ja siis oleks juba nimeprobleem lahendatud. :D
      Aitäh!

  12. Mul läks laps 1a10k aeda ja kohanes hästi. Teadsin, et ta on aktiivne, seltsiv ja julge, seega on õige aeg proovimiseks. Mul pole lähikonnas üldse samavanu lapsi ka, nii et tahtsin, et ta saaks omaealistega koos olla. Nüüd alustab ta seal oma teist aastat ja hea meelega läheb kohale. Varutud on sinna shell-komplekt, vihmapüksid ja vahetusriided tuppa (tsärk, retuusid, alukad, sokid).
    Ma olen ka üks neist, kes ei saa sellest lapse eest ära saatmise kontseptsioonist aru. Ok, kui vanematel on puhkus ja istuvad päevad läbi kohvikutes, siis oleks naljakas jah, et laps hommikust õhtuni aias, aga kui väiksema lapsega kodune, on küll ja veel neid asju, mis tegemist vajavad. Siis on just hea ja arendav, kui laps saab eakohast tegevust ka kuskilt mujalt.

    • Ma ei tea, mul kuidagi kehva tunne, et miks ma nad aeda saadan, kui ise niikuinii kodus vahin ja mingit palgatööd ma ju otseselt ka ei tee. Et nagu saadakski siis lapsed jalust ära vms. :D Kuigi jah, ma tean, et see on neile kasulik, sest mina nendega sellises mahus arendavaid ja huvitavaid asju kodus kindlasti ei tee.

Vasta Krk-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.