Väike saladuse paljastus

Mul on viimased paar kuud olnud üks väike ”saladus”.
Alates jaanuari lõpust-veebruari algusest olen ma teadnud, et meile sünnib poiss. Ja nüüd on tal ka nimi olemas. Selleks saab Kirill!

Okei, nali. Me ei tea endiselt, kes end minu kõhus peidab. Aga pooled teist said ilmselt praegu südari? :D

”Saladus” oli jutumärkides sellepärast, et ma olen nii suur latatara, et paljud lugejad on juba ammu aru saanud, mis see ”saladus” mul tegelikult on.

Igatahes.

Tegelikult on nii, et ma olen viimasel ajal oma lubade kätte saamisega jälle tegelenud, ning see ongi too salapärane ”saladus”.

Oeh, te ei kujuta ette ka mis maraton see olnud on!

Autokool oli mul juba ammu-ammu läbitud, aga lubade saamine jäi toppama, kui ma paar aastat tagasi teoorias läbi kukkusin. Ja no peale seda jäin kohe Annu ootele, ning riskirasedana ei tahtnud end selle stressiga vaevata.

See esimene põrumine ehmatas mind päris korralikult tol korral ära, sest eksamile minnes olin endas 110% kindel. Kui ekraanilt vaatas vastu ”mittesooritatud”, olin enda ja kõigi teiste peale ikka päris tige.

Pärast muidugi jõudsin arusaamale, et süüdi pole keegi teine, kui ma ise. Läksin lihtsalt nii närvi seal, et vajutasin osad vastused mööda/valesti vms, ning enne kui oma veast aru sain, olin juba ”järgmine” vajutanud. Kiirustasin liigselt, ei lugenud korralikult küsimusi lõpuni ja lihtsalt eeldasin liiga palju. Kõik, kes on neid küsimusi teinud, teavad vast millest ma räägin?
Lõpuks oled lihtsalt neid küsimusi nii palju kordi läbi teinud ja lugenud, et tead juba lause algust vaadates peast, mida tahetakse. Või nii sa vähemalt arvad… Aga loomulikult ei ole eksamil küsimused täpselt samamoodi sõnastatud…
No ja osad küsimused ja olukorrad on üldse seal nii… haiged. Ning kui väga palju järjest neid küsimusi teha, ei saa sa ka enam mitte midagi aru. :D
Näiteks tekitasid minus õppimise käigus segadust need küsimused:

miks nii

minemunni

whyyyyyy

Igatahes. Nüüd, kui asja uuesti käsile võtsin, õppisin umbes kaks nädalat.
Ise võite arvata, kui kerge on aasta paarikuuse rahmeldise kõrvalt leida aega, et midagi keskendunult õppida. Ja muidugi ei saa sellest võrrandist välja jätta rasedust, mis ka midagi kergemaks ei teinud. Ma olin juba rasedusestki surmani väsinud, ning poole ööni õppimine, ei andnudki mingit imepärast energialaksu. :D

Lõpuks tegin ikkagi eksami peaaegu puhtalt ära. Ühe veaga. Ja selle ühe vea parandasin ka ise valeks. Alguses vastasin õigesti, aga siis läks arvuti lolliks ja pidin uuesti vastama. Võtsin seda kui ‘märki’, ning muutsin vastust. Valeks.
Teoreetiliselt tegin siiski ju eksami ilma ühegi veata ära. :D :D :D
Olin enda üle pööraselt uhke (kuigi see pole ju nii suur asi), sest pooled küsimused olid sellised, mida ma polnud kunagi näinudki…

Peale teooriaeksami läbimist, pidin võtma juurde sõidutunde, sest ma polnud ju aastaid rooli taga istunudki.
No ja sinna matsin ma ikka…häbiväärselt suured summad. Ütleks, et teine autokooli raha läks sõidutundide alla. 16 euri 45 minuti eest on ikka… hea teenistus. Peaks ka sõiduõpetajaks hakkama. :D
Ja see 16 on veel hästi saadud. Paljudes kohtades on 45 minuti hinnaks isegi 20 ja rohkemgi eurot…

Kuna sõitma sain minna vaid siis, kui mees oli kodus, läks sellegagi pikalt.
Alguses lootsin, et saan oma sünnipäevaks juba load kätte, aga esimest korda sain eksamile vist alles 11.märts (nädal peale oma sünnat).

Olin nii-ii närvis, et oleksin peaaegu oksele hakanud. Käed värisesid, süda oli paha, laps läks kõhus puha segi – terve eksami aja andis ta mulle väga valusaid hoope, ning lõpuks surin veel pissihäda kätte ka (kuigi enne eksamit käisn kolm korda vetsus). No ühesõnaga, täielik košmaar.
Ja eks asja tegi raskemaks ka see, et auto oli väga võõras. Minu autokooli auto oli selline…jäik. Et pead ikka kõvasti vajutama, et asi liiguks, aga eksamiauto oli hell nagu beebi. Nii, kui vajutasid, juba läks.

Praegu teeb mu esimene viga mulle juba nalja. Mul on üsna häbi, et selline asi üldse minus kõhklusi tekitas… Nimelt sõitsime me ühe külakese suunas, kuhu sisse sai sõita ühelt poolt ja välja teiselt poolt. Kahe tee vahel oli kraav ja kraavi ees märkidega post. Üleval ”sissesõidu keelt” ja selle all ”ümberpõige paremalt”. Mida teha? Kas võib sõita, või ei? Minul jooksis juhe nii kokku, et otsustasin sinna mitte sõita ja keerasin üldse teisele teele, et ümber pöörata.
Kui ma oleksin korraks oma loogika sisse lülitanud, siis oleksin ju kohe märganud, et kaks kitsast teed ja kuidagi peab ju külla sisse ka saama. See pole ju loogiline, et mõlemad teed viivad vaid külast välja. :D

Igatahes, tagantjärele tarkus pole mingi tarkus, ja ümber ma auto pöörasin.
Kui eksamineerija ütles, et kuidagi peame me ikkagi sinna külla sisse saama, siis valisin õige tee. Aga ma polnud endas ikkagi kindel ja ka eksamineerija sai aru, ning küsis mu otsuse kohta. Mina ei osanud talle ööd ega mütsi vastata.
Sõitsin küll õigesti, aga ‘ehku’ peale, mis pole aksepteeritav. :D
Peale seda läksin veel sada korda rohkem närvi ja suutsin vaid mõelda – kas ma kukkusin nüüd läbi?
Ja no peale seda läks juba kõik võssa, ning ma tegin ühe lolli vea teise järel. Sain ju aru, et asi ei lähe üldse hästi.
Lõpuks ei saanud ma isegi kitsasse kõrvaltänavasse tagurdamisega hakkama. No sain, aga mitte ettenähtud kahe korraga. Kolmandal korral alles läks ilusti. Kui ma oleksin endale rahunemiseks mõne minuti võtnud, oleksin ehk teisel korral hakkama saanud…
Eksamineerija ise oli õnneks mõnus rahulik ja mõistev. Aga läbi kukkusin ma ikkagi. Närvid ja loogika vedasid alt.

Järgmise aja sain alles 29.märtsiks, sest vähemalt nädal peab eksamite vahe olema ja kõike pidin ju klapitama ka mehe töögraafikuga.
Sel korral olin veidikene vähem närvis, ning, kui nägin, et eksamineerijaks oli sama mõnus mees, kes eelmiselgi korral, rahunesin üsna maha. Enam ei olnud selline tunne, et ”appi-appi, mingi võõras mees vahib mu kõrval ja hindab iga mu liigutust”. Ja no sel korral teadsin ka juba, et mida ta veaks loeb ja mis pole nii suur diil, et ma kohe läbi kukuksin. Enne kartsin isegi seda, kui auto natukene jõnksutas – ehk loeb seda veaks (ja hakkasin närveldama)? Või ehk on ka see viga, kui mootori hääl korraks üles läheb? Õnneks need ei ole vead, vaid näitavad ainult seda, et juhil pole veel piisavalt sõidukogemust…

Üldiselt läks eksam sel korral väga hästi, kõik tuli ilusti välja ja ma suutsin end selle tulemusena ka rahulikuna hoida.
Tegin mõttes juba võidutantsu.
Aga viimase harjutuse, parkimise, keerasin pekki. Õpetaja käskis parkida paremale, aga sellisest asendist, nagu me hetkel olime, oli paremale pööramine… kergelt võimatu. Oleks mul olnud oidu veidike enne manöövrit siis mõelda ja rohkem vingerdada,  aga ei.
Sõitsin teisele autole nii lähedale, et ma ei saanud sealt enam isegi mitte välja tagurdada. Loogiline mõtlemine kadus täiesti ära, et kuidas ma nüüd rooli pöörama peaksin, et sel teisel autol külge mitte maha sõita. Eksamineerija siis andis vähekene juhtnööre. Ja oligi kõik. Tema ei tohi ju sekkuda. Kukkusin läbi.
Olin juba seal samas nutma hakkamas. Ma olin endas nii pettunud ja lihtsalt… ülisitt tunne.

Õnneks viis eksamineerija mind ilusti bussijaama ja sain kohe bussile astuda, et koju sõita, ega pidanud kaua passima. Järgmine buss oleks alles mitme tunni pärast läinud ja ma olin niigi täiesti läbi…
Bussis ulgusin nutta, nagu väike tita. Mõtlesin, et aitab – mina rohkem ei tee-ei taha-ei suuda. Mis mõttega ma seda raha sinna ARK’i matan, kui ma niikuinii hakkama ei saa?

Kui koju jõudsin, panin kohe järgmise aja kirja.

Läheb kuidas läheb, teen kaua teen. Kasvõi sünnituseni. Ega ma mingi pussy ole, et jälle alla annan. Olengi loll tont, kes teeb 20 korda sõidueksamit, aga no sitt lugu jah. Eks proovi ise paremini, olles kaheksandat kuud rase, emalaeva meenutav, närvipundar.

Aja sain 6.aprilliks.
Eksamile läksin juba täiesti pohhjolo olekus, sest niikuinii ma hakkama ei saa. Mõttega üldse loota?

Eksamineerijaks sattus mees, keda siinkandis kardetakse. Olevat hästi kuri ja kukutab meelega ka läbi. Vähe ei hakanud süda kurgus taguma?

Läksime auto juurde ja ta esitas mulle erinevaid küsimusi, millele ma õieti vastata ei osanud. Umbkaudselt puterdasin vastu, mis meeles oli. Küsis näiteks, et kui juba autole lähened, et mida sa siis vaatad? Vastasin, et vaatan rehve, et need oleksid ühtlaselt täis ja poleks vigastusi.
”No nii, aga mida veel?”
”eeeee, et auto kerel ei oleks kahjustusi jne”
”mida veel?”
”et numbrimärk oleks küljes ja loetav”
”mida veel?”
”no see, et, eee…”
”peeglid peaksid küljes olema?”
”no loomulikult, kui neid ei ole, siis ongi ju kerel kahjustused ja puudused???”
”no olgu…aga klaasid – kas need peaksid terved olema?”
”*mõtlen oma peas – eiei, kus sa sellega, läheme sõidame autoga, millel pole näiteks esiklaasi?* tore oleks jah” :D

Siis kontrollisime tulesid, sättisin auto enda järgi paika ja ta seletas mulle pikalt-laialt kust mida käib, ning mismoodi eksam üldse välja näeb. Üritasin teda segada ja öelda, et ma juba tean seda kõike, sest see on mu KOLMAS KORD siin neetud autos, aga teda eriti ei morjendanud. Eks ta on vist kohustatud seda ette loetlema…
Mees tunduski üsna tõre ja… vastik. Tema olekust kiirgas kuidagi… ebameeldivat suhtumist. Nagu tal oleks mingid eelarvamused, või midagi.
Nägin kuidas ta oma tahvlis midagi kruttis ja ”mittesooritatud” vajutas. Mõtlesin, et me pole veel sõitmagi hakanud ja juba ta kukutab mind läbi või?

Hakkasime ikkagi sõitma ja ma olin juba rohkem närvis, kui teisel katsel, sest jällegi – uus inimene, kes hindab iga mu liigutust ja ma ei tea kuidas ta mingile asjale vaatab. Kas loeb veaks, või paneb ”kogemuste puudumise” alla…

Esimese asjana sõitsime maanteel (nagu iga eksami alguses). Ta juhatas mind kuskile päraperse, kus oli ilmvõimatu suurima kiirusega sõita. Kurv kurvi järel, tõus tõusu järel, tee nagu üles küntud põllumaa. Mõtlesin, et siin ma küll talle seda ära näidata ei saa, et ma 90ga sõita suudan. See nimelt on nõutud, et igal võimalusel tuleb sõita lubatud suurima kiirusega, sest muidu sa takistad teisi juhte ja nad hakkavad mööda sõitma, mis pidavat olema üheks suurimaks põhjuseks, miks õnnetused juhtuvad. No eks muidugi tuleb valida kiirus ikkagi vastavalt oludele, aga sõidukooliõpetaja näiteks rääkis, kuidas sama eksamineerija oli mingi tüübi läbi kukutanud, sest ta sõitis lörtsist lärtsuval, libedal teel 80ga. ”Põhjendamatu aeglane sõit”…
Õnneks sai see teelõik meil läbi ja sain talle ikkagi ära näidata, et suudan heal teel 90’nt hoida.
Peale lume sulamist pole mul sellega enam probleemi, vajutaks rohkemgi (:D), aga enne oli küll nii, et 80 oli maksimaalne, mis ma julgesin välja võtta. Siis tekkis juba tunne, et ma ei saa auto kontrollimisega hakkama…

Igatahes, peale seda sõitsime linna tagasi, ning sooritasin samas kohas, kus eelmisel korral läbi kukkusin, parkimise. Seda olin kõige rohkem kartnud! Õnneks ei andnud ta mulle kindlaid juhtnööre, kuhu täpselt pean parkima, vaid sain ise koha valida. Loomulikult valisin kõige kergema koha. Topelt parkimiskohtadega, et oleks aega end sirgeks ja võrdseks ajada, ning pärast ei peaks tagurdama, et välja pääseda.
Alguses jäin seisma liiga vara ja auto tagumik oli veel teisel kohal ees. Teiste autode järgi ei saanud ka midagi vaadata, sest need olid nii kaugel (valisin koha, kus oli mõlemale poole mitu-mitu platsi tühi). Õnneks taipasin ikka vaadata, kuidas ma olen ja sõitsin edasi. Ja siis korra veel. Jube jama on nii lühike olla, et ei näe auto nina, ega saba… Tegin siis ukse lahti ja vaatasin, nagu jupats ikka. :D
See harjutus läks siis ilusit läbi ja eksamineerija oli rahul.

Siis tegin veel mitukümmend meetrit sirgelt tagurdamist ja järsult mäelt ära minekut.
See viimane ei tulnud kohe välja (tagasi ei tohi vajuda ja teise korraga pead minema saama). Läksin jälle nii närvi, et võtsin omale rahunemiseks 5 minutit. Süda läks pahaks ja ma olin vist üldse terve eksami aja näost punane, higimull otsaees. Tundsin kohe, kuidas nägu õhetab ja kipitab.
Hingasin natukene värsket õhku ja ootasin, et käed värisemise lõpetaksid.
Läksin ja tegin ära.
Ütlesin vist isegi valjult ”jumal tänatud”. :D

Peale seda tiirutasime veel veidikene linna vahel ja saigi aeg täis.

Kui olin auto ARK’i ära parkinud, hakkas ta seletama mis olid head ja vead. Noogutasin aina kaasa ja üritasin mitte infarkti saada.
Lõpuks siis küsis, et kas mul on veel küsimusi? Loomulikult! Ja ainult üks – kas ma sain läbi?! Kõlas vaid: ”eksam on sooritatud” ja ma oleksin võinud teda seal samas suurest õnnest kallistada! Ja siis end rõõmust täis lasta… :D
Ning umbes 5 minutit peale autost välja astumist mõtlesin, et hakkan suurest rõõmust isegi sünnitama, sest kõht hakkas meeeeletult valutama.
Õnneks/kahjuks ei teinud ma neist kolmest midagi.

Nii, et ei ole siin midagi, et oled padurase ja loodad kergemini pääseda. Sama puuga saad.
Neid troppe on liikluses niigi palju, seega hea, et mingit halastust ei ole… Vaadake kasvõi ”eesti halvim autojuht” saadet. Kus mina olin, kui sinna osalejaid otsiti? Ma oleksin küll tahtnud sinna minna. Jumala lahedalt saavad end proovile panna.
”Kergelt” paneb muigama, et kust osad osalejad oma load ostnud on, aga noh jah…

Aga miks ma alles nüüd teile räägin? Ma lihtsalt ei tahtnud enne kilgata, kui olen sellega hakkama saanud. Ei tahtnud kellegi lootusi ja ootusi purustada oma põrumistega ja see oleks ilmselt mullegi lisastressi tekitanud.
Aga nii väga oleks tahtnud tegelikult neid emotsioone kirja panna, mis kõik minu sees toimus selle protsessi käigus. Nüüd vist isegi kahetsen natukene, et seda ei teinud… Sealt oleks nii mõnigi hea postitus valminud, sest see, kuidas ma sõidutunde võtsin oli ”kergelt”… koomiline.

Ühesõnaga, ma saan nüüd ühe suure probleemi oma nimekirjast maha tõmmata. Kõigest 366 probleemi jäänud.

Keegi selle saaga ilusti lõpuni ka jõudis lugeda? Kuidas teil lubade saamisega läks? Kas ja mitu korda läbi kukkusite eksamitel?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

58 thoughts on “Väike saladuse paljastus

  1. Oh jah. Tegin teisipäeval esimest korda teooriaeksamit ja sain 3 veaga läbi. Nii uhke enda üle. Aga seal juba olin närvis ja nägu punane, ei kujuta ette, mis hakkab toimuma järgmine reede, kui sõidueksam on. Aga väga tubli, et vähemalt pingutasid ikka ja hakkama said. :)

    • Pead end ette valmistama ja maha rahuneda üritama. Võta kasvõi rahusteid enne. :D
      Peamine ongi vist rahulikuks jääda, sest muidu oled nii pinges, et ei märka mis su ümber toimub. Sisenda endale ka, et pole hullu, kui läbi kukud. Enamus teevad ikka mitu korda seda eksamit. Ära kruvi enda ootusi üles. :D Mina tahtsin ka olla mingi superwoman, et teen kõik puhtalt ära, esimese korraga, aga pärast olin endas nii pettunud, et jamh… :D

  2. Mul ARK-is läks hästi( muidugi olin meganärvviiiis) aga autokoolis maksin veel lisasõidutundide eest ja mõtlesin ka et ma pole vist autorooli mõeldud. Oleksin pidanud veel enne sõidueksamit kah lisasõidutundi võtma aga ei hakanud, ja siis mõtlesingi kuima üritan end maha rahustada ja rahulikult sõidan, siis saan läbi ja saingi , ma olin kah üliüliõnnelikkk ja mu autokooli sõiduõpetaja oli tegelikuölt suht nõme tüüp, niiet hea et see kogemus seljatatud ja kunagi enam seda läbi tegema ei pea.

    Tubli, et hakkama said !!

    Aga esimese lõiguga ma sain tõesti südari :D

    • Mul oli ka õpetaja selline… närviline. :D Hea oli, kui said hommikused tunnid, sest muidu võisid kindel olla, et saad sõimata ja su peale karjutakse umbes 75% ajast. :D

  3. Nael kummi! :D
    Mul läks autokooli ja eksamitega kahtlaselt hästi. Ühtegi lisatundi ei ostnud, teooriaeksamid tegin esimese korraga ära. Ainult ARKi sõidueksamit tegin kaks korda, sest esimesel korral, kui hakkasime platsile juba tagasi minema (olin juba eufoorias “Jess, tehtud…”) unustasin parema käe reeglit järgida ja õpetaja pidi ise pidurdama, et teine meile küljelt sisse ei sõidaks. :D Teisel korral olin ka muidugi närvis, juhendajaks tuli keegi võõras, auto oli ka teine.. Aga juhtus hoopis nii, et juhendaja oli väga sõbralik ja tore. Sõitsin 15 minutit – linnas üks tiir, parkimine täitsa tühjal parkimisplatsil… Kui mulle juba öeldi, et võime tagasi minna. Mõttes kartsin, et mis ma nüüd valesti tegin, aga oldi rahul minuga ja öeldi, et ärme piina rohkem – Palju õnne, eksam sooritatud!. Mulle sobis see variant hästi. :D

    • See 15 minti on tõesti vedamine, sest muidu on ikka eksami pikkuseks minimaalselt 45 minutit… :D

  4. Nii tubli oled! :)

    Mulle käiakse ka nagu uni peale, et ma load ära teeksin, aga ma ei julge :D Ma olen selline inimene, kes ilmselt ei hakka kunagi autot juhtima, sest minu meelest tundub see nii keeruline. Kuigi loomulikult peaks ja võiks, aga… no ma ju tunnen ennast ja tean, et ma ei saaks sellega hakkama. Seega ma usun, et ma ei tee iialgi neid ära.

  5. Väga tore postitus! Positiivseks tõukeks nendele, kes oma oskustes kahtlevad. Mina läbisin ARK-i teoorieksami 1. ja sõidueksami 2. korral. Esimesel sõidul olin samuti väga-väga närvis, mistõttu ei suutnud enda ümber toimuvat piisaval määral jälgida. Nüüd, 3 aastat hiljem, mõistan, et ma ei olnud tol korral veel tegelikult üldsegi valmis. Keeruline oli nii auto tunnetamine (kuigi välja ei suretanud) kui ka liikluse jälgimine. Mul on siiralt kahju, et minu autokool ei nõudnud minust rohkem ja oma puudustega läbi sain (või tunnetasin seda ebakindlust ainult mina?). Nüüdseks tunnen ennast autoroolis väga hästi ja tundub kummaline, mida tol ajal “keeruliseks” pidasin.

  6. Eks selles telesaates on suur osa ka näitlemisel ja meelega (kui nii võib öelda) halvasti sõitmisel, kuna vastasel juhul sa ei võida ju auhinda?! Või olen mina millestki valesti aru saanud. :)

    Mina olin autokooli läbinud ja läksin ARK-i eksamitele alles aasta või isegi kahe aasta pärast, kuna ei tundnud, et olen valmis ja aeg ei olnud õige jne jne, aga kui lõpuks läksin, tegin mõlemad eksamid puhtalt ära, kuigi pabistasin ikka korralikult.

    • Võimalik jah. Auhinnaks ju uhke ja kallis motikas. Ma arvan, et see rallivend küll teeb meelega tsirkust seal. :D

  7. Tubli oled!
    Mina sain oma esimesed sõidukogemused autokoolist ja sain kõik eksamid esimese korraga läbi. Võtsin autokoolis kohustuslikud 20 sõidutundi ja kõik.
    Arkis sain veel kiita ka :D
    Õppisin, eksamid tegin ja sõidan siiani Tallinnas. Raske oli küll ja tüütu. Teooriast arusaamine on kõige hullem, sest see rohkem eesti keele kontrolltöö :D Nii, et mina lahendasin testiraamatu nõnda läbi, et see oli mul lõpuks peas sõna sõnalt. Autokooli eksamil parandasin nende kontrollraamatus veel ühe vastuse ära, sest nad olid valesti maha kirjutanud :D
    Jään ootama postitust, kuidas endale autot valima hakkad. Enesekindlus tuleb kogemusega :) Isiklikult soovitan osta võimalikult hea auto kohe alguses. Esimesele autole raiskasin parandamisele ulme summasid..

    • Küll sa oled ikka tubli! :)
      Mulle hakkavad sellised asjad raskelt külge ja pean ikka palju vaeva nägema…

  8. Vot juhiload on küll sellised asjad, milleta oma elu enam ette ei kujuta, kui need kord juba olemas on. Eks sa saad seda nüüd ise ka tunda, iga kord, kui bussigraafiku järgi elamise asemel lapse(d) autosse saad pakkida ja lihtsalt minna, millal ja kuhu tahad. Väga tubli, et ära tegid! :)

    • Jaaa. Motivaatoriks oligi see, et kahe lapsega ma küll enam bussiga ei taha kolistada. Eriti kui mõlemad on nagu sipelgate poolt puretud, ja paigal hetkegi ei püsi. :D

  9. Palju õnne! Mina tegin oma sõidu ära.. viienda korraga. Ja teps mitte seetõttu, et sõita ei oska, vaid ma lihtsalt ei suutnud seda paanilist pinget taluda. Kui lõpuks läbi sain, hakkasin õnnest reaalselt nutma :) Praegu usun, et olen väga ettevaatlik ja tubli autojuht.. :)

    • Aitäh! Ja vabandust, aga tore lugeda, et ma pole ainus, kes kohe esimese korraga hakkama ei saanud. :D

    • No esimese korraga saabki ju ainult 50% tegelikult, seega pole hullu miskit :D enamik vist teise-kolmanda korraga. Aga minu meelest kukutatakse maru kergelt eksamist läbi ka… nt seesama “põhjendamatult aeglane sõit”. Ma tegin eksamit talvel ja ikka pidi maksimumkiirusega sõitma.. :) Ja teooriaga on nii, et sõites saab see selgeks ja tundub nii obvious, esialgu teooriat õppides oli küll mul täielik pudru ja kapsad :D nt sellel esimesel pildilgi parema käe reegel jne..

  10. Tegin kõik esimese korraga, välja arvatud kooli teooriaeksami, selle sain teise korraga läbi. Kooli teooriaeksam oli täiega raske, 60 küsimust ja 4 viga vist võis olla, mul oli 5. Aga need küsimused… rohkem eesti keele ja lugemisoskuse test tõesti :D Leidus nii veidralt sõnastatud asju. ARKi oma oli lihtne. ARKi sõidueksamil veidi puterdasin, aga vigu otseselt ei teinud. Ühes kohas sain noomituse, et liiga kaua võttis aega pööramine, parema käe reegel oli, aga maitea, need autod sõitsid selliste vahedega, et ei julgenud vahele pressida tõesti, siis sai tolle kohal peal tõesti veidi kaua passitud :D Aga see ongi see, et nende 20 tunniga saab sõidu võib-olla enam-vähem selgeks, aga sellist kindlat sõidustiili veel ei teki, kogemusega vaid. Isegi kui load käes olid, siis üksi ei julgenud alguses päris sõita, ebakindlus oli sees. Aga nüüd pool aastat hiljem sõidan igal pool :D Mingeid manöövreid on kindlasti, mida ilmselt ei oska päris, aga no ma ei pane ennast sellistesse olukordadesse. Aga hea meel on, auto ja lubade omamine on väga mugav :D Samas kui ma kuskile uude kohta lähen, siis uurin enne välja, et kus parkida saab. Vahepeal on see parkimine tõeline peavalu, ei ole lihtsalt kohta või ruumi.

    • Isegi mnt lehel on kirjas, et enamikel on eksamile mõtet minna alles siis, kui 100 tundi sõidetud on. :D

  11. Oh, ma ka värske lubade omanik. Esmaspäeval sooritasin viimase eksami. Tegin neid 8 aastat. :D Hahaa, tegelt läksin autokooli ja jäin rasedaks ja nii need load pooleli jäid. Muidugi mitte kohe, vaid siis, kui olin kaks korda sõidutunnis käinud nii, et pidin auto kinni pidama, et oksepeatus teha. :D Nüüd otsustasin, et teen ikka ära. Pidin kohe täiesti algusest alustama. Ainuke pluss, et uuesti maksma ei pidanud. Ainult eksamid ja sõidutunnid pidin kinni maksma. Mul ei olnud isegi autokool läbi. Detsembris hakkasin siis eksameid tegema. Kooli teooria kukkusin esimesel korral läbi, teisel korral tegin ära. 60 küsimust ja 2 viga. Linna sõidu eksam, pimeda eksam, algastme libeda eksam, need tegin esimese korraga ära. Ja jaanuaris oli juba autokool läbi. Siis tegin pisikese pausi ja 2. märts läksin ARKi teooriat tegema, kukkusin läbi. 4.märts tegin uuesti teooriat ja 0 veaga sooritatud. Ja siis jäin sõidu eksamit ootama. Järjekorrad pikad. Sõidu aja sain täpselt kuu pärast. 4.aprill. Häälestasin ennast kohe, et esimesel korral kukun läbi. Kuid seda suurem oli see õnnetunne minu sees, kui esimese korraga kohe eksam sooritatud oli. Mõtlesin sammuti, et lähen suurest õnnetundest lihtsalt lõhki. :D Kokku ostsin juurde 3 sõidutundi. Öhe hinnaks meil 17 euri.
    Ja muidugi ei viitsi nüüd enam jala käia. Kõik käigud teen autoga :D

    Palju õnne Sulle!

  12. Alustasin autokooliga 2007 sügis ja läksin esimest korda Rakveres eksamile kevad 2008. Kukkusin läbi 2x. 2x said eksaminineerijaks ühe naise, kes oli väga ebameeldiva olekuga. Oleks ka uue aja pannud, aga siis olid järjekorrad sügises ja mina kolimas.
    Uuesti võtsin asja käsile 2012 kevad. Võtsin sõidutunde. Teooriat õppisin raamatust. Teooria polnud mingi probleem. Ja sõidu sain ka esimese korraga tehtud. Sõit oli küll puine, aga noh… parkimist ei pidanudki tegema. Tundsin end ka Tartus palju kindlamalt kui Rakveres,
    Kas sa tegid eksami Põlvas?

    • Põlvas jah. Seal ikka hea lihtne. Väga tihe liiklus oleks vist mind veel rohkem närvi ajanud. :D

  13. Loetud! :D

    Ma kukkusin ka sõidueksami esimesel korral läbi. Meil siin samamoodi- üks eksamineerija ladna mees ja teine kibedik, kes pidi läbi kukutama. Sain esimeseks sõiduks muidugi selle halvema variandi. Läksin rooli, kohapealt minema hakates tuuritasin pisut liiga palju ja eksamineerija ütles: mis sul on mitu numbrit suuremad jalanõud jalas, et niimoodi tuuritad või?? okei. Ajas mind juba nii närvi. Siis hakkas vigu tekkima igal pool, mäestvõttu ei saanud üldse tehtud ja kui lõpuks sain, sisi tema arvates sõitsin mingile autole peateele ette. Siis ta käratas mu esimeses võimalikud kohas peatuma, sest “ma kardan sinusugusega sõita, ma kardan oma elu pärast!”. Jah, lahkusin autost ja nutsin terve kodutee. Võtsin siis oma sõiduõpetajaga lisatunde, et enne uut eksamit harjutada, ja mu õpetaja ütles, et hea juht on ära rikutud, too eksamineerija tegi mu enesekindlusele roolis üks-null! Harjutasin siis veel palju ja kui enesekindlus taastunud oli, läksin uuesti. Sain teise eksamineerija ja tema minus vigu ei leidnud. Sooritatud. Nüüdseks 5 aastat load olnud ja ise olen oma sõidus kindel. KUIGI ma ütlen, et mul on siiani hirm kui mul on kõrval keegi, just sellepärast, et äkki keegi hakkab mu sõidustiili maha tegema.

    • Oh isver. Kui mul selline kogemus oleks olnud, poleks ma ka vist julgenud uuesti minna niipea…

  14. Minul õnnestus nii teooria- kui ka sõidueksam 1. korraga sooritada. Kokku sõitsin 40 kohustuslikku tundi. Ma ei tea, mis nõuded nüüd on, sest eksami sooritamisest on 12 a möödas.
    Sõitsin Tallinnas. Mul oli sõidueksamil kaks eksamineerijat (üks kõrval ja teine tagaistmel) ning lisaks üks võõras kutt, kes enne mind sõidueksamit tegi, aga põrus, sest oli liiga närvis. See oli tema 3-4 kord eksamit teha… Ja siis sellises situatsioonis eksamit tegema hakata, kui üks “staažikas” eksamitegija tagaistmel vesistab (jah, lugesid õigesti! :)), lisaks kaks eksamineerijat sind kullipilguga jälgivad ja boonuseks sind üleüldse täiesti uude elamurajooni sõitma suunatakse, on päris… Põnev?! :D Happy day! :)
    Aga tehtud sain! Kusjuures kõige võti vist oligi see, et surusin oma emotsioonid alla ja olin rahulik.
    Aga mis ma tegelikult öelda tahtsin, on see, et kui ma siis lõpuks üksi sõitma läksin Tallinnas, sain ma aru, et reaalses elus kehtivad liikluses ikka omamoodi reeglid. :) A’la kiirema ja tugevama reeglid. Millega ka harjutakse ja siis jäävad n-ö suurlinna- sõidumaneerid külge.

    • Nüüd on autokoolis ‘tasuta’ 20 45 minutilist tundi ja kõik. Ülejäänud pead ise ostma, kui vaja.
      Ma ei taha mõeldagi kas ja kuidas ma hakkama saan, kui kunagi Tallinna sõitma pean. Isegi Tartut põen tegelikult. :D

  15. Appi, kui tore! Palju õnne sulle.. Ma tegin lube, kui mul oli 1,5a laps ja keskooli l6petamine- kevad! :)
    Sain kätte, kuigi no 7kuud läks aega.

  16. Palju õnne! Autokoolis lisatunde võtma ei pidanud. Teooria sain sooritatud 4 minuti ja ühegi veata ning sõidueksami pidin sooritama tuisuga. Ma ei näinud auto ninast kaugemale, liiklusmärgid olid täis tuiskand, jooni maas ei näinud ja teed olid puhastamata. See päev ei unune vist iial.

    • Aitäh!
      Ma poleks ka nii palju pidanud vast neid tunde võtma, kui oleks olnud võimalus kasvõi niisama kellegiga sõita.
      Ja sa oled ikka vapsee tubli, ma oleks hirmust täis teinud end. :D

  17. Kas sa tegid eksami Pärnus? Nii tuttav jutt tundub, et üks mees rahulik ja teine see keda kardetakse…
    Mina igastahes tegin Pärnus, esimene kord oli kõrvarõngaga vend, keda kõik kardavad ja kes pidi pmst alati esimese korraga läbi kukutama… kukkusingi läbi selle pärast, et auto väreles 90ga sõites ja mingid pisivead veel. Teine kord sain hoopis ühe naise, kes vahepeal seda rahulikku meest asendab, ja sain ilusti tehtud….

  18. Tubli! Ja ohutut liiklemist! Ära siis unusta säästusõitu ( eco-drive), libedakoolitust ja pimedasõitu teha kahe aasta jooksul, mil esmane juhtimisõigus on:)

    Mäletan, kui ise kunagi keska lõpus paraleelselt lõpueksamitega jändasin ARKi eksamiga ja kukkusin läbi, tookord loobusin…uuesti alustasin paari aasta pärast autokooliga, kui ootasin esimest last, eksamid tegin kõik esimesel korral ära, sõidutunde oli min, tol korral 45 tundi, aga sõitsin mehega koos, palju praktikat ja tookord olid teised ajad;)
    Nüüd on mul endal eksamineerija paberid, aga neid nii lihtsalt ei jagata, peab paar aastat TLÜs õppima, et ARKs eksamineerijaks või autokooli sõiduõpetajaks saada ja 16 EUR on isegi tõesti odav, Tartus näiteks hinnad ülespoole…

    Kas auto olemas, saad igapäevaselt sõita, et ära ei unusta?

    • Minu teada praegu peab tegema ühe mingi lõppastme koolituse vms ja kõik? Need libeda ja pimeda aja sõidud peaksid mul juba autokooli ajast tehtud olema…
      See oleks tõesti hea olnud, kui ma oleksin saanud ka niisama kellegiga sõita. Kui sõita tahtsin, siis pidin maksma autokooli õpetajale. :D

      Ei ole veel autot.

    • Lõppastme koolitus koosneb 3 osast: teooria, libedasõit (huvitavam kui esmaste lubade tegemise ajal) ja eco-sõit.

    • Aaaahsooo. :D
      Ma just mõtlesingi, et peaks uurima mis ja kuidas see kõik on. Nagu ma aru olen saanud, siis seda ma võiksin kasvõi kohe praegu teha, või peab ootama 2 aastat?

  19. Kle see Kirililli nali oli kyll hea. Ma päriselt jäin nagu ennast lohutama, et pole ju hull nimi midagi ja siis kõva häälega ytlesin mitu korda Kirill, et kõla kuulda :)))))

    Lubade puhul onnesoovid!!

  20. Mina sain load n.ö kingituseks, aasta oli siis miski 12-14 tagasi. Seal linnas käis siis kõik veel tutvuse järgi :D
    10aastat sõitsin vahtrakaga, kui see keeld pandi, et enam ei tohi vahtralehte pikendada, tekkis jama, sest algset tunnistust polnud. Sain siis kusagilt Lasnamäe autokoolist 5 euriga uue tunnistuse :D
    Aga ema sai mul nii läbi, et läks ikka sõitma ka, küsis, et palju peab maksma, et läbi saada- öeldi 500 krooni. Ema andis 1000, ütles, et soovib kindlasti läbi saada :D
    Jep, olid ajad :D

  21. Mina alustasin enda autokooli vist 2007? väikses linnas, mis asus kodukohale lähedal. St teooria oli kodukohas, aga sõidud ja tähtsamad asjad siis väikelinnas. Teooria tegin esimese korraga ära, aga sõidueksamit tegin 2x. Õpetaja oli tore, kuid autokooliomanik, naisterahvas, kes ka minu sõitu hindas, oli väga ebameeldiv ja siiani närib, et ta mu esimesel korral läbi kukutas, kuigi väga nagu põhjust mu meelest polnud. :D Pika vihaga olen. Hihi.
    Siis aga tulin Tallinnasse ülikooli ja ARK jäi soiku. 2011 aastal utsitas mees, et võtaksin selle teekonna uuesti ette. Kuna vahepeal oli vist midagi muutunud ka liiklusseadusega, siis ma pidin tähtsaks, et alustaksin kõik otsast peale ja maksaks kõik uuesti. Jällegi, teooria läks hästi, kuid sõidueksamil kütsin punase tulega läbi. Minu viga :D Aga teine kord läks hästi ja sain autokooli läbi.
    Lõppude lõpuks kui ARKi jõudsin 2012 jaanuaris, läbisin teooria samuti 1. korraga. Sõites ma närveerisin, uus auto ja oluliselt suurem, kui õppesõidu auto (aga autokooli õpetaja ütles, et olen veits loll :D Sest ma tegin mehega koos ka sõite ja meie enda auto on veel suurem kui see ARKi Toyota). Mäletan, et sõitsin suht aeglaselt kohati, vabandasingi sellega, et kohanen ilmastikuoludega :D ja kuskil külgboksi tegin ka väga tükk aega enda meelest, kuid sain tehtud. Kui ARK platsile tagasi jõudsime, pidin minema estakaadi peale autoga, et kallakuharjutusi teha (ega need mäed mulle siiani väga meeldi, kus vajuda kuskile oht on, aga saan hakkama), minu õnneks oli aga seal kiilasjää ja mitte mingi valemiga ei saanud sinna ülesse, rattad käisid vaid all ringi. Siis paluti mul hoopis sirgelt tagurdada ja selles olen ma vana kala. Ja saigi tehtud! Ja ma olin nii uhke, sest alates sellest ajast, mil mu esimene autokool pooleli jäi, oli see minu lõpetamata asi, mis mind saatis ja painas, et pean ära tegema kunagi.
    Ausalt, ei kujuta elu ilma juhilubadeta ette!

    • Mind ka see lubade asi näris ja pidin ikka ette võtma asja. Ma pole ometi nii pussy, et ei saaks tehtud. :D
      Kui kord auto juba tagumendi all, siis ei kujuta jah teisiti ettegi vist. :D

  22. Sa oled nii tubli
    No kohe väga väga tubli.
    Ma tegin ka just load ja õnneks tegin nii teooria kui eksami korraga. Soomes on mõlemaid üks ja vigub võib ka teha.

    Aga see saade. No andke abi. Osad sõidaksid täitsa hästi tegelt kui oleks kõrval neid hüsteeritsevaid kaasasõitjaid. Mul mees peaks keeramise ajal rooli hoidma…ma jätaks auto keset liiklust vist seisma. Tahad targutada, istu ise rooli.

    Sinule aga turvalist liiklemist ja varsti sõidad nagu vana prof. Harjutada, harjutada ja harjutada.

    • Mingil hetkel ikka vast ostame, aga enne peab raha mujale matma. Mehel ei ole lube.

Vasta Kk-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.