Väikelaste ees ropendamine – kohutav-piinlik-kole. Piinlik lugu lapsepõlvest.

No kes siis ei teaks, et mina ja minu suuvärk vahel lähme hoogu. Aga nüüd rasedana, olen rohkem mõtlema ja jälgima ikka hakanud, kui enne. Praegu on isegi piinlik lugeda, kuidas ma siin blogis mõni aeg tagasi konkreetselt roppusi välja kirjutasin…

Aga selle pärast ei pea küll muretsema, et meie poiss peaks kasvama pidevate roppuste keskel. Nii palju peaks ikka igal vanemal enesekontrolli ja mõistust olema, et suudab suu kinni hoida või siis vähemalt selle roppuse kuidagi viisakamaks keerata. Kuigi jamh, ega see ”täitsa mittus jah?” väga palju ju ei erine ja aru saavad kõik. :D

Kuidas teiega on, kas suudate oma laste ees suu kinni hoida, või vahel ikka juhtub? Rääkige mõni naljakas lugu seoses ropendamisega. :D

Aga kogu selle väikelaste ees ropendamise teema peale tuli mul meelde jube lugu enda lapsepõlvest.
”Isa” mul ei hoolinud ega jälginud üldse mida suust välja ajab sel ajal. Aga pisikesed on ju teadupärast nagu käsnad. Nii, kui midagi kuulevad on vaja see meelde jätta. See kehtib kohe eriti roppuste kohta. Ma ei saa siiani aru, kuidas see loogiline on, et laulusalm pähe ei jäänud aga suvaline roppus söövitas end esimese korraga nii sügavale ajusoppi, et kisu või tangidega seda sealt välja.
Igatahes. Olin mina siis mingi 4-5 aastane plikatirts olnud, kui ema saatis mind töölisi sööma kutsuma. Oli ilus suvine aeg, ilmselt käis meil heinategu või midagi, et töölisi oli palju.
Ja mida mina tark siis tegin? Läksin trepi peale ja kisendasin kogu kõrist ”Munnid, SÖÖMA!” Ja jalutasin rahuloleva näoga tuppa tagasi.

Comments

comments

8 thoughts on “Väikelaste ees ropendamine – kohutav-piinlik-kole. Piinlik lugu lapsepõlvest.

  1. Hahahahaa issand see oli hea :D Ise mäletan, et onu sõber kasutas “Täiesti p*tsis, vahi milline peni” igakord kui ta meie koera nägi. Ükskord emaga bussis olles nägin ma suurt koera ja hüüdsin kõva häälega “Täiesti p*tsis, vahi milline peni!” :D Rahvast täis vaikne buss kõik vahtis mind ja mu ema sest noh, pole just normaalne, kui 5 aastane sedasi räägib.
    Teine lugu on sellest, kuidas ma istusin ema ratta pakiraamil lapsetoolis, 2 keskmist sõrme kummalgil pool üleval ja laulsin “Raibe raibe oled jah raibe” :D Ema käskis vait olla ja keelas aga mis ta teha sai, ei saanud autotee ääres seisma ka jääda.

  2. Ei ole mingi saladus, et teeksin volrimehele silmad ette, kui peaksime võidu ropendama. Nüüd kui endal laps, püüan väga jälgida, mida ütleb ja tihti kuuleb mind käratamas “put…kavaht”. Ehket kõik roppused teen ma mingiks nö normaalseks sõnaks :D aga eks neid sõnu ikka tule ette, hetkel mõtlen, et ta ju ainult 5-kuune…aga siiski, ma ei taha, et ta esimene sõnapaar oleks “karu t*ra”.

  3. Sidusin oma kaheaastasel vennapojal saapapaelu, kui üks pael katki läks.. Mille peale vennapoeg naeratas ja ütles: “Sitt lugu.”

    :D

  4. Väga hea :D Mina ei ropenda, aga poiss kuuleb lasteaias. Väga kole on tõesti. Vahepeal mängib ta niisama sõnadega ja häälikutega. Sõitsime rongiga ja möödusime peatusest Tõravere. Miku siis ka mängib: “tõravere, taravere, türavere.” Küllap ta nägi minu võpatust, aga siis hõikas üle vaguni: “Türa”. Piinlik :D Pärast jõudsime järeldusele, et kuna ta ei tea, mida see sõna tähendab, pole mõtet kasutada ka.

    • See meenutab mulle, kuidas keegi oli lapsele öelnud, et mis see ”tra” pole üldse ropp sõna, et ”lilla” on miljon korda ropum. Ja siis lapsed käisid ja karjusid ”lilla, lilla, lilla” ja irvitasid pihku. (see oli küll ingliskeelne nali aga noh, mõte jääb samaks.) :D

  5. Haha, see oli hea :D Ja see gif seal lõpus ka. Aga ise vahel kaotan kontrolli, aga üldiselt üritan mitte ropendada lapse kuuldes. Ja noh, tegelikult annan endale aru, et naisterahva suust ei ole üldse väga ilus erinevaid suguelundeid ja muud väljumas kuulda. Aga kurat ja pagan ütlen küll tihti.

Vasta Anneli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.