Vanaema, sina või?

Käisime täna jälle arstil. Asi pole siiani lahenenud. Arst vaatas lapse peanupust jalatallani üle, ning tõdes, et tegemist on täiesti terve lapsega, me oleme lihtsalt terrorismi ohvrid. Kui üldse midagi, siis gaasid. Annu naeratas arstile näkku ja oli nagu viis pluss laps.
Arst siis ütles, et ehk on asi ikkagi selles, et mul piima pole. Et laps on lihtsalt näljas ja sellepärast nii õnnetu. Ütlesin siis, et davai, teeme kontrollkaalumise, siin ja kohe. Mina olin nüüdseks kindel, et asi minus enam ei ole. Piima mul on. Enne vist väga ei olnud, sest ma olin ise ka nii pinges. Aga nüüd olen ma end nii rahulikuks sundinud, kui vähegi suudan. Kui tunnen, et hakkan närvi minema, siis hakkan sügavalt hingama. See aitab. Mida ma muud teha saangi, midagi ju võtta ei tohi. Mõtlesin, et ehk võiks palderjani tilkasidki võtta, aga ma ei tea… Kas võib võtta?
Enivei. Panin lapse siis tissi otsa, ja ta hakkas usinalt sööma. Oli vaesekene juba ju mitu tundi korralikult söömata. Tund aega pidime juba arsti ukse taga ootama. Inimesi oli nii-ii palju! Sõi ta täpselt nii kaua, kuni arst pealt vaatas. Nii kui arst eemale astus, hakkas laps siplema, vigisema ja lasi lahti. Arst astus lähemale, laps hakkas sööma. Ja niimoodi mingi 4-5 korda, kui lõpuka siis üldse nutma hakkas ja rohkem ei tahtnud. Kaalumise tulemuseks saime 80 grammi. Seda on vähe. Aga asi ei olnud selles, et piim oleks sealt rinnast otsa saanud, sest peale seda, kui ta lõpetas, pigistasin nibu, ja kraami lendas suure kaarega. Arstki oleks peaaegu pihta saandu. Lihtsalt hakkas tissi otsas nutma, ja enam ei võtnud. Suure pusimisega, oleksin ta ilmselt veel sööma saanud, aga kuna arstil oli kiire ka, siis kiirustas ta veidike meid takka.
Rääkisin ka seda, et lapsel oli eile hommikul kõht lahti ja ta kakas kaks korda vedelat ja rohekat kraami. Arst tõdes, et ju tal siis kõhukene ikka natuke muret teeb, ja ütles, et ma ostaks apteegist geefiluse tablette.
Ütles ka seda, et laps tundub täiesti terve ja särav, et ta on lihtsalt mulle pähe istunud. Ega lapsed siis lollid ei ole. Saavad aru, et mida kõemini karjud, seda kiiremini emme su sülle krabab ja nunnutama kukub. Aga mida ma siis tegema pean? Laskma tal lihtsalt karjuda? Nii ju ka ei saa… Ja kuidas ma lapse sööma saan? Pean pealtvaataja palkama?

Eilne magama panek oli kergelt öeldes hirmus. Ma tõsiselt mõtlesin, et ma pean kiirabi kutsuma, et see ei ole normaalne. Nii kui lapse pikali panin, hakkas hüsteeria pihta. Paar korda õnnestus rind suhu saada, ja ta isegi tõmbas midagi, aga siis lasi lahti ja hakkas nutma. Ja piima oli. Tundub, et ta lihtsalt ei viitsi imeda. Enne tuli ju kõik kergelt kätte, lausa survega suhu, nii, et ole mees ja ainult neela. Nüüd on aga rinnad imetamisega harjunud, ja selleks, et piima kätte saad, peab ta tööd tegema. Ja mida tihemini ta üritab, seda raskem on midagi kätte saada. Seega pean ma teda nüüd ikkagi näljas hoidma, et rind jõuaks täituda ja lapsel kõht piisavalt tühjaks minna. Siis on tal motivatsiooni rohkem pingutada.

Aga see eilne öö oli ikka level up küll. Ma ei saanud teda isegi süles pikali panna, kohe hakkas siplema ja nutma. Nuttis nagu kuskilt valutaks. Mitte ükski asend ega koht ei sobinud. Lõpuks sain lapse magama nii, et panin talle küünla ja hüppasin palli peal, nii, et ta istus mul süles ja vaatas akna peal olevaid tulukesi. 20 minuti pärast kustus ta lihtsalt ära. Istuvas asendis. Mugav.
Helistasin siis oma emale ja rääkisin talle meie viimase nädala hullumajast, ma lihtsalt ei osanud enam midagi muud teha. Lõppkokkuvõttes nutsime mõlemad seal telefoni otsas, nagu väiksed koolitüdrukud.

Paratamatult meenub kogu selle terroriga mulle natukene mu vanaema. Tema oli täpselt samasugune frukt. Kõik pidi olema ALATI täpselt nii, nagu tema seda tahab, muidu oli maailmalõpp. Näiteks, kui me koera võtsime, siis nõudis tema, et talle Mõmmi nimeks pandaks. Ja kui me tahtsime talle hoopis mingit muud nime panna, hakkas vanaema räuskama, ”Kui te Mõmmi ei pane, siis te VIHKATE mind!!!”. Nooooo, ja see on veel kerge näide tegelikult.
Mis siin salata, me ei saanud temaga 98% ajast läbi. Ta ei olnud kunagi selline tüüpiline sokki kuduv ja lapselapsi nunnutav mammi, kelle juurde pühapäeviti pannkooke sööma minna. Pigem vastupidi. Ta oli väga võimukas ja ma ütleks lausa, et õel. Surnutest ei ole ilus halba rääkida, aga mis teha.
Eks siin mängis rolli ka see, et me elasime koos. Meie olime halvad, ja need kes elasid kaugel, olid kullatükid. Aga siiski. See millise vaimse terrori all me temaga koos elades olime, oli kohutav. Ma ei hakka seda siin väga detailselt lahkama, sest see on siiski perekonnasisene teema. Aga ütleme nii, et ta keeras vanadusega aasta-aastalt aina rohkem ära. Ta vihkas mu ema. Ja ega meie vennaga ei olnud tal ka mingid erilised lemmikud. Pidevalt sisendas meile, kui mõttetud ja saamatud me oleme. Ta lihtsalt ei sallinud meid. Oli mu ema ju tema väikse pesamunakese ”ära röövinud”, temaga ”vägisi” kaks titte teinud, ja vaesekene, sunniviisiliselt pidi veel mu emaga abielluma ka. Küll sõimas mu vanaema, mu ema koledate sõnadega, süüdistas teda mürgitamises (see oli põhiline teema koguaeg!) ja mustmiljon muud jaburust. Kõik kes meid tol ajal tundisd, teadsid, milline horror meil kodus käib. Ning seda kõike pidin mina maast madalast pealt nägema. Lõpuks jäi vanaema pmt voodihaigeks ka veel, ja mu ema pidi teda potitama ja … ohjah. See oli raske aeg, meile kõigile. Aga miks ma seda üldse rääkima hakkasin. Enne oma surma lubas vanaema mulle, et ta tuleb mind kummitama. Ütles seda korduvalt, juba aastaid enne oma surma. Muudkui korrutas mulle, ”kui ma ükskord ära suren, siis ma RAUDSELT tulen sind kollitama!”. Ja nüüd on mul Annu. Täpselt samsugune frukt, nagu oli tema. Ja mina nüüd naljatlen pidevalt, ning küsin Annult ”vanaema, sina või? vanaema, tissi tahad?” :D

2275-large-2275-life-is-tough

Comments

comments

28 thoughts on “Vanaema, sina või?

  1. Palderjani ei soovitata raseduse ega imetamise ajal – see pidavat organismi jääma ja ka titas mingil määral sõltuvust tekitama. Mulle soovitati palderjani asemel humalakäbi teed.

  2. Siis kui mul hakkas pojaga sama jant, et rinda ei söönud ja hakkas piima väheks jääma, siis läks kah kaka roheliseks. Andsin kah neid gefiluse kapsleid aga ei aidanud, kui hakkasin andma rpa-d siis läks kaka kah normaalseks tagasi. Hiljem lugesin et see roheline kaka on sellepärast et ta sai kogueg ainult seda eelpiima ja rammusat piima ei saanudki rinnast kätte.

    Aga ole ikka sama tubli edasi:) loodan et sinul ikka õnnestub teda edasi rinnaga toita. Ma arvan et räägi ikka imetamisnõustajaga ka ;)

    • Ma käisin sama tee läbi! Kaka oli neli nädalat oliivirohelisest heleroheliseni – tissi otsas jändas ka hirmsamat moodi – võtsin aja maha ja olin temaga kodus voodis suurema osa ajast nädalakese, siis hakkasime natuke ringi käima, aga talle ei meeldinud üldse, kui kuhugi külla läksime või asju ajamai et jätsime kõik üritused vahele – kaalu tuli õnneks juurde, kuigi mitte palju ja kuu aega hiljem läks kõik kuidagi üleöö korda. Midagi lisaks ei andnud, ainult rinda pakkusin – kuigi ta mingitel päevadel sõi ainult öösiti korralikult ja päeval jändas nagu hull. Magama sain ta ainult rinna otsas või linas. Aga hüpitada ei soovita – see loksutab liiga palju last ja ta harjub selle liikumisega ära.

    • Ja soovitan ka imetamisnõustajaga rääkida!!!

  3. Ma tean, et rinnapiim on lapsele parim, aga…. see toitmine tekitab Sinus ja lapses niii meeletult palju stressi, et õhkkond kodus ei ole kindlasti beebi jaoks mõnus. Sa oled kõik imetrikid teinud, et tuleks normaalselt piima, võibolla on mõistlikum jätkata RPA-ga? Laps magab paremini ja olete mõlemad rahulikumad. Sa pole ju sellepärast parem või halvem ema. Beebi vajab rahulikku ja rõõmsat ema kõige rohkem :)

    • Kui mul piima on, ja laps lollitab, ega viitsi ise imeda, siis lihtsalt sel põhjusel ma nüüd küll praegu imetamist ei lõpeta. Hetkel ikka provin veel. :)

  4. Palderjan on lubatud nii raseduse ajal, kui ka imetades. Rasedana haiglas olles seal anti igal õhtul, et uinuda saaksin ja välja puhata enne sünnitust. Googelda.

    Ja ehk on nüüd karma kohal Su väljaütlemiste pärast imetamise teemal?

    Meil oli ka sama jama nagu kirjeldad. Asi lõppes ikkagi rpa-ga, kuna laps lihtsalt keeldus rinnast ja röökis ööd-päevad. Alates esimesest rpa päevast magab öösel 12 h järjest ja nutuhood jäid ära.

  5. Kuigi arst arvas et kõik ok, siis kas lapsel ei või olla B12 vitamiini puudust.
    See pidi põhjustama närvivalu ja lapse nutma ajama rohkem kui tavaliselt.

    Miskit oeab tal ju mureks olema, nii pisike ikka täitsa tühja oma ema ei terroriseeri. Minu laps nutab ka palju, aga õlapeal olles on alati rahulik. Talle vist meeldib niiviisi uudistada ja pikali olemisest kõrini.

    • Seda vist pidi vereprooviga saama vaadata? Kuu tagasi talle üks taoline vist tehti ja avastati rauapuudus. Nüüd saab siirupit.

    • B12 puudust saab leevendada ainult süsti ga, kuna rauapuudus ka on, siis võib isegi olla mingi seos B12 kehva imendumisega nt.

  6. Asi võib ka selles olla, et sul on liiga palju piima. Minu laps oli küll hirmus näljane ja hakkas imema kuid kui see kraam ikka korraliku survega kurku pritsib, siis ei jaksa kogu pealetulevat piima ju alla neelata nii kiirelt. Seega pumpasin enne mingi osa välja, et laps rahus süüa saaks. Ehk asi sul samamoodi :)
    Rahutuse osas ei oska aidata. Võimalik, et gaasid tõesti. Minu lapsel olid ka gaasid, üsna pikalt lausa. Proovitud said kõikvõimalikud kodused- ning apteegivahendid gaasivalude leevendamiseks. Miski ei aidanud. Kokkuvõttes oli ainus abivahend Rela Drops. Soovitan proovida, tegemist on probiootikumiga, mitte tüüpilise gaasirohuga. Kõhule on see kasulik nii ehk naa.

    • Selles ka enam asi pole. Pigem vastupidi. Liiga palju peab vaeva nägema ja ta ei viitsi :D

  7. Rela Drops probiootikumitilku soovitan mina ka, meil tegi see kõigi elu hulga eltmisväärsemaks. Enne kisas poiss öösiti tundide kaupa ja magas minutite kaupa.

  8. Ma soovitaksin sul kindlasti nõu pidada ka mõne kogenud imetamisnõustajaga. Sa vist ei ole seda veel teinud?!
    Ma ei tea muidugi kuidas nendega sealkandis lood. siet.ee lehelt nõustajate alt võid vaadata, seal nõustajate kontaktid ja tulevad sulle koju vajadusel.

    Nii pisike tõesti ei terroriseeri meelega, vaid tal on mingi mure. Ma südamest loodan, et leiate selle mure ja lahenduse sellele, sa jätkad rinnaga toitmist ega anna alla. Praegu oledki ainuke lohutus talle sina ja sinu lähedus ja ta vajab seda.
    Tegelikult on mul nii kurb lugeda teie lugu.. Sest saan aru, et sul raske ja tahaks kuidagi aidata, aga ei saa ega oska. Mäletan enda lapsega esimest paari kuud, kui imetamisega probleeme oli ja nutsin sellepärast palju. Ka minu jaoks oli imetamine oluline aga tänu imetamisnõustaja abile lahenes meie olukord hästi. Seepärast ongi raske lugeda, et tuleb enda raske aeg meelde ja see ajab siiani pisara silma, kuigi laps saab homme juba aastaseks.

    Ma soovin sulle palju-palju jõudu ja jaksu, et vastu pidada see raske aeg. Ja niii väga loodan, et varsti saame lugeda rõõmsaid postitusi, kuidas teil kõik hästi!

    • Ma kaldun ka arvama, et perearst sul seda imetamise küsimust ära lahendada ei oska, kui muud tervisenäitajad korras on. Enamus perearste ei tea imetamisest just eriti palju kahjuks. Võta kasvõi telefoni teel ühendust imetamisnõustajaga ja kui vähegi võimalik, siis kutsu ikka koju või käi kohapeal ära. Kas sul oleks keegi, kes saaks sind ja Annemaiat autoga kohale sõidutada vajadusel?

  9. Kui su laps kogu aeg nutab ja rinda korralikult ei v6ta, siis MIKS sa talle pudelist anda ei proovi? Saan aru, et tahad rinda anda, aga kas see on parem, kui laps kogu aeg karjub?

  10. Kaua ta sul järjest üleval on? Selles vanuses on umbes 2h see aeg, mil peaks looma tingimused magamajäämiseks. Päris vahetult enne ei soovita toita ka, muidu võivad krooksud sisse jääda ja segab und. Ja samuti mitte väga tihti tissi toppida, et eelmine piim jõuaks seedida ka. Oled tubli, et rinnaga jätkad ja alla ei anna. Lohutuseks veel, et teise lapsega on kõik kordades lihtsam, kogu see enda närveldamine jääb ära ja oskad juba nö last rohkem kuulata. Jaksu!

    • Ta ei jaksa elusees 2h üleval olla. Juba 45mintiga hakkab rohkem virisema. Aga magama ka ei jää, alati hull jama sellega.

  11. Keelekida ei tundu olema, keel käib ilusti suust välja ja pole nagu põhjas kinni, aga kindlasti näitan-räägin arstile.

  12. meie ütlesime selle kohta kasvuraskused :) nagu meie ortopeed seletas, siis üle 2,5 cm kuus kasvamine võib väiksele beebile põhjustada nii füüsilisi kui ka vaimseid pingeid ja sellest ka tujukus. vaatasin, et Annu on ka väga tubli kasvamises olnud.

  13. Lihtsalt üks mõte oma sarnasest kogemusest – mul ka laps ei tahtnud rinnapiima, enamvähem vägisi toppisin talle rinda suhu, kuni aastaseks saamiseni lausa. Ja kaka oli ka rohekas ja vedelam, kui peaks olema. Samas perearst ütles, et oi väga ilus kaka, selline peabki olema…isegi emos sai käidud, kui laps paarikuune oli, sest nuttis nii kõvasti ja kaka sees lima jne. Seal ka öeldi, et kõik väga ilus jne. A la andke aga gaasirohtu jne. Lõppkokkuvõttes aga selgus, et tal lehmapiimavalgu talumatus, st et kuna mina ikka tarbisin piimatooteid (jogurt, juust jne), siis mu piimas olid ka need valgud olemas ja lapsel raske neid seedida. Kusjuures allergoloog juurde sattusime alles siis, kui laps oli üle aasta ja hoopis munaallergia tõttu. Seal rääkisin, et ma kahtlustan piima vastu ka allergiat, et äkki teeks selle kohta ka testi, ei olnud julgenud talle piima andagi, ainult jogurtit (kusjuures laps oksendas tihtilugu, aga ma loll ei ühendanud ära, et jogurtist). Segane jutt, aga point selles, et perearstid ei tea beebivärkidest enamasti midagi ja äkki ka allergia piima vastu või midagi taolist.

Vasta Kai-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.