Vere ja higi hinnaga – TV sari elust enesest

Kanal üheteiskümnes jookseb üks sari, nimega ”vere ja higi hinnaga”. Kamp britte saadeti Indioneesiasse tegema tööd, mida teevad kohalikud. Nad said sama palju palka, kui kohalikud, nad elasid samamoodi, nagu kohalikud. Kannatasid nälga ja rügasid tööd. Elasid haisvates, rentslit meenutavates onnides jne. Kogesid elu, mida elavad miinimumi teenivad kohalikud.

Ma ei oska neid emotsioone isegi sõnadesse panna, mis seda sarja vaadates mul tekivad. Kui tühiste sentide eest inimesed tööd tegema peavad, et toita oma lapsi… Millistes tingimustes nad elavad. Kuidas kasvavad nende lapsed… Lihtsalt vaadake kasvõi üks osagi, et natukenegi mõista, kust tegelikult ja millise hinnaga tuleb meie toit.

Kui ma poleks praegu seda guugeldama hakanud, siis ma oleksin eeldanud, et see sari saigi selle 4 osaga läbi, aga ei. Järgmisel pühapäeval on eetris juba uus osa, uute noortega, uute töödega, uuel maal.

Viimane osa ajas mul küll silma märjaks. Mis ma ikka valetan. Täiega nutsin. Ja praegugi tuleb pisar silma, kui sellele mõtlen.
Seal oli üks naine, kes jättis oma 3-kuuse poja enda vanematele kasvatada, ning sõitis teise linna tööle, sest kodukohas polnud võimalusi. See naine ei olnud oma last AASTA AEGA näinud. Ja jumal teab millal tal oleks see võimalus alles tekkinud, kui üks britt poleks teda sinna oma rahast viinud. See sõit maksab meie rahas tühised sendid, aga neile on see kohutavalt suur summa, mida ei saa mitte igaüks endale lubada.
Igatahes. Ma panin end samasse olukorda. Mis siis, kui ma näeksin Annut heal juhul korra-kaks aastas, nagu need naised seal?
Mul tuleb praegugi nutt peale, kui mõtlen, kuidas see poiss ei tundunud oma ema ära ja ei tahtnud talle sülle minna, vaid hakkas täiega karjuma. Issand. See tekitas minus tunde, et lähen ja jooksen kohe oma magava inglikese juurde, haaran ta kaissu ja ei lase teda enam mitte kunagi lahti.

See saade pani mind jällegi mõtlema sellele, kui iseenesestmõistetavana me võtame kõike mis meil on. Olgu selleks siis kasvõi nii lihtne ja loogiline asi, nagu näha oma last kasvamas, puhtad linad või voolav vesi.
See on lihtsalt nii fucked up, et mul hakkab füüsiliselt valus.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

10 thoughts on “Vere ja higi hinnaga – TV sari elust enesest

  1. Sellist asja peaks kasvõi vastu tahtmist vaatama. Lihtsalt et oleks igal ajahetkel meeles tänulik olla nende “pisiasjade” eest, mis kusagil mujal kellegi teise jaoks on kõike muud kui pisiasjad… :/

  2. Norrakatel on ka üks sarnane sari, küll lühem ja seni on sellel ka vist ainult 6 osa (vist teevad juurde). Mõte on üldjoontes sama, ent siiski erinevused on olemas: 3 norra noorukit, kellele meeldib tarbida kiirmoodi, saadetakse Aasiasse riidevabrikusse tööle. Ning siis näidatakse, kuidas nad ennast seal tunnevad ning mida nad kogevad jne.

    Otsi sellist sarja nagu “Sweatshop”, koostöös Aftenposteniga.

    • Mkm, blood,sweat and takeaways. Üks lugeja saatis nime mulle. Youtubes on ka olemas mõned.

  3. mulle hästi meeldivad need sinu reality checki postitused, mida aeg-ajalt teed, mul on endal ka selliseid hetki. ja vahel tundub, et keegi teine ei saa aru, kuidas meil veab, et on rahu ja puhtad linad ja vesi jne või et meie mured on stiilis laps ei taha magada või süüa või plädistas terve maja täis ja ruloo läks katki näiteks:D

    • Jap. Samas, kui kuskil keegi kaotas oma imiku, sest polnud võimalusi raviks. Samas, kui keegi suri, sest polnud värsket joogivett. Samas,kui kuskil on keegi, kel pole katustki pea kohal…

Vasta Maarja-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.