Mul on terve selle raseduse olnud väga magushapu tunne sees. See on ju mu viimane rasedus. Rohkem lapsi meil plaanis ei ole. Ma olen alati nelja last tahtnud ja nüüd nad mul kohe olemas ka on. Nii palju rasedusega seonduvaid ”viimaseid’ on mul juba läbi elatud. See oli mu viimane kord värisevate kätega rasedustesti tulemusi oodata. See oli mu viimane kord, kui testil kahte triipu nähes elevusest kiljudes võidutantsu tegin… See on viimane kord, mil saan läbi elada maailma kõige suurem ime.

See on viimane kord, kui kasvatan enda sees valmis teise elu. See on viimane kord, kui saan ärevalt kümneid ja kümneid kordi ringi lappida tibatillukesi titeriideid, ise samal ajal ahastades, et see ei ole ju võimalik, et nad niiiii tillukesed on – need eelmised kolm pole ju küll kunagi nii väiksed olnud… See on viimane kord, mil tunnen enda sees lapse liigutusi. See on viimane kord, kui saan ootusärevalt mõelda sünnitusele ja vaagida kuidas küll seekord kõik minna võiks. Viimane kord, kui saan oma last hoida esimest korda.

Rasedus on kohati sigaraske, muidugi, aga see on sellegipoolest minu jaoks üks kõige maagilisemaid asju siin maailmas. Kuidas saab kõigest loetud kuudega justkui ”mitte millestki” väike beebi, uus inimene… Ja kuidagi nii raske on endale teadvustada, et ma ei saa seda enam iial uuesti läbi teha. Mis siis, et ma rohkem lapsi ei soovi ja rasedused on mul alati olnud pigem rasked, eriti see viimane nüüd. Aga magushapu maik jääb sellele mõeldes südamesse ikkagi.

Kui see laps nüüd ära sünnib, on mul ees järjekordselt palju viimaseid hetki… Mu viimane unesoe, suhkruvatilõhnaline beebi, kes iga päevaga aina suuremaks sirgub. Ja need olemasolevad kolm… Tõstke käsi kes on siin olnud juba ajast mil Annu alles beebi oli? See ”beebi” mul nüüd loeb ja kirjutab pmt iseseisvalt. Kiri jõuluvanale sai valmis juba rohkem kui nädala eest. Ammu on kadunud nunnud titekeelsed sõnad, nagu näiteks tifas telefoni kohta (lemmik!). Unustuste hõlma on vajunud ka kõik need kohutavad päevad ja ööd, mil ta mul tundide viis vaid hüsteeriliselt nutta röökis. Ma tean, et see oli raske aega, aga reaalselt ma enam ei mäleta neid tundeid või mõtteid… Siis ma aga siiralt uskusin, et see ei möödu iial. 

Lapsena unistasin aina, et saaks juba suur olla, ise teha, ise otsustada. Aeg aina venis, seisis nagu lausa paigal. Nüüd on aga selline tunne, et korra pilgutad ja juba ongi aasta läbi. Mida vanemaks saan, seda kiiremini aeg läheb… Kuidas see küll kõik nõnda kiirelt möödunud on. Mismoodi ometi on mul juba neli last, kuhu on kadunud kõik need aastad? Ja kõige tähtsam, miks mitte keegi mulle ei öelnud, et emaduse üks kõige raskemaid hetki on see, kui sa mõistad, et nad kasvavad suureks… 

Comments

comments