Viis asja mida ma kolmandal ringil olles muuta tahan

Sel korral mõtlen, et tahan niimõndagi teisiti teha ja paari uut asja proovida. Näiteks tahaksin ma hakata käima rasedate joogas. Lugesin sellest kunagi eelmisel aastal Kätu blogist ja juba tol hetkel tundus see teema mulle väga põnev.

Ma olen kahe käega selle poole, et kolm on kohtuseadus ja sel korral lihtsalt peab keegi mulle halastama, ning mullegi lõpuks veidikenegi kergema sünnituse andma. Ma olen hetkel naiivselt meelestatud ja loodan, et kui esimene oli erakorraline üldnarkoosis keiser, teine oli epiduraaliga ”loomulik sünnitus”, siis kolmas peab veel paremini minema ja ma saan täitsa ise hakkama, ning loodetavasti naaatukenegi kiiremini ja… tahaks öelda, et valutumalt aga noh, naeru koht vist. :D Aga mõtlen ma sellega seda, et tahaks hakkama saada kiiremini kui terve ööpäev ja tahaks nii, et ma kohe algusest peale valude kätte suremas ei oleks, nagu kahel viimasel korral olnud on.

Loodetavasti siis saan lõpuks sünnitada ka vette, nagu juba mitu korda tahtnud olen. Öeldakse ju, et kui üks on tee ette teinud, tuleb järgmine laps kergemini. Sellele lootusele ma igatahes hetkel oma munad panustan. Vastasel juhul ei see neljas laps vist küll ilmavalgust ei näe. :D

Mingeid kirja pandud sünnitusplaane ma aga sel korral siiski tegema ei hakka, sest esimene kord juba näitas, et see on suhteliselt mõttetu. Mõnes mõttes on sünnitusplaani tegemine muidugi ka hea, sest siis on ämmakal võimalus end kurssi viia sellega mida sa sooviksid, aga no olgem ausad – kes sellesse seal ikka nii väga süvenede viitsib, kui järjekorras ootab veel 10 naist. Ja mõtle, kui igaühel on oma plaan kaasas! Aga mehega tasuks oma soovid küll läbi arutada, et tema vähemalt teaks sinu eest võidelda, kui sina enam ei suuda.

Okei, aga ma kaldusin nüüd jooga teemalt rämedalt kõrvale. Ühesõnaga, ma tahaksin rasedate joogasse minna, sest see pidavat õpetama lõdvestuma, õigesti hingama jne. Ma küll arvasin, et oskan seda teha, aga ju siis ikka ei oska, kui mõlemad sünnitused nii nihu läinud on…

Teise asjana kaalun ma sel korral sünnitoetaja, ehk doula, palkamist. Äkki suudab tema mind paremini ohjes hoida ja ehk aitab ta kuidagi selle ”kergema sünnituse” tulemisele kaasa. On teine ikka üsna kallis teenus (u. kolm sotti), aga no kui selle tulemuseks oleks minu ”unistuste” sünnitus, siis maksan rõõmuga. Kui ma raseduse lõpuni blogireklaami raha kõrvale panen, saan ma vast omale doula palgata küll. :D

Kolmandat korda sünnitama minnes, kuulan rohkem oma keha ja vedelen rohkem. Viimasel korral üritasin ma igal võimalusel püsti olla, sest siis pidavat asjad kiiremini liikuma. Hehehe, liikusid nad jeee! Sel korral üritan võimalikult sült olla, valude vahel puhata ja asja üle hingata nii kaua kuni vähegi võimalik. Ma ei hakka end iga valu ajal püsti sundima, sest väidetavalt aitab see avatuse tekkele kaasa… Tahaksin kasutada vanni ja teha täpselt nii nagu ise parasjagu tunnen, et parem on. Põrgusse see ämmakas, kes mind iga poole tunni tagant pooleks tunniks selili voodisse sunnib, et KTG teha!

Hea öelda tegelikult, aga kas pärast ka nii läheb? Ma ei saa ju seal ämmaemandale vastu haukuda ja pean ikkagi tegema nii nagu tema tahab… Aga vot sellepärast olekski see sünnitoetaja mulle hea. Tema teaks selleks ajaks täpselt mida olen enne kogenud ning kuidas sooviksin asju sel korral ajada. Ta oskaks ehk veidi paremini mind ja minu olukorda mõista, ning kaasa aidata sellele mille poole ma püüdlen ja vajalikud protseduurid rahulikult ise teha, et ma ei peaks olema kinni aheldatud vms.

Sel korral muretsen endale hulganiselt korralikke rasedariideid. Eelnevatel kordadel on kuidagi nii jopanud, et need kõige suurema kõhu kandmise hetked, on jäänud enamasti sooja aja peale ja olen saanud palju kleite kanda. Või siis pressisin end jõledasse suusajopesse, nii, et lukk kärises… Sel korral tahan ma aga panustada soojadesse pükstesse ja jopedesse, sest beebike sünnib alles jaanuaris-veebruaris ja ”külma” aega on ikka päris mitu head kuud. Jumal teab kui külm sel ajal muidugi on, aga noh jah, midagi on igatahes ikkagi vaja.

Muide, ma ostsin eile h&m’ist maailma kõige mugavamad rasedateksad ja täitsa mõistlike pükste hinnaga (29 euri!). Oleksin suurima heameelega kõik kolm proovitud paari ostnud, aga õnneks tuli mõistus enne koju. Tõstke käsi püsti, kes on märganud totaalset nöörimist rasedate pealt? Sama kogus riiet, aga kolmekordne hind, hmmm.

Igatahes, ma arrrrmastan neid teksaseid ja ma lausa sööks, magaks ja peseks hambaidki neis. Kuna mu kõht on juba praegu väga vastikult punnis ja mega hell, ei taha ma tavalistest pükstest enam midagi kuulda.

Kõigile esmarasedatel soovitan ma kindlasti osta spets rasedate riided (kasvõi järelturult!) niipea, kui tunnete, et tavalised kehakatted ebamugavamaks muutuvad. Esiteks, need teevad teid palju kaunimaks ja toovad kõhu ilusasti välja, teiseks on need miljon korda mugavamad nii teile, kui ka beebile.

Viienda asjana plaanin sel korral jätta soetamata kõik tilulilu, mille ma vahepeal juba laiali jagada olen suutnud. Ma ju arvasin, et me ei saa lähima 10 aasta jooksul lapsi juurde. Tagasi muretsen ilmselt ainult kiigu, aga sel korral midagi sellist, kus laps on rohkem lamavas asendis. Ootan soovitusi!

Annu ajal oli mul tuba titetavaari pilgeni täis. Ma mõtlesin, et ma vajan seda kõike, muidu pole ma äkki hea ema. Meil oli ühes nurgas kiik, teises lamamistool, kolmandas nurgas pesitses mängumatt, tuba oli kaetud puslemattidega ja beebil oli oma tuba, uhkelt sätitud võrevoodiga, kus oli imeilus tüllist baldahhiin, karussell, nunnu pehmendus, ning sellega sobiv tekk, padi ja jumal teab mis kõik veel. Lõpuks muretsesin meile veel moosese korvi ka! Lõppkokkuvõttes magas ta võrekas umbes kolm korda ja korvis tegi paar lõunaund, ülejäänud elu on ta veetnud minu kaisus.

Kiike, lamamistooli ja mängumatti kasutasime küll rohkem, aga nüüd ei näe ma neil enam suuremat mõtet. Oma raha ma nende peale igatahes enam ei kulutaks, sest ükski mu laps ei ole eriline omaette olija olnud. Maksimaalselt 10-15 minutit (tavaliselt kuni 5) ja siis oli juba kisa lahti. Esiteks kasutavad nad neid asju vaid maksimaalselt paar kuud, teiseks võtab see sodi meeletult ruumi, nii kasutamise ajal, kui ka hiljem (mõtle kus sa neid pärast hoiad, kui kohe maha müüa ei taha/saa). Kui on ruumi ja raha nagu ratsahobuse sitta, siis andke minna. Need asjad teevad elu võib-olla kergemaks küll, aga mind on see üleliigne tittede tilulilu igatahes ära tüüdanud ja ma tahaksin vahelduseks oma elutoa põrandat ka näha. Seega valin meelelahutusosakonnast sel korral vaid ühe asja.

Pigem panustan selle raha korralikku turvahälli ja vankri kaarvarju taastamisele. Juurde pean muretsema ka riideid, sest need olen ma ju alati teiselt ringilt ostnud, ning järele neist midagi väga jäänud ei olegi. Kindlasti ostan ka 50 suurust, sest isegi kui beebi sünnib 52cm pikkusena, on 56 talle enamasti suur ja seljas kole. Pigem ”laristan” see 15 eurot ja ostan paar paari pükse, mõne body ja kaks tudukat, kui vaatan pärast pilte, kus laps oma pükstesse upub. Lisaks pean soetama siis veel selle kiigu ja ongi põhimõtteliselt vist kõik, sest kõhukott on olemas, voodit me talle hetkel ei vaja (Joelile aga ilmselt küll!), ning ülejäänud asjad on mingi odav pudi-padi mida saab jooksvalt osta. Isegi apteeki ei jäta ma sel korral pööraseid summasid, ning võtan vaid midagi naba puhastamiseks (erinevalt Annu ajast, kui ostsin vähemalt 300 erinevat asja ja kulutasin ma-ei-taha-mõeldagi-kui-palju-raha).

Kas teil on kogemusi rasedate jooga või sünnitoetajaga? Ma suurima heameelega kuulaksin teie kogemusi, et kas tasub ära jne. Ja võite jutustada ka sellest, et mida teie järgmise raseduse ja lapsega teisiti teeksite/tegite? :)

Comments

comments

32 thoughts on “Viis asja mida ma kolmandal ringil olles muuta tahan

  1. Rasedate joogasse jõudsin vaid ühe korra üsna raseduse lõpus, aga mulle väga meeldis. Selline chill :). Midagi rasket polnud, füüsilist vormi pole mul ollagi, aga kõigi harjutustega sain hakkama. Ühest korrast piisas ka selleks, et sünnituse ajal paremini keskenduda.

    Sünnitoetajaga kogemust pole. Kui kunagi järgmist last ootama jään, siis hetkel mõeldes ei pea seda vajalikuks, mulle tundub kallis (tegelikult on raha lihtsalt kogu aeg vähe ja paigutaksin selle pigem mujale). Mul õnneks läks esimene sünnitus kenasti, kuigi oli üsna pikk. Võib ju unistada, et järgmine on kiirem ja kergem.

    • Need, kes on seda teenust kasutanud, kiidavad igatahes taevani, et aitas palju jne. Ega meil ka seda raha loopida pole, aga on asju mille nimel olen nõus kuidagi üritama. :D

  2. Ma ei palganud tasulist sünnitoetajat, aga mul oli ämmaemand ikkagi terve sünnituse ajal kõrval, kuna ta oli parasjagu tööl :) no ja mul oli arstide sõnul “raamatu järgi sünnitus” ehk suhteliselt kerge (kui nii võib sünnituse kohta öelda, enda arust olin muidugi suremas).

    Mul oli meeletult abi ämmaemandast, kes oli kogu aeg juures.

    Joogas pole käinud, käisin ujumas koguaeg ja see tegi enesetunde paremaks.

  3. Võtsin teise lapsega eraämmaka, sest ei tahtnud enam sellist kogemust, nagu esimesel korral sain. Kindel soov oli loomulikuks sünnituseks ja väheseks füüsiliseks torkimiseks (läbivaatuseks), nii ka läks. Kui sul on oma ämmakas, ei tule sind valveämmakad üldse torkima, läbi vaatama jne. Tema on sinuga algusest lõpuni (ja üleüldse lähed sa haiglasse alles lõpupoole, kui just pole midagi erakorralist). Eraämmakaga paned sa juba varem paika soovid, tema nõustab sind, annab materjale lugeda jne. Kui see raha on võimalik kulutada, siis soovitan kindlasti. Eriti sinu eelmisi kogemusi arvestades.

    • Tead, ausalt, ma teeks enne sellise nalja (juhul, kui kõik läheks hästi), kui see, et piinlen mõttetult 20 tundi ja siis saan ikka keisri. :D

  4. Mina käisin rasedate joogas, lõdvestuma see vist õpetab küll, sest ma reaalselt jäin magama tuhude vahel, isegi duši all palli peal. Sünnitus kestis 20h. Aga kui sulle sobib ka omaette treenida, siis soojalt soovitan tutvuda Ülle Liivamäe aktiivsünnituse vihikuga! Joogagrupis käimisel on muidugi veel see eelis, et seal on nn jagamise ring iga kord – igaüks räägib, kuidas tal läheb, mis mured-rõõmud-kogemused on. Kellele sobib selline värk, siis see on päris toetav mõnikord.
    Doula mul oli ka, ämmakaga “võitlemiseks” on see tõhus, kui enne kokkulepped tehtud, mis on sinu eelistused. Aga muidu vist küll rohkem mugavuse asi – pakub vett vmt, hoiab kätt, masseerib vmt mida vaja. Aga seda saab ka mees teha, kõiki nippe ta vbl muidugi ei tea.

    • No ma käiks parema meelega kohapeal ja suhtleks teiste emadega, sest kodus õppimisest ei tule mul nkn midagi välja. :D

  5. Mul endal täitub homme 39 nädalat ja ootame enda printsessi juba väga, kuid mind hirmutab tegelikult väga, et nii paljud just korduvsünnitajad siiski võtavad eraämmaka endale sünnituse juurde (ma beebigrupis ja seal ka 3-nda ja 2-se ringi sünnitajad osad selle teenuse võtnud) ja see panebki mõtlema koguaeg, et issand sünnitus siis ongi siiski NII VALUS ja ÕUDNE kogemus…eks ikka kõik ümberringi “rahustavad” ja KÕIK NAISED ON MAAILMAS JU SÜNNITANUD ja see loomulik sündmus….:( Noh, nüüd on nagunii juba hilja, kuid ma juba kabuhirmus selle sünnituse ees kahjuks. A noh, beebi peab välja kunagi nagunii tulema, lihtsalt lugesin sinu mõtteid ja jälle tuletas see mulle seda meelde…

    • Mul kerge öelda, aga tõesti, katsu maha rahuneda. Mida kardad, seda saad. Ja kui sa astud sinna sünnitusmajja juba mõttega, et see saab õudne olema, polegi midagi head loota. On ju palju neid kes korra aevastavad ja laps käes, ehk oled samasugune. Mõtle pigem sedasi, et sa oled kõva mutt, saad hakkama ja teised on lihtsalt pussid olnud. :D
      Aga noh, see ei saa ju nii hirmus ka olla, kui mina, va pussi oma raskete sünnitustega, olen nõus kolmandale ja isegi neljandale ringile minema. :D

    • Ega eraämmaemand imeravim valude ja õuduse vastu pole. Või kuidas võtta – see ei pea sugugi valus ja õudne kogemus olema, aga fakt on see, et kui sa lähed nö reasünnitajana haiglasse, ei tea sa kunagi, millise personali otsa satud. Mitte et sünnitusmajades kalgid lihunikud töötaksid, ei, aga arvesta kas või sellega, et valves olev ämmaemand ei viibi sinu juures algusest lõpuni, vaid käib sind mitme tunni tagant korra vaatamas ja kõik. Tal on korraga mitu sünnitajat, kätt kellelgi ei hoita.

      Mina ei hakka detailidesse laskuma, mis esimesel sünnitusel nihu läks (osaliselt oli see seotud raseduskomplikatsiooniga, mida ette ei saa ennustada ega ära hoida nagunii), aga teisel korral soovisin ma ise aktiivselt sünnitusprotsessile kaasa aidata, mida ma esimesel korral teha ei saanud. Olin teadlikum, mida oodata, aga teadlikum ennekõike selles mõttes, mida sünnituskogemuselt kui selliselt soovida. Jah, võib minna haiglasse mõttega, et “no see tuleb ära teha, vahet pole, kuidas, aga peaasi, et laps kuidagi välja saadakse”, aga võib ka nii, et sellest jääb ilus ja mis peaasi – meeldiv mälestus. Jah, sünnitus on valus, aga kui sa endale teadvustad, et see valu aitab beebil sündida, siis võtad selle omaks ja paned enda kasuks tööle. Ja hingad. Õigesti. See on minu hinnangul kõige tähtsam, mis aitab nii ema kui ka last.

    • Mõttemaailm on jah ääretult tähtis. Ma arvan nüüd tagantjärele mõeldes, et mind hoidis see meeletu keisri hirm ka tagasi. Sel korral tean, et vajadusel saan ise hakkama…

    • Lipsuke…sa ei kujuta ette, aga öösel hakkas sünnitus ja täna, täpselt 39 nädalal sünnitasin ise ilma valuvaigistiteta tütre :D sünnitus oli jube, aga nüüdseks tehtud ja beebi on maailma armsaim. Esimesest valust beebini 10 h!!!

  6. Palju õnne sulle! Normaalse sünnituse korral kui kõrvalekaldeid ei esine määrab sünnituse jälgimise juhend, et sünnituse avanemisperioodis teostatakse KTGd iga 4 tunni tagant ning iga 30 minuti tagant kuulatakse loote südamelöögisagedust doppleriga. Samuti peaks kohe kindlasti vältima lõpurasedal sellili asendit. Väga loodan, et sellel korral ei suruta iga poole tunni tagant pooleks tunniks sellili voodisse :(

  7. Esimese lapsega vanni ja 3 h sünnitust, teisega napilt vanni ja äkksünnitus kokku 48 min. Mingeid esilekutsumisi, süste vms pole olnud, see-vastu hulgim õmblusi ja ” kisakõri ” hooaeg beebi esimestel elukuudel. Joogas , beebikoolis või eraämmakat ei vajanud kummagil sünnitusel. Ilmselt räägiksin teist juttu, kui oleks sellised sünnitused olnud nagu Sul.

    Hetkel veel beebiootel pole, aga ilmselt pesamunale ostan:
    1) kvaliteetse vankri nagu teisel lapselgi, olen tõesti väga suur kärutaja
    2) kõhukott oli mõlema lapse lemmik, hands-free süsteem sobis ka mulle
    3) imetamisrinnahoidjad ja – pluusid, väga mõnusad, üldse spetsriided beebiootajatele
    4) kindlasti jätkaksin pesamunaga füsiteraapias käimist, väga mõnus ajaviide ja lastele vajalik
    5) aledega ostaksin Liberoid ette, mõlemad lapsed kasutanud vaid neid
    6) usaldaksin rohkem oma lähedasi vastsündinuga tegelema ja käiksin ise julgemini nt jooksmas, sõbrannaga kohvikus või teatris, varem ei raatsinud kumbagi last eriti teistega jätta;)
    7) hea ost oli ka tegelustekk, mõlemate laste lemmik jupp aega
    8) kuna elame suures ja mitte eriti lapsesõbralikus majas (trepid, kamin, klaasuksed, suured aknad jne ), siis peaksin sel korral ostma palju turvaväravaid ja piirdeid
    9) sünnitusmajas võtaksin peretoa, eelmistel kordadel kuidagi ei raatsinud või ei jätkunud ja tegelikult häirisid võõrad

    Asjad, mis varem on olnud, aga kasutamist ei olnud:
    1) lamamistool, kumbki laps ei olnud nõus seal olema
    2) rõngaslina, no ma ei tea, ma ei saanud kasutada, polnud mugav ja jube rasked lapsed
    3) turvahälli rattad, Quinny Zapp- jube mõtetu raharaiskamine
    4) beebihäll, no ei olnud kumbki oma voodiski, ammuilma kuskil hällis nõus olema, ainult kaisus
    5) kleidikesed, papukesed – no ainult mõneks pidulikumaks ürituseks, max 1-2 kleiti vastavalt suurusele

    Mingeid ökolubadusi , kasvatusreegleid või kommikeelde ei kuuluta valjult, tuleb, mis tuleb:D Loodan, et kodus ei sünnita, õnneks elame 2 min kaugusel sünnitusmajast.

  8. Ma tahaks ka korralikku karderoobi rasedatele moeldud riietest, aga ma ei raatsi neid osta, sest no see jääb viimaseks lapseks. Läbi tuttava tean sellisest firmast (see on eestlaste algatatud) http://www.facebook.com/9plus1uk ja ma täiega kasutaks, aga see on ainult Inglismaal :(

    • Ma mõtlen pmt iga kord, et pole mõtet, sest lähiajal ma rohkem lapsi ei saa… aga siis, oppaaa, jälle rase. :D

  9. Mina käisin teise ja kolmanda raseduse ajal joogas. Neljandaga lähen ka kindlasti. Esiteks jooga oli mõnus, õpetaja oli nii toetav ja tore inimene ning iga kord tegime nö jagamiseringi, mis mulle väga meeldis. Joogas õpitud hingamine tuli sünnitusel loomulikult ja aitas palju.
    Neljandale lapsele peaksin uue vankri ostma, sest kolme lapsega on eelmine täitsa ribadeks sõidetud. Lamamistool on kõikidele lastele meeldinud. Ja ühe hea kõhukoti soetaksin ka. Muidugi rasedariideid ja imetava ema riideid ka. Üldiselt sooviksin nautida rasedust 100% ja lasta end hellitada ja poputada. Tasulise ämmaka võtan raudselt, mul juba oma ämmakas olemas olnud kõikidega ja ta nagu peretuttav :) Neljas laps oleks meie pere viimane.
    P.s. olek on kahtlane. Testin homme ja loodan kahte triipu näha ;)

  10. Mul on olnud kõik sünnitused suurte verejooksude, verekaotustega. osade puhul ka hilisemad põletikud. üks sünnitus nende seas ka poolteist kuud varem, erakorraline keiser.
    gga, viies sünnitus oli esimene ja ainuke, kus ei tehtud ei järelpuhastust, vereülekannet ning polnud ka hiljem põletikku. juba neljas läks paremini, kui eelnevad kolm. aga viies pani ilusa punkti.
    seega, võib paremaks minna küll.

    sünnitoetajat ning tasulist ämmaemandat pole kunagi olnud. joogas käinud pole. küll jalutasin viimasel korral väga teadlikult ja korrapäraselt.

    teisti suurt midagi ajaga teinud pole. kui, siis olen viimaste lastega oluliselt kannatlikum ja rahulikum. ei tunne, et millestki eriliselt ilma jääksin. miski rahu ja teadmine on sisse pugenud, et ükski rong ei sõida eest ära.

  11. No mul on kõigi neljaga olnud varem kokku lepitud oma ämmaemand. Esimesel korral kahjuks ei saanud ta tulla ja oligi minu jaoks emotsionaalselt täiesti ebaõnnestunud sünnitus ja veel pikalt tagantjärele tundsin ennast selle sünnituse pärast väga halvasti. Ülejäänud kolm sünnitust olid täpselt sellised nagu soovisin (sain omaette olla, ühtegi võõrast ruumis ei käinud, oma ämmaemand ainult, sünnitasin vanni, loomulikult). Tõsi, oma ämmakas on kallis teenus, aga kuigi ma olen kooner, siis see on olnud asi mille eest ma olen nõus olnud maksma. See sama ämmakas jälgis mind kogu raseduse aja ja sünnitusele tulles teadis nii mind kui ka mu mõttemaailma, lisaks korraldas ta minu jaoks võimalikult varase haiglast lahkumise jm erisoovid, mida oleks mul olnud tüütu ise ajada sünnitusjärgses õrnas olekus. Ma ei kahetse kulutatud raha. See on üks väheseid kulutusi üldse, mis ma imikule kulutasin (lisaks mähkmetele) – riided, turvahäll, voodi ja vanker on tulnud ise mu juurde juba varemalt. BB lamamistool on küll üks väga väärt asi (oli olemas mu esimese kolme lapse ajal), aga no viimasega sain ka ilma hakkama, uuelt osta on ikka hullult kallis.

    • See BB tool on vist jah mingi 150 euri? :D aru ma aint siiani pole saanud mis ta nii eriliseks teeb…

Vasta SK-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.