Tahad üht aga läheb nagu ikka

Johhaidii, mis andmine nüüd selle eelmise postituse peale lahti läks! Päris ”hea” comeback blogimaailma (see polnud tegelikult üldse nii plaanis). Ma mõtlesin täna töö juures, et mul lahvatab telefon kohe leekidesse ja põletab meid kõiki sinna salongi maha. Ainult laulis ja vilises mul seal kapi peal, 733011 teadet ees…

Ma reaalselt ei suuda isegi järgi lugeda kõiki kommentaare ja jagamisi aga ega ma väga ei viitsigi, sest mul hakkas juba umbes peale 10ndat üli tarka kommentaari pea valutama. Õnneks on minusuguseid lolle lauajalgu veel, seega ei pea mina end ka nii üksikuna tundma. Mulle nii meeldis, kuidas mõni mind lauslolliks tembeldas (sellele mul iseenesest vastuväite puuduvad), kes lapsi vaid raha pärast valmis trükkinud on.

Broke Bitches GIFs | Tenor

Ma tõesti tahaks teada kust jääb mulje, et ma EELDANGI, et mind peab aitama ja toetama, et ma EELDANGI, et riik peabki mu tited üles kasvatama? Muidugi on ”tasuta raha” tore, ära ei ütle, aga ma pole elusees võtnud seda kui mingit iseenesest mõistetavat asja. Nad võivad hommepäev uue ideega lagedale tulla, et näe, lappige nüüd kotte ja ei saa te sarisigijad rohkem mingit toetust – mis siis? Saadan lapsed tagasi, sest sorri jupatsid, teid pole enam vaja, toetust ju teie pealt rohkem ei saa.

Sounds Like A Great Idea Sounds Good GIF - Sounds Like A Great Idea Sounds  Good Excited - Discover & Share GIFs

Põhimõtteliselt tahtsin ma eelmise postitusega lihtsalt öelda, et kolmanda lapse perre lisandumisega kasvab minu arvates kulu hüppeliselt, sellest ka nö vajadus toetuse järgi ehk suurem 3+ lapsega peres. Tahtsin lihtsalt enda mätta otsast rääkida mismoodi mina asja näen, kuidas minul kuludega on jne. Riik loomulikult ei peagi katma lapse kasvatamisega seonduvaid kulusid, sellepärast selle asja nimi ju toetus ongi. Igaüks saagu ikka nii palju lapsi kui mitu ta neid üles kasvatada jõuab. Aga kahjuks ei ole see alati nii…

Näen ka mina neis toetustes väga suurt ohumärki, mis puudutab just keerulisema siseeluga peresid, kus ehk tõesti uus emapalk ja ”hirmussuur” toetus justkui tööl käimist asendavad. See on niiiii fucked up teema, et ma parem ei hakka sellele mõtlemagi. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi tuleks seda regullida ja kiiiiiireeestiii. Niimõnigi tuleks sundkorras (või ”kogemata”) ära sterrida.

Ühesõnaga, mu püsilugejad, mu armsad, kui ma saaksin ja mul oleks, teeks ma teile kõigile rahasadu, sest ma tean, et kõigil on praegu väga raske aga kahjuks mul ei ole ja ma ei saa. Seega saadan teile ühe sooja virtuaalse kalli ja loodan, et olukord läheb varsti paremaks.

Hang in there"

Miks on esimene ja teine laps vähem väärt, kui kolmas, neljas?

Ma ütlen kohe ära, et ma tegelikult ei ole pmt üldse kursis mis teema selle toetusega hetkel on ja kes, kus, millal, kui palju või kas üldse midagi tõstab, olen vaid poole kõrvaga mingit juttu kuulnud, aga see ving suurpere toetuse üle on ju juba aastate vanune teema. Ühesõnaga, nagu ma aru saan, siis ühe-kahe lapsega pered tunnevad end vähem väärtuslikena, sest minusugused sarisigijad kühveldavad toetusi kokku ja elavad pmt selle arvelt luksuslikku elu?

Sorri, aga see kõlab nagu need kõvad isad, kes alimentide üle vinguvad, ”issand, mida sa teed selle rahaga, kuhu sul see kulub? Ma ELUSEES ei usu, et see kõik lastele kulub!” Jaa armas Vello, ma lähen panen endale tegelikult selle rahaga kunttissid ja puhkan neli kuud kanaaridel.

Muahaha GIFs - Get the best GIF on GIPHY

.

Aga reaalselt, kui ma mõtlen enda elule 1-2 last versus 3-4 last, siis siin ei ole küsimustki, et kulud on ka mitmekordsed. Näiteks nii lihtne ja tüütu asi nagu pesu pesemine. 1-2 lapsega pesin pesu paar korda nädalas. Nelja lapsega on mul voodipesusid vähemalt 2 masinatäit, riideid 4-5 masinatäit ja kui peaks veel olema vaja pesta õueriideid või tekke, patju, pleede, võib julgelt mitu masinatäit lisaks kirjutada. Tavaline taks on 7-10 masinatäit nädalas. 30-40 masinatäit kuus?! See oli vanasti mul mitme kuu norm…

Ühe-kahe lapsega võib vabalt elada kahe- kolmetoalises korteris. Katsu sa aga sinna mahtuda 3-4 lapsega. Suurem kodu, suuremad küttearved, suuremad üürid jne. Ühe-kahe lapsega mahud ideaalselt mingisse väiksesse sõiduautosse. Kolme-nelja turvatooli ei vägista sa ka kõige parema tahtmise juures sinna tagaistmele, seega on sul vaja suurt autot ja need imevad enamasti 10l/100km kanti, st poole suurem kulu kui väiksema autoga.

Ka nii lihtne asi nagu laadal või kuskil üritusel käimine, võib kujuneda täielikuks košmaariks. On ikka väga suur vahe kas sa ostad selle 3 eurise keerukartuli ühele-kahele lapsele või kolmele-neljale. Psõhh, mis see 3 euri siis on eks? 6 euri, no okkkkk… Aga 12 euri paneb juba mõtlema. Ja samas ise tahaks ju tegelikult ka seda neetud kartulit, aga see tähendab veel +3 euri ja no tänan ei. Sama raha eest ostan ma juba 25 KILO kartuleid, seega fuck no ma teile nelja kartulit 12 euroga ostan… ja siis mine edasi, järgmisel letil mingid jääjoogid, 6 euri tükk. Ühele 6euri, ok. Aga neljale?

Hell No GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Okei, kui silm nende summade peale tõmblema hakkab, jätad lihtsalt selle nodi ostmata ja üritad seda millegi muuga hiljem kompenseerida. Aga on asju mille ostmist ära jätta ei saa. Näiteks talveriided. Ma olen suvest saadik jälginud talvekinnaste pakkumisi, et äkki on kuskil midagi hooaja väliselt parema hinnaga võimalik ette tellida (suurpere säästunipp nr 1). Üldiselt kui alla 30 euri paar saad, võid risti ette lüüa ja õnnest lõhki minna, sest sel hooajal on normaalsed kindad 5-10-15e kallimad kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal ostsin 14 ja 16 euri paar, sel aastal 23 euri paar.

Ma tean mida nüüd mõned kohe ütlevad, ”aga sa ei pea ju ostma neid kõige kallimaid brände!” või see võrratu ”osta kasutatult”. Hehheeee, vot sellega on nüüd selline lugu, et ma ei tee talveriiete pealt mingeid erilisi järeleandmisi. Ma ei ostagi neid kõige kallimaid, täiesti tavalisi kindaid vaatan! Samas ei hakka ma neile mingit no-name suvakat Disney pildiga sodi ka tellima, mis üldse vett ei pea. Kasutatud riided on ka enamasti no go, sest 99% juhtudest olen ma lihtsalt niiiiii pettunud olnud ja lõpuks pean ikka uue ostma, sest siis on vähemalt kindel, et see pole mingi ära pestud räbal. Selles võrdluses tooks välja ka küsimuse, et miks peab minu laps siis kasutatud asja kandma, kui ta on sama palju väärt, kui kellegi teise ühe-kahe lapselise pere laps, kes saab uued asjad.

Ühesõnaga, on fucking hiiglaslik vahe, kas sa ostad 30 eurised kindad ühele-kahele või kolmele-neljale. Ja ega siis üks paar per nägu läbi aja, vaja läheb minimaalselt 2 paari näkku. Talvekindad neljale ja 120-240 euri läinud. Ja see on ainult talvekindad. Üleriietest ja jalanõudest ei hakkaks ma parema meelega vapsee rääkimagi. Kas sa ostad ühele-kahele selle 70 eurise kombe (mina loen seda hästi saadud hinnaks) või kolmele neljale. 70-140 versus 210-280. Lisaks saapad, mütsid, sallid, kindad. Ja oiblää kui tahaks veel sinna alla meriinopesu, ma parem ei hakka…

Mina tulen toidupoest sellise kärutäiega nagu suunduks toidupanka annetust tegema, teen süüa pmt sajaliitrise nõiakatlaga ja õhtu lõpuks vaatan ikka sinna pajapõhja ja mõtlen, et huvitav, sellest pidi homseks ka midagi jätkuma või? Samas teine pere sööb seda kogust vb mitu päeva. Üldse ei ole ju hinnavahet, eks.

Ja nüüd mõtle, kas sa maksad arved ja ostad need asjad ühele-kahele lapsele oma 1000 eurise palgaga või kolmele-neljale? Sa võid ette osta, raha kõrvale panna, soodukaid jälgida, kõrvade peal käia ja ükssarvikute poole ka palvetada, aga fakt on see, et mida rohkem on peres lapsi, seda suuremad on kulud. Ma reaalselt ei saa aru kuidas inimesed üldse ellu jäävad ja hakkama saavad.

Ja HAIGUSED! Kas sa istud kodus 1-2 lapse pärast mingid päevad kuus, või 3-4 lapse pärast. Üks saab terveks, teine jääb haigeks, teine saab terveks, jääb kolmas haigeks. Millal sa siis veel tööl käid?! See haiguste teema on igas peres täiesti ******, ma saan aru.

Ühesõnaga, kõigil on raske ja ma saan väga hästi aru sellest 1-2 lapsega perede frustratsioonist. Muidugi oleks hea suurem toetus, saaks ka vabamalt hingata jne, aga samas, mina oma väikse aju ja väikse silmaringiga näen ka seda, et ÜLDISELT on 1-2 lapsega peredes elu kergem ka, kui 3+ lastega peredes. Kas ma teen liiga kellelegi praegu? Rääkige mulle ja harige mind, sest ma reaalselt ei saa ehk aru.

Aeg vist täiskasvanuks saada

Mäletate, kui te olite väiksed ja sugulased, tuttavad pidevalt uurisid: ”no ja kelleks sina suureks saades saada tahad?” Minu jaoks oli see üks kõige ebameeldivaimaid küsimusi üldse. Ebameeldiv, sest ma ju ei teadnud sellele küsimusele vastust. Kui teised tüdrukud tahtsid saada baleriiniks, loomaarstiks või juuksuriks, siis mina ei osanud nimetada mitte ühtegi ametit. Lõpuks vist ütlesingi uudishimutsejatele lihtsalt, et mina ei lähegi emme juurest kunagi ära…

Ükskõik kui palju ma sellele ka ei mõelnud, ei leidnud ma midagi mis minus mingisugustki elevust tekitaks. Ma ei ole kunagi milleski ka eriliselt osav olnud, seega suht lootusetu juhtum. Ainus, mida ma teadsin, et soovin, oli olla ema. Aga nagu välja tuleb, siis ega ma selles ka tegelikult ei hiilga ja noh, raha selle eest ammugi ei maksta, seega jälle pekkis.

*Kurat, et ma ikka õigel ajal rikast meest lõksu tõmmata ei taibanud, nüüd ei saa isegi lahutuse käigus mitte muhvigi sisse nõuda*

Im Making Jokes To Mask My Pain GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Ma olen aastaid mõelnud kuidas ometi teistel on igasugused soovid, kired, unelmad ja ambitsioonid ning kuidas mina küll ometi selline loll jobu siis olen? Miks mul ei ole? Vahel olen netis trehvanud mõne julgustava postituse või lausekese peale, mille mõte on olnud midagi sellist: ”kui sa ei kardaks läbikukkumist, siis mida sa teeksid?” Heeeeh, ei tea, voldiks pesu ära? Nagu ausalt…

Aga nüüd on jälle aeg sealmaal, et ma lihtsalt PEAN midagi tegema, midagi valima. Ja arvake mis ma tegin… Ma nägin puudust ja ma otsustasin, et vot, mina olen nüüd see mutt, kes hakkab seda asja tegema! Ja nõnda sai minust iluteenindaja, kes ilmselt järgmisest kuust hakkab kohalikus uues ja ilusas salongis teostama suhkrudepilatsiooni, paigaldama ripsmepikendusi ning tegema korda ripsmeid ja kulme (lash lift, ripsmete ja kulmude lamineerimine, botox, kulmude korrigeerimine, modelleerimine ja värvimine nii hübriid- ja keemilise värvi kui ka hennaga) ning ehk üht-teist veel.

Hetkel olen läbinud kolm koolitust (suhkrudepp, klassikalised ripsmepikendused ja kulmud) ning teine samapalju on kindlasti veel käia. Tahaks muidugi kõike ja palju rohkem, eriti täiendkoolitusi, aga olgem ausad, see on ikka päris kulukas (nii koolitused, kui ka tooted ise, et tööd üldse alustadagi saaks). Varem tundus mulle hind, mida ma ise teenuste eest maksin, soolane. Aga nüüd, teades kui palju sa reaalselt pead iseendast sinna alla panema, tundub see summa lausa naeruväärne tegelikult.

Tahaks mingil hetkel juurde võtta veel kindlasti volüümripsmed (enne pean klassika hästi käppa saama), siis tavaline depp vahaga (mõni eelistab endiselt siiski seda) ja näiteks kõrvade augustamise (vaatasin ntk mingit Pärnu koolitust, Studex meetodil kõrvad ja nina oli seal, aga ega ma hetkel veel väga ei ole süvenenud ega uurinud kas ja mis on hea viis). Aga eks ole näha mis siin edasi saab. Esmalt pean tegema veel palju tasuta praktikat ja ka mõned täiendkoolitused, et ma üldse julgeksin tööd tegema hakata ning alles siis ehk mõtlen kas ja mida ma juurde veel õppida soovin.

Üks asi, mille see minu koolitustel käimine, peale mu rahalise seisu, veel pekki keeras, on fakt, et ma ise ei saa enam nüüd absoluutselt kuskil teenust saamas käia. Ja mis veel hullem, ma ei saa ilma kriitilise pilguta netis isegi ühtegi pilti enam vaadata. Koguaeg jääb silma mida tehnik on teinud valesti või mida saaks teha paremini. Mitte, et ma oleks nüüd üleöö kõige targem ja osavam, aga kui sa teoorias tead kuidas asi olema peaks, jääb sulle viga kergemini silma lihtsalt (ripsmepikenduste puhul hetkel ntk just).

See on tegelikult ikka päris hirmus. Ma olen juba praegu nii palju kordi mõelnud, et mille kuradi pärast ma seda küll tegema hakkasin. Palju lihtsam oleks olnud Maximasse koristajaks minna! Millal see kõik end ükskord üldse tasa teenima hakkab… Kui palju higi ja pisaraid ma juba praegu valanud olen, ugh. Ja hullem on alles ees! Ausalt, ma ei oska isegi sõnadesse panna kui raske kõik tegelikult on. Isegi see suhkruvahatamine. Vaatad küll, et ahh mis see siis on, sips siia ja sips sinna ja vups maha, aga eii. Seal on kindel tehnika, kindel rütm, kindel liigutus ja kui sa kõike õigesti ei tee, ei saa sa midagi sips, siuh, voilaa maha ega kätte.

Ripsmepikendused samamoodi. Teoorias sa ju võid teada milline näeb välja õige liimi kogus, kuidas ripsmeid kihiti eraldada või et kitsale pilusilmale ei sobi kassi modelleering, aga ole mees tee ja näe neid asju! Sellest ei hakka ma rääkimagi, et ma olen iga tööga aina enam kindel, et mul on prille vaja, sest ma reaalselt lihtsalt ei näe neid udukarvu! Ma juba googeldasin suurendusprille muidu…

Ja no need kulmud, anna jumal kannatust. Küll oli imeline see aeg, kui võisid endale markeriga kaks sirget kriipsu otsaette tõmmata ja asi ants. Ei mingit mõõdistamist ega näo eripärade arvestamist… Ja see toonide segamine – ma reaalselt nägin täna unes, et tegin ühele tsikile rohelised kulmud, sest ma ei saanud aru, et tal on punane pigment karvas. Ma ei osanud seda kuidagi ära ka neutraliseerida, seega ainus normaalne lahendus tundus tal raseerijaga kulmud maha tõmmata…

Thumbs Up GIF - Approve Ok Yeah - Descubre & Comparte GIFs

Ma iga järgneva koolitusega mõtlen, et no see peab lihtsam olema, aga ei, aina hullemaks läheb! Ja ma olen aina enam veendunud, et mul on mingi puue, sest muudmoodi ma lihtsalt ei suuda enam oma rumalust välja vabandada… Heade koolitajate leidmine on ka niiii raske! Ma tahan reaalselt õppida ja teha head tööd, aga paljudel on täiesti pohhui kas sa midagi omandad ka või ei, peaasi, et neil raha taskus ja ”sundkorras” tooted maha müüdud saavad. Neil võrdub raha diplomiga.

Ühesõnaga, aitäh, et lugesite mu hala ja kui keegi soovib mulle modelliks tulla, siis kirjutage! Ripsmepikendusi teen hetkel tasuta (kui nii edasi, pean modellidele raha maksma hakkama!) Ajakulu olenevalt kliendi oma materjalist ma pakun kuskil 5 kuni 8 tundi paigaldusel ja hoolduse loodaks 3-5h tehtud saada nüüd. Viimast hooldust tegin sõbrannale 5+h aga tal on mega paksud ripsmed, mitme väga keerulise aspektiga. Loomulikult võime teha mitmes jaos, et näiteks ühel päeval paar tundi (tulemus jääb ühtlane aga hõredam) ja siis teisel päeval lõpuni (täiskatvus) või kuidas iganes ise saate ja soovite. Mul vaid vabatahtlikke vaja, kes soovivad ilusate ripsmete eest lebada.

Vahatamist teeks hetkel vaid materjalikulu raha eest, kulmu-ripsme värvi ja lami teenust saan pakkuda siis, kui ma ükskord olen ära suutnud otsustada mida ma kust tellin ja leidnud ka vikerkaare lõpus oleva kullapaja, sest täiesti ebareaalne KUI palju töövahendid maksavad…

Screaming On The Inside GIFs - Get the best GIF on GIPHY

Aaaa ja mul on nime ka vaja. Ma mõtlesin alguses mingi Lipsukese ilutuba vms, aga see juhataks liiga palju kliente siia lehele, siis nad saaksid teada, et ma tegelikult ei ole üldsegi normaalne inimene ja siis nad raudselt ei tahaks enam tagasi tulla. Seega äkki mingi Kirsi ilustuudio vms? Pakkuge mulle normaalset, meeldejäävat nime! Kui keegi mulle ideaalse nime pakub, mis valituks osutub, teen… ma ei tea, tasuta mingeid teenuseid näiteks soti eest? :D

Ära muretse, üksi sa küll ei jää!

Vot see on lause mis on mu kõrvu viimaste kuude jooksul jõudnud päris mitu korda ja iga kord paneb see mind kerge vastikusega mõtlema, et miks peab kõik koguaeg ümber kellegi keerlema? Umbes, et nii kui lahku lähed, peab sul keegi uus kõrval olema või vähemalt peaksid sa meeleheitlikult kedagi otsima. Nagu terve elu koosnekski vaid meestest ja nende ümber tiirlemisest. Saate vast aru mida ma mõtlen? Mul on lihtsalt nii koblakas ees sellest ”uute meeste” peale surumisest. Ma ei viitsi isegi mõelda praegu mingite isastega kemplemisest.

Same Shit Different Day GIFs | Tenor

Mu teine mõte seda lauset kuuldes on olnud aga hoopis vastupidine – kas ma siis peaksin olema mures, et ma ei leia endale mitte iialgi mitte kedagi, kui ma ühel hetkel otsustama peaksin, et seda soovin? Siiani ma nagu mures olnud ei ole, sest esiteks, ma pole veel seal ja teiseks, ma pean end ikkagi pigem päris heaks saagiks, kui mingiks korjuseks, kes labidaga tee äärde tõstetakse. Kuigi pooltel päevadel tunnen ma end endiselt just täpselt nagu korjus, keda tuleb labidaga asfaldilt üles kraapida…

Kusjuures, kuskil detsembris ma tegin endale ju selle fb dating konto. Lihtsalt istusin sõbranna juures öösel üleval, haletsesin ennast ja skrollisin facebooki, kuni see mulle end lambist ette laotas. Uudishimu sai minust võitu ja ma mõtlesin, et mis siin ikka, vaatame kah mismoodi see elu tänapäeval välja näeb ja oi plinn mis kraami sealt tulema hakkas! Ütleme nii, et see nali kestis umbes nädala ja kustutatud see asi seal sai…

Kuigi see oli omamoodi fun, sest ma pole mitte midagi sellist ju kunagi varem teinud. Eriti, kui arvestada fakti, et ma hakkasin oma laste isaga koos elama ajal, mil eksisteeris veel msn… Ja Rate.ee, issand, fucking REIT PUNKT EE!

Holy fucking shit, it's a dinosaur! animated gif

Mul pole isegi tavainimese mõistes vist normaalset esimest kohtingutki olnud. Või üldse mingit kohtingut… Mul pole aimugi mida inimesed teevad ja kuidas see kõik käib aga juttude järgi tundub, et ma võin tõesti igavesti üksi jääda, sest šanss, et mina selliseid asju tegema hakkan, on umbes nullilähedane. :D

Igatahes, ehk ühel päeval jah, aga ma sain aru, et praegu pole ma veel seal. Mul pole hetkel endast mitte kellelegi mitte midagi anda ja ma ei soovigi seda teha. Ma tahan lõpuks aru saada kes mina olen, mida mina tahan, ise midagi saavutada.

Ühesõnaga, see kass on nüüd ametlikult kotist väljas, et ma lahutamas olen ja ei, ma ei viitsi isegi sellel pikemalt peatuma hakata miks, kuidas, kes, mida. See oli kahjuks juba ammu ”millal”, mitte ”kas” küsimus… Paratamatus, kui nii võib öelda, sest kui koos hakkavad elama 15 ja 20 aastased… hmm, jah. Ühesõnaga, 11 aastat kopikatega, neli last, majad, autod, muud jutud – selge on see, et pääsu meil teineteisest ei ole ja meie ”kuni surm meid lahutab” on lihtsalt vähekene teistsugune, kui see, mida me südames soovisime. Nüüd peame lihtsalt õppima koos niimoodi eksisteerima, et säiliks laste jaoks turvaline, sõbralik ja hooliv perekonnavorm. Keerulisem on ilmselt alles ees, aga kuidagi peab hakkama saama. Eks elu veel näitab, mismoodi see kõik välja nägema hakkab. Btw, skaalal 1st 10ni, kui imelik on see, et naine peale lahutust mehe perekonnanime alles jätab? Eriti arvestades seda, et neil on ühised lapsed…

Minu kogemus nutika Lola & Lykke rinnapumbaga

Kui mul piima tootlikusega probleemid tekkisid ja ma omale rinnapumpa näol sõpra otsima hakkasin, vaatasin esmalt vana hea Medela poole, aga siis pakuti mulle võimalust katsetada uut nutikat, 2021a parimaks rinnapumbaks tunnistatud Lola & Lykke pumpa. Alguses olin vähekene skeptiline, sest minu silmis oli Medela ainus ”normaalne” rinnapump, aga ma pean tunnistama, et see arvamus on nüüd totaalselt kummutatud!

Lola & Lykke rinnapump on kindla peale kõige asjalikum pump mida mina oma neljalapselise karjääri vältel kasutanud olen. See on nii lihtne ja hästi läbi mõeldud! Ei mingeid üleliigseid juhtmeid ega tüütuid torusid. Kui soovid, võid piima otse säilituskotti pumbata ja hiljem kohe säilituskotist lapselegi sööta, kui vaja, sest säilituskotile saab pudeliluti peale keerata. Geniaalne, sest see tähendab vähem pudelite pesemist ja olgem ausad, pudelite pesemine ja keetmine on ju üks tüütumaid asju üldse.

LL rinnapump töötab aku pealt, see tähendab, et sa ei sõltu enam elektripistikutest! Pumpa seal kus vaja ja millal vaja – kasvõi keset liiklusummikut või öösel lapse kõrval, sest see on üpriski vaikne masin. Aku on hea pidavusega – umbes 2 tundi. Laadimisaeg on ka selline, et vajadusel saad aku kenasti kahe pumpamise vahel täis laadida (2h, usb juhtmega).

See rinnapump ei ole aga ilmaasjata nimetatud ‘nutikaks’. Nimelt on sel puutetundlik ekraan, kus saab valida 2 erineva režiimi ja lausa 15 tugevuse vahel. Stimuleerimisfaasis on 6 tugevust ja selles režiimis teeb pump tööd, et piim voolama saada. Minule on see režiim suureks abiks, sest millegipärast võtab minul sõõrdumine ikka meeletult kaua aega, pumbaga kaasa aidates on see aeg aga poole lühem ja laps ei ole rinnal nii jonnakas.

Väljutusrežiimis 9 erinevat tugevust, et kõik naised leiaksid just tema kehale mugavaima pumpamise rütmi. Mina tavaliselt alustan vaikselt, väiksemate numbritega ja siis lisan vastavalt vajadusele tugevust aina juurde.

Ekraanilt saab jälgida pumpamise kestust ja ka seda palju akut järgi on. Lisaks salvestuvad automaatselt teie enim kasutatud režiimid ja neid rakendatakse järgmisel pumpamisel.

Mulle on see pump igatahes suurepärase mulje jätnud ja hetkel ma enam ilma pumbata hakkama ei saagi, sest ma pean igapäevaselt rinda lisaks stimuleerima, et soodustada piima teket. Ilma pumbata oleks ma ilmselt juba päris kokku kuivanud. Ma ei saa siiamaani aru mis kammajaaa mul selle piimaga on ja see ajab mind juba ahastusse. Kolm last olen edukalt imetanud ja nüüd selle neljandaga saan siis muudkui õppetund õppetunni järel, mis kinnitavad, et kõik mu tõekspidamised on mõttetud olnud. Aga ju mul on neid õppetunde siis vaja. :)

Sooduskood Lipsuke20 annab Lola & Lykke rinnapumbalt kidsmed.ee e-poes 20euri alla!