Jätkan siin Kauri esimeste elupäevade dokumentatsiooni, mis siinkohal läheb rohkem üle minu haigla-blogiks, aga mis teha, see oli ka osa tema esimestest elupäevadest. Kohati oli ikka päris-päris hirmus ja kurb ning pidin hirmu tundma ka oma vastsündinu elu ja tervise pärast.

Mõtlesin, et panen kirja Kauri esimese elunädala ja seda rohkem enda jaoks, kui teile, aga ega ma teil ka saa seda lugeda keelata. Teile ei ole see lihtsalt ehk nii huvitav ja tähendusrikas, kui ühel heal päeval mulle. Ma ei taha kohe vist tunnistadagi kui mitu korda olen ma mingeid fakte või kuupäevi oma blogi googeldades ”meenutanud”. Aju ei ole enam mul see, mis ta kunagi oli…

Täpselt 10 päeva tagasi, kui Kaur oli kuuepäevane, käisime beebipilte tegemas. Meil läks seal kohapeal juba NELI TUNDI aega, sest mul oli nii palju mõtteid ja soove, et täiesti kohutav (tavaliselt minevat ikka poole vähem aega!) Aga saime kõik tehtud, ma jäin niinii rahule ja lapsed olid ka täiesti uskumatult tublid! Fotograafi kannatlikus, vastutulelikus ja hoolivus on muidugi ka eraldi mainimist väärt, sest kui meil sai suurtega pildid tehtud, andis ta neile oma laste mänguasjad ette ning lasi neil oma elutoas multikaid vaadata, et neil nii igav oodata ei oleks. Tõesti, suur-suur aitäh talle! Oeh, ma armastan kõiki neid pilte, raske oli kohe valida mida teile näidata. Need jäävad meile nüüd hindamatu väärtusega mälestusteks – meie pisike pesamuna, nii tibatilluke, nii uus!

Võtke nüüd teetass kõrvale, sest siit tuleb üks pikk ja eriline postitus!

*P.s ”tung” tähendab tuhu, valu, kõkkutõmmet – kuidas iganes keegi seda on harjunud kuulma.

02. veebruari öösel kell pool kaksteist tundsin paari järjestikust väga valusat tungi ja mõtlesin, et oiii pekki, ma ei viitsi – valigu palun omale tulekuks normaalne kellaaeg! Palusin teda mõttes, et valud ikka ära läheks ja ta tuleks 08.02 nagu ma unistasin.* Pealegi, ma olin just magama minemas ja väga väsinud, mul ei oleks ka kõige parema tahtmise juures olnud jaksu mingi sünnitamisega tegelema hakata. Aga no poiss ajas ikka oma jonni ja valud ei läinud ära, seega käisin sooja dušši all ja võtsin ka kaks no-spad, et äkki aitab ja saan natukenegi puhata.

Käisin paar päeva tagasi Madlikesega Tartu lastehaigla EMO’s, sest talle lõi üleöö kaela peale MEGA suure punni üles ja ninast jooksis täiesti verine tatt (lisaks olid tal lümfid suurenenud ka teistes kohtades). Kui paberiga nina pühkida, oli aru saada, et tegu on nohuga, muidu oleks aga võinud vabalt arvata, et lapsel lihtsalt ninast verd koguaeg jookseb. Helistasin perearstile ja tema siis ütles, et ma käiksin lapsega Põlva emos ja laseksin teha põletikuproovid jms. Ta arvas, et äkki on Mannil üldse mingi võõrkeha ninas ja siis on vaja kirurgilist abi jne, ning öelgu ma, et tema saatis. No ütleme nii, et jumal tänatud, et ma ikka sõbrannasid kuulda võtsin ja Tartusse läksin ega jäänud lootma sellele, et äkki ikka seekord saan normaalse käitumise osaliseks seal teises ”matsiputkas”.