Ma pean tunnistama, et ma vaatan neid inimesi veidi kahtlaselt, kes juba novembris oma jõulutavaari üles löövad. Okei, selles mõttes jaa, mul on ju tegelikult suva kas sul on kuusk püsti esimesel novembril või alles 20.detsembril, omas kodus tee mis tahad. Aga enda seisukohalt just mõtlen, et mul viskab see jõulu jama juba kahe nädalaga üle – kuidas need inimesed seda kaks kuud kannatavad?

Mul hakkas üleeile õhtul kõht keisriarmi juurest valutama. Selline päevade moodi valu, mitte väljakannatamatu aga piisav, et häirida ja kergelt häirekellad lööma panna. Ma niigi olen kartnud, et see eesseinas asetsev platsenta võib keisriarmiga mingeid jamasid korraldada, seega läksin järgmisel hommikul peale füso ka naistenõuandlast läbi.

Kui mees mulle paar nädalat tagasi rääkis, et kuulis kuidas hiired laka peal jooksid ja krabistasid, pidasin ma seda arulagedaks jutuks – meil ei ole siin elatud viie aasta jooksul kordagi olnud probleemi majja tungivate hiirtega! Igal kevadel on meil sipelgad köögis ja vahel ka vannitoas, suvel on kärbsed, aga hiired, ei…

Mõni päev peale seda koristasin sahvrit ning tõstsin sealt välja augulise kassikrõbinate koti ja mitu riidest kotti, mis olid lihtsalt tuimalt ära näritud. Ja mina veel imestasin, et mida see kass seal sahvris vahib koguaeg… No selge, ei tulegi meest lollimajja panna selle hiire jutu pärast!