Võtke nüüd teetass kõrvale, sest siit tuleb üks pikk ja eriline postitus!

*P.s ”tung” tähendab tuhu, valu, kõkkutõmmet – kuidas iganes keegi seda on harjunud kuulma.

02. veebruari öösel kell pool kaksteist tundsin paari järjestikust väga valusat tungi ja mõtlesin, et oiii pekki, ma ei viitsi – valigu palun omale tulekuks normaalne kellaaeg! Palusin teda mõttes, et valud ikka ära läheks ja ta tuleks 08.02 nagu ma unistasin.* Pealegi, ma olin just magama minemas ja väga väsinud, mul ei oleks ka kõige parema tahtmise juures olnud jaksu mingi sünnitamisega tegelema hakata. Aga no poiss ajas ikka oma jonni ja valud ei läinud ära, seega käisin sooja dušši all ja võtsin ka kaks no-spad, et äkki aitab ja saan natukenegi puhata.

Käisin paar päeva tagasi Madlikesega Tartu lastehaigla EMO’s, sest talle lõi üleöö kaela peale MEGA suure punni üles ja ninast jooksis täiesti verine tatt (lisaks olid tal lümfid suurenenud ka teistes kohtades). Kui paberiga nina pühkida, oli aru saada, et tegu on nohuga, muidu oleks aga võinud vabalt arvata, et lapsel lihtsalt ninast verd koguaeg jookseb. Helistasin perearstile ja tema siis ütles, et ma käiksin lapsega Põlva emos ja laseksin teha põletikuproovid jms. Ta arvas, et äkki on Mannil üldse mingi võõrkeha ninas ja siis on vaja kirurgilist abi jne, ning öelgu ma, et tema saatis. No ütleme nii, et jumal tänatud, et ma ikka sõbrannasid kuulda võtsin ja Tartusse läksin ega jäänud lootma sellele, et äkki ikka seekord saan normaalse käitumise osaliseks seal teises ”matsiputkas”.

Sain just oma kõhupildid kätte ja loomulikult torman ma neid kohe ka teiega jagama. Käisin sel korral pildistamas täitsa üksi, sest Madlikesel oli palavik ja ma ei hakanud siis kedagi neist üldse kaasa võtmagi. Aga ehk oligi hea, sest esiteks, ei ole ma niimoodi üksinda kunagi fotograafi juures käinud, teiseks, mul oli mitu kindlat teostuse soovi ja see kõik võttis aega. Ikkagi viimane võimalus kõik soovitud kõhupildid saada! Lastega oleks asi olnud palju keerulisem, kuigi pildid oleksid siis ka kindlasti palju mitmekesisemad olnud…

Ma olen juba viimased neli kuud mõtisklenud mis sellele poisihakatisele küll nimeks saab, kui ta siin ükskord välja karata otsustab… Alati oli nagu aega küll ja veel selle õige nime leidmisega, nüüd on aga aeg põhimõtteliselt otsas ja laps võib iga hetk sündida. Holy shit, mul saab kohe 38 nädalat…

6.jaanuar 2020

Ma ausalt ei tea kuidas mulle koguaeg sellised ebameeldivalt käituvad arstid satuvad, aga täna saate jälle veidi sellist ulmet lugeda. Nimelt jäid mul lapsed kuskil jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal veidi tõbiseks. Ei imesta ka, sest üks tüüp käis meil siin niimoodi õues, et kombeka sääri saabaste peale ei tõmmanud. Mitu tundi hiljem tuldi siis tuppa, omal nina punane peas, ütles mulle, et tal on nüüd külm, aga ometigi toppis ise samal ajal endale ikka veel kinnaste pealt värsket lund suhu. Saapasääred olid muidugi lund niimoodi täis, et ma ei saanud neid tal esimese hooga jalastki ära…