Ma tahtsin sellest kirjutada tegelikult juba ühes teises postituses, aga läks kuidagi käest ära ja ei jõudnudki selleni. Igatahes, jäin siin ükspäev mõtlema, et millised olid jõulud ja üldse kogu see jõuluaeg minu lapsepõlves ja milline on see nüüd minu laste jaoks. Mida ma tahaks, et minu lapsed kunagi mitmekümne aasta pärast heldides meenutaks ja mõtleks, et vot see oli vägev? Või ehk on mõni selline asi, mida nad kunagi ka ise oma kodudes jätkata võiks?

Ma olen kindel, et kõigil on vähemalt üks selline kodutöö, mida ta ei salli ja mis jääb nimekirjas alati kõige viimaseks. Minul on üheks selliseks asjaks näiteks nõude pesemine. Jaaaa, mul 3 lapse emana (+ veel see vend kes varsti mu emakast välja hüppab) pole endiselt nõudepesumasinat, vaid pean kõike käsitsi küürima nagu neandertaal.

Kui ma eelmisel kuul siin undasin, et ükski normaalne inimene ei hakka selle jõulu jamaga juba oktoobris-novembris pihta (nali ofc, mul savi sada tegelt mis teised teevad), siis nüüd, kui detsember on käes, lund oleme näinud ja ka pärispäris jõulud on vaid loetud päevade pärast, on minulgi jõul hinge pugenud.

Ma ei tea kuidas seda nüüd viisakalt öelda, ilma, et see kõlaks täiesti kohutavalt ja tänamatult, aga FÜÜSILISELT on mul kopp niiiiii fucking ees! Te lihtsalt ei kujuta ette ka. Reaalselt, ma sünnitaks enne kasvõi 10 last, kui taluks seda agooniat veel kuni 10 nädalat.