Vot see on lause mis on mu kõrvu viimaste kuude jooksul jõudnud päris mitu korda ja iga kord paneb see mind kerge vastikusega mõtlema, et miks peab kõik koguaeg ümber kellegi keerlema? Umbes, et nii kui lahku lähed, peab sul keegi uus kõrval olema või vähemalt peaksid sa meeleheitlikult kedagi otsima. Nagu terve elu koosnekski vaid meestest ja nende ümber tiirlemisest. Saate vast aru mida ma mõtlen? Mul on lihtsalt nii koblakas ees sellest ”uute meeste” peale surumisest. Ma ei viitsi isegi mõelda praegu mingite isastega kemplemisest.

Mu teine mõte seda lauset kuuldes on olnud aga hoopis vastupidine – kas ma siis peaksin olema mures, et ma ei leia endale mitte iialgi mitte kedagi, kui ma ühel hetkel otsustama peaksin, et seda soovin? Siiani ma nagu mures olnud ei ole, sest esiteks, ma pole veel seal ja teiseks, ma pean end ikkagi pigem päris heaks saagiks, kui mingiks korjuseks, kes labidaga tee äärde tõstetakse. Kuigi pooltel päevadel tunnen ma end endiselt just täpselt nagu korjus, keda tuleb labidaga asfaldilt üles kraapida…

Kusjuures, kuskil detsembris ma tegin endale ju selle fb dating konto. Lihtsalt istusin sõbranna juures öösel üleval, haletsesin ennast ja skrollisin facebooki, kuni see mulle end lambist ette laotas. Uudishimu sai minust võitu ja ma mõtlesin, et mis siin ikka, vaatame kah mismoodi see elu tänapäeval välja näeb ja oi plinn mis kraami sealt tulema hakkas! Ütleme nii, et see nali kestis umbes nädala ja kustutatud see asi seal sai…

Kuigi see oli omamoodi fun, sest ma pole mitte midagi sellist ju kunagi varem teinud. Eriti, kui arvestada fakti, et ma hakkasin oma laste isaga koos elama ajal, mil eksisteeris veel msn… Ja Rate.ee, issand, fucking REIT PUNKT EE!

Mul pole isegi tavainimese mõistes vist normaalset esimest kohtingutki olnud. Või üldse mingit kohtingut… Mul pole aimugi mida inimesed teevad ja kuidas see kõik käib aga juttude järgi tundub, et ma võin tõesti igavesti üksi jääda, sest šanss, et mina selliseid asju tegema hakkan, on umbes nullilähedane. :D

Igatahes, ehk ühel päeval jah, aga ma sain aru, et praegu pole ma veel seal. Mul pole hetkel endast mitte kellelegi mitte midagi anda ja ma ei soovigi seda teha. Ma tahan lõpuks aru saada kes mina olen, mida mina tahan, ise midagi saavutada.

Ühesõnaga, see kass on nüüd ametlikult kotist väljas, et ma lahutamas olen ja ei, ma ei viitsi isegi sellel pikemalt peatuma hakata miks, kuidas, kes, mida. See oli kahjuks juba ammu ”millal”, mitte ”kas” küsimus… Paratamatus, kui nii võib öelda, sest kui koos hakkavad elama 15 ja 20 aastased… hmm, jah. Ühesõnaga, 11 aastat kopikatega, neli last, majad, autod, muud jutud – selge on see, et pääsu meil teineteisest ei ole ja meie ”kuni surm meid lahutab” on lihtsalt vähekene teistsugune, kui see, mida me südames soovisime. Nüüd peame lihtsalt õppima koos niimoodi eksisteerima, et säiliks laste jaoks turvaline, sõbralik ja hooliv perekonnavorm. Keerulisem on ilmselt alles ees, aga kuidagi peab hakkama saama. Eks elu veel näitab, mismoodi see kõik välja nägema hakkab. Btw, skaalal 1st 10ni, kui imelik on see, et naine peale lahutust mehe perekonnanime alles jätab? Eriti arvestades seda, et neil on ühised lapsed…

Kui mul piima tootlikusega probleemid tekkisid ja ma omale rinnapumpa näol sõpra otsima hakkasin, vaatasin esmalt vana hea Medela poole, aga siis pakuti mulle võimalust katsetada uut nutikat, 2021a parimaks rinnapumbaks tunnistatud Lola & Lykke pumpa. Alguses olin vähekene skeptiline, sest minu silmis oli Medela ainus ”normaalne” rinnapump, aga ma pean tunnistama, et see arvamus on nüüd totaalselt kummutatud!

Lola & Lykke rinnapump on kindla peale kõige asjalikum pump mida mina oma neljalapselise karjääri vältel kasutanud olen. See on nii lihtne ja hästi läbi mõeldud! Ei mingeid üleliigseid juhtmeid ega tüütuid torusid. Kui soovid, võid piima otse säilituskotti pumbata ja hiljem kohe säilituskotist lapselegi sööta, kui vaja, sest säilituskotile saab pudeliluti peale keerata. Geniaalne, sest see tähendab vähem pudelite pesemist ja olgem ausad, pudelite pesemine ja keetmine on ju üks tüütumaid asju üldse.

LL rinnapump töötab aku pealt, see tähendab, et sa ei sõltu enam elektripistikutest! Pumpa seal kus vaja ja millal vaja – kasvõi keset liiklusummikut või öösel lapse kõrval, sest see on üpriski vaikne masin. Aku on hea pidavusega – umbes 2 tundi. Laadimisaeg on ka selline, et vajadusel saad aku kenasti kahe pumpamise vahel täis laadida (2h, usb juhtmega).

See rinnapump ei ole aga ilmaasjata nimetatud ‘nutikaks’. Nimelt on sel puutetundlik ekraan, kus saab valida 2 erineva režiimi ja lausa 15 tugevuse vahel. Stimuleerimisfaasis on 6 tugevust ja selles režiimis teeb pump tööd, et piim voolama saada. Minule on see režiim suureks abiks, sest millegipärast võtab minul sõõrdumine ikka meeletult kaua aega, pumbaga kaasa aidates on see aeg aga poole lühem ja laps ei ole rinnal nii jonnakas.

Väljutusrežiimis 9 erinevat tugevust, et kõik naised leiaksid just tema kehale mugavaima pumpamise rütmi. Mina tavaliselt alustan vaikselt, väiksemate numbritega ja siis lisan vastavalt vajadusele tugevust aina juurde.

Ekraanilt saab jälgida pumpamise kestust ja ka seda palju akut järgi on. Lisaks salvestuvad automaatselt teie enim kasutatud režiimid ja neid rakendatakse järgmisel pumpamisel.

Mulle on see pump igatahes suurepärase mulje jätnud ja hetkel ma enam ilma pumbata hakkama ei saagi, sest ma pean igapäevaselt rinda lisaks stimuleerima, et soodustada piima teket. Ilma pumbata oleks ma ilmselt juba päris kokku kuivanud. Ma ei saa siiamaani aru mis kammajaaa mul selle piimaga on ja see ajab mind juba ahastusse. Kolm last olen edukalt imetanud ja nüüd selle neljandaga saan siis muudkui õppetund õppetunni järel, mis kinnitavad, et kõik mu tõekspidamised on mõttetud olnud. Aga ju mul on neid õppetunde siis vaja. :)

Sooduskood Lipsuke20 annab Lola & Lykke rinnapumbalt kidsmed.ee e-poes 20euri alla!

Ma vaatasin praegu, et ma olen 17.märts hakanud midagi kirjutama ja see peaks päris hästi kirjeldama kuidas nägid välja meie esimesed paar kuud kuueliikmelise perekonnana:

”Ta võib tundide viisi une ja ärkveloleku vahel kõikuda, aga vot korralikult magama ei jää ja maha panna teda ei tohi. Või siis tukub lihtsalt süles 10 minuti kaupa ja iga kord, kui üritad teda maha panna, kukub lõugama. Õnneks ei ole ta otseselt mingeid metsikuid röökimismaratone korraldanud, kui välja arvata paar hullemat gaasiprobleemi öö-päeva, aga samas sellist hetke, et ma saaks kasvõi korraks päevas hinge tõmmata, teades, et ta nüüd tunni või paar kindlasti jutti magab, meil ka pole. Aga noh, see on jutt teiseks korraks, sest ka praegu seda siin kirjutades, hoian ma teda ühe käega oma rinna najal püsti, sest see on ainus koht, kus ta südantlõhestavalt nutta ei röögi.”

Jätkan siin Kauri esimeste elupäevade dokumentatsiooni, mis siinkohal läheb rohkem üle minu haigla-blogiks, aga mis teha, see oli ka osa tema esimestest elupäevadest. Kohati oli ikka päris-päris hirmus ja kurb ning pidin hirmu tundma ka oma vastsündinu elu ja tervise pärast.