Okei, ma tean, et ma ei PEA! Aga ma seadsin endale eesmärgi, et ma kirjutan vähemalt ülepäeviti ja kui ma nüüd kasvõi ühe korra vahele jätan, käib mul niikuinii mingi klõps ära ja ma ei kirjuta jälle kolm kuud midagi. Seega olen ma endale telefoni teinud märkmeid blogipostituste ideedega ja kirja pannud ka mingeid lauseid, mille ümber postitusi looma hakata. Nüüd olen ma aga jõudnud sinna punkti, et mul on aju erroris, null ideed. Mul nagu ei olekski midagi öelda…

Mul on tõesti vahepeal selline tunne, et ma kasvatan siin Annemaia näol oma vanaema, kes on taassündinud uude kehasse. No muud seletust siin ei ole lihtsalt! Reaalselt, mõlemad on/olid niii kuradima kanged mutid, et midagi hullu. Minu mõistus ja jõud siin peale igatahes ei hakka.

Jane siin ükspäev blogis, et tal tuleb varsti sünnipäev ja ta ootab oma sünnat igal aastal sama suure õhinaga. No ütleme nii, et kui mina märtsis 25 sain, siis ma küll just ülemäära õnnelik ega ootusärev polnud. Juba toona mõtlesin blogida ja halada, et nüüd ongi kõik, peab testamenti tegema hakkama!

Ma üritan end kõigest väest rahulikuna hoida, sest mu sünnituseni on jäänud veel ca kaks kuud ja kahe kuuga võib muutuda väga palju, aga uudis sellest, et paljud nüüd Võrru sünnitama pressivad*, sest Tartu haigla reegleid karmistas, tekitab veelgi rohkem ebakindlust. Tänu neile karmistab tõenäoliselt oma reegleid peagi ka Võru, et sellest koormast lahti saada ja sellega nullitakse kenasti ära viimnegi rahu ja lootus mis mul hinges säilinud oli.