Mul on ilmselgelt veel liiga vara hõisata ja kiita, sest niikuinii tuleb tagasilangusi, aga teen seda sellegipoolest. Ma olen lihtsalt nii uhke oma väikse tütrekese üle!
Eilse päeva alla saan kirja panna esimese korra, kui ta täiesti ise uinus. Ma arvasin, et seda päeva ei tule kunagi!
Nimelt on Annu sünnist saati magama läinud nii, et enne saab rinda ja siis, kui uni kohe ei tule, laman tema kõrval nii kaua, kuni ta uinub. Siiani polnud see mulle eriliseks probleemiks. Kui ta lollitas ja magama jääda ei tahtnud, istusin lihtsalt telefoniga netis ja lugesin blogisid, või midagi. Aga viimasel ajal on see lollitamise aeg veninud nii pikaks, et mina jään enne magama, kui tema. Ja see ei ole normaalne, et aasta paari kuune laps läheb kell üksteist-pool kaksteist magama… See polnud harv juhus, kui magamistoast pääsesin ma alles kell üksteist öösel. Kuigi voodisse läksime juba üheksast, nagu kord ja kohus.
Mees ütles koguaeg, et telefoni valgus segab last ja sellepärast ta ei jäägi magama. Aga polnud absoluutselt vahet, kas ma istun telefonis ja ‘teen sellel ajal midagi endale’, vahin niisama kottpimedas toas lakke, või hoian teda väe võimuga kaisus – magama ta ikkagi ei jäänud.
No sellest sai mees vist alles siis aru, kui ta ühel õhtul Annuga poolteist tundi magamistoas võitles ja lõpuks sellise näoga välja tuli, nagu oleks draakoneid tapmas käinud, või midagi… Oh vaesekene – aga mina teen seda ju iga jumala õhtu? :D
Aga nüüd, kui teine laps sünnib, ei ole mõeldav, et ma istun temaga mitu tundi magamistoas, kuni tema ükskord magama suvatseb jääda. Aga mis ma teha sain? ”Röökigu end magama” oli välistatud. Unekool pole inimlik nii väikse lapse puhul.
Alustasimegi sellega, et ka mees hakkas Annuga tuttu minema, mitte ainult mina. Ja no kuna ta enam õhtul voodis rinda ei saanud, siis oligi hea, kui mina seal kõrval teda ei ahvatlenud.
See rinnast võõrutamine on ka ikka üks paras tsirkus ja hullumaja olnud. Ma näen, kuidas Annu tahab ja kuidas ta seda küsib, ning mul on lihtsalt nii raske ja paha talle ‘ei’ öelda… Aga kuskilt pidi ju alustama. Seega esmalt jätsin kolmest ”söögikorrast” ära keskmise – lõunaune eelse.
Alguses saatsin Annuga magama hoopiski oma mehe. Eks ta veidikene protestis, aga päevane tiss pole tema jaoks enam ammu nii suur asi ja lõunaunne minekuga tal ka üldiselt probleeme ei ole. Seega lahenes see ilusti.
Aga, kui mina pidin temaga lõunaunne minema, sai ta alguses väga tigedaks – mis mõttes enam tissi ei saa? Ta kiskus mu särki, nuttis ja peksis… Iga kord, kui tuli une aeg ja me voodisse läksime, hakkas ta mu särki üles tõmbama, et noh, anna nüüd. Ja kui ma ütlesin, et ta ei saa, sest seal ei ole enam midagi – kõik on otsas, hakas ta nutma. Ajapikku polnud see õnneks tema jaoks enam kõige dramaatilisem asi maailmas ja lõunaunne minekuga enam probleeme ei esinenud.
Mõne nädala pärast, kui ta enam lõunaunne minnes eriti tissi ei küsinud (vahel talle ikka meenub ja siis sikutab mind, aga lepib kiirelt, kui ütlen, et kõik on otsas), tegin sellise lükke, et andsin talle enne ööunne minekut elutoas, diivanil tissi ja siis viis issi ta ise magama.
Varasemad korrad, kui mees teda ise magama viia on üritanud, on lõppenud sellega, et ma lihtsalt saan enda kätte hüsteerias lapse, kes minu kaisus veel mitukümmend minutit väriseb, nuuksub ja minust paaniliselt kinni hoiab.
Esimene õhtu oli ko-hu-tav. See oligi see õhtu, kui ma selle maseka postituse kirjutasin, kus ulgusin, et Annu nuttis 40 minti jutti (+ blogidraamad)… Aga ma sain aru mis vea me tegime. Mees viis ta minu käte vahet minema, põhimõtteliselt tiris ta minust eemale… Järgmisel õhtul tegin peale tissitamist Annule ta-daa ja ütlesin, et emme läheb käib nüüd veidikene ära, aga tema olgu tubli tüdruk ja mingu issiga tuttu, ning läksin ise kööki minema. Mees viis ta magamistuppa ja väljus sealt 10 minuti pärast – mitte üks piiks. Ta küll ärkas paari tunni pärast ja nuttis mind taga, aga rahunes niipea, kui korraks tema juurde läksin ja ta nägi, et ma ikka olemas olen.
Kolmandal õhtul toimisin sarnaselt – andsin talle diivanil rinda ja siis läksin juba ise temaga magamistuppa. Kui ta rinda küsis, ütlesin samamoodi, et kõik on otsas. Ma nüüd väga hästi enam ei mäletagi, aga minu meelest väga suuri draamasid ei olnudki nagu sellepärast. Ta ju sai juba eelnevalt diivanil oma isu täis tõmmata ja pärast polnud nagu enam väga põhjust ju draamatseda.
Nõnda me siis paar õhtut veel tegimegi. Kord viis teda magama mees, kord mina ja alati sai ta enne diivanil rinda.
Ja siis ühel õhtul, nagu muuseas ”unustasime” selle ära ja läksime niisama magama.
No ja nüüd ongi ta tuttu läinud nii, et rinda enam ei saa, ning alati, kui ta küsib, ütlen, et kõik on otsas ja tõmban särgi alla tagasi. Tavaliselt ta siis natukene ikka laseb pettunud nutujoru, aga ma haaran ta kaissu ja ütlen, et kõik on hästi – emme on siin ja hoiab teda.
Praegu ta ikka veel küsib ja on ka päeval niisama rohkem küsima hakanud, aga ma alati keeldun ja üritan ta tähelepanu kõrvale juhtida. Tavaliselt sellest suurt draamat ei tule ja tiss läheb tal ruttu meelest ära. Kuigi tema ees särgi vahetamine, või koos pesemas käimine on küll keerulisemaks muutunud. Ta üritab igal võimalusel rinda suhu saada.
Eriti imelik on see veel hommikuti, kui ta tissi nõudma tuleb. Vahel ärkan selle peale, et plika on end lihtsalt omavoliliselt mulle külge haakinud. :D
Ja no kuna ta hommikuti ikka veel saab natukene imeda, siis ilmselgelt ei lähegi see tissitamine tal täielikult meelest ära ka… Hommikuse plaaningi nüüd lähipäevil lõpetada. Kuigi ma kardan, et see saab kõige rängem olema. Ma olen näinud mis toimuma hakkab, kui ma hommikul keeldun… Ta läheb täiesti pööraseks. Tirib, peksab, hammustab, näpistab… Aga oeh, küllap saame hakkama. Üritan lihtsalt seda tema jaoks võimalikult pehmeks teha…
Igatahes. Tagasi magama mineku juurde.
Eile juhtus selline ajalooline asi, et Annu uinus ise, nagu ma juba ka mainisin. Peale kahe ja poole tunnist voodis passimist mõtlesin, et mulle aitab – see ei saa enam nii kesta! Mul on vaja veel köök ära koristada, koerale süüa viia, kass tuppa lasta, pesu kuivama panna ja oma uuest kaamerast tahaks ka veel nagu blogida – aitab sellest najast. Ja ma lihtsalt tõusin püsti, ning üritasin uksest välja astuda. Annu hakkas nutma, nagu oodata oligi. Sammusin tema juurde tagasi, ning ütlesin, et emme peab nüüd natukeseks ära käima, aga ma tulen varsti tagasi, tema aga jäägu nii kaua magama. Tegin talle pai ja astusin uksest välja.
Esimesed 10 sekundit oli vaikus. Ja siis ta nuttis heal juhul 10 sekundit, ning sedagi väga… kuidas seda öelda – kaeblikult, mitte isegi kurvalt, vaid lihtsalt pettunult, et ma ära läksin.
Olin täiesti kindel, et järgmise 10 sekundi jooksul kuulen ma hüsteerias last.
Aga sellele 10 kaebamist täis olnud sekundile järgnes vaikus…
Ma ei suutnud oma silmi (ja kõrvu) uskuda! Laps, kes on sünnist saati maganud kaisus ja alati nõudnud, et ma oleksin tema kõrval, uinus nagu inglike. Ma mõtlesin, et see on küll nüüd ilmaime ja teist korda seda mu silmad enam ei näe. Aga võta näpust! Täna lõunaunne minnes kordus teoreetiliselt sama. Tema hakkas magama jääma, silmad juba vajusid ja mina hakkasin voodist välja hiilima. Tema lõi silmad plaks lahti ja vaatas mind kahtlustavalt. Jäin korraks voodi kõrvale seisma, naeratasin talle ja astusin ukse poole. Tema keeras külge ja jäi lihtsalt magama!
Ma mõtlesin, et näen und – päriselt ka. :D
Igal eelneval korral, kui olen üritanud toast enne tema uinumist väljuda, on sellele järgnenud hüsteeria. Isegi siis, kui temaga jääb tema lihane isa…
No täna ei läinud kõik nii ladusalt, aga loen selle siiski õnnestunuks.
Enne üheksat läksime magamistuppa. Tema vaatas muinasjuturaamatuid, mida me lugema pidime hakkama ja mina tõmbasin kiirelt põranda aurumopiga üle. Lugesime kaks raamatut, 21.19 kustutasin ma tule ja laulsin ühe unelaulu, 21.23 tõusin püsti ja ütlesin Annule, et emme läheb käib pissil, tulen kohe varsti tagasi, tema jäägu nii kaua magama, ning astusin uksest välja. Järgnes nutt. Ja siis vaikus. Ja siis nutt. Ja siis vaikus. Ja nii umbes viis minutit, kordamööda nutt ja vaikus. Mõni sekund üht, mõni sekund teist. Aga jällegi – see ei olnud selline ülimalt emotsionaalne ja õnnetu, vaid pigem kaeblik ja pettunud. Te ju teate mind – oleks see olnud kuidagigi, kuskilt otsastki halvas toonis, oleksin ma, va kanaema, jooksuga tuppa tagasi läinud.
Jõudsin koerale söögi ette viia ja porise kassi puhtaks pesta, ning mõtlesin, et nüüd on piir. Kuna ta viie minutiga ikka päris ei uinunud (järgmise kahega ilmselt juba oleks maganud, aga ma tahtsin näidata, et olen ikka olemas) ja ikka natukene tihkus, siis läksin talle kaissu ja ütlesin, et ma olen nüüd tagasi ja kõik on hästi – ta uinus pea koheselt. 21.36 astusin magamistoast välja ja asusin seda postitust kirjutama.
Ühesõnaga, nüüd oleme me siis sealmaal, et tissitamisel on kohe lõpp ja laps jääb juba peaaegu iseseisvalt magama. Seda küll meie voodis, aga selle vastu ma ei ole. Tema võrekas on niikuinii meie voodi vastus ja sel on külg maas, seega saab ta iga kell meie juurde tulla, kui tahab. Tavaliselt tõstan ma ta võrekasse ringi, kui ise magama lähen ja Annu magab seal rahumeeli hommikul poole seitsme – seitsmeni, kuni tuleb tissi nõudma. ”Sööb” veidikene ja magame kõik koos üheksani.
Lootust on, et kui nüüd hommikuse tissi ka ära jätame, magab ta segamatult omas voodis, aga kui ka ei maga, siis pole sellest midagi. Ta on veel väike ja kui ta tahab minu kaisus veidikene hommikuti tukkuda, las ta siis tukub. Öösel on ta ju siiski ilusti oma pesas.
Üks järgmistest sammudest on see, et meie läheme mehega kodust ära ja jätame Annu mu sõbrannale hoida. Eks ole näha kuidas see läheb. Ma ei usu, et neil probleeme tekib, aga igaks juhuks jääme lähedusse, mitte ei sõida ala Tartusse kinno. Kuigi ka see oleks enne Beebi#2 sündi päris tore vaheldus. Ma pole juba… eee… AMMU kinos käinud. Rääkimata siis millegi tegemisest koos mehega – vaid kahekesi…
Üks tore seik oli meil siin veel, millest ma pole rääkida jõudnud. Nimelt, kui ma siin ükspäev ämmaka juures kontrollis käisin ja Annu mehega koju jäi, tegi ta mulle ukse pealt vaid rõõmsalt ”ta-daa emme” ja suundus issiga mängima. Te ilmselt ei mõista, kui suur ja tähtis asi see minu jaoks oli. Annu on ALATI meeletult nutma hakanud, kui ma kuhugi minna olen üritanud, või kui ma teda kasvõi vetsugi kaasa ei võta, ja nüüd teeb ta mulle suvalt ta-daa, ma käin rahumeeli mõneks minutiks õues/teise toas/ vetsus ja Annu ei olegi koheselt hüsteeria äärel, vaid laseb mul minna. See tähendab, et me oleme lõpuks ometi jõudnud sinna faasi, kus ta usaldab mind. Ta teab, et alati, kui ma lähen, tulen ma ka tagasi. Ta ei pea kartma. See teeb mind nii rõõmsaks, et ma võiksin praegu nutma hakata. :D
Igatahes, ma olen paganama uhke nii enda, oma mehe, kui ka Annemaia üle. Ma teadsin, et teen õigesti, kui kuulasin oma emasüdant, ega sundinud teda endast eemale, siis kui ta ”klammerduma” kukkus. Ju siis oli talle nii vaja.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
