Kui kõik teised teavad su elust paremini, kui sa ise

Viimasel ajal on ühele indiviidile (keeldun uskumast, et selliseid puudulikke inimesi veel mitu saab olla) väga ette jäänud, kuidas mina Annemaiat kasvatan ja, et ma tema vajadused esiplaanile panen.

Küll ei sobi talle see, et olen kodune ema ja elan ”mehe kulul” (jummel milline muiduleivasööja!). Küll ei sobi see, et ma trenni ei lähe (appi milline jultumus – ei viitsigi end vormi ajada! (ümmargune on ka vorm)). Küll ei sobi see, et ma Annemaiale näputoitu ja plägastamist ei keela (issand, laps mängib toiduga – milline raiskamine! Aafrika lapsed nälgivad, aga sina lased lapsel nõnda inetult toiduga käituda!). Küll ei sobi see, et ma eriti kuskil ei käi, ning niiöelda lapsele elan. No ühesõnaga, mitte miski mis ma teen ei ole tema arvates hea. :D
Ja mind ajab see lihtsalt naerma (küll on mõnel ikka lihtne elu, kui selliseid pseudoprobleeme välja peab mõtlema). Enne muidugi hakkan vihast veidikene keema, sest miks ja kuidas ometi ei saaa üks inimeseloom aru, et kõik ei taha elada nii nagu tema õigeks peab… Ma absoluutselt ei salli selliseid inimesi, kes enda arvamust ja tõekspidamisi peale suruvad (kuigi ise teen seda sama vahel), ma lähen lausa närvi. :D
Ma arvan, et ma saan oma lapse kasvatamisega üsnagi hästi hakkama, ja Annemaia on üks ütlemata rõõmus ja õnnelik laps. Ta saab kasvada nagu üks laps minu arvates kasvama peakski. Inimeste keskel, kes teda üle kõige armastavad, kes pakuvad talle turvatunnet, küllaga armastust, hoolt ja tähelepanu.

Ma ei saa aru mida ma siis tegema peaksin, kui Annu on parasjagu klammerduv laps? Temast väe võimuga eemalduma? Sorri, aga see on lauslollus! Kui tal on vaja oma ema juures olla, siis järelikult on nii vaja, ning ma ei ulu. Last saades tegin ma teadliku valiku ja tema vajadused on tähtsamaid, kui ükskõik kes või mis muu siin elus. Ega see igavesti nii jää. Küll ta suuremaks saades iseseisvam on.

Ma usun, et (paari) esimese eluaasta jooksul on lapsel üks ja kõige tähtsam inimene, kelle olemasolu peab ta sama iseenesestmõistetavaks, kui jala või käe. Sa ei ehmataks, kui järsku käsi kadunud oleks? See isik võib olla ükskõik kes – isa, ema, vanaema, vanaisa, lapsehoidja, kasuvanem – täiesti ükskõik, see on see inimene, kes veedab lapsega kõige rohkem aega. Ja antud olukorras olen selleks isikuks mina, ema. Esimeste aastate jooksul kujuneb lapse mina pilt, ning suhtumine maailma. Ja mina tahan, et see oleks võimalikult terve, ning tal ei oleks mingeid usaldusprobleeme, tänu sellele, et emme koguaeg lambist ära kadus.

See muidugi ei tähenda, et lapse kõrvalt mitte sekundikski lahkuda ei tohi. Vastupidi. Aga mina ei näe end 5-kuuse kõrvalt nädalaks reisile minemas. Minu jaoks kehtib üsnagi hästi see reegel, et 1-kuuse kõrvalt saab vahel harva ära käia tunni, 2-kuuse kõrvalt kaks tundi, 3-kuuse juurest kolm tundi, aastase kõrvalt ühe ööpäeva jne. Ja ei, see ei tähenda, et 30 aastasest võib ainult 30 päeva eemal olla. :D

Idee poolest võiksin ma siis praegu Annust 10 tundi eemal olla, ilma, et see tema vaimset tervist mõjutaks. Aga ometi ma seda ei tee. Sest ma ei saa. Ja mitte sellepärast, et ma hull kanaema oleksin (kuigi olen ka), või, et ma tema külge meeletult klammerduksin. Pigem ikka sellepärast, et ta ei lepi teistega. Jah, me oleme harjutanud, aga selle tulemusena on ta veel rohkem minu külge end haakima hakanud.

See, et Ann ei lase mul midagi ilma temata teha, ei tähenda, et ta oleks raske laps. Ta on täiesti normaalne beebi, kes vajab oma ema lähedust. Ehk veidikene rohkem, kui mõni teine laps, aga siiski.
Vot, Anni esimesed 5 elukuud olid (minu jaoks) rasked, ning ma arvasin, et ta on raske beebi. Aga eks igaüks arvab, et just tema kannatused on need kõige suuremad.
See, et ta ronib, ei kuula sõna, karjub nii, et on reaalne oht kurdiks jääda, hammustab, lööb, teeb (üritab teha) mis tahab, jonnib (sügav pettumus, mitte jonn), kui keelan/ta midagi ei saa, on kõik naljamäng. Hammaste tuleku pärast magamata ööd ja nutused päevad, on naljamäng. Võrreldes varasemaga. Ma ütleks, et praegu on ta vägagi kerge laps.

Eile Madikeni postitust lugedes tabas mind äratundmiserõõm ja ma muigasingi. Meil on täpselt samamoodi! Ainult selle vahega, et päevast, mil Ann liikuma sai, pole ta enam peatunud. Ma ei kujuta hästi ettegi mis siis veel saab, kui ta käima ja jooksma õpib.
See, et ma ei saa üksinda vetsugi minna, on argipäev since day one! Ta justkui kardaks üksi jääda, sest nii kui püsti tõusen ja ütlen “Annu kallis, emme käib nüüd korra ära. Ära muretse, ma tulen kohe tagasi, ole sina siin ja mängi” tuleb kuuldavale nutt. Ma ei pea toastki veel väljuma. Aga noh, enamasti ma ikkagi lähen (pooleks minutiks vetsu näiteks, mitte 10’ks minutiks endale võikut ja kohvi tegema) ja koguaeg suhtlen temaga, et “jajah, olen siin, kohe tulen tagasi, kannata natukene, tubli tüdruk oled” jne. Oleneb muidugi nutust ka. Hüsteeritsema ma teda ei jäta.
Ja tegelikult ei saa ma teda üksi elutuppa üldse jättagi, sest ta ronib diivanile ja võib sealt üle seljatoe kõlkudes alla kukkuda.
Salaja välja hiilida ma ka ei taha, sest kui ta siis avastab, et ma läinud olen, kardab ta mind veel rohkem silmist lasta. Seega alati kui ma teise tuppa lähen, teen kindlaks, et laps mu lahkumist näeb.

Kui mina olen silmapiiril, on kõik okei ja ta on väga julge, suhtleb, käib süles ja naerab, aga kui ma kaon, läheb asi vahel jamaks (oleneb kui palju uudistajaid on).
Kui tuju on hea, võib ta vabalt veidikene kellegi teisega olla. Aga seda ainult mängimise ajal. Kõik teised argised tegevused, eriti veel magama minek, on ainult minu päralt ja kellegi teisega ta neid teha ei taha. Ja nii kaua, kuni ta rinnalaps on, ei panusta ma ka mingitele muutustele. Küll see aeg tuleb.

Millegipärast häirib teisi meie elukorraldusu rohkem, kui meid endeid. Mina olen juba leppinud, et Annu on emmekas ja ta vajab mu lähedust.
Aga mind ajab meeletult endast välja, kui mulle tullakse oma teooriaid pähe määrima. Ala, et ma olen kodus istumisest deprekas. Ei kullakene, ma ei ole deprekas, lihtsalt idioodid ajavad mind marru.
Keegi väitis ka seda, et Annu on selline klammerduja, sest tunneb, et mina tahan seda. Mhm, mina tahan, et ta röögiks, kui mul on vaja midagi muud teha. Mina tahan, et ta mitte kellegi teisega ei lepiks. Mina tahan, et ta mind taga nutaks, kui olen tunniks-paariks kodust ära läinud ja ta isaga jätnud. Sorri, aga nii masohhist ma küll pole.

See, et mina midagi usun, ja selle järgi talitan, ei tähenda, et see oleks õige või, et kõik peaksid nii tegema. See on lihtsalt minu valik. Mina ei tule ju sulle õpetama, kuidas sa oma elu elama, või lapsi kasvatama pead, miks sina seda siis teed?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!