Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad

Püha jumal, see suvepuhkus, ma ütlen! Ma pole elusees näinud nii intensiivseid lapsi, kui minu omad. Nad ei ole mitte-effing-hetkegi paigal ega vait. Isegi mitte magades! Reaalselt, Annu sonib öösel. Pidevalt. Mul on selline tunne, et ühel hetkel voolab mu aju lihtsalt kõrvadest välja. Miks, oh miks ometi, peavad need lõuad neil ko-gu-aeg käima? Mina ütlen ”tasa ja magama”, Annu hakkab suuga tatimulle puhuma. Muudkui plõks ja plõks. Ma ütlen uuesti ”tasa”, tema vastab, nagu ninatargale kohane: ”aga ma ju ei öelnudki midagi”.

tenor (2)

Kui nad ei karju ega kakle, siis nad pläravad, laulavad, häälitsevad, mõtlevad sõnu välja… Olete te kunagi kuulnud neljaaastast *väljamõeldud* inglise keeles laulmas?Ausalt, mul tõusevad ihukarvad püsti.

tenor (1)

 

Igatahes, jumalale tänu – mõni aeg tagasi saatis Lego neile pläralära Leenudele hunniku klotse. Vaikust see majja ei toonud, aga vähemalt oli kõigil mõnda aega tegevust ja keegi ei olnud karvupidi koos, ala stiilis ”mina nägin seda poolikut niidijuppi enne, see on MINU oma”.

Annu sai oma esimesed Lego Friends komplektid – Mia varsatall ja Emma liikuv loomakliinik.

DSC_0059

DSC_0053 DSC_0050

DSC_0114
Hobused ja Annemaia – ideaalne kooslus! Annu oli hullumas, kui seda varsatalli komplekti nägi. Kas siin maailmas on üldse midagi, mida Annu armastaks rohkem, kui hobuseid? :D

Kuna see Friends multikas on ka neile tuttav, siis tabas neid äge äratundmisrõõm, et näe, väike Mia ja väike Emma.

Annu on just sinna ikka jõudmas, kus talle hakkavad need väiksemad Legod sobima. Tahtsin talle juba jõuludeks tegelikult paar komplekti kinkida, aga siis nägin vaimusilmas, kuidas Madli need jupid kõik ära sööb ja nende kätte saamiseks tuleb ta opisaalis lahti lõigata, ning lükkasin selle plaani tulevikku… Ega nüüdki on oht, et mõni tükk võib Madli hammaste vahele sattuda, sest ta on nagu väike robottolmuimeja – kõik mida näeb, lõpetab tema suus. Hetkel katsun veel nii hakkama saada, et peidan väikeste Legode karpi kõrgemal kapi otsas ja annan seda neile ainult enda järelvalve all kätte… Kuigi jah, õnneks on need tükid nii tillukesed, et vast ei juhtukski midagi hirmus hullu, kui mõni tükk ära söödud saaks.

Joel sai ülilaheda Duplo farmi ja numbrirongi. See farmi komplekt jäi mulle juba ammu silma, aga ostmiseni ei olnud ma veel jõudnud, seega see on täielik hitt nii mulle, kui ka lastele. Maakad, nagu me oleme, siis loomad on meil alati teemas.

DSC_0071DSC_0089 DSC_0095 DSC_0084 DSC_0083

Rongi pealt on jällegi hea lastele ntk numbreid õpetada. Minu omadel ei ole nii palju püsivust, et tundide viisi (ok, üle 3 minuti) ühe koha peal istuda ja mingeid vihikuid täita, seega see on veidi põnevam ja kavalam viis, kuidas numbrid pähe saada. Rongi on muidugi lahe niisama ka sõidutada – Joel on tüüpiline poiss, ikka vurab oma autode ja rongidega ringi.

DSC_0065

Madli sai ka oma päris esimesed Legod, mis on head just sellistele päääris tillukestele tittedele – tasakaalu loomad ja mosaiikpildid.

DSC_0069 DSC_0096

Kuigi Madli on alles kümnekuune, üritab ta agaralt kõike suuremate järgi teha. Kui ta näeb, et Annemaia ja Joel klotse laovad, käputab temagi kohale ning proovib ka asjale pihta saada. Tavaliselt lõppeb see muidugi sellega, et Madli lammutab õe-venna asjad ära ja siis olen järsku hoopis mina selles süüdi, aga noojahh. :D

Igatahes, tasakaaluloomi on Madlil tore kiigutada ja lammutada, ning loomade mosaiigi pealt on hea õppida loomade ja nende kehaosade nimetusi, ning kuidas neid õiges järjekorras kokku laduda.

Aga vot sellest Creator 3in1 komplektist ei saa ma kohe mitte kuidagi üle! See on tõsiselt äge. Kuigi tuleb tunnistada, et minu laste jaoks on see veel veidi liiga keeruline (see on 7+ ka). Juppe on meeletult palju ja käsiraamatki on mingi pea 200 lehte pikk, seega ongi see vist rohkem mulle, kui lastele. :D

61919342_480386206039285_8769641698290962027_n(1)

Ühest komplektist saab teha kolme erinevat suuremat asja (laev, lennuk ja paatmaja vms) ning palju pisemaid (krokodill, pelikan jms). Mina olen hetkel suutnud vaid laeva teha, teisi ei ole proovinud. Lapsed küll mõne jupi otsimisega aitasid, aga põhiliselt siiski vingusid mulle ehitamise ajal kõrva: ”millaaaaal see valmis saab?” ”tahan juba laevaga mängida!” ”onju sa annad selle mulle esimesena, eksju emmekene, sa oled nii tubli ja kallis” (manipulaatori level 3000!). :D

Kõigi kommenteerijate vahel loosin välja ühe Lego Duplo komplekti. :)

 

Adenoidide lõikus, teist korda

Annemaiaga käisin opil märtsis, 2017 aastal. Loe SIIT. Nii hea, et mul ikka see blogi on. Ilma eelnevalt mainitud postituseta ei oleks ma enam midagi mäletanud, aga selle üle lugemine valmistas mind kenasti vaimselt ette ning meenutas ka kui kole asi kohati tegelikult on. Aga noh, seekord oli veel koledam . Seega mainin juba praegu, et allpool on mõned verised pildid. Ma veel mõtlesin, et kas panen need siia, sest mõni ilmselt liigitaks need pildid last häbistavaks, aga otsustasin siiski riskida, sest mind oleks küll selline postitus lohutanud ja korralikult ette valmistanud, kui oleks vaid enne Annemaiaga opile minekut mõni selline artikkel ette jäänud… Tegelikult olen ma vist mõlema lapsega rohkem verd näinud, kui teised vanemad. Mulle vähemalt tundub, et kõik teised lapsed olid paljupalju puhtamad. Magasid natuke, tõusid üles ja oligi põhimõtteliselt kõik. Teiste puhul ma küll sellist veremöllu ei näinud kummalgi korral. Teistel olid pidžaamad ilusad puhtad, meil oli kõik üleni vereplekke täis…

Ühesõnaga, 18.12 kell 8.30 olime Tartu kõrvakliiniku registratuuris, kus pidin täitma mõned paberid, Joelile tehti kuulmistest ja seejärel läksime riideid vahetama. Teoorias oli kõik samamoodi, nagu Annugagi, aga ootamine oli maru pikk. Annuga läksime juba sel ajal koju, kui nüüd Joeliga alles opisaali saime… Eks iga vanema jaoks on tema lapse olukord kõige hullem, aga kui me olime juba 3h opisaali pääsemist oodanud, hakkasin ma küll vaikselt endast välja minema, sest laps oli ju eelmisest õhtust saadik söömata-joomata olnud. Joel ise muidugi oli maru vapper ja ei kurtnud ega nutnud kordagi. Ta lasi ilusti kõik vajalikud tuimestid, kanüülid, kreemid, plaastrid panna ning kannatas nälga ja janu nagu tšempion  – ta oli nii vapper!

48368110_504032326750310_8383685688305909760_n

Joel, kel polnud veel aimugi mis toimuma hakkab…

Kui me lõpuks opisaali saime, käis kõik kiirelt. Kuni mina nutuklomp kurgus last paitasin, ”tankis arst lennukile kütust” ja laps kustus põhimõtteliselt koha ära. Sel korral ei läinud ma enam nurgataha nutma, aga ilmselt ainult sellepärast, et koridoris ootas mind üks ema, kellega ka mängutoas paar sõna vahetasime. Koos oodata oli mõnusam, aeg läks kiirelt.

Umbes 15 minutit hiljem kutsuti mind poisi juurde tagasi. Ta oli juba pooleldi ärkvel ning siples ragisedes voodis ringi. Verd lahmas nii kõrvadest, kui ka ninast. Kõik oli verine! Voodiriided, pidžaama, tekk, linad, ta nägu ja käed – kõik! See ei olnud minujaoks hirmus, sest ma teadsin, et see on normaalne ja arstid olid ju ka seal samas, aga noh, ei olnud meeldiv vaatepilt ja mul oli nii kahju, et ta peab midagi sellist läbi elama. Näha oli, et tal oli paha ja valus. Ta nuttis ja vigises, siples kinnisilmi, hõõrus nina, hingas raginal jne. Sel korral õnneks keegi ei kärkinud minuga, et ma ei suuda last paigal hoida. Arst vaid ütles, et hea oleks, kui laps oleks külili, et ta verd alla ei neelaks, aga, et ma siiski laseksin tal endal omale mugava asendi leida.

48405018_507670416420336_5490723200939589632_n

Tegelikult oli asi veel hullem, aga ma veidi juba puhastasin teda. Väga palju ei tahtnud teda selle külma lapiga häirida ka.

Mõne aja pärast jäi ta siiski õnneks magama ja tukkus umbes 15 minutit. Seejärel tõusis üles ja hakkas vaikselt toibuma. Ei nutnud enam, aga oli selline uimane ja segaduses. Jõi ühe korraga terve kõrrejoogi ära ja küsis juurdegi, aga teist pakki talle enam ei antud, seega küsisin talle vett, mida ta ka suure januga hullumeelselt kaanis. Vaene laps oli ju terve päeva joomata ja söömata olnud… Pesin poisil näo, käed ja kõrvad lappidega puhtaks, koristaja pani talle uue lina pea alla, siis pikutasime veidi veel ja saatsime kodus ootavale Annule tervitusvideo.

48408038_326611684618511_2267766736860217344_n

Uimane Joel

Umbes poolteist tundi olime (k.a op.aeg) kolmandal, siis saime juba allakorrusele tavapalatisse beebi kaissu pikutama, ning mis peamine Joel sai süüa! Kõik mis toodi, pani nahka.

48393610_200716447547293_3471099904707788800_n

Joel Madlikest kallistamas

Tore oli veel see, et sel korral ei õiendanud keegi ka selle üle, et beebi koos saatjaga haiglasse kaasa võtsin. Eelmisel korral torgati ikka mitu korda, et kas issi siis ei saanud titega koju jääda vä. Jah, jätan ma jee paarikuuse rinnalapse terveks päevaks 65km kaugusele koju… Igatahes, Madli jäi mu emaga mängutuppa ootama kuniks meie Joeliga kolmandal olime. Pärast istusime kõik koos vaikselt palatis ja oligi kogu moos. Annu oli mu sõbrannaga kodus ja tema oli küll Joeli pärast väga mures olnud, aga olevat siiski rahunenud ja rõõmustanud, kui sõbranna talle meie videot näitas.

Igatahes, peale seda kui Joel oli kõhu täis söönud, hakkas ta juba ringi rahmeldama ja mängima, nagu midagi poleks olnudki. Aga no see maksis meile kohe kätte ka, sest tal hakkas uuesti ninast ja kõrvadest heledat verd tilkuma ning ta pidi selle pärast uuesti voodisse tagasi minema, kuklal külma hoidma ja lamama. Me saime alles siis koju, kui öövahetus oli juba kohale tulnud, sest arstid kartsid uue verejooksu algust. Pidevalt rõhutati, et hoiaksin teda tagasi ja ei laseks tal ringi möllata, aga no samahästi võiksin ma keelata mereveel lainetamise, sest mu lapsed ei ole loodud paigal püsimiseks. Isegi kui nad siiralt tahavad paigal püsida, ei suuda nad seda teha. Nad mängivad ja tormavad isegi 39.7 palavikuga… Et jah, kasvatamatus või minu saamatus, aga mina teda igatahes paigale sundida ei saanud ja nõnda me siis kõige viimastena pimedas alles koju saimegi…

Annu oli nii hullupööra õnnelik, kui Joel lõpuks koju tuli. Muudkui kallistas teda ja küsis, et mis Joelil viga on. Kui nägi, et vennal nina verine on, oli natuke kohkunud küll, aga õnneks on mul nii arukad lapsed, et saavad sellistest seletamistest kenasti aru ja tüdruk rahunes. Kaisutasid vennaga veidi diivani peal ja siis hakkas juba jälle möll pihta. Ma veel naersin emale, et kui ma tahaks, et need lapsed paigal oleksid, peaksin ma neile lihaselõdvestit süstima, sest vastasel juhul… tenor

Don’t think that’s gonna happen

Annu taastus toona oma adenoidide opist väga kergelt – tulime koju ja kõik läks edasi nagu poleks midagi toimunudki. Joeliga on aga asi ikka nutune. Esimesel ööl ärkas ta päris mitu korda nutuga ja ma panin talle lõpuks valuvaigistava küünla. Ta norskas hullemini kui iial varem, ragises, köhis ja nuttis palju. Täna, kaks päeva peale oppi on seis ikka veel kehv. Näha on, et ta on vaeval ja tal on paha. Täna öösel panin talle lausa kaks küünalt, sest seis oli veel hullem, kui ööl enne seda. Tal oli nii raske hingata ja ta ragises ikka meeletult. Panin küll madratsi alla jälle paksu padja, et pea oleks kõrgemal, aga see ei aidanud väga. Lõpuks võtsin ta enda kõrvale magama, sest ma ei suutnud enam iga paari minuti tagant püsti tõusta, et teda lohutada. Tal ajas jubedalt köhima, aga köhimine on tal loomulikult valus… Täna pidin juba ka päeval talle valuvaigistit andma. Arst ütles, et see on okei, sest adenoid oli ikka nii meeletult suur ja lisaks torgati tal ju ka kõrvad läbi, nagu ma hiljem teada sain. Nädalaga peaks parem hakkama. Kahe nädala pärast peame perearsti juurde kontrolli minema ja seni ei tohi kõrva vett minna…

Kui ka teil on lapsega see tee ees, siis minu soovitused on üldjoontes samad mis Annu ajal:

  • Kui sa ei suuda end koos hoida ja kardad verd, saada lapsega kaasa keegi julgem, aga lapse jaoks siiski väga lähedane inimene, sest ta vajab peale oppi lohutust ja turvatunnet.
  • Ära tassi kaasa mänguasju. Kui üldse, siis võib-olla vaid mõni lemmik raamat või kaisukas, sest mänguasju on haiglas ka küllalt ja uued asjad on ikka põnevamad.
  • Kaasa tasub võtta mõnus tekk vms, et oleks mugavam palatis pikutada. Riided pange ka selga mugavad.
  • Võtke kaasa sussid, sest välisjalanõud tuleb jätta kappi ja kohapealt saate vaid imelikud sokid. Sokkis mööda maja ja treppe talluda ei ole mõnus, eriti porisel ja märjal ajal, kui samas koridoris askeldavad ringi ka inimesed, kes on välisjalanõudega just sisse tulnud.
  • Kuigi see tundub hirmus, siis lõpuks saab kõik korda ja lapsel on parem olla.

Muide, on on väga suur tõenäosus, et ka Madliga pean ma selle opi ette võtma, sest see probleem pidavatki käima perekonniti – kui ühel lapsel on lõigatud, tulevat suure tõenäosusega ka teistel sellega probleeme.

Kui ka teil on kogemuslugusid või soovitusi, siis võite need siia alla kommentaaridesse jätta, ehk lohutab või aitab see hiljem kedagi, kes siia googeldades jõuab.

 

Joel peab kiirkorras operatsioonile minema

Kuna lastekirurg, kelle juures me eelmisel kuul Joeliga tema suurenenud lümfisõlmede pärast käisime, suunas poisi edasi kõrva-nina-kurguarsti juurde, siis eile me seal käisimegi.

Minu vastuste põhjal ei oleks arst vist ka parima tahtmise juures osanud eeldada, et poisi seisund tegelikult nõnda tõsine on. Alguses oli ta justkui ”mida te siit üldse otsite” suhtumisega aga raskelt ohates saatis ta meid siiski ka röntgenisse, ise veel lisas midagi sellist, et ”ma ei usu, et siin midagi on, aga noh, siis on kõik selgelt paberil”.

Käisime kohe alumisel korrusel röntgenis ära ja läksime siis arsti juurde üles tagasi. Ja oh kus siis hakkas alles sagimine pihta! Mul võttis kohe seest õõnsaks, sest ma ei saanud esimese hooga arugi mida nad siis ometigi leidsid? Ta ütles küll, aga Joel ka seletas midagi samal ajal seal kõrval ja no ma ei saanud aru!

Arst vaatas poisile ninna, seejärel suhu ja noogutas vaikselt, õde oli juba telefoni otsas ja proovis kedagi kätte saada. Arst vaid lausus õele midagi sellist, et ” rõhuta, et operatsiooniga on väga kiire!” Kuulda selliseid sõnu ja mitte teada milles asi üldse on – see on emasüdame surm!

Nagu selgus, siis mingi surmatõbi see siiski pole ja Joelil on lihtsalt adenoid ÜLISUUR (arsti sõnad, kirjas ka saatekirjal). Nagu ma aru sain, siis terve ninaneel olevat seda täis ja selle suuruseks olla lausa 50mm. See on ju nagu tikutops! Kujutate ette nii pisikesel lapsel tikutopsi suurust asja ninas/neelus/kusiganes see kõik tal on? Pooleteise nädala pärast on tal igatahes opp. Kuna ta ei tohi nüüd haigeks jääda, jäävad ilmselt kõik lapsed kuni uue aastani koju, st nad ei saa ilmselt ka jõulupidudele jms minna…

Kuigi ma käisin ka Annemaiaga sel opil, on mul ikkagi meeletu hirm. See pole mingi tore tripp, mida tahaks nüüd iga lapsega ette võtta. See tunne, kui laps su kätevahel narkoosi läheb ja lödiks vajub… See tunne, kui sa pead ta sinna opisaali maha jätma ja ise koridoris ootama… See tunne, kui sind lõpuks lapse juurde kutsutakse ning sa näed kõiki neid juhtmeid ja voolikuid tema küljes… See tunne kui laps narkoosist toibuma hakkab ja tal on valus ja paha ja… ugh, mul tuleb sellele mõtlemisestki nutt peale.

janeli-5

Mu pisike poisike – mida kõike ma annaks, et ta ei peaks seda läbi tegema…

 

 

Väikelapsega adenoidide operatsioonil

Nagu mõned teist ehk teavad, siis esmaspäeval oli Annemaial Tartus operatsioon.
7.30 pidime haiglas olema, seega läksime juba eelmisel õhtul Tartusse ära, et oleks hommikul kiirem ja mugavam kohale saada. Vastasel juhul oleks see hommikune sõit meil pidanud algama hiljemalt 6.30 ja üks vend oleks kindlasti terve tee nutta röökinud, kuna vihkab oma turvahälli…
Igatahes. Jõudsime ilusti õigeks ajaks õigesse kohta, ning läksime end sisse registreerima.
Registratuuris aga selgus, et meil pole saatekirjagi! Ma nüüd ei oska öelda miks – kas mina pidin selle veel hiljem kuskilt muretsema, või unustas arst selle meile anda, aga no mida pole seda pole, eksole.
Helistasin siis ruttu perearstile, aga no loomulikult polnud ta 7.30 veel tööl. Aga õnneks oli see sama arst, kes Annu opile saatis, ise ka kohapeal ja registratuuri tädi andis meile mapi vahele ühe paberi, mille palus enne oppi arstile anda, et too selle ära täidaks. Etteruttavalt ütlen, et rohkem sellega probleeme ei olnud ja selleks ajaks, kui meie Annuga opisaali poole läksime, oli kõik juba teiste poolt korda aetud.
Peale registreerimist, läksime korraks ühte kabinetti, kus tehti Annule üks väike kõrvatest. Peale seda anti lapsele pidžaama ja saime oma üleliigsed asjad kõik luku taha panna (võti jääb enda kätte, seega saad iga kell minna ja sealt asju võtta, kui tahad).wpid-wp-1489578181335.jpg
Peale riiete vahetamist suunati meid mängutuppa ootama. Ühel hetkel kutsuti meid natukeseks kõrvale, ning paigaldati Annu mõlemale käele ja ühele jalale tuimestava kreemiga kleeps. Öeldi veel, et järgmine kord, kui mängutoas telefon heliseb, võtaksin ma vastu – siis kutsutakse meid opisaali. Peale seda läksime mängutuppa tagasi.
Kuna opile pääseb vanusejärjekorras, alustades noorimast, ning enne Annut oli vaid üks väiksem laps (Joeli vanune plikatirts!), siis ei läinudki kaua kuni helises telefon ja pidime kolmandale korrusele minema. Tegime vennale ja issile tsau, ning jätsime nemad alla mängutuppa ootama.

Kolmandale korrusele jõudes, sain mina omale rohelise mütsi ja kitli, ning Annule paigaldati kanüül (nimetatakse hellitavalt liblikaks, et laps ei kardaks). Küsisin küll, et kas seda ei võiks teha siis, kui ta juba magama on jäänud (keegi soovitas kunagi nii teha), aga vastuseks sain, et läbi kanüüli lähebki ju narkoos, seega pidin last jõuga kinni hoidma, et nad saaksid kanüüli panna. Alates sellest hetkest läks minu jaoks hirmsaks. Annu sai aru, et midagi hakkab toimuma (tegelikult nuttis ta vahepeal juba registratuuris olemise ajal – korrutas, et ta ei taha ja, et pole vaja…). Laps hakkas nutma. Püüdsin teda rahustada ja helistasime veel korra vanaemale.
Peale seda viisin ta süles opisaali lauale, kus arstitädid hakkasid ‘liblikale juua andma’. Ühel hetkel ütles üks arstidest, et nüüd kohe vajub laps ära ja hoidku ma teda parem kõvasti.
Ja siis muutus ta süldiks. Öeldi, et nüüd pean ma lahkuma. Tegin lapsele ruttu otsaette musi ja ütlesin läbi pisarate, et armastan teda väga, ning kiirustasin tema Mõmmikut omale näo ette surudes saalist välja. Pugesin mõneks hetkeks nurgataha peitu ja pisardasin veidi.
Kui olin end kokku võtnud, läksin ooteruumi istuma ja üritasin nii kaua mõtteid internetis surfamisega eemale peletada. Aga ikkagi hakkas süda iga kord veidi värisema, kui nägin mõnda arsti kiirel sammul liikumas. Ma ei hakka valetamagi, kui ütlen, et minu peas keerlesid juba mitu päeva väga sünged mõtted ja hirmud. Ma mängisin oma peas sada korda läbi stsenaariumit, kus arst astub sealt uksest välja ja ütleb, et midagi läks valesti ja… teda enam ei ole…
Ma tean – see on haige! Aga ma usun, et see on normaalne hirm. Kes ikka annaks oma lapse rahumeeli arstidele lõikumiseks ja katsetamiseks. Loomulikult ma kardan ja mul on hirmud. Mis siis, et see operatsioon on ‘lihtne ja kiire’. Kunagi ei tea mis valesti läheb, või millele laps allergiline on.

Igatahes. Umbes 22 piinavat minutit hiljem kutsuti mind tema juurde tagasi. Opp oli läbi, kõik läks hästi!

wpid-wp-1489578193047.jpg
Ta lamas liikumatult juhtmete ja maskide kuhja all. Istusin ta kõrval ja lihtsalt ootasin. Ta hingas nii imelikult. Kuidagi robinal. Ja siis ta turtsatas, ning ta suust ja ninast lendas verd.
Ta magas veel umbes 20 minutit ja hakkas siis ärkama. Ta oli väga segaduses, nuttis (mitte tõsiselt ega pisaratega, pigem vigisedes), köhis veel paar korda verd ja nühkis koguaeg oma nina. Silmad olid kinni. Ta rullis ennast mööda voodit ja ikka vigises nutta. Mina pidin üritama teda paigal hoida ja ühele küljele suunama. Aga ma ei suutnud, ta oli nagu väike vihmauss seal voodis. Ronisin tema kõrvale voodisse ja üritasin teda kaissu saada. Küsisin, et kas ta tahab, et ma laulaksin. Tahtis, et ma ümiseksin ‘mull-mull väiksed kalad’. Ja siis ei tahtnud ta enam midagi. Muudkui siples, nuttis ja hõõrus oma nina. Ma pidin üritama kaitsta ka kanüüli, mis ta vasakul käel oli. Aga ka sellega ma hakkama ei saanud. Ühel hetkel nägin, et kanüüli ümber olev side oli täiesti verine. Tal oli õnnestunud oma ‘liblikas’ paigast ära nühkida. Hüüdsin õde. Ta tuli vaatama ja sai natuke vist kurjaks, et ma ei ole suutnud last rahulikuna hoida, aga no kammoon – mida sa tahad, et ma selle vihmaussi tangot tegeva lapsega teeksin? Ma ei saa ju teda jõuga kinni hoida. Ma ei suudakski.
Õde tahtis uue kanüüli panna, sest mis siis, kui lapsega nüüd midagi juhtub ärkamise ajal ja on vaja rohtu anda? Õnneks nad talle kohe uut kanüüli toppima ei hakanud ja pidasid enne ikka arstiga ka nõu. Õnneks (?) olevat too öelnud, et pole enam vaja uut panna.

Ja peale seda juhtus midagi kohutavat. Küll mitte meiega, aga ma nägin kõrvalt stsenaariumit, mida olin ise kartnud.
Palatisse toodi üks väike poiss. Üsna pea hakkas ta siplema, köhima ja läkastama. Isa, kes temaga kaasas oli, üritas teda rahustada. Aga asi läks aina hullemaks. Ja siis hakkas poiss lämbuma. Ta nägu hakkas siniseks muutuma ja ta vaid kõõksus oma isa käte vahel. Arstid rabasid isalt lapse ja jooksid temaga kiirustades toast välja, isa nende kannul. Tuba jäi tühjaks ja vaikseks. Me vaatasime ühe teise emmega üksteisele otsa ja olime lihtsalt nii kohkunud. Vaene laps. Vaene isa! See õud tema silmis… See oli midagi sõnuseletamatult kohutavat.
Õnneks toodi laps juba mõne aja pärast tagasi ja kõik läks hästi. Ma ei teagi mis temaga juhtus, aga see oli mullegi, kui suvalisele võõrale kõrvaltvaatajale, väga kohutav. Mida veel see isa siis tundis…

Üsna pea peale seda viidi meid juba alla, teisele korrusele tavapalatisse tagasi. Sinna said ka Joel ja mu mees nüüd tulla. Joel magas kõhukotis, mehe rinnal – kas on midagi armsamat üldse olemas?
Peale issi ja Joeli nägemist lõpetas Annu nutmise, ning jõi mahla, mille arstitädid talle enne toonud olid. Varsti toodi ka jäätis ja väike jogurt, mida ma üritasin Annule sisse sööta. Ta oli veel uimane ja unine, aga magama enam ei jäänud. Vaatas rahulikult multikat ja lihtsalt lamas.
Kuna Joel oli just ärganud ja väga äksi täis, ning ei saanud üldse aru miks Annu nii uimane on ja temaga mängima ei tule, toimetas mees meie väikemehe mängutuppa mängima, et meie Annuga saaksime rahulikult puhata ja kaisus multat vaadata.
Varsti tegime mehega vahetust – tema tuli Annu juurde ja mina läksin otsima kohta, kus saaksin poisile rahulikult rinda anda. Ta ju ei talu mingeid hääli, kui tissitamise aeg on.
Leidsin õnneks ühe tühja palati ja viskasime sinna ühte voodisse pikali. Pärast veel üks õdedest küsis, et kas mina käisin seal aelemas. :D

Kui Annemaia oli veidi kõbusamaks saanud ning veidi veel mahla ja jogurtit joonud, pidi ta korraks mängutuppa mängima minema, et tõestada oma valmidust koju minemiseks. Nüüdseks oli ta juba üpris tavaline, nagu polekski midagi olnud. Turnis mööda voodit, jageles Joeliga, seletas maad ja ilmad kokku, nagu ikka.
Meid kirjutati kõige esimesena välja. Kell oli selleks hetkeks kuskil 12-12.30 Vahetasime riided ja hakkasime kodu poole kimama. Enne veel muidugi avastsime, et ma olin ühe 30 eurose parkimistrahvi skoorinud, vägev…
Igatahes. Kodus oli Annu veel õhtul veidi uimane, aga üsna pea käitus ta täiesti tavapäraselt, nagu polekski just opil käinud. Eile õhtul (teisipäeval) oli küll üks väike seik, aga ma ei tea kui väga see on opiga seotud. Nimelt nuttis Annu natukene pikemalt ja vängemalt, ning hakkas siis selle peale köhima. Köhimise peale hakkas ta aga öökima ja lõpuks oksendas lima-tatti, kus oli veidi verd sees. Peale seda pole nüüd rohkem nagu midagi olnud.

Muide, minu arust on Annemaia hääl nüüd veidi teistsugune. Esimesel päeval rääkis ta minu arust vapsee läbi nina. Selline pinisev kõla oli häälel. Aga eks see krempel ole tal veel ilmselt opist turses ka. Igatahes muus osas ma eriti mingit vahet ei ole märganud. Tahtsin küll arstilt küsida, et kui hull see seisukord tal seal üldse oli, aga ma ei näinudki teda enam hiljem. Teil soovitan küll peale oppi veel uurida selle kohta milline olukord oli.

Mis ma siis veel oskan öelda või soovitada?

  • Asju pole väga palju mõtet kaasa vedada. Mina läksin suure kotiga, kus oli mõlemale lapsele vahetusriideid, snäkke, juua, mänguasju, mähkmed ja lapid. Riideid ei läinud kummalgi vaja (igaksjuhuks peavad ju ikka olema), süüa-juua ei tahtnud keegi, mänguasjad ei olnud ka kellelegi huvitavad. Kohapeal on ju ka mänguasjad olemas, ning need on palju põnevamad, kui need kodus nähtud-mängitud lelud. Ainsad asjad, mida soovitan võtta, on sussid sellele lapsevanemale, kes lapsega opisaali läheb ja kindlasti mõni lapsele kallis ese, näiteks kaisumõmm või oma mõnus tekike. Kui lapsele meeldib muinasjuttu kuulata, siis soovitan ka raamatu kotti pista. Kui ta on pigem multika-laps, siis kindlasti aitab aega mööda saata lemmik multa, mida oleks hea telefonist või tahvlist piiluda (laadja ka kotti!). Endale veel ehk mingit juua, või midagi näksida, sest ootamisega võib kõht tühjaks minna.
  • Vereproovide vastused, mis tuleb nädal enne oppi teha, võiks sul olla paberi peal kaasas. Niisamuti ka saatekiri. Need võivad olla ka digiloos, aga siis võiks kindlasti üle kontrollida, et need seal tegelikult ka on. Muidu on hiljem haiglas liiga palju üleliigset jama, mida oleksid vägagi kergelt ise vältida saanud. Kaasas võiks/peaks olema ka lapse sünnitunnistus/ID-kaart ja enda isikuttõendav dokument.
  • Haigla ümber on parkimisega suht jura. Tasuta on vist esimesed 1.5h. Kindlasti tuleb olla tähelepanelik, muidu ootab teid ka ”tore” 30 eurtsine üllatus. :D
  • Palatid on ühised. Meil oli 6 kohaline ja kõik voodid läksid täis.
  • Laps peab olema hommikul söömata-joomata, seega kui te peate kohale minama alles näiteks kella üheksaks, siis mina ajaksin lapse öösel korra üles ja annaks talle juua.
  • Muretsemine ja isegi nutmine on kõik okei (enamus emad tulid opisaalist nii välja, nagu mina – mõmmit näo ette surudes, et pisaraid peita), aga lapse ees pead olema kalju! Kui sa seda ei suuda, tasub mõelda sellele, et ehk peaks lapsega kaasa minema isa.
  • Opp ise kestab kuskil 15-20 minutit. Intensiivis olete nii kaua, kuni laps toibub ja suurem shokk läheb üle (meie olime umbes tunni). Tavapalatis olete vähemalt paar tundi jälgimisel. Õhtuks saate kindlasti koju, kui kõik hästi läks.
  • Kuna esimesel päeval ei tohi laps väga kõva toitu süüa, varu koju pehmeid sööke. Näiteks kohupiima, jogurtit, tarretist, jäätist, mahla jne.
  • Esimestel päevadel ei ole hea ka väga soe toit, näiteks kuum tee või just pliidilt tulnud supp.
  • Kolm päeva ei tohi laps õue minna ja kaks nädalat peaks vältima sauna ja kuuma vanni, rahvarohkeid kohti.
  • Nädal aega ei saa kooli-lasteaeda.
  • Kaks päeva peaks laps olema rahulikult ja vältima jooksmist, hüppamist. Seega las passib multikat ja mugib jäätist!
  • Mida noorem laps, seda kergem taastumine. Näiteks see Joeli vanune plikatirts, kes enne Annut opile läks, ärkas üles ja oli täiesti tavaline, nagu oleks suvalisest lõunaunest ärganud, mitte just opilt tulnud. Naeris, mängis ja lalises juba intensiivis. Samas, kui vanemad lapsed olid kõik suht unised laibad veel siiski, kui meie juba koju läksime.
  • Mida kauem laps peale narkoosi magab, seda parem ja kergem on ärkamine.
  • Jah, see pole just kõige meeldivam asi, mida tahaks oma lapsega läbi teha, aga kui vaja siis vaja. Nalja pärast ei saada keegi teid operatsioonile.

Mul ei tulegi nüüd rohkem meelde midagi, aga kui teil on küsimusi, siis andke tulla! :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!