Abordist

Lugesin mõni päev tagasi ühte artiklit, kus üks arstiks õppiv noormees nägi esimest korda pealt abordi tegemist. Ausalt, mul läks süda pahaks ja hinges hakkas nii valus. Kuidas ta kirjeldas kõiki neid… õudusi. Kel on südant ja julgust, siis lugege – SIIT.

Kui ma lugesin, et väljamaal keelati abort ära, siis alguses mõtlesin ma küll, et see on lauslollus. Aga peale selle artikli lugemist… kas ikka nii väga on? Mitte, et ma poleks enne kursis olnud millal hakkab süda lööma või millal hakkavad varbad arenema või mis see abort üldse on, aga seda kõike nii lugeda… See oli shokeeriv. Kergelt öeldes. Seal artiklis oli ilmselt juttu juba veidi suuremast rasedusest, kui ‘väike kulles’, aga ikkagi. Juba seitsmendal rasedusnädalal on loode nii suur, et tal on käed, jalad, pea ja keha täiesti eristatavad, ning ta on võimeline puudutusi tundma. Ja kaheteistkümnendal nädalal, millal on veel viimane võimalus ilma meditsiinilise näidustuseta aborti teha, on lootel juba arenenud küüned, silmalaod, siseelundid töötavad, ta liigutab aktiivselt, harjutab neelamist ja isegi juba urineerib. Ta on sama pikk, kui üks keskmine kohvitass!

Minu arust on võimalus rasedus katkestada 12. nädalani liiga palju! Kui tavaliselt saab naine oma rasedusest teada 5-6 nädalal, siis kas tõesti võtab otsuse tegemine teine sama palju aega? See aeg võiks olla maksimum kaheksa nädalat. Ja ka siis võiks arst suunata abordi soovija enne kuhugi… nõustamisele, sest on ju ka muid võimalusi.
Päris ära keelata aborti ka ei saa, sest on nii palju keerulisi olukordi. Näiteks vägistamise tulemusel rasestumine jms…

Kahjuks ei tule need lapsed tellimise ja suure soovimise peale, ning asju juhtub isegi siis, kui sa oled omalt poolt 110% andnud, et neid ei juhtuks. Samas mina vaataksin sellele siis vist nii, et kui too laps isegi nõnda tuli, siis on sel ilmselt mingi põhjus.
Muidugi on ka selliseid naisi, kes aborti ”rasestumisvastase” vahendina kasutavad või arvavad, et see on okei siis, kui neil ”see üks kord juhtus” või, et ”Jaanile ei meeldi kondoomid”.
No ja samas kui abort oleks üldse keelatud, oleks (laste)kodud täis lapsi, keda nende vanemad ei tahtnud ja need põnnid kannataksid sellepärast veelgi rohkem. Seega kumb oleks parem – abort või terve lapsepõlve piinlev laps?

Meditsiinilistel näidustustel on võimalik aborti teha isegi poole raseduse pealt. Näiteks siis, kui laps pole terve või kui rasedus on naise elule ohtlik. Aga 20+ nädala pealt katkestatud rasedus tundub ikka üliulme. Tänu tänapäeval eksisteerivatele võimalustele on juba 24.nädalal sündinud laps võimeline ellu jääma, ning mida kaugemale tehnoloogia ja meditsiin arenevad, seda varem sündinud beebisid on võimalik ka päästa. Välismaal päästeti juba näiteks 21.nädalal sündinud laps!

Ma tänan vaid jumalat, et ma ise ei ole pidanud mitte iial millegi sellise ees seisma ja, et kõik mu rasedused on olnud planeeritud, ning lapsed on olnud terved. Kuigi kõik rasedused pole mul õnnelikult lõppenud, siis praegu neile katkemistele mõeldes üritan endale siiski sisendada, et parem varajane katkemine, kui see, et saan poole raseduse pealt teada, et laps on vägaväga haige ja ei elaks näiteks sünnitustki üle. Praegu mõeldes stsenaariumile, et ma saaksin peale lapse südame tuksete kuulmist ja esimeste liigutuste tundmist teada, et laps on haige… Mina vist ei suudaks… Agh, appi. See on nii õudne! Mitte ükski ema ei peaks sellega kokku puutuma…

Kas teie arvates on Eestis hetkel selle teemaga kõik  korras? Mis on teie üleüldine arvamus abordist?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!