Käisin täna siis ultrahelis, mis nagu mina aru sain, pidi olema kuklavoldi oma. Aga noh, seda see nüüd kindlasti ei olnud. Pigem nagu lihtsalt kontroll,e t ‘jajah, ok, laps on elus – palju õnne’.
Selle järgi on mul rasedust keskmiselt 12 nädalat + 3 päeva. Näitas ka 12+6 ja 12+5 jne. Peaaegu kaks nädalat rohkem, kui eelmise UH’i järgi. Aga keskmiselt siiski 12+3. Laps oli alguses tema mõõtmise järgi 6 cm pikk (ehk siis 12+6) aga, kui imestasin, et mul peaks olema alles 11+1, siis mõõtis uuesti ja sai 5,4 cm (12+3). Ma ei tea mitusada korda ta teda mõõtis seal. Ma ei saanud vapsee aru midagi.
Kui ma küsisin, et kas ta mõõdab kuklavolti ka, siis ütles ta mulle, et pole mõtet… Aga noh, see ehk siis sellepärast, et arst pidi mind saatma triple testile, vist? Ja see on vist täpsemgi nende downi jms riskide suhtes?
Aga no eriline tipp oli muidugi see, kui ta ütls, et ta ei saa lootemuna mõõta, sest see näitab nagu muna oleks väiksem, kui beebi ise. Mis pole mitte kuskilt otsast muidugi võimaliki… No ja sellist asja peaks siis tõsiselt võtma või?

Peale seda läksin üles korrusele arsti juurde edasi.
Esimene asi, kui kabinetti astusin, käratas arst mulle ”kellaaegadest tuleks ikka kinni pidada!” Ma suht jäin nagu soolasambaks ja kokutasin, et aga ise ta ei pannudki mulle mingit kindlat kellaaega, ütles vaid, et tuleksin siis, kui ultrahelis käidud… ”Asooo, siiis” vastati selle peale ainult.
Läksin siis edasi ja istusin toolile maha. Põhimõtteliselt esimese asjana küsis mu vanust, ja kui ma talle vastasin, siis hea, et ta silmad ikka pähe jäid. Ausalt, ma olen nii-ii väsinud sellest, et mind peetakse pooletoobiseks, sest ma olen noorem, kui enamus teisi emasid (no lugege edasi).
”No kuidas teil siis läheb ka?” ja eks ma siis rääkisin, et rahutud jalad piinavad jubedalt, magadagi ei saa, kuigi võtan magneesiumit ja vägagi palju. Apteekri sõnul liigagi palju ja tema soovitas mul arstile rääkida ja mingeid vereproove küsida, et kindlaks teha mis puudus mul olla võiks. Selle jutu peale ütles arst mulle muidugi, et kannatagu ma aga ära. Mida tema teha saab, kui ma juba võtan eleviti, kus on kõik vajalik sees? Hmmmm, ok siis. Ega jah, milleks ometi mingite proovide võtmisega aega ja raha raisata, et kindlaks teha milles probleem on, kui saab ignoda?
See kõlab juba täpselt sama idiootselt, kui see, kui ta mulle eelmise rasedusega ütles, et ma pean tupeseene ÄRA KANNATAMA. Ei no tõesti.
Siis võttis omast peast mingeid teoriaid ja lihtalt, ma ei teagi… Küsis, et kas mul iiveldas ka (kaal on alla läinud). Vastasin, et jah, veidikene küll. Ja siis hakkas tootma ”no siis on ju loomulik, et kui pidevalt oksendasite, ei saanud ehk vitamiinid imendudagi ja mida te siis tahate, ahh?” Kui ütlesin, et ma ei oksendanud, vaid ainult iiveldas, siis ainult möhhitas ja vahtis ekraani edasi…

Ja no kui ma hakkasin talle seletama, et see aparaat pani seal all vist segast, sest arst ei saanud lootemunagi mõõdetud, hakkas ta jälle põhimõtteliselt karjuma ”EGA SEE MINGI RAKETITEADUS EI OLE, EKSOLE?!” Ta nagu isegi ei viitsinud lõpuni kuulata, mida ma öelda tahtisn. Sel hetkel viskas mul tõesti üle ja oli tunne, et tõusen lihtsalt püsti ja kõnnin minema.
Tagatipuks sain veel selle eest ka sõimata, et ma pole rasedakaardil ära täitnud lapse isa andmeid…

Kui ta ütles, et kolme nädala pärast siis näeme, tahtsin ma küll naerma hakata ja ”tänan, aga tänan ei” öelda. Kahju, et ma
sellele arstile uue võimaluse andsin. Kahju, et mul pole siin ühtegi normaalse suhtumisega arsti, kelle juurde minna. Kahju, et mu eelmine arst enam siin kedagi vastu ei võta. Kahju, et ma pean nüüd Tartus käima hakkama. Kahju, et ma endiselt ei tea kui suur mu laps on.
See kaks nädalat võib lõpus mõjutada nii-ii palju! Kui ma pean näiteks minema esilekutsumisele, siis on kaks nädalat ikka meeletu vahe! Kahe nädalaga võib platsenta juba halvaks läinud olla, või siis täiesti vastupidi – jumala toores olla. Kui arstid arvavad tänu sellele ultrahelile näiteks lõpus, et mul on juba 42 nädalat täis, kuigi tegelikult on alles ehk 40, siis see tähendab, et nad hakkavad esile kutsuma, kuigi lapsel oleks veel mitu nädalat aega ise sündima hakata jne… See on absurd. Hommepäev helistan Tartusse ja panen sinna mingi aja. Soovitage mingit head arsti mulle, kes oskab muud ka teha, kui niigi mures raseda peale karjuda?

Ma ootaksin ikka arstilt, et ta kuulaks mind ja tunneks natukenegi huvi, kuidas ma end tunnen, otsiks probleemidele seletusi ja lahendusi, mitte ei käsiks ÄRA KANNATADA. Vot selline on siis Dr. Annemari Ojamaa!

Ja no selleni ma veel ei jõudnudki, et arstile rääkida, kuidas mul vahepeal juba praegu emakas kokku tõmbab. Või ma ei tea mis jama see on. Vahel, kui selili laman, siis on küll selline tunne, aga kuna emakas on veel piisavalt väike, siis on nagu raske aru ka saada… Selline pingutuse ja raskuse tunne… Ma ei oska seletadagi. Selles raseduse staadiumis pole see kindlasti normaalne! Ja no siis veel sellised selja- ja kõhuvalud, et eile ma näiteks ainult keerutasin ja siplesin öösel. Vahepeal käisin mööda maja ringi tuiamas,s est rahutud jalad tahtsid hulluks ajada. Mina või keset ööd jooksma! Aga noh, eks ma KANNATAN ÄRA. #absurd :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!