Kui su nimi pole just Mallukas, ei ole sa blogimaailmas mitte keegi

wpid-wp-1488971170198.jpgKuna mu läpaka ekraan on katki, siis blogin ma praegu nii, et arvuti on telekaga ühendatud ja ma vaatan pilti telekast. Oeh, mida kõike ei leiutata hädaga välja.

Ausalt, ma olen praegu nii kade nende blogijate peale, kes on firmade arust piisavalt lahedad, et saavad neilt lausa tasuta arvuteid. Kusjuures, ma ei saa vapsee aru mille järgi nad otsustavad. Ma vahel vaatan, et blogid, mis on minu omast ”väiksemadki”, saavad igast lahedat kama, aga mulle ei pakuta küll midagi. Nagu, what’s up whit that? Ma pole piisavalt lahe või ei ”kerja” ma piisavalt? :D

Kusjuures. Ma tegin suvel isegi katse – kirjutasin paarile firmale ja pakkusin koostööd. Ja mitte keegi isegi ei vastanud mulle! Vägisi jääb tunne, et kui sul just pole 40 tuhandet laiki ja su nimi ei hakka M tähega, siis pole sa nende arust blogimaailmas mitte keegi. :D*

*Üüüü, hea mõte pealkirjaks, sorri Mallu! *klickbait* :D

Aga okei, mis ma ikka siin ulun ja kerjan, muretsen parem omale ise seda nodi, mis mul vaja on, nagu tavaline inimene. Kuigi ma olen südamest tänulik sellele murelikule lugejale, kes Mallule kirjutas ja palus, et ta mulle raha koguks. Sest me oleme ‘nii vaesed’, et ei saa omale tolmuimejatki ostetud. :D
Sorri, oleme jah ‘nii vaesed’, et ei suuda osta pea kolm sotti maksvat tolmuimejat, 150 eurist aurupesurit ja jumal teab kui kalleid madratsikatteid. Ja kui hulluks minna, siis oleks vaja veel ka õhupuhasteid (2x 600 tk – 1200 euri) uut pesumasinat, millel oleks pesukuivati funktsioon ka, sest väidetavalt siis ei tolma riided nii palju, aga pesumasin ja kuivati mõlemad ei mahuks meile kuskile ära, seega 2in1 oleks idekas. Ja no ärgem unustagem uut diivanit! Meie oma on aastaid tagasi teiselt ringilt ostetud ja ma ei taha isegi mõelda sellele mitu miljardit lesta end igapäevaselt selles paksuks õgib ja pidevalt oma junne igale poole jätab, ning mu last vaikselt mürgitab. Väkk! Lisaks sellele pean muretsema igast kassi ja madratsi möksid, aga need vast ei maksa nii palju, et paljalt hinna nägemisest tahaks verd köhida.

Õnneks aurupesuri ma nüüd sain – emme kinkis selle mulle sünnipäevaks (kas see on imelik, et ma olen 22-aastane ja kutsun oma ema emmeks? :D) Ma olen nüüd reaalselt selle aurupesuriga igat maja nurka nühkinud ja terve nädala koristanud kohti, mis pole lappi näinud ilmselt aastast 2001. Ja juba on näha paranemist Annu nahal! See on lihtsalt uskumatu. Igaõhtune nutuga kreemitamine on peaaegu lõppenud. Tulipunased ketendavad kohad on asendunud tumeroosade kuivade kohtadega. See ei kõla suure edasiminekuna, aga uskuge mind, see on SUUR edasiminek! Mul tulevad praegugi pisarad silma, kui ma mõtlen, kuidas ta mul iga õhtu nuttis ja palus, et ma kreemitamise lõpetaksin, sest tal on nii valus. Aga ma ei saa ju teda kreemitamata ka jätta, muidu on järgmisel päeval veel hullem. Seega nutsime ja kreemitasime. See oli nii kohutav…

Seega mõtlen ma praegu millised oleksid tulemused veel siis, kui mul õnnestuks saada ka see pet and family tolmuimeja, mis õhku puhastab ja kuskilt välja jebida 180×200 paksule madratsile kate, mis ei laseks neid lestanärakaid enam madratsist välja (päris uuest madratsist ei julge ma unistadagi).
Aga noh, nii kaua pesen 2-3x nädalas voodiriideid, klopin tekke-patju ja koristan iga päev nagu segane. Pehmed mänguasjad, diivanid ja toolid aurutasin juba selle pesuriga üle, ning kõik võimalikud asjad lasin pesumasinast läbi. Suvalise pudi ja kapist väljaspool rippuvad riided panin ära, kardinad pesin üle, magamistuppa kasse enam ei lase ja kui juhtubki, et mõni sisse lipsab, siis ei saa ta vähemalt enam voodiriideid karvaseks magada, sest voodi peale panin ka päevateki laadse asja, mida kord nädalas pesumasinast läbi lasen. Ühesõnaga, nüüd kulub laste lõunauni koristamisele…

Ma näen nüüd ise ka kui palju seda tolmu ikkagi meil siin majas ringleb. Iga kord tahaks lihtsalt Annule gaasimaski ette panna ja temaga kuskile kaugele ära joosta, kui näen kuidas kass end jälle tema vastu nühib, või kuidas ta diivanil hüppab, ning tolmu keerutab. See on lihtsalt üks lõputu õudus!

Aga hea on vähemalt see, et enam pole tal munaallergiat. Esimesel päeval sõi ta hommikusöögiks neli (NELI!) praemuna ja nõudis veel juurdegi. Ja nüüd on ta iga jumala päev muna söönud (mul on juba süda paha sellest praadimisest). Mu varustaja ei suuda nii palju mune mulle parseldadagi, kui Annu ära hävitab. :D

Btw, ma mõtlen siin juba pikemat aega sellele, et peaksin facebooki tegema ühe suure allergikute grupi, kuhu saaksid kõik vastava teemaga seotud inimesed kokku koguneda, ning üksteisele nõu ja jõuga toeks olla. Aga päris nadi oleks selles ”suures” grupis pärast üksi olla. Kas kellelgi üldse oleks sellise asja vastu huvi? Ja mida grupi nimeks panna, et kõik selle ikka üles leiaksid?

Ja vabandust smailide ülekülluse pärast. Tänapäeval tuleb neid ju iga lause taha toppida, muidu mõni veel mõtleb, et räägid tõsiselt. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!