It’s way too early for this shit

Kell pole veel kaheksa hommikulgi, aga mina olen juba tund aega üleval olnud (vaesed inimesed, kes IGA JUMALA PÄEV sel ajal (ja varemgi)(sulud sulgudes, päriselt?) tõusevad, eksole! :D). Seda ei juhtu just eriti tihti, sest tavaliselt ei saa mind väe võimuga ka enne üheksat-kümmet voodist välja. Uskuge mind, Annu on KÕIKE proovinud. Eile näiteks üritas ta mulle kõigepealt nina otsa musisid teha, ja kui ma selle peale teist külge keerasin, hakkas ta mu silmalaugusid lahti kakkuma… #TänksAnnu.
Täna aga ärkasin ma 6.55 Annu ägisemise peale ja ei suutnud peale seda enam uinuda. Tunnikese veeresin voodis ringi, pähe kargas 101 uitmõtet, mis mind kergelt endast välja ajasid, ja siis mõtlesin, et ah fuck this – varsti tuleb jälle niikuinii uni, ning siis ma enam jeee kella 9ks üles saan, et mingit pudrukörti keetma hakata. Parem kasutan seda ekstra tundi ja… blogin.
Ning nüüd ma siis istungi siin keset köögipõrandat ja… blogin, sest kõik normaalsed inimesed meie majas veel magavad, k.a. mu bff, kes elutoa diivani vallutanud on. :D

Igatahes. I’m freaking the fuck out. Esiteks, mul on ülehomme päris tähtis päev ja kui ma selle pekki keeran, siismaeiteamissaab. Aaa, ja veresuhkrut pean ka minema sel hommikul mõõtma, seega saan ma jälle pool päeva nälgas olla. Jeeee…noooot.

Teiseks, ma kardan, et ma olen oma kaamerast jagu saanud! Või olen ma tõesti-tõesti loll. See on vist esimene ja viimane kord, kui ma loodan, et ma lihtsalt loll olen… Aga igatahes. Kui ma teen näiteks hästi lühikese aja jooksul mitmeid pilte, siis peale mõnda klõpsu jookseb kaameral justkui juhe kokku ja ta hakkab kokutama. Ala ei tee pilti, kuigi vajutan päästikule jne. Ning kui vajutan nupule, et näha pilti, mille just tegin, läheb tal ka vahepeal oma kümme aastat aega. See ei tundu ju normaalne?
Ma nüüd ei oska pead ära anda, et ma pole lihtsalt midagi ära näppinud, aga jamh.
Ometgi olen ma seda kaamerat hoidnud nagu sitta pilpa peal. Ta pole mul kordagi maha kukkunud, ega midagi…

See on ikka megahaige, kuidas mulle (meile) alati mingid praagid asjad satuvad. Aurumopist sain ka juba jagu ja selle panin reedel garantii poole teele… Üks klapp, mis peaks seal all seda lappi paigal hoidma, tuli juba esimesel päeval lihtsalt küljest ära, ja kui ma ta sinna tagasi surusin, ei hakanud ta enam normaalselt käima. Lisaks kukkus parempoolne ratas küljest ära.
See ei saa ometi olla minu süü! :D

Ma ausõna ei kasuta asju nagu debiilik, ning oma asju hoian nagu silmaterakesi. Eriti veel uusi asju… Aga IKKA juhtub nendega midagi.

Millal see alles oli, kui me uue köögimööbli tellisime… Mees hakkas kappe kokku panema ja siis avastasime, et küll on ühed sahtlid väärakad, küll pole ühel riiulil liistu ees ja see on tumepruuni asemel üldse valget värvi, küll oli üks kruvi koht katki jne… Nojopptvõimatt. Meiega ikka juhtub! :D

Agh, ja ma ei saa isegi oma hommikukohvi juua, sest kohvikoort pole ja ilma sellest on ka mõttetu juua. Seega ma lähen ja teen parem nägu, et mu jalad ei ole absoluutselt surnud siin maas kägaras istumisest, ning hakkan jälle oma jama õppima.

Btw, süüa ka mitte midagi ei ole. MIS SIIN TOIMUB, AH!? :D


Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!