Laste mänguasjadega üle külvamine, ehk meie tulevased jõulud

Mida vanemaks Annu saab, seda rohkem on asju, mida ma tahaks talle muretseda ja mis mulle tundub, et talle võiks meeldida ning millega oleks meil tore ka koos mängida. Seega olengi ma langenud mänguasjade ostmise lõksu! See on suht idiootne juba, kui palju asju see laps sel aastal ”jõuludeks” saab. :D

Näiteks olen ma talle viimase paari kuu jooksul ”jõuludeks” tellinud 18 osalise pottide-pannide komplekti, ühe komplekti lõigatavaid toitusid, ühe mängumunade resti, mis näevad päris ehtne välja (mune saab poolitada, ning sealt seest tuleb munakollane välja) ja siis leidsin veel kaks praemuna ka, mis on sellisest võdisevast materjalist ja näevad ka päris tõelised välja. Ja siis veel Peppa ja Sofia figuriinid. Kuigi tundub maru kahtlane, et 5+5 euri eest saan ma 18+12 kuni 10 cm pikkust mehikest…
Lisaks sellele saab ta muidugi mänguköögi. Ma vähemalt loodan, sest sellega on ka paras segadus. E-poes on köök müügil, aga 60 päevase ettetellimisega. Kui ma selle eelmise kuu alguses ‘ära tellisin’ öeldi, et nemad ei tea täpselt mis köögid järgmise laadungiga üldse tulevadki ja kas see köök ka seal on. Mul oli nagu, et mis mõttes te ei tea – müüte asju mille saadavuses te kindladki pole? Aga noh, see selleks. Kui seda ei saa, siis pidavat nad vähemalt ühte suurt kidkrafti kööki meile hoidma.

Ükspäev kolas mees osta.ee’s ja ma märkasin silmanurgast oksijonil ATV’d, mis oli naeruväärse hinnaga. Kuigi ma polnud mitte kunagi varem mõelnudki, et Annule seda osta, oli mul seda kindlasti kohe vaja. Kammoon, 35 euri eest ATV, miks siis mitte? Isegi, kui ta seda praegu ei kasuta, siis ma juba vaimusilmas näen, kuidas nad Joeliga suvel sellega ringi vuravad. Kui Annut see ei huvita, siis Joelile hakkab see kunagi kindlasti huvi pakkuma ju. See peakski täna kohale jõudma. Ma loodan, et tegu on ikka normaalse asjaga, mitte mingi kökatsiga, mis esimese sõiduga jupid laiali lennutab…

Ja nagu eelnevast vähe oleks, siis tahaksin ma väga talle veel tellida Peppa kaisulooma (nagu tal neid pehmeid huinataasid veel vähe oleks eks), magnetitega võileivad (saab ise võikusid teha ja kattematerjal käib magnetitega külge), siis oleks talle vaja veel ühte normaalset mängu-nugade-kahvlite-lusikate komplekti ja väikest lauda koos paari tooliga, kus teepidusid pidada ja joonistada. Lisaks muidugi veel pusleisd. Tahaksin selliseid suurte tükkidega, nagu tal praegu üks kaladega pusle on. Üks tükk on juba mingi 7×7 cm vist. Ma ei tea kuidas neid kutsutakse, põrandapusled ehk? Mida see põrandapusle endast kujutab üldse?

Pillow pet

Täna käisin maximas ja oleksin peaaegu talle ostnud järjekordse pehme eluka, mis kuskile nurka tolmu koguma jäänud oleks. Praegu on maximas need pillow pet’id 6.99 (kunagi kui välja tulid, olid vist mingi 20-25 kanti?). See on selline kaisuloom, mis käib kõhu alt krõpsuga kinni. Kui krõps on kinni, näeb see välja nagu loom (ala hobune, koer, siga jne) aga kui lahti teed, on padi. Hakkasin neid vaatama ja siis Annu muidugi tahtis ka näha. Andsin talle siis valida, et millist ta tahab – valis hobuse. Aga siis ma nägin, et seal hunniku all on veel mingeid nukke ja värke. Leidsin ühe barbi laadse nuku, millel oli igasuguseid vidinaid kaasas – kaks paari kingi, kaheksa kleiti (+ see mis tal seljas oli = 9 kleit), föön, kamm, kaks käekotti jne, kõigest 9.99. Mõtlesin, et see peab nüüd küll märk olema, sest just eile õhtul mõtlesin, et peaks Annule ühe taolise nuku ostma – talle kindlasti meeldiks teda riietada ja temaga jännata. Nagu tellimise peale kohe!
Näitasin seda siis Annule ja muidugi tahtis ta seda kohe omale saada. Aga ega ta siis sellepärast seda pillow peti ära anda ei tahtnud. Ja ma oleksingi talle peaaegu need mõlemad ostnud, aga siis õnneks tuli mõistus koju ja meenus see suuuuur korvitäis pehmeid loomi, mida ma iga jumala päev mööda elamist kokku korjan, ning andsin talle valida kumba ta tahab – kas pillow pet või nukk. Lõpuks ikka valis nuku, kuigi veel terve kodutee rääkis mulle sellest hobusest ja kui pehme too ikka oli. No mine või tagasi ja osta ära – mis see 7 euri siis ära ei ole, eksole. :D

Ühesõnaga, ma ostaks talle hea meelega KÕIKE, kui vaid rahakott lubaks. See on ehk minu mingi lapsepõlvetrauma, sest mina ei saanud pea kunagi neid mänguasju, mida ma tahtsin, ning nüüd külvan oma tited asjadega üle. :D

Kuigi tegelikult on Joeli koha pealt asi kurb. Talle ei oska ma eriti midagi osta. Esiteks on ta praegu nii titt veel ja teiseks on ta poiss… Millega poisid mängivad? :D
Hetkel on kõik asjad peamiselt just Annule, kuigi kunagi peavad nad neid asju niikuinii jagama hakkama. Aga mis ma Joelile kuuse alla siis poetan? Ühe paari tisse ja paki mähkmeid või? :D
Mõtlesin, et ostan talle ühe suure montoorikakeskuse, aga neid hindu nähes mõtlesin ümber. 90 euri mingi kasti eest, millel on vaid mõned üksikud tegevused – tänan ei. Ja sealt tuligi mõte, et teen üldse ise ühe sellise tahvli, kuhu külge kruvin igasuguseid nuppe ja lüliteid ja lukke ja kette ja rattaid ja luuke ja tulesid ja vilesid ja vidinaid. Mul on isegi nimekiri tehtud, mida sinna külge panen. Aga noh, 6-kuune ei hakka ju veel niipea mingeid lukke muukima ja haake kinni toppima, seega oleks seegi asi jälle põhiliselt Annule. Siis mõtlesin, et ehk oleks talle hea hoopis käimistool, aga siis meenus, et see on ju täiesti minu põhimõtete vastane jubin, ning lapsele pigem kahjulik, seega langes ka see valikust välja. Hetkel on mul poisile välja vaadatud vaid üks 5 eurine puidust auto, mida saab närida ja mõnusalt käes hoida ning jonnipunni tahan talle ka osta. Aga noh, Annu jõulukingid versus Joeli 5 eurine auto ja jonnipunn – ei ole eriti aus vist.
Samas on Joel veel nii jupp, et talle ei olegi nagu otseselt midagi vaja, sest närimiseks ja ilastamiseks on meil terve kastitäis jullasid… Tundub, et sel aastal saab Annu veel nautida ära hellitatud jõmpsika trooni, sest järgmisel aastal jõuluvana enam vast nii helde ei ole, ning poetab kingikotti rohkem autosid ja mängutööriistu ja…mingit poiste nodi. Kuigi Annul pole ka selle vastu ilmselt midagi, sest me mängime juba praegu autodega, ”remondime” toole jne. See asjade ‘poiste’ ja ‘tüdrukute’ omaks sorteerimine on tegelikult absurdne. Poiss peaks teadma kuidas süüa teha ja tüdruk peaks teadma kuidas kruvi seina saada, seega peaksin ma Annule hoopis akutrelli ostma. :D


Mida teie oma lastele sel aastal jõuludeks kingite? Mida 6-kuusele poisikesele ja 2-aastasele plikale kinkinud olete?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kell pole veel üksteistki, aga mul on juba selline tunne, et ma pean jumala poole palvetama hakkama, et ma täna mõrvenesetappu ei sooritaks

:D Püha jumal, kui kaua see tissistreik ja muu õudus veel kestab? Ma olen nii väsinud sellest Joeliga kaklemisest – röögib näljast, nii, et hääl läheb ära, aga tissi ei võta. Ja kui võtabki, siis läheb meganärvi, et piim kohe tulema ei hakka ja röögib mulle lihtsalt lohutamatult näkku.
Täna hommikul viskas mul see pull kaane nii korralikult pealt ära, et ma viskasin ta lihtsalt diivanile ja läksin kööki hommikusööki tegema. Ulgusin seal mõne minuti ja kuulasin kuidas isegi Annu on parem ema, kui mina. Laulis poisile ja proovis teda igati lohutada, ning hüüdis mulle pidevalt: ”Nutab! Nutab! Emme! Venna nuta-a-ab!”

Well, no shit Sherlock

Kui ma olin natukene rahuneda suutnud, läksin ja haarasin oma südamest appi karjuva poisikluti jälle sülle, ning proovisin uuesti rinda pakkuda. No tee mis tahad – ei võta! Ainult röögib näkku, nii, et ma võiksin ta kurgumandleid inspekteerida. Eile oli ta näiteks peaaegu kaheksa tundi söömata, enne, kui alla andis ja mõnuga end täis mugis. No ma ei mõista, miks ometi on vaja sellist keberniiti korraldada!
Lõpuks sain täna poisi nii magama, et läksin temaga teise tuppa, et Annu oma kilkamisega meid ei segaks ja kussutasin teda nii kaua, kuni ta lõpuks ära vajus. Läbi une võttis mõne lonksu rinda ka lõpuks, aga kui ta aru sai, mis just juhtunud oli, hakkas uuesti hüsteeritsema. Kussutasin ta siis uuesti magama, aga siis sadas suure kolina saatel meile magamistuppa sisse Annu, kaevates, et ta Mõmmi on kadunud. Aga mõmmi otsimise asemel, hakkas ta mind hoopis võrevoodi pulkadega peksma, ning naeris nagu homset poleks. Kui keelasin, siis eiras mind täielikult, kuni ma lõpuks häält tõstsin (ma ei saa aru miks ta kunagi enne ei kuula, kuni ma pole karjuma hakanud). Poiss loomulikult võpatas selle peale üles ja hakkas järjekordselt röökima. No püha jumal! :D Sain poisi siis kuidagi uuesti magama ja nüüd on 15 minutit rahu maa peal olnud. Ma väga pikka vaikust ei ennusta, sest ta ei ole täna midagi veel söönud ja tühja kõhuga ta vaevalt kaua magab…

I’m this close to losing my shit

Kas tõesti hakkab Joeliga sama nali pihta, mis mul omal ajal Annuga oli? Nimelt streikis Annu iga jumala kuu enne seda, kui mul päevad hakkasid, sest piima maitse muutus. Ning kui ta selle muutusega ära harjuda jõudis, said päevad läbi, piima maitse muutus vist uuesti ja ta hakkas jälle streikima. Seega veetsin ma iga kuu umbes kaks nädalat streikiva lapsega. Püha jumal…

Tegelikult olen ma märganud, et Joeli imemisvõte ei ole ka päris ideaalne, aga ma ei oska seda kuidagi parandada ka. Ta nagu võtab liiga vähe rinda suhu ja imeb vaid nibu. Seega nii, kui ma selle postituse lõpetan, kirjutan oma piirkonna SIET imetamisnõustajale. See kolm euri, mis nad koju tulemise eest küsivad, on seda kindlasti väärt, isegi, kui midagi väga teha ei saa. Mul on tunne, et praegu vajan hoopis mina patsutust õlale ja, et keegi ütleks, et see fuckeri on täiesti normaalne, ning äkki läheb ikka kunagi mööda ka. Lihtsalt nii lootusetu tunne on, et…

Kas teie olete kunagi SIET’i teenuseid kasutanud? Olete abi saanud?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

”Palun lase mind maha, kui ma sulle kunagi veel mõne prääniku tootmisest rääkima hakkan!”

Juba nädalapäevad on meie majas öösiti mingi hull pull käinud. Kui ma eile pool kolm öösel ikka veel ärkvel olin, leidsin end ühel hetkel mehele videot tegemas – kottpime tuba, taustal Joeli lohutamatu nutt, ning video lõppu sisisesin ma läbi hammaste midagi sellist: ”lase mind palun maha, kui ma kunagi veel mõne prääniku saamisest sulle rääkima hakkan”. Ühel hetkel ajas see kisa veel Annu ka üles, kes siis Joelile laulma hakkas: ”Ää-äh, magama jää-äh” ja kui ta seda juba 1861 korda laulnud oli, käratas: ”TASA!” :D See võtab meie hetkeseisu ilusti kokku, ma arvan. Püha jumal, kui need ei ole hambad, siis ma tõesti ei tea mis pull see on. Annemaia nägi vähemalt omal ajal öösiti enam-vähem normaalselt magada, aga Joel… sünnitasin ma öökulli, või lapse? :D

Üks kõige ärritavamid asju, mida Annu tegi ja mida nüüd teeb ka Joel – nutab, nutab, nutab, jääb vait, on 10 sekundit tasa ja ma juba mõtlen, et ohh jess, jäi magama, ning lasen endal ka magama jääda. Aga nii kui ma olen uinunud, hakkab ta uuesti nutma ja ma võpatan ehmatusega üles. Ja nii pool ööd jutti!
Eile sain vist mingi pool neli magama. Ja enne kaheksat oli juba trilla-la-trulla-la – emme, emme, emme!… MUSI, süüüüaaaaa! :D

Mul on tunne, et mu kottis silmadel on ka juba silmaalused kotid. Nii zombi on olla. Tuleks need hambad tal siis juba välja ja saaks ehk mõneks hetkeks rahu maa peale.
Või ei tea kas on ikka hambad. Hammaste tulekut on lihtsalt hea kogu selles fuckeris süüdistada… Geelid ja valuvaigistid ei paista nagu aitavat ja samas päeval on tal tuju enam-vähem… Ah jumal teab mis kasvuraskused tal on, aga ma palvetan, et need juba mööduks. Ma ei jaksa enam iga jumala öö temaga jantida.
Vähemalt on mehel homme vaba päev ja äkki saan ma teda hommikul veidi ära kasutada, ning tema hoopis koos lastega õue saata, või ma ei tea. Ma tahan magadaaaaaa…

Btw, mida lund? Ühe päevaga sadas selline kogus maha, et kui Annu keset meie hoovi visata, siis ta kaoks poolenisti lume alla ära. Loodan, et jõulud ka nii ilusad on, mitte nagu eelmisel aastal.

Ma ei tea kas te teate, aga järgmisel kuul oleme me lausa kahes ajakirjas. ”Pere ja Kodu” räägin blogimisest ja lastest, ning ”Beebi” ajakirjas räägin Joeli ja Annemaia allergiatest. Viimase jaoks kirjutatud artiklis rääkisin veel, et Annul on nüüd nahk nii ilus – nagu normaalsel lapsel kohe. Ja sõnusin jälle ära! Viimase paari päevaga on tal jälle hullemaks läinud, kuigi muutunud pole eriti midagi. No ei saa mina aru! See ajab ausõna juba hulluks…
Selline lootusetu tunne on peal. Annaks jumal, et ta sellest ühel hetkel välja kasvaks.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

5-kuuse + 2-aastase päevaplaan

Ask. fm’is avaldati soovi näha meie päevarežiimi. Minu arvates tekitab kindel režiim lapses turvatunnet, sest ta teab mis millele järgneb ja mis millal juhtub, seega on meil midagi selle laadset ka välja kujunenud.
Eks need kellaajad tegelikult nihkuva iga päev natukene siia-sinna, olenevalt mis kell keegi silmad lahti tegi. Pigem jälgin laste olekut, kui kella, aga umbkaudu midagi sellist need päevad meil on.

Hommik algab sellega, et Joel hakkab kella kuue-seitsme paiku vigisema ja ei taha enam magama jääda. Mina ignon seda nii kaua kui võimalik, sest ma lihtsalt ei suudaaaa voodist tõusta, ükskõik mis kell on. Ma vihkan hommikuid (ja pole just palju asju mille kohta kasutaksin sõna ‘vihkan’).

Enamasti võidan talle luti suhu toppimise, karusselli tööle panemise jms jamaga omale 30 lisaminutit ”und” – miinus need 300 korda, kui pean silmad lahti tegema ja talle uue lõbustuse pihku suruma.
Ükskord üritasin ma talle näiteks mingi 5 minutit kinnisilmi lutti kõrva toppida ja ei saanud üldse aru miks ta seda ometi ei võta…
Põhimõtteliselt oleks palju mõttekam mul end kohe üles ajada ja päevaga algust teha, sest selline huinamuina ”magamine” ei anna mulle enam niikuinii midagi juurde.

Kui Joeli vigin liiga valjuks muutub, ärkab ka Annu ja võtab vahetuse üle. Ma ei tea kas on midagi armsamat, kui need kaks hommikuti? Tavaliselt magame me nii, et mina olen laste keskel. Kui Annu ärkab, küünitab ta kohe üle minu ja ütleb Joelile tere, ning teeb talle musi. Poiss vastab suuuure naeratusega. Seejärel ronib Annu üle minu Poja kaissu, ning siis nad askeldavad seal kahekesi nii kaua kuni mina veel mõne minuti und varastada üritan.

Lõpuks saab emmal-kummal ikkagi sellest lamamisest kopp ette ja tehakse kisaga algust. Ükspäev näiteks hüppas Annu mulle kõhu peale ja tegi mulle pai, ning kui ta nägi, et ma poole silmaga teda vaatan, ütles tõsise häälega: ”Musi, süüa?!” :D

Kaheksa-üheksa vahel ajan ma end ikkagi lõpuks püsti, panen põngerjad riidesse, peseme näod ja hambad, teeme pliidi alla tule, anname kassidele süüa, kokkame ka endale midagi ja sööme. Joel hängib siis tavaliselt lamamistooliga köögis, meie juures.

Peale hommikusööki, kui keegi juhuslikult oma kopsude välja röökimist ei harrasta, tegutsevad lapsed natukene omapead, et ma saaksin kiirelt läpakas oma asjad ära vaadata – kirjadele ja kommentaaridele vastata, facebooki uudistada jne. Nutitelefoni mul pole, seega ei ole minul võimalust iga hetk ”kaasaegne” multifunktsioneeriv emme olla, kes pudru keetmise ajal ka sõbrannadega jutustab.
Samas, läpakas on mul enamasti koguaeg lahti, nii, et omal moel on mul siiski nutihaigus. Aga ehk on see isegi hea, et mul nutitelefoni pole. Muidu istuks ma võib-olla pidevalt telefon näpus… See on tegelikult nii haige – ma ei taha, et mu lapsed arvaksid, et mingi telefon, või arvuti on nendest tähtsamad. Peaks sellel teemal kohe veidi pikemalt kirjutama, sest tegelikult häirib see mind väga. Ma pühendan liiga palju aega netis vahtimisele!

Igatahes. 11 paiku läheb Joel vankrisse tuttu. Enamasti on ta selleks ajaks nii väsinud, et piisab kombeka selga panemisest ja luti suhu torkamisest, kui ta juba kustub. Peale seda tegutseme Annuga vastavalt vajadusele – kas koristame, teeme koos midagi, või ajab igaüks oma asja. Hommikud on meil tavaliselt uimased ja laisad. Loeme, mängime, vaatame kordusTV’st seebikaid jne, vahime toas ja ”ärkame”.

12 paiku üritan ma Annule tavaliselt midagi sisse sööta, aga ta on endiselt väga niru sööja. Ma ei tea mis ma selle lapsega tegema pean…
Joel tõuseb tavaliselt oma esimesest unest 12-13 vahel, ning kella ühe-kaheni, tegutseme jälle kõik koos. Siis on Annul lõunaune aeg. Kui poisil on hea tuju, jääb tema mängumatile mängima, kui ei, läheme kõik koos magamistuppa, kus ma siis natukene laulan, soovin Annule head ööd, kallistame-paitame ja siis tuleme poisiga elutuppa tagasi, ning Annu jääb üksi magama. Ärge laske end petta – see on alles viimase paari päeva-nädala teema. Muidu pidin ma temaga koos seal magamistoas istuma, kuni ta uinus. Ja siis vähemalt iga poole tunni tagant käima talle nägu näitamas, kui ta nutuga ärkas ja avastas, et mind polegi…

Annu lõunaune ajal tegin ma tavaliselt omi asju – töötlesin pilte, blogisin, rääkisin sõbrannadega, lugesin midagi jne. Tegin kõike muud, kui kodutöid ja asju mida tegelikult vaja teha oli. Aga ma siiski arvan, et selline väike paus oli mulle hea. Kui ma ei teeks enda jaoks mitte midagi, läheksin ma üsna peal hulluks. Need pesemata nõud seal kraanikausis ei jookse kuskile (kahjuks!), nad on kahe tunni pärast ka veel seal. Samas see kaks tundi ‘minu aega’ oli täpselt paras, et natukene akusid laadida.
Nüüd aga mul seda aega enam ei ole, sest hetkel Joeli ja Annu unegraafikud ei klapi. Seega kipungi ma seda ”oma aega” laste arvelt varastama (nagu praegu on need hommikused läpakatiirud näiteks).

Nii kaua kuni Annu magab, teen ahjudele tuled alla, ning tegelen poisiga. Võimleme, jutustame, mängime jne. Vahel tahab ta lihtsalt kaisutada, siis kasutan seda aega oma seepide vahtimiseks.
Kolme-nelja vahel, kui Annu ärkab, läheb Joel magama. Ideaalis samamoodi, nagu hommikul – kombe selga, lutt suhu ja vaikus maa peale. Eks ta vahel ikka protestib ka, aga siis lihtsalt hoian teda natukene aega süles ja/või kussutan. Kui on uni, siis ta ikka uinub lõpuks.

Kui poiss on unedemaale saadetud, pakun ma Annule jälle midagi süüa. Tavaliselt ei taha ta midagi, ning viimasel ajal toituks ta kõige parema meelega vaid paprikast ja granaatõuntest. Kuna idee poolest ongi see söögikord ‘snäkk’, siis luban tal midagi sellist näksida, ning ei sunni teda mingit sooja sööki sööma, kui ta ei taha.
Kui meil on vaja poes või kuskil käia, siis need asjad võtamegi me tavaliselt ette õhtupoolikul, kui poiss magab. Ärkvel olekus see väike mees vankris väga olla ei taha.
Praegu, ligasel sügisel, pole meil Annuga enam õues väga midagi teha, sellepärast me sinna väga ei kipugi. Oleks siis juba vähemalt lumi maas, aga seda märga plöga ei salli ma silmaotsaski… Mänguväljakuid siin ka pole, seega ongi ainus võimalus õues aega veeta jalutamise näol. Mida just lõpmatuseni teha ei jaksata.

Kui oleme oma õuetiirud ära teinud, läheme tuppa teed jooma. Korjasin ja kuivatasin enda kasvatatud piparmünti ja holy hell kui hea see tee on! Annu joob seda iga jumala päev.

Nii kaua, kuni poiss veel magab, üritan Annuga aega veeta. Teeme seda, mida tema tahab. Joonistame, paneme puslesi kokku, loeme, laome klotse, mängime peitust (Annu seisab nurgas ja mõtleb, et keegi ei näe teda)…

Kui poiss tõuseb, söödan ta silmini täis ja siis on tal loodetavasti hea tuju, ning ta on nõus nii kaua maas chillima, kuni ma pliidile tule alla saan ja õhtusöögi jaoks asjad hakkama panen. Annu vaatab sel ajal oma multasid, mängib karudega teepidu, vms.
Kui Joel aga ei lepi maas vedelemisega, seon ta omale kõhule. Ja kui Joel juba mul kõhul on, peab Annu selga saama, seega olen jälle ahviema, kel on üks paavian seljas ja teine kõhul.

Seitsme-poole kaheksa ajal on õhtusöök. Tavaliselt on mul siis Joel süles, ning ma söön nagu vang – kätega toitu kaitstes. Joel on nagu maniakk, koguaeg ründab ja krabab. Ma pean tal koguaeg ühe käega käsi kinni hoidma, muidu oleks mu taldrikud ja kausid kõik laua all.

Peale õhtusööki on meil vannisõjad. Annu tahab koguaeg esimesena vanni ronida, aga mina tahan Joeli ruttu ära pesta, et Annu saaks siis vannis sulistada nii kaua, kuni mina Joeli ära kreemitan ja riidesse panen.
Kui Joel on pidžaama selga saanud, jätan ma ta tavaliselt mängumatile hädaldama ja lähen pesen ruttu Annu ära. Siis läheme kõik koos magamistuppa, kus ma ka Annu ära kreemitan ja pidžaamasse topin. Seejärel loeme muinasjuttu (hetkel on käsil Madlike!). Peale seda kustutan suure tule ära ja jätan põlema vaid aknal olevad jõulutuled. Siis kaisutame, ning laulame unelaulusid. Sel ajal üritan ka Joeli magama saada. Mõnel päeval läheb see kergelt – keeran ta teki sisse, et ta kätega vehkida ei saaks, panen kaisulapi silmadele, luti suhu ja head ööd, aga mõnel õhtul kemplen ma temaga ikka tükk aega. Küll ei sobi üks, küll ei sobi jälle teine… Viimasel ajal on mul aga temaga õnneks läinud, ning ta on üsna kergelt magama jäänud – keeran ta kõhuli, panen luti suhu, hoian kätt seljal ja kogu moos (ja siis käin ma õhtu jooksul veel umbes 3485778 korda talle lutti suhu tagasi toppimas).

Kui Joel on magama jäänud, kaisutan veidi veel Annuga ka. Aga kui ta hakkab lollitama ja jutustama, tulen tulema. Enne muidugi hoiata, et kui ta kohe tasa ei jää ja silmi kinni ei pane, läheb emme teise tuppa, ning ta peab üksi magama jääma. Tavaliselt see teda ei kõiguta, ning ta jätkab oma tükke, seega peangi ma teise tuppa ära tulema.

Ideaalis on pägalikud kutupiilud hiljemalt kella kümneks ja siis algab ‘minu aeg’, mille jooksul pean ma köögi talutavasse seisukorda saama, vannitoa puhtaks tegema – vanni tühjaks kühveldama, vannimänguasjad kokku korjama, kokku mopitama sada liitrit vett, mille ülemeelikud lapsehakatised on üle vanniääre pritsinud ja kallanud, koerale söögi ette viima ja kõik muud hädavajalikud asjad ära klattima, mida ma päeval ei saanud/viitsinud teha. Kui see on tehtud, saan veel mõne hetke netis vahtida. Südaöö paiku ärkab juba Joel, et end jälle täis tankida, ning peale seda ma tavaliselt enam magamistoast välja ei rooma.

Kella nelja paiku sööb Joel uuesti, ning siis hakkab kogu nali jälle otsast peale.

Selline see päevakene meil idee poolest on. Iga asja vahele mahub tegelikult palju vingumist, ulgumist, jonni ja nuttu. Oiii, kui palju nuttu… Ja oiii kui palju vingumist… Ja oiii kui palju naeru ka tegelikult. Aga seda ei oska ma kuidagi siia päevaplaani sisse kirjutada, sest see pole nagu päris nii, et kell kümme viisteist harrastab Annu nutta, sest kass julges ta padja peale magama minna vms. No saate aru küll. Päevad pole vennad. Vahel ulub Joel terve päeva ja ma ei pane teda hetkekski maha, aga vahel on ta vägagi rahul, kui saab omaette maas püherdada. Vahel vean ma neid terve päeva seljas, et üldse midagi tehtud saaks, ning vahel löön kõigele käega ja istungi vaid netis. :D See siin on selline ideaalne päev, kus kõik läheb nii, nagu minema peaks ja kõik teevad seda, mida nad tegema peavad. Aga no kui tihti siis selliseid ikka on. :D + kui mees on kodus, siis ei sahmi ma kõike üksi teha, ning tema toob siis puud ja teeb tuled, lõbustab vahepeal ise lapsi, et ma saaks niisama mölutada, teeb ise köögi korda nii kaua, kuni ma lapsi magama panen jne…

Pildid: fotail.ee



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Väike mees, suured teod

Uskumatu, et ma seda juba kirjutama üldse pean, aga Joel hakkab vist varsti roomama… Ise on alles 4-kuune! Kui midagi huvitavat on silmapiiril, siis siblib nii kaua, kuni eseme kätte saab. Keerlemine ja pöörlemine pole siin majas mitte midagi uut, aga viimased nädalad tõmbab ta ka jalgu kõhu alla, ning tõstab oma ülakeha käte peale üles. Varsti ilmselt võtab sisse ka ‘kätekõverduste’ asendi ja siis ongi juba minek!
Vähemalt Annuga oli nii. Kuigi Annukas hakkas ikka pigem ”hilja” roomama (tegelikult norm ja keskmine aeg), kui ”vara”, kuue ja poole kuusena. Ma eeldasin, et küllap ka Joel siis jõuludeks liikuma saab, aga tundub, et see võib juba ka varem juhtuda.

Ükshommik jätsin ta mängumatile, et Annuga käbe hambad ära pesta, aga poole pesemise pealt kuulsin mingeid kahtlasi matse. Jooksin siis ruttu vaatama ja mida ma näen – Joel on end mängumatilt minema veeretanud ja mingi x viisiga Annu nukukäruni jõudnud, ning nüüd udas seda muudkui vastu seina taguda. Mängumatt on meil keset tuba, aga käru oli seina ääres. Ja meil pole teps mitte väike tuba! :D

20161018-dsc_0066Seda meest ei peata enam miski. Mängumatile pole mul teda väga mõtet enam pannagi. Nii, kui selja keeran, on ta end juba kuskile teisele poole tuba rullinud. Seega katan ma siin oma kõva puitpõrandat tekkidega, et ta end päris siniseks ei rulliks…

Oh seda hädakisa, kui ta ei saa sinna, kuhu tema tahab, või kui midagi ette jääb. Nii palju veel nupp ei noki, et keeraks siis teisele poole, ikka peab sinna pressima, kus midagi ees on.

Nüüd tuleb mul meelde küll miks neil kiikedel ja lamamistoolidel need tüütud traksid on. Selleks, et selliseid totukaid kinni pidada! Nii kui ma teda traksidega kinni ei pane, on tüüp end maha vingerdanud. Tõstab end jalgadega üles ja nii kaua sipleb, kui pool keha on maas ja pool on veel tooli peal. Ma ei tea mida ta sellest saab. Nagu sipelgad oleks püksis, hetkegi paigal ei püsi. :D
Tõsiselt kaalun talle juba käimistooli muretsemist, mis siis, et see normaalsele arengule väga hea pole. Tal oleks sellega varsti nii lahe mööda elamist ju siblida.

Kui diivani peal oleme, siis pean ma tal koguaeg varbast kinni hoidma, muidu oleks mees kohe üle parda. Selle peale saan ma muidugi tema käest valjuhäälselt sõimata, sest mis ma mutt piiran siin vaese hinge vabadust oma karukäppadega. :D Annu ka koguaeg muretseb ja lükkab Joelit diivani servast eemale: ”Pojaa, kukud, ei tohi!”

Natuke (palju) hirmu tekitab aga see, et mis saab Annu mänguasjadest, kui Joel rändama hakkab. Annul on ju palju imepisikesi mänguasju, mille kätte oleks ideaalne lämbuda.
Praegu on juba kõik megaohtlik, sest Annukas mängib ju pidevalt venna juures, ning jätab oma pudi tallegi käeulatusse. Mis siis veel saab, kui poiss ise mänguasju rüüstama pääseb…

Ma olin juba unustanud, kui kiired need tittede näpud on. Mis ripakil, see ära! Nii kui midagi piisavalt lähedale satub, on Joeli käpad seal taga. Eile tõmbas ta suure piimapurgi laualt maha, nii, et polnud asigi. Hea oli, et kaas peal oli, muidu ma koristaks seda löga veel siiamaani. :D

20161016-dsc_0021Kassid on kohe eriline hitt siin majas. Oh seda nägu, kui Joel mõnda kassi näeb. Silmad kilavad peas ja käed-jalad hakkavad nii kiiresti käima, vat, et läheb lendu!

20161016-dsc_0034Täitsin eile beebiraamatuid ja vaatasin, et Annu oli 8-kuusena 72 cm ja peaaegu 9 kilo. Joel on juba praegu 4-kuusena üle 70 cm ja 8 kilo. Uuh, aeg läheb nii kiiresti. Alles ta oli nii pisike, et mahtus kahe peopesa peale ära ja nüüd on ta juba suur volask. :D

Samas on see jube tore, et ta varsti jalad alla saab. Saavad Annuga mõnusamalt mürada ja siis ei pea mina talle enam vaatetorni ka mängima, ning ta saab ise maailma uudistama minna. Kuigi ma pean nüüd kiiremas korras kõike jälle beibipruufima hakkama….

Sellest mehest on võimatu mossis pilte vist saada. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!