Annu ja sõltuvused

Ma ei oskagi täpselt öelda, millal see alguse sai, aga ühel hetkel kiindus Annu ühte mu patja nii ära, et omastas selle lõpuks lihtsalt endale.
Ma ei saanud veel tükk aega aru, miks ta iga jumala hommik mulle näkku peab ronima. Lihtsalt konkreetselt lamas lapiti üle mu pea…
Lõpuks siis nägin, et ta armastab magama jääda nii, et tolle padja nurk on ühes käes ja nina all, ning teise käe pöial on suus.
Pöidla imemise komme on tal juba sellest ajast saadik, kui ta oli 3-kuune. Ja ei, ma ei ole võõrutamisega tegelenud, sest pole sel mõtet näinud. Ta imes pöialt vaid siis, kui tal uni oli, või kui tühi kõht muret tegi.
Kui aus olla, siis ega ma ei oskakski midagi eriti teha. Luti võtad ära ja kõik, aga mida sa pöidlaga teed – lõikad maha või? :D
Kindad võtaks ta ära, sinepi määriks lihtsalt vastu patja, mingi kinni sidumine ei toimiks ka ilmselgelt ja tekitaks lihtsalt mõttetut kisa…

Igatahes. Nüüd on tal veel see padjasõltuvus ka.
Alguses oli tal see padi vaid magamise ajal kaisus, aga nüüd otsib ta seda patja juba ka niisama taga. ”Padi-padi-padiiii” on selge, kui seebivesi.
Ükski teine padi ei sobi ja mitte keegi teine ei tohi selle neetud padja lähedal ka olla (rääkimata selle puudutamisest või selle peal olemisest), muidu alles näete, kuidas asjad lendama hakkavad ja oi kuidas see suu siis maani vajub. :D

Mulle tegelikult meenus, millal see padja jama alguse sai. Umbes täpselt siis, kui rinnast võõrutasime (jaanuaris?). Mulle tundub, et talle meenutavad need ümarad nurgad kuidagi veidral viisil nibusid, ja nüüd on ta nagu kassipoeg, kes tekki lutsutab, et lapsepõlve meenutada. Kassipoegade kohta öeldakse, et kui kass nii teeb, on ta liiga vara ema juurest ära võetud…

Tihtipeale üritab ta seda patja magamistoast elutuppa nihverdada, aga ma ei ole nüüd enam lubanud, sest ta lihtsalt veab seda IGALE POOLE kaasa! Ja siis aeleb sellega teleka ees, köögi põrandal, laua all, keset wc’d… Kui saaks, siis võtaks vist õue/jalutama/poodi/liivakasti ka kaasa. Toas kiikunud ta juba igatahes niimoodi on, et padi on näpus. Padjapüüri loomulikult padja peal ei tunnistata – see kistakse KOHE maha.
Oi mitu korda päevas pidin ma korrutama: ”Annu, võta oma padi maast üles”.

Nädalavahetusel pesin selle padjanäraka ära, sest asi kiskus juba kergelt rõvedaks. Loomulikult juhtus siis kõige normaalsem ja toredam asi, mis üldse pesu pesemise juures juhtuda saab – suur hunnik valget voodipesu (k.a see padi!), maandusid mudas ja ma pidin kõik asjad uuesti pessu panema. No ja siis loomulikult ei kuivanud ükski asi õhtuks ära.
Oi issand, kui Annu nägi, et tema padjaga on selline kuritöö korda saadetud ja see kuskil nööri peal ripub… Jumal tänatud, et ta nii könn on, et pesunöörini ei ulatu (hehe, isegi mina ei ulatu – pean hüppama!).
Igatahes, hüppas ta seal nööri all, nagu väike konnapoeg ja karjus: ”padiii-padiii-padiii”, kuni me ta lihtsalt tuppa ära lohistasime… Ega ta siis meie seletusest aru saanud, et padi on märg ja peab kuivama (sai katsuda ka, et märg on – ei aidanud).

Igatahes, see ei tundu mulle päris okei enam ja olen proovinud seda sõltuvust vähendada. Magamistoas võib ta selle padjaga möllata, aga mujale ei luba ma tal seda enam kaasa vedada. Võite ise siia juurde kujutada igahommikused stseenid, teemal ”padi jääb siia tuppa ja meie läheme putru sööma”.

Aga ega asi siis sellega piirdu! Nüüd võttis ta lihtsalt diivanipadja, millega sarnasel viisil toimida. Aga ma ei saa ju kõiki maailma patju ära peita! :D

Vahel ta istub diivani peal, pöial suus ja padi näpus. Lihtsalt niisama! Ja ükskord saime me mõlemad vist kerge trauma, kui ma julgesin ta padja köögipõrandalt elutuppa, diivanile, lennutada, et saaksime sööma hakata. Oi seda kurba nuttu ”padii-padii-padii”…

Ise ma mõtlen, et mis ses asjas siis tegelikult ikka nii hullu on – mõnel lapsel on selline kaisujänku, tekk või mõni muu armas ese, mida siis igal poole kaasa veetakse ja ilma milleta ei tule uni kõne allagi – Annul on padi… Kaisupadi.

Ausõna, millega olen mina sellise erilise eksemplari ära teeninud? :D

Näiteks ükspäev lugesin oma beebigrupist, kuidas üks ema küsis nõu, kuidas laps potile saada. Teema suht sarnane, nagu meil hetkel Annugagi. Laps annab märku, et võiks potile minna, aga midagi potti teha ei taha.
Üks siis soovitas, et pane potti sooja vett, soe aitab lapsel lõdvestuda ja ehk on tal siis kergem pissida…
No mõtlesin, et proovin ka. Aga mida Annu tegi? Läks täiesti ekstaasi, et ma mingi vee sinna potti valasin ja üritab nüüd ka KÕIKE omale potti valada. Käis ja sülitas topsist jogurtit ka sinna… No on mõistus. :D
Rääkisin seda grupis ka, siis see naine üles, et sellist reaktsiooni ei osanud küll oodata. No seda minagi – ta on vist veits ‘eriline’ mul. :D

Igatahes, kas teie lapsel on ka mõni selline eriti armas ese, mida kõikjale kaasa veetakse ja ilma milleta ei taheta isegi magada? Kui kaua selline faas kestab? Ma vaimusilmas juba näen, kuidas ta seda patja salaja koolikotiga kooli veab, või tulevikus käekotiga näiteks koosolekule kaasa tassib, et siis salaja kuskil nurga taga pöial korraks suhu lükata ja patja mudida… :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!