Et hakkame siis sünnitama või nii?

Lähen mina kell üks öösel magama (ärge parem küsigegi), aga unne vajumine on väääga raske, ning kui see unekene lõpuks tuleb, ei ole ta ka eriti sügav. Ärkan umbs kolm korda valu peale korraks üles ja jään siis uuesti magama.
Aga järjekordse valu peale ärgates, tunnen, et pean end püsti ajama ja vetsus käima. Vaatan kella – 2.47 lõppes valu. Järgmine tuli juba kõigest seitse minutit hiljem.
Üritasin neid ignoreerida ja magada. Aga kella kolme ajal ei suutnud enam pikali olemises mõtet näha, ning ajasin end magamistoast välja.
Tuiasin mööda elamist ringi nagu peata kana, ning mõtlesin mis see siis nüüd on? Mingid jubedad libakad, või tõesti hakkavad asjad lõpuks looma? Kas ma tõesti…sünnitan?

”Naersin” mõttes enda üle, et olin õhtul nõud pesemata jätnud, mõeldes, et küll ma hommikul pesen… Sellist segadust endast maha jätta ometi ju ei saa. Mis siis ikka, hakkame aga nõusid küürima! Sest mida paremat on mul ikka öösel kell kolm teha, eksole? :D

Kui väikeste vahepeatustega said nõud pestud, keetsin endale tassitäie nõmm-liiva teed – kui ma tõesti hakkan sünnitama, siis annab see ehk asjal funki juurde ja kui need on libakad, siis aitab see asjal maha vaibuda.
Panin tee tõmbama ja suundusin dušši alla, sest seal valutamine on kõige mõnusam. Aga kodus vee raiskamisega on kahjuks sellised lood, et soe vesi saab ühel hetkl otsa. Seega ei kestnud seegi pidu eriti kaua.

Kuna tegevused said otsa, võtsin oma joogapalli ja läksin FB’sse istuma. Kirjutasin sõbrannale kirja, mida olen oma peas juba umbes miljon korda koostanud ja saatnud (ma ei tea miks ma teda tupsununnukeseks kutsusin! :D) –

3:49
Kle tupsununnuke, kui seda näed, siis võid oma kodinad kokku korjata. Ma üritan viivitada ja normaalsel ajal sind üles ajada, aga ma ei tea kui kaua ma veel kodus olla tohiksin üldse.

Kuna ta on ka vist mu paanitsemisest juba kikivarvukile aetud, vastas ta sellele suht kohe, mis siis, et kell on neli öösel ja ta magas.

Leppisime kokku, et helistan, kui on vaja liikuma hakata.

Kuna ma pole valude vahesid eriti mõõtnud, siis ma ei teagi mis seis praegu on. Vahepeal oli vahe vaid paar minti, aga ned olid suhteliselt nõrgad valud siis. Vahepeal oli jälle vahe kuskil viis minti ja valu üsna arvestatav. Viimane valu oli päris korralik, seitse minti vahe, aga kestis vähe.

Minu jaoks ongi kõige naljakam see, kuidas valu tuleb ja sa mõtled, et oiappi – ma sünnitan! Ja siis läheb valu üle, sa võid rõõmsalt edasi kõndida ja hakkad endas kahtlema – kas see ikka on see õige asi? Ehk ma lihtsalt reageerin üle? Ja siis tuleb uus valu – noup, ma kohe kindlasti EI reageeri üle, see ongi SEE!

Praegu ma lihtsalt palvetan, et ma suudaksin veel mõne tunni pikemate vahedega valutada, sest kell on alles 4.15 ja kõik normaalsed inimesed magavad alles. Lisaks kardan ma Annu reaktsiooni, kui me mehega mõlemad lambist ära kaome ja teda hommikul äratama läheb keegi ”võõras”. Tahaks temaga ikka enne head aega teha… Lisaks pole mul väga kellelegi praegu helistada.

Räme uni on tegelikult (ma pole ju pmt 29.mai hommikust saadik maganud, ning praegu on 30.mai varahommik), aga magama ma niikuinii enam jääda ei suuda. Valu ajal on hea olla vaid püsti, millelegi toetudes ja puusi õõtsutades.

Tuleb raske päev.

Aga vähemalt pole ma siis enam raskelt rase! :D

Edaspidi tasub siis Lipsukese FB’l silma peal hoida, kui soovite asjadega kursis olla. Leiate selle siit – https://www.facebook.com/Lipsuke-470961269688271/

Mina lähen nüüd kotti pakkima!

EDIT: No johhaidii! Vajutan mina ‘avalda’ nuppu, käin vetsus, saan valuhoo ja peale seda rahuneb asi vaikselt juba jälle maha. Vahed on veninud juba pea 15 minutiliseks ja valu ise on mõnuga tuurid maha tõmmanud. Ei tea kas see tee lõdvestas nii hästi, või sain ma praegu VÄGA julmalt üle? Ma jõudsin juba vahepeal hakata arvama, et peaks mehe üles ajama ja kiirabi kutsuma, sest valu oli selline, et üle selle enam rääkida ei kannatanud. Oi daipohh…