Mul on nüüd küll mõneks ajaks söögiisu kadunud – ehk rõvedad söögijutud.

P.S Kui sa parasjagu sööd, loe seda sissekannet hiljem, või kui sa plaanid sööma hakata, siis lükka ka lugemist veidikene edasi. Mina ei vastuta, kui sa oma arvuti täis ropsid.

Tegin mina eile rõõmsalt salatit, et aastavahetus ja puha eksole. Hakkisin häpi nägu ees kurki, vorsti, kartulit ja muud manti, ning kuulasin kuidas mees lapsega kõrvaltoas mängib. Kui hakkimise kord jõudis munani, tegin nagu alati. Koorisin munad ära, ning hakkasin neid siis ükshaaval kahvliga puruks tampima. Sest kellel on aega neid ükshaaval noaga ekseldada? Kahvliga on palju kergem ja kiirem.

Olin siis juba mingi 3 muna laiali tampinud, ja järsku näen kahtlast, musta tükki pudru keskel. Võtsin selle siis sealt välja, ja jäin uurima, et mis kahtlane värk see selline on, keset mu suure hoole ja armastusega ekseldatud munakörti. Tuli välja, et ”tükk” ei olnudki must, vaid tumeroosa. Tillukese pea ja tibatillukeste silmadega. Vägavägaväga algelises staadiumis tibu.*

 

Mu süda jättis umbes kolm lööki vahele ja ainuke asi mida ma mõelda suutsin oli see, et ‘kes kurat võtab hauduvalt kanalt munad alt ära ja siis PANEB NEED MÜÜKI?!?!?!?!!!?!??!’

See oli ilmselt kõige rõvedam asi mida mu silmad elus näinud on. Ma arvan, et mul on nüüd mingi munafoobia. Ma olen munafoobik. Nagu päriselt.

Aga see pole veel kõige rõvedam osa. Ma jätsin selle puruks tambitud muna taldrikusse, et ‘pärast viskan ära’. Ja sinna see muidugi jäigi. Ja kui ma üritasin oma uuest foobiast mehele rääkida, segas ta mulle vist vahele, ning ma otsustasin, et ‘ma olen nüüd solvunud ja ei räägigi talle oma kohutavatest läbielamistest’. Igatahes, talle ma sellest ei rääkinudki. Kuni tänase hommikuni, mil ma avastasin, et ta oli selle munapudru pintslisse pistnud, kui öösel venna juurest tuli. Ühesõnaga. Ultramegagigagross, ja ta tõenäoliselt annab nüüd abielulahutuse sisse, et ma sellest avalikult rääkisin.**

*Muidu oli täiesti tavaline muna. Ilus puhas munavalge ja kollane ei paistnud ka kuidagi kahtlane. Aga päris kindlasti oli see ‘tükk’ midagi väga rõvedat, mis ei oleks tohtinud seal olla. Ei, see ei olnud mingi suvaline sodi. Ma ka alguses mõtlesin, et see ei ole ju võimalik. Aga mida rohkem ma seda ‘tükki’ uurisin, seda selgemaks sai, et see ei ole sodi. See oli munavalge sees kinni, nagu…ma ei oska seletadagi seda. Nagu kinnitunud vms. Võehh, ma ei taha rohkem meenutada.

**Ei, me ei ole päriselt abielus. See on lihtsalt inside joke meil.

Ja kui juba rõvedateks söögijuttudeks läks, siis räägin teile kuidas ühes poeketis töölistel salatit kästi teha. Salat mida päeva jooksul ära ei müüdud, tuli õhtul ‘ära pesta’. Ehk siis kaste välja loputada. Ning hommikul uus kaste peale ja uuesti müüki. Isuäratav?

Siis meenub mulle veel, kuidas mees kunagi rääkis, kuidas ammuammu aega tagasi lihatööstustes asi käis. Õhtul pandi masinad seisma, öösel ronisid neisse sisse rotid, et lihaga maiustada, ning hommikul pandi masinad uuesti tööle ja kuulati rottide kisa. Rotivorsti keegi?

Kas ja mida rõvedat-veidrat-ebatavalist olete teie oma toidust leidnud?

 

 

Mu laps on hüsteerik

Juba kolmandat päeva on Annul mingid hüsteeriahood. Süles on jumala rahulik, panen maha, et tissi pakkuda nt, ja ta lähes sõna otseses mõttes HÜSTEERIASSE. Nagu ma oleks talle just nuga andnud või midagi. Täiesti võimatu on teda toita, sest ta lihtsalt ei rahune enne, kui ma ta sülle võtan ‘kussukussu’ ütlen ja kergelt kiigutan. Ja sama kordub ka siis, kui ma teda süles imetada üritan. Nii, kui ta ARVAB, et ma ta maha panen on pekkis. Lihtsalt hüsteeriliselt röögib, nii, et näost punane, käed värisevad külgedel ja hing jääb kinni. Teate ju küll seda ‘nutan-nii-kõvasti-et-häält-ei-tule’ nuttu. See on täiesti KO-HU-TAV. Ja asi ei tundu olevat tema tervises. Süles on ju jumala chill. Ära ainult maha pane. Ma ei tea kas see on nüüd järjekordne tissistreik, või mis, aga kammoon. Ma lähen varsti kolmandalt peakat hüppama.

Ma ei tea enam kuhu poole joosta. Nagu päriselt. See on üle mõistuse juba. See laps on deemon. :D Põrguingel – ingli nägu ja kuradi hääl. :D

Ma juba kahtlustan, et mul on deprekas kõigest sellest mis siin toimunud on ja toimub. Sest ma ei suuda enam normaalse ajaga uinuda, ma tunnen, kuidas ma olen koguaeg pinges ja ei suuda lõdvestuda, kõik ajab hästi ruttu mind kurjaks, ma olen närvis, mu süda väriseb sees, ma muretsen koguaeg. Kas tal on kõht täis? Miks ta nii vähe sööb? Miks ta nii palju sööb? Kas mul piima ikka on? Kas tal on valus? Mida ma teha saan? Kas tal on gaasid? Kas tal on uni? Miks ta ei maga? Miks ta nii palju magab? Kas selline kakk on normaalne? See on lihtsalt lõputu! Ja tema ju ka tunneb, et ma olen stressis ja selle pärast on temal ka halb.

Üritan end koguaeg maha suruda ja rahulikuks sundida. Hingan sügavalt sisse-välja. Ja see aitab. Aga laps ikka hüsteeritseb. Ja täpselt sama, kui mitte hullemgi, on tal oma isa juures. Nii, et see pole ainult minuga.

Ma tunnen end nagu läbikukkuja. Et ma ei saa hakkama. Et see on kuidagi minu süü, et mu beebil halb on. Et ma olen halb ema. Et nagu ma ‘vinguksin’ liiga palju…

Seda kõike kirjagi panna on imelik. Imelik on siin kuidagi koguaeg kurta, et nagu kõik oleks ainult halb. Anonid saavad nüüd kommentaariumis täie rauaga mulle ‘ära panna’, et kui loll, saamatu ja mõttetu ma olen. Et ma sain liiga noorelt emaks, et ma ei vääri oma last ja nii edasi. Laske aga käia, te ei suuda mu enesetunnet enam halvemaks teha, kui see juba hetkel on. Ma ei tea mis mõttega ma seda siia üldse hetkel kirjutan. Et äkki hakkab kergem, kui saan kellelegi oma mure ära rääkida? Või ma ei tea.

Või on asi selles, et ta lihtsalt on koguaeg üleväsinud. Ta ei taha päeval üldse magada. Mina ja mu graafik võime tema arvates sibada sinna kus päike ei paista. Kuigi ma ei suru seda talle hullult peale, ja rohkem teen asju ikka siis kui tema tahab. No selles mõttes, et kui ma näen, et ta on väsinud, siis ikka üritan ta magama panna, mitte ei vaata, et ‘ah, praegu ei ole aeg magada – sa ei maga!’
Magab ta normaalsemalt ainult õues. Hetkel ka põõnab seal. Kuigi õue minemine on ka paras õudusunenägu. Ta arvab vist, et riide panemise asemel, tapan ma teda vaikselt. Ohh seda nuttu, kui ma hakkan talle mütsi pähe panema näiteks.
Oma võrekas magab ta heal juhul 10 minuti kaupa ja siis nutab, sest on nii väsinud. Siin ma arvan, et on peamised süüdlased gaasid. Ja sellepärast ta eile magaski kaks tundi mu rinna peal. Ma pidin teda muidugi terve selle aja kiigutama, sest muidu hakkas siplema, või ärkas üles. Vähemalt treenisin lihaseid. ;)
Millal see õudukas ükskord läbi saab. Ma tahaks juba nii väga oma rõõmust ja rõõsat beebit tagasi…

Need kaks päeva, kus ta jäi ISE oma võrekas magama, peale seda, kui olin teinud režiimi, olid IMELISED. Mähkisin ta kookonisse, laulsin sepapoiste laulu ja kiigutasin selle saatel 5 minutit, soovisin head ööd, andsin musi, ütlesin, et armastan teda vägaväga ja panin võrekasse. Kui hakkas nägusid tegema, panin karusselli tööle ja ta vaatas neid veidike, ning kui muusika lõppes, jäi magama. Ma olin nii uhke ja rõõmus, ning siis rääkisin beebigrupis ka, et sain ta vist lõpuks normaalselt magama. Ja kabuum, beebi oli nagu ära vahetatud. Hakka või tõesti uskuma seda ära sõnumise asja. IGA JUMALA KORD kui ma midagi kiidan, on kindel see, et järgmine päev on täielik katastroof. Nii, et ärge siis imestage, et ma mitte kunagi midagi head ei kirjuta. :D

Nii, et kui kellelgi on vaieldamatu soov endale üks beebi muretseda ja ta tahab sellest soovist vabaneda, siis peab ta meile päevaks-paariks külla tulema.
Annu väljendab küll väga jõuliselt praegu, et ta ei taha mitte never-ever mitte ühtegi õde-venda, ta ei taha isegi mitte sellest mõttest kuulda. :D

Oeh, jumal tänatud, et täna reede on. Saan seda väikest deemonit vähemalt oma mehega kaks päeva jagada, ja ei pea üksi kodus hulluma. :D

Kuidas ma saan üldse NII loll olla?! – ehk värske ema suured apsakad.

Mäletate, ma rääkisin siin üleeile(?), et laps põrkab mul rinna otsas ja magab rahutult, pidevalt vehib ja keerutab? Noh… Ma LÕPUKS sain aru miks. Vist. Loodetavasti.
Nimelt, ma kasutan vanni tegemisel pesuvahendeid*, aga ma EI LOPUTANUD teda. No hallo emme. Vaene laps. Tal ilmselt nahk sügeles sellest välja loputamata jamast ja sellepärast ta rahutu oligi. Mu süda tilgub praegu verd. Kuidas ma nii rumal ometi olen…
Nii kui ma selle peale tulin, siis koorisin lapse paljaks ja loputasin ta puhta veega korralikult üle. Ning nagu naksti, laps magas pärast palju rahulikumalt ja rinna otsas ka ei hüpanud, vaid sõi ja mõnules lausa 20 minutit.
Või oli asi geefiluse D-vitamiinis mida ma talle nüüd üle mitme päeva jälle andma hakkasin. Nimelt kõik ajasid mulle, et ‘raudselt on lapsel d-vitamiinist gaasid’, aga ma olin üpriski kindel, et ei ole. Aga siiski otsustasin proovida ja ei andnud seda talle 4 päeva. Mitte midagi gaaside suhtes ei muutunud. Kui siis ainult hullemaks. Enne ta ei nutnud, vaid lihtsalt punnitas palju, aga nüüd juba nuttis ka. Seega veelkord: Annu gaasid ei ole D-vitamiinist.
Igatahes. Kui ma nüüd end jälle ära ei sõnu (ptüi-ptüi-ptüi), siis meie tissistreik, hüplemine ja tõmblemine on nüüd läbi. Lõpuks.
Praegu jäi KOHE magama kui ta vannist välja võtsin, riidesse toppisin ja veidike süüa andsin. Vajus ära nagu nott. Seda pole vägaväga ammu olnud. Ja ta jäi ka magama! No saate aru. See on mingi müstika. Enne oli nii, et ma toppisin teda sada korda magama, magas 5 minti ja ärkas üles.
21 paiku teen vanni ja alles südaööl või pool üks öösel jääb ta magama. Aga nüüd pole kell veel pool üksteistki, ja ta magab! Halleluuja!!!
Tegelikult jäi ta juba enne vanni oma mängumatil magama, aga koer käis ja musutas teda koguaeg oma külma ninaga, ja ajas Annemaia üles. Sellist nalja pole enne olnud, et ta jääb ISE magama. Vaene laps on ilmselt sellest paarist päevast nii väsinud, et nüüd magabki nagu nott…

*Ma ei plaaninud enne esimese eluaasta täitumist mingit jama kasutama hakata, sest puhas vesi on ju kõige parem pesuvahend, aga kujunes teisiti välja. Nimelt Annu ajab väga palju toitu tgasi ja see hakkab tal suht kiiresti haisema. Puhta veega ma seda maha ei saanud, ikka jäi rõve hais külge. Ning voltide vahelt on seda suht võimatu tal niisama kätte saada. Ta absoluutselt VIHKAB voltide puhastamist mingi vati või lapiga. Sellepärast peangi iga õhtu vanni tegema, ja õnneks talle see meeldib.
Kasutan linola vanni/dušši õli, beebishampooni või -pesugeeli. Shampooni ainult siis, kui olen talle kookoseõli pähe panud, et kõõmast lahti saada. See õli ei tule ju puhta veega maha. Ühe korra proovisin – järgmised kaks päeva oli ta nagu Miss Rasta ise, juuksed üleni rasvased.

Muide, soovitage mulle head, võimalikult looduslikku pesuvahendit. Millega te ise oma beebisid pesnud olete?

DSC_0078
Passed out

Ja teine loll viga mida ma tegin, oli igal õhtul talle pudeli andmine. Tegin seda ainult sellepärast, et talle piimhappebaktereid anda. Apteerer soovitas mingit pulbrit, mida tuleb segada vähemalt 100 ml vedelikuga, seega pumpasin piima välja ja andsin Annemaiale pudelit. Ma ei kartnud üldse, et see tal imemisõtte või midagi ära rikub, sest see pudeli ots on täpselt nagu rind, ja ta võttis seda ka nagu rinda. Huuled olid täpselt samamoodi. AGA, teadupärast tuleb pudelist seda head kraami ju tunduvalt kergemini ja see klõps käib lapsel ikka väga kiirelt ära, et milleks vaeva näha, kui saab palju lihtsamalt. Minu põngerjas jagas selle ka väga kiirelt ära ja hakkas mul paari päevaga rinna otsas tralli tegema. Tõmbas paar korda, lasi lahti, hakkas vigisema ja otsima. Noh, peaaeu nagu praegu see jama oli, aga ilma siplemiseta. Õnneks sain asjale kohe jälile ja jätsin pudeli andmise päevapealt ära, ning sain asjad korda.

Oeh, nüüd tagasi vaadates tahaksin peaga vastu seina joosta. Rumal-rumal-rumal mina.

Ma veel kaalusin pikalt, et kas üldse kirjutan nendest asjadest siia. Pärast saadetakse lastekaitse kraesse. :D Aga vigadest õpitakse. Ja ehk õpib keegi teine ka minu vigadest, ning ei ole enam nii loll…

23.november

Iluduskuninganna 2014

Teate mida ma täna hommikul ärgates avastasin? Et mul on juba kolmandat päeva järjest seljas sama pluus, mille peale laps on vähemalt neli korda oksendanud. Ja, et ma pole vist mingi nädal aega juukseid kamminud. And I don’t even care. Tõmba lihtsalt lapiga suurem jama maha ja juuksed pane korra päevas uuesti patsi, et karvad ei turritaks, ning kärab kahh. KAS SEE ON NÜÜD SEE KUHU MA LÕPUKS JÕUDNUD OLEN VÕI? o.O

Elu vastsündinuga – zombi apokalüpsis.

Peaaegu iga päev saan ma askis taolisi ”küsimusi”: ”Millal sa blogid?”, ”Miks sa ei blogi?”, ”Sa PEAD blogima!”.
Are you fucking kidding me. Ma ei PEA mitte munnigi muhvigi! Ma ei ole mingi meelelahutuslik kloun, et ma PEAN! Blogimine on mu hobi, ja hobidega tegeletakse siis, kui nende jaoks on aega. Ja seda mul hetkel veel eriti ei ole. Energiat ka mitte… Ma saan aru, et ma olen nii mega awesome, et te ei suuda minuta elada ( :D :D :D ), aga, PIPE THE FUCK DOWN!

Tegelt on meelitav, et te huvi tunnete ja igatsete. Lihtsalt vahepeal, kui sa olen 2 tundi viimase 36 tunni jooksul, maganud, ajab selline pärimine sita sisikonna keema. Sorri.

Mõni päev ma tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kõik tahavad minust midagi, kõigil on midagi vaja. KO-GU-AEG! Titt ei maga ja karjub kui ta hetkekski maha panna. Koer tahab mängida, või õue, või süüa, või lihtsalt hellitusi. Kass käib sabas ja karjub, sest talle ei kõlba krõbinad – tahab head, näiteks liha!-, või õue ja kui ma ei lase siis KARJUB! Miks kõik koguaeg karjuvad…arumaeisaaaa. Ja mees… tema tahab ju ka tähelepanu kogu selle madnessi keskel. Aga mul on vahel tunne, et ma lihtsalt ei jaksa.
Ma juba tundsin kuidas ma ei tunne oma elust enam rõõmu. Ma tundsin kuidas ma ei tunne enam oma beebist rõõmu. Ja see on kohutav!!! Ma tahan iga hetke lõputult nautida, sest see aeg on nii kuradima üürike. Liiga üürike… Aga seda on ikka meeletult raske teha, kui su kätel on sulle näkku röökiv imik, kes ei rahune. Ükskõik mida sa teed. Või siis rahuneb kaheks sekundiks, kui sa oled mingi uue ja põneva asja välja mõelnud, aga niipea kui see tal üle viskab jätkub röökimine.
Muide, nii meil oli paaril hommikul. Ta lihtsalt lambist kisas. Need ei olnud tal gaasid, sest ta ei punnitanud ja kõht ka ei olnud kõva. Tundus nagu lihtsalt jonn, aga nii pisikesed ei pidanud veel jonnida oskama ju.
Põhimõtteliselt ei kõlvanud talle mitte ükski asi mida ma tegin. Kiigutasin – rahul pool minutit ja siis hakkas karjuma. Laulsin ja plädisesin talle midagi – vaatas ja kuulas rahulikult veidike ja siis hakkas röökima. Kõndisin ringi – rahul paar minutit ja siis hakkas jälle kisama. No põhimõtteliselt iga sekundi tagant tuli midagi uut välja mõelda, et ta ei karjuks. Ja kõik vajadused olid tal rahuldatud. Perse Tagumik oli kuiv, kõht oli täis, krooksud olid väljas, riided olid seljas (vahepeal kisab või hädaldab, kui tal veidike jahe on, näiteks mähkmevahetuse ajal). Ja vot selline trall ajab juhtme kokku. Mul oli küll tunne, et ma lähen kolmandalt peakat hüppama. Mitte mingit selget põhjust ei ole, aga ikka karjub. Ja see kestis viis tundi. Saate aru, VIIS TUNDI. Ütleme nii, et mitte just kõige meeldivam hommik mu elus. :D
Sellist ajukeppi tegi ta mul õnneks ainult paaril hommikul. Kuigi ega hommikuti me ikkagi keegi siin enam ei maga. Nii kui valgeks läks, hakkas üks jant pihta. Hommikul mingi 6-7 ajal (no nüüd läheb iga päevaga aina hiljem valgeks) otsustas tema, et uni on nõrkadele ja paras aeg on üles tõusta, ning maailma avastama hakata. Just siis kui minul uni kõige magusam, tahab tema ringi käia ja jutustada. Või siis gaasidest punnitada. See viimane on eriti kurb ja tüütu, sest ma ei saa ju mitte kui midagi teha, et teda aidata. Ja nii me siis lamasime voodis, minul silmad kinni ja pooleldi unes. Temal käis üks pidev punnitamine ja vahepeal nutt. Nutu peale võpatan mina siis ka üles ja üritan kuidagi aidata. Näiteks massaaži teha, aga see tihtipeale ei aita ja pigem ajab teda rohkem nutma. Ning ega selle punnitamise saatel ei ole ka eriti kerge magada. Küll ta peksab mind rusikaga näkku, küll jalaga makku (keisri haava, autshh!)… Ja eemale tõsta teda ju ka ei taha/saa. Oeh, mu vaene beebike. :(

Ma pole mitu nädalat (hehe, peaaegu kuu juba ju!) maganud rohkem kui 2-3 tundi korraga. Umbes, et magad 2 tundi selleks, et olla 1,5 tundi üleval, selleks, et magada jälle 2 tundi. Ma tahtsin kirjutada praegu, et miinus siis see aeg mis kulub veel magama jäämiseks, aga mul pole enam isegi mitte patja ja tekki vaja, et magama jääda. Andke lihtsalt hetk vaikust.
See pinnapealne uni on väga harjumatu. Ma vajan normaalseks funktsioneerimiseks vähemalt 10 tundi korralikku und. Hetkel saan ma heal juhul 4-5. Ja needki on pinnapealsed.
Aga noh, kurta tegelikult ei saa. Ma hakkan juba harjuma ja see 2-3 tundi on tegelikult nii väikse bebi puhul normaalne uni. Võrreldes sellega, et esimesed nädalad magasin ma peaaegu üle öö ainult 40-60 minuti kaupa. Ja siis ka olin iga klõpsu peale üleval, sest hirm, et titt ära lämbub oli suht suur. Sellest räägin ma mingi teine kord täpsemalt, aga mingiaeg oli tal kombeks suure kaarega ja väga palju ‘oksendada’, ning siis lämbumise hääli teha. Üldse ei olnud hirmus eks. Ükskord oksendas ta näiteks mähkmevahetuse ajal suure kaarega vastu peeglit, nii, et pool peeglit oli konkreetselt valge. Ma eeldan, et see oli sellepärast, et piim purskas talle kurku ja kõht sai ruttu täis, aga imemisvajadus mitte. Seega ta õgis end nii täis, et plahvatas, kui natukenegi liigutada.
Kui ma sellest aru sain, siis hakkasin talle lutti pakkuma. Seda ta loomulikult eriti ei tunnista. Väga-väga harva, kui talle sobib. Mina ei tea miks seda lutti nii kardetakse ja maha tehakse? Kas ma olen nüüd halb ema, sest pakun Annule lutti? Ma arvan, et ei. Pigem tõmmaku seda kummilötakat, kui kasutab mind inimlutina ja pärast oksendab. Ega endal ka kerge olla ju ei ole, kui kõht on nii täis, et ainult ägiseda suudad.

Ja siis gaasid. Oh jumal. Ma olen juba proovinud 3 erinevat rohtu, massaaži, piimhappebaktereid, võimlemist, toitumise jälgimist, D-vitamiinide vahetamist ja ära jätmist, jnejnejne. Mitte miski ei ole aidanud. Ta punnitab ilma liialdamata 24/7. Peale igat söögikorda, terve selle aja mis ta üleval on ja nende neetud gaaside pärast ta ärkabki nii ruttu ka üles. Läbi une juba hakkab üks punnitamine pihta.
Aga vähemalt ta ei röögi eriti sellepärast. No vähemalt mitte terve selle aja. Vahepeal ikka tuleb nuttu ka kui eriti valus hetk on. Ja mu süda murdub seda jama vaadates. Kes ikka suudaks näha oma last piinlemas. Ja ma ei oska mitte midagi teha! See ajab mu hulluks.
Jumalast vahet ei ole mida ma söön, või ei söö. Ikka käib üks ja seesama jama koguaeg. Ning asi pole ka D-vitamiinis. Annan geefiluse oma. Seal on piimhappebakterid sees ja tundub, et see pigem aitab, kui tekitab gaase juurde. Peale selle andmist muutub ta rahulikumaks ja saab magama jääda.

Ükspäev olin ma nii sillas. Ma nii lootsin, et leidsin imerohu ja mu elu on nüüd päästetud. Ostsin uue gaasirohu ja peale selle andmist muutus laps niiiii rahulikuks, puuksutas oma kiiges nagu vana mees ja jäi norinal magama! Magas peaaegu 4 tundi! Ma sain oma sarju vaadata. Ma sain süüa! Ma sain võtta nii pika dušši, et vesi sai otsa!!! Ja ma sain oma ahvi jalad ära epileerida, lõpuks ometi. Kuidas teada, et jalakarvad on liiga pikad? Kui sa paljalt kõnnid, siis tunned karvades tuuletakistust. Jah, täpselt nii hull see asi oligi. Varsti minu ja mehe jalgu võrreldes ei olekski aru saanudki, kummad on kummad.
Ma juba mõttes kilkasin ja mõtlesin, et ‘mõelda vaid kui laheda ja rõõmsa blogiposti ma teha saan!’. Aga huiatki.
Mees ikka ütles hästi ja õigesti, ‘ära hõiska enne õhtut’. Juba järgmine söögikord olid samad jamad tagasi ja vaat, et veel hulleminigi. Ning tundus, et see neetud rohi pigem tekitab talle neid gaase veel juurdegi. Kisa oli palju rohkem. Seega saatsin ma need gaasirohud kõik kuu peale ja pole nüüd neid üldse andnudki. Ja tundub, et seal see kurjajuur oligi. Annu on terve tänase päeva olnud palju rahulikum. Ei punnita ka enam nii, et näost sinine. Kuigi ta ei taha magada ikka. Aga vähemalt ta ei piinle enam.
Kui ma praegu end siin ära sõnusin siis ma tõsiselt ka hakkan kolmandalt peakat hüppama… :D

Aga need hetked kus me gaasidega ei võitle, on imelised! Ma vaatan teda ja ma ikka veel ei suuda uskuda, et mind on sellise õnnega õnnistatud. Jah, ka peale kõiki neid magamata öid ja eneka mõtteid*, nimetan ma seda õnneks. See tunne teda vaadates on kireldamatu. Minu tütar. Minu imeilus tütrekene.
Ma tõsimeeli ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin, kui teda vaadates. Kui tal on hea tuju ja ta tahab jutustada, ning ma olen ka paar tundi magada saanud, siis on ta maailma kõige koomilisem tegelane. Kõik need näod ja hääled mida ta teeb… Ma lihtsalt suren naerukatesse. Kui keegi akna taga kuulaks, siis ta ilmselt mõtleks, et ma olen debiilik. Naerab jumala lampi omaette. Aga see on ikka nii paganama naljakas, kuidas Annu kätega vehib ja häälitseb. Ta on nii ilmekas ja teeb sekundiga miljon erinevat nägu. Ma ükspäev filmisin teda, et ka teile näidata, kui lahe tegelane ta on, aga ma ei suutnud naeru tagasi hoida ja irvitasin seal taustaks nagu mingi veidrik, seega ma pean selle video uuesti tegema. :D

*See on obviously nali. Ma ei ole deprekas ja ma ei taha end tegelikult ära tappa. Just in case, kui keegi ei mõista sarkasmi.

Aga jamh. Elu on lill ja pasatornaado hullumeelsus kordamööda. Tegelikult ei ole meie elu hetkel ju mitte üldse nii kohutavat. Kõigest normaalne vastsündinu elurütm ja probleemid. Kõik see millega ma juba enne rasedaks jäämist ju arvestasin. Aga sellegipoolest on veidike raske vahepeal, ja harjumiseks läheb aega. Seega kannatage veidike. Ma ei lõpeta blogimist. Lihtsalt ma ei suuda end päris miljoniks ka rebida ja Edward Cullen ma ka veel ei ole, et und üldse ei vajaks. Hetkel on mu perekond siiski prioriteet. Ja uni on kohal number kaks.
Kui tuleb nii suur igatsus peale minu järgi (:D), siis kasutage ask.fm’i. Seal ma ikka igapäevaselt vastan teie küsimustele ja hoian uudishimulikumaid meie eluga kursis.

Aga nüüdsest loodetavasti läheb asi vaikselt rööpasse ja saan blogimisega ka järje peale. Nii palju on teile ju rääkida. Hea on, et ma kõik detailselt olen vihikusse üles kirjutanud. Ma juba praegu näiteks ei mäleta pooli asju ja kuupäevi!
Annemaia esimestest elupäevadestki ei tea te mitte midagi. Põhimõtteliselt. Kuidas ta oleks peaaegu lootevee kätte lämbunud – kaks korda! Ja kuidas ämmaemand selle peale siis ütles, et ‘ah, kui näost sinine ei ole, siis on OKEI!’ No saate aru. Ja kuidas mul alles eelmisel reedel teiselt poolt opi haava ka niit välja lõigati. Niit mis pidi ise ÄRA SULAMA. Ma ei saanud juba kohe alguses aru, et kuidas see võimalik on, et ühelt poolt sulab ise ära, aga teiselt poolt on vaja lõigata? Mis võluniit see selline on? Selline cräpp paneb mind paratamatult mõtlema, et mida nad veel siis valesti teinud on? Äkki sellepärast polegi mul IKKA VEEL lohhiad ära lõppenud ja haav on ka endiselt valus? Haava ümber on mingi kõva valus muna (eriti paremal). Nüüd paar päeva tagasi hakkas naba kõrvalt ka valus, kui sinna vajutada. Ja vasakusse munasarja lööb ka nüüd valu. Nagu sellest veel vähe oleks, et nad mu pisikesele piigale näkku lõikasid ja sellest sinna ilmselt arm jääb! Jah, see kriips on endiselt nähtav, kuigi enam ammu mitte punane. Tai pohlad, kui see ära ei kao.

Osad sõnad on ‘maha kriipsutatud’, sest EMMED JU EI ROPENDA NEVER-EVER! :D