Kuidas saab mul nii imearmas laps olla? Ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen, et kes või mis ma üldse enne teda olin?
Kass arvab titest nii :D
Koer teeb kakakontrolli :D
Ma peaksin vist endale instagrami tegema, siis saaks päevad läbi oma Mõnglist sinna pilte ja videoid postitada…
Käisime ka meie ikka sel kuulsal ultraheliuuringul ära. Ja mul on sõnuseletamatult hea meel, et me sinna läksime! Muidu oleks ikka sünnitusel päris hea üllatus olnud, kui ühe asemel sa järsku, täiesti ettevalmistamata, pead endast välja suruma kaks!
Ei tegelikult, mul on julmad naljad. Üks mis üks ikka.
Aga sellegipoolest – POMMUUDIS. Meie poiss tegi viimase kahe kuuga soovahetus operatsiooni ja viskas kotid nurka! Ilma naljata, me saame hoopis plika. :D
Ega muud hullu ei olegi, kui see, et ma olen lihtsalt selle mõttega harjunud, et ma saan poja. Ikka mõtlen kõhtu silitades, et ‘noh poja…’ Kuigi ma olen sisimas ikkagi kahelnud ka selles soo värgis, sest see LA uh oli meil nagu oli… Ja mees ütles, et tema arvates ei vaadanud arst seda jalgevahet ka nii hoolega… No mine sa nüüd tea.
Õnneks mul pole väga palju poiste riideid vist varutud, enamus on soo naturaalsed ja täitsa juhuslikult. Tegelt, plikade riideid on isegi vist rohkem. Roosad kindad, peapael, mõned roosad hilbud jne…Just mõtlesin, et mis ma nendega teen… Aaaga mul pole ju kleidikesi! MA VAJAN KLEIDIKESI! Johhaidii, nüüd pean ma ikkagi riideid juurde ostma ju! :D
Mina olin ju alguses jumala kindel, et plika jälle, sest ma ju nägin unes… Ma vist ikka olen väikest viisi mingi andega. Algne sisetunne siiski ei petnud mind. ;)
Aga noh, mis siis ikka. Plika siis plika, ega vahet pole ju. Peamine on see, et ta on meil terve ja tubli! Jõuan veel ringi harjuda selle mõttega. Ning mis on kõige suurem boonus – nime panemine! Tüdrukule on TUNDUVALT kergem nime valida, kui poisile. Ma olin selle nime teemaga juba vaikselt hullumas. No ei ole ühtegi normaalset poisi nime, mis tunduks ‘see õige’… Aga tüdrukute nimesid on mul mõttes miljon korda rohkem. Nüüd tuleb ainult leida selline mis mõlemale poolele meeldib ja tundub ‘see õige’, ning voilaa, OLEMAS!
Mõelda vaid, me oleks RÄNKA vaeva näinud, et see paganama nimi välja otsida ja siis oleks laps ära sündinud ning üllatus missugune. Polegi seda läbi higi ja pisarate välja kraabitud nime vaja, vaid hakka aga otsast peale ja otsi uus. Jällegi, ju sel oli ikka põhjus, et me siiani ei olnud seda ‘the one’ nime leidnud.
Jeesusmaria, kui õnnelik ma olen, et me sinna tasulisse ikkagi läksime. Riiklikus pole mulle rohkem ultrahelisid ette nähtud, ja ma polekski teada saanud ühest probleemist mida jälgima peaks, ja ka see, et ma tegelikult tüdrukut ootan oleks superhüper üllatus olnud…
Probleem, kui seda saab juba nii nimetada, on selles, et lootevett on vähevõitu. Kõigest 0,6 ühikut on miinimumist puudu, ja arstile see ei meeldinud. Ütles, et ma pean VEEL ROHKEM vett jooma ja oma naistearstile seda paberit näitama mis ta mulle välja trükkis, et seda vee kogust tuleks mõne nädala pärast uuesti kontrollida.
See teeb mind murelikuks, kas kellelgi on sellise asjaga kogemusi? Mis sai? Mida see kõik üldse tähendada võib? :(
Selle pärast siis võib-olla mu kõhuümbermõõt ei kasvagi? Juba kuu ja rohkemgi on mõõt enam-vähem sama, viimase 3-4 nädalaga pole isegi cm juurde tulnud…
Arst pakkus mitmeid variante, et ehk laps joob, aga ei pissi (neerude probleem vms), või veed tilguvad, või jumalteab mis… Kuna püksid mul enam märjad ei ole, siis seda vete tilkumise teooriat ma nagu ei usu. Ja neerude probleem tundub vägagi hirmutav, sest ka minul on ju nendega jamasid olnud ja olen isegi opil käinud jne…
Igatahes ma üritan nüüd veel rohkem seda vett lürpida ja kõigel kullipilgul silma peal hoida. Ei tea kas peaksin oma ämmakale juba esmaspäeval helistama ja sellest kõigest rääkima? Uus visiit on ju alles 18.august.
Aga kõige selle segasumma suvila keskel on ka häid uudiseid. Laps ise on terve ja tubli. Natukene alla keskmise kasvuga plika, aga siiski mitte nii väike, et peaks muretsema. Pisema kaaluga oli ta mul juba ju LA’ski.
Natukene mõõtmeid ja täpsemat infot ka, keda ei huvita, siis keri allapoole edasi. Ütlen nii palju, et olen 31+0.
Kaal – 1663g (+-243g) – vastab 30w4d
Pea – 7.49 – vastab 30w0d
Kõht – 26.75 – vastab 30w6d
Reis – 5.98 – vastab 31w1d
Südametöö on regulaarne – 150x minutis.
Platsenta asukoha sain ka LÕPUKS teada, see on mul ees.
Pea on all ja selg jookseb mööda mu vasakut külge, jalad on paremal rinnakorvi all. Näoga vaatab minu selja suunas.
Talla pikkuseks on 6 cm.
Lühikokkuvõttes – Väikese pea, suure kõhu ja pikade koibadega plikatirts!
Pea kasv on nädala jagu maas… Ja üleüldse on ta natukene väiksem. Alla keskmise. Ma loodan, et see vist hull väga ju ei ole?
Kui enne oli tähtajaks 4.oktoober nagu kivisse raiutud ja tundus, et mitte sekunditki see ei muutu, siis nüüd pakkus Dr. Deniss kaks päeva hilisema aja – 6.oktoober. See õnneks ei ole nii suur muutus, ega vahe ja oma arvestust jätkan ikka nii nagu enne.
Muud asjad vastasid kõik normidele ja olid nii nagu peab.
Miniataki sain ma aga siis kui ta lapse aju vaatas ja ütles, et ‘aju on iseärasusteta’, ma kuulsin aga hoopis ‘aju on iseärasustega’. Aga hetk hiljem, kui mu kõhust juba jubeduse jõnks läbi käis, sain aru, et kuulsin kõigest valesti ja tegelikult on kõik nii nagu peab. Uhh. Ma nii kartsin, et lapsega on midagi väga valesti, sest see riiklik LA oli täielik naljanumber ja ei andnud mulle mitte mingit kindlustunnet, pigem vastupidi – külvas veel rohkem mureseemneid. Nüüd aga on mu süda selle koha pealt rahulikum. Kuigi, ega see ema mure lõpe vist eal.
Pilte me kahjuks ei saanudki. No saime, aga mitte ühtegi näost. Selgelt oli näha ainult tema lady burger, ehk kolm triipu jalgade vahel. Ühe pildi saime ka kõrvast ja südamest, aga no neilt pole ikka mitte midagi aru saada. Ja mis ma neid ikka siia topin. Lapsele olid käed näo ees ja ma olevat juba liiga rase kah, et üldse midagi head loota. Kõige õigem aeg oleks olnud 23-27 nädala vahel. Aga ega ma tegelikult ju piltide pärast ei läinudki, muidugi ma lootsin ikka midagi saada, aga muu oli palju tähtsam. Ma tahtsin kinnitust, et laps on terve ja, et riiklikus pole mitte midagi kahe silma vahele jäänud. Soole tahtsin ka muidugi topelt chekki teha.
Aga vähemalt saime kogu ultrahelist plaadile video ja seda saame nüüd kasvõi sada korda päevas vaadata. Kuigi ma ei saa aru miks arst ei oleks võinud teha pilti näost, mis siis, et need käed seal ees olid. Nii oli ta ka ikkagi meganunnu. Maailma kõige armsam nöbinina on tal muide! Ja jalataldadest oleks ka tahtnud, need on tal ju ka nii tibatillukesed ja armsad! Midagigi oleks ju saanud teha… :(
Ta muidugi üritas last liikuma saada ja raputas teda, aga kuna ta ikkagi on meie laps, siis ei liikunud ta mitte karvavõrdki. Selline pujään juba praegu, et ma ei tea kohe. :D Minu togimise peale ta ju ka teist nägugi ei tee. Kui tema tahab magada, siis tema magab ja mitte üks vägi ei jura tema unega! Väike sõjaprintsess Xena mul siin. :D
Tundub, et Meheraas on ka vägagi rahul, et ta tütre saab. Säras nagu jõulukuusk täistulede ja viledega, kui kabinetist välja astusime. Ei tea kas selle pärast, et saame hoopis tütre, või selle pärast, et nägi päris oma titte seal ekraanil? Igatahes, kui koju tulime tahtis ta suht kohe seda videot uuesti vaadata ja mu emasüda lihtsalt sulas… Kas on üldse midagi armsamat hoolivast isast? :D
Mu ema, kes ka kaasas käis, oli ka väga üllatunud selle uudise peale, kuigi ta oli väga rõõmus. No nimetage üks naine, kes ei tahaks väikseid kleidikesi ja imearmsaid roosasid asju vaadata-valida-osta! Tema ikka ootsaki vist oma esimeseks lapselapseks justnimelt tüdrukut.
Oeh jah, sugulased mul nüüd krimpsutavad vist ikkagi nina. Nimelt peale mind – 20 aastat! – on meie suguvõssa ainult tüdrukud sündinud, ja mina kannan seda tiitlit muidugi uhkusega edasi!
Emme juubelil just naersidki mu nõod, et ma lähen ringist välja oma oktoobripoisiga. Kõik nõod on saanud tütre ja mitte keegi minupoolses suguvõsas ei ole sündinud oktoobris.
A, ja muide. Mida ma nüüd oma ’it’s a boy!’ särgiga teen? Keegi ära ei taha osta? :D
Aga jamh, mu süda on müüdud ja ma hetkel mõtlen, et appi mul on maailma kõige armsam laps! See väike nöbinina, mida ma ultraheli alguses nägin, oli lihtsalt maailma kõige armsam! Ja see kuidas tal need käed seal näo ees olid, oli ka lihtsalt nii…paganama ARMAS!
Ja juba löövad minus välja need kanaemme tunded ja muud hüved… Ma olen ikka kogu aeg mõelnud et mis neis tittedes siis nii erilist ja armast ikkagi on? Aga enda väiksekest sealt ekraanilt näha oli ikka midagi hoopis muud. Ma ei kujuta nüüd ettegi, mis siis veel saab kui ta on ära sündinud? Olen ka üks sellistest kes ei raatsi last voodissegi panna, sest tahaks ju 24/7 ta imelist nägu imetleda ja ahhetada iga ta väiksemagi liigutuse üle… Oeh, ma tahaks kohe nutta. See tunne on nii uus ja võõras… Tõesti, kui sa ise seda ei koge, siis sa ei kujutagi ette mis sorti armastus see emaarmastus on…
Beebi suuruseks sel nädalal oli kapsas.
Laps kaalub umbes 1100 grammi ja on 38 cm pikk.
Kas sa juba unistad oma lapsest? Sinu loode võib ka sinust unistada. Ajulained, mis mõõdavad loote sees arenevaid tegevusi, näitavad erinevaid unetsükleid, k.a. kiirete silmaliigutuste faase ning olukorda, kus ilmneb unistamine.
Veel ühed uued oskused on intensiivne imemine ja parem hingamine. Imemise harjutamine võib beebi luksuma ajada. Tunned seda rütmilise põksumisena kõhus. Beebi reageerib valgusele silmade pilgutamisega. Hea uudis on ka see, et kui su laps peaks sellel nädalal sündima, on tema ellujäämise tõenäosus üheksa kümnele, kuna kopsud on välja arenenud. Muidugi on parem kui ta veel 12 nädalat ootab ja siis maailma kaema tuleb. Beebi nahk muutub vähehaaval läbipaistmatuks aga on veel väga voldiline. Tüdrukute ja poiste suguelundid pole lõpuni formeerunud.
See nädal maal emme juures olles oli poisike niii aktiivne ja pidevalt müdistas. Mõtlesin juba suure rõõmuga, et LÕPUKS ometi tunnen teda normaalselt. Aga nii, kui koju jõudsin on jälle rahu maapeal ja liigutused on üsnagi harvad. Maal ta ikka pidas õhtuti selliseid võitlusi, et ma tõsimeeli hakkasin juba mõtlema, et tegemist pole mitte beebiga vaid mingi minininjaga. Laks ühte ribisse, laks teise ribisse, nätaki kolmnurka ja ei puudunud ka korralikud pikad müdistamise maratonid. Ma juba rõõmustasin, et lõppude lõpuks saan ilma muretsemata liigutusi nautima hakata. Ühel hommikul mängis ta mul kõhus vist pesumasinat. Selline hullupöörane rullimise tunne oli, ei tea mis pidi ta end nüüd pöörata/keerata otsustas. Väga veider oli igatahes.
Ma nüüd mõtlen, et ilmselt oli see närvidest, sest maal olles olin ma pidevalt närvis, ju siis laps ka tajus seda…
Liigutused on vist kogu selle raseduse juures kõige lahedamad ja nauditavamad asjad. Seda tunnet ei saa tõesti mitte millegi muuga võrrelda, seda peab kogema. :)
Haiget ta mulle veel ei tee oma mürgeldamisega, vahel on lihtsalt ebamugav olnud, aga see ka möödub ja siis ootan juba uuesti, et millal ta nüüd midagi põnevat ette võtab.
Ka mu ema sai tema tegemistest aimu. Ta on teine inimene kes tundis poisikese mürglit.
Lugedes beebi-/rasedagrupi naiste juttusid, siis mõtlen ma küll, et mis mu rasedusel viga on. Teised räägivad kogu aeg kuidas neil lapsed selliseid akropaatilisi ülesandeid lahendavad, et vaata ja imesta. Mõnel on lausa liigutused juba nii hullud, et iga kord oigavad, kui laps liigutab. Ja mina vaevu tunnen midagi. Tahaks rohkem tunda. Kas asi on selles, et ma olen ‘suure kondiga’? Kuidas teil, mu armsad paksukesed ja rasedad, olnud on? Kas tunnete vähem, sest olete ümmargusemad? Või on poisike mul lihtsalt väga vaga? …..
Hea uudis on see, et ma ikkagi lähen 3D/4D ultrahelisse! Juba 2.augustil kell 10.35, Elite kliinikusse ja Dr. Denissi juurde. Siis saab süda rahu, et laps on normaalselt kasvanud (viimases kontrollis oli kõht jube vähe kasvanud), et kõik on korras ja ehk õnnestub ka mõni nunnu pilt saada. Soo osas tahaks ju ka kinnitust. Pärast ma korjan siin siniseid asju ja saan hoopis tütre. Aga noh, enne sinine plika seljas, kui roosa poisil. :D
16’ndal käisin ma ikkagi ämmaemanda ja diabeediõe juures, sest aegu muuta ei saanud. Puhkused ja värgid noh. Ja nii pikka vahet ei lubanud ta mul ka jätta… Jube tore oli küll mitusada kilti koju tagasi kolistada, et siis tund aega arstide juures olla ja proovid anda, ning siis tagasi minna.
Aga noh, päris tühi sõit see ei olnud. Sain emme ja vennaga ühe laheda päeva veeta, neile oma kodukohta näidata, maalt kartulit ja muud head paremat koju tuua, loomi korraks näha, sugulaste juures käia (pole neile veel kordagi uude majja külla jõudnud) ja ka minu tarkusehammaste mure sai mingisugusegi suuna.
Nimelt on mul päris väärastunud hambumus. Peale selle, et ma pool oma lapsepõlve klambrite, breketite, reteinerite ja jumal teab veel millega jamasin, ning ikka on kõik viltu, on mul nüüd tarkusehammastega ka selline suurepärane asi, et nad lihtsalt ei mahu ritta ära. Oh imede ime küll. Need tuleb välja OPEREERIDA! No saate aru kui õnnelik ma olin kuuldes, et ma pean JÄLLE mingile opile minema. Halle faking luuja. Põhimõtteliselt siis: Juba viimased aasta-paar on mul pidevalt tarkusehambad üritanud tulla, aga kuna nad ei mahu ritta ära siis neil pole lihtsalt mitte kuhugi kasvada. Vasakul pool all on selline asi, et pool hammast on väljas ja ülejäänud pool on igeme all ja lõualuu sees (nagu küljega ka natukene, mitte ainult juurega). Ja siis see ige valutab, kui hammas uuesti kasvama üritab hakata. Iga paari kuu tagant proovib ta uuesti ”äkki ma nüüd mahun!”, umbes nädala üritab ja siis lööb ta jälle käega, ning üritab sama asja mõne kuu pärast uuesti… Okei-okei, tegelt ma ei tea mis ta endast mõtleb, aga täpselt nii see mulle tundub. :D Tegelikult ilmselt on asi hoopis nii, et sinna igeme taskusse tekib põletik, kui toit sinna alla satub (jah, seda ütles mulle arst, sest ma ise olen ju selle koha pealt tume maa). Opp näeb siis välja selline, et ige lõigatakse pealt lõhki, lõualuud pekstakse puruks ja seda kõike tuimestusega. No seda rõõmu ja ootusärevust ei saa sõnadesse panna… See tundub lihtsalt nii nauditav protseduur ja see paranemine on ka kindlasti üks suur rõõm ainult. Ma vist ikka ei taha seda oppi ja lepin pigem oma väärastunud hammastega. Arvestades seda, et ma VIHKAN juba hamba puurimist, no nii jubedalt käib pealuust läbi see vibra, siis sinna opitooli ma ilmselt suren. Kes mu poja ja loomade eest siis hoolitsema hakkab?
Rõõmustav uudis on see, et haigekassa järjekord on selle opiga 2 aastat ja registreeruda saab alates septembrist. Ja kui soovid seda oppi ise maksta, siis 160 euri hammas. Hmmmm, tänan ei. Muidugi on teised kliinikud ka, üks oleks kasvõi järgmine nädal selle asja ette võtnud, aga kuna ma olen siin veits rasedaks pistetud, siis jääb see õnneks tulevikku. Oeh, ma kardan. Miks minuga sellised väärastunud asjad juhtuvad. 3 neeru, 3 hammast üksteise taga, miljon oppi ja miljon tervisehäda, üks jalg on pmt lampjalg ja teine on normaalne – no võta ja käi siis sellistega. Ja ma ei viitsi seda haiguslugu siin isegi pikemalt kirjutada, endal hakkab juba halb…
Arvestades seda millised on minu hambad ja millised on mu mehe hambad, siis võin ma juba praegu hakata breketite ja möllude raha lapse jaoks kõrvale panema. Ega sealt ilmselt midagi paremat ei tule kui reha. :D
Aaaaa, ja ülejäänud 3 tarkusehammast on ka sellised millest tuleb lahti saada. Paremal all on umbes sama teema nagu vasakul all, aga kergem versioon. Paremal üleval on ka mingi kahtlane hammas, mis oleks parem nahhui saata ja selles on väike auk ka veel, mida muidugi Rakvere hambaarstid kontrolli käigus EI NÄINUD. No mida… Kiitsid veel mind seal, et ohh, nii ilusad terved hambad… Päris hea tillikas ikka. Ja vasakul üleval pole seda hammast veel nähagi, istub kuskil igeme taga ja seda ei saa kättegi, aga selge on see, et ega sealt mingit jõulukingitust ei tule ja hakkab ka sellega mingi jama pihta.
Ma väga sügavalt kahtlen, et nad mul need 4 hammast korraga teevad. Järelikult pean ma mingi sada korda seda lõualuu peksmist taluma ja paranema. Oh, gaaaaaad, why. Ma üldse ei taha, no oli mul vaja kurta emmele, et mingi kahtlane keiss on nende tagumiste hammastega. :D
Aga okei. See pole ju tegelikult üldse beebiblogiga seotud teema siin. Ma iga nädalaga aina rohkem hakkan jahuma mingitest muudest asjadest, mis sel nädalal toimunud on…
Igatahes, sümptomitest siis nii palju, et ma ei kurda üldse. Asi võiks hullemgi olla ju. Ja võrreldes enda elu nendega, kes mul rasedategrupis on, siis imestan ma, et nad veel üldse püsti seisavad. No nemad ikka kurdavad seal oma hädasid mõnuga ja ei hoia mitte midagi tagasi, nagu minagi siin, aga nende asju lugedes tunnen, et mul on kerge rasedus. Ma ei tea kuidas see lõpp nüüd nii roosamannaks kisub, sest algus oli palju raskem. Nüüd tundub kõik nagu normaalne, tavaline ja täiesti okei. Võib-olla olen lihtsalt ära harjunud, et pidevalt on kõrvetised, igasugused valukesed, väsimus, pearinglus ja, et söögiisud on nagu jumal juhatab – vahel ei saa kõhtu täis, vahel söön pool ampsu ja ägisen, vahel ei ole isu üldse ja pean end sööma sundima, vahel on selline isu, et söö või terve lehm ära ja ikka jääb väheks. Sellised imelikud hood siis…
Uued asjad ongi vist pearinglus ja iiveldus oli ka natuke tagasi sel nädalal. No arvestades seda, et igasugust sõitmist oli niiiiiiii palju, siis ei imesta kah. Aga see peapöörituse asi on küll jama. Vahel on selline tunne, et tuba käib ringi ja kohe läheb pilt tasku. Aga see õnneks möödub ruttu. Ma loodan, et ma ei kuku niimoodi… Tõenäoliselt on see kuumusest ja vererõhust. Ma nüüd tõingi maalt oma vanaema vana vererõhuaparaadi kaas, et vahepeal mõõta – arst ka tahtis, et ma nõnda teeksin.
Ämmaemand kirjutas mulle rauatablette (100mg) ka välja, sest hemoglobiin olevat madal olnud, 10 midagi… Mis see norm oleks?
Ma söön nüüd mingi sadat erinevat tabletti ja jama iga õhtu. Magneesiumi pulber, kaltsium-magneesium-mingi asi, mis mulle ei meenu, eleviti vitamiinid, foolhape ja rauatabletid.
Ma ei saa aru kas magneesiumist on mulle ikka vähe või mis kamm on, aga rahutud jalad tüütavad mind vahel ikkagi. Päev-paar oli jumala okei ja sain puhata sellest, aga nii kui ma siin eelmises sissekandes kiitsin, et ohh imeline on nüüd olla, läks asi pekki (nagu ma ka eeldasin!). No ei saa MITTE KUNAGI mitte midagi kiita.
Ei tea kas puusaliigese valu võib ka magneesiumi puudusest olla? Igatahes, see ka piinas mind paar päeva. Ma tundsin end nagu katkiste jalaluudega banaan, no ei saa autostki välja. Võta ja jäägi sinna tagaistmele persetama, kasvõi sünnituseni.
Ja eks see ole ka suur rõõm, et püsti seista ei saa enam pikalt. No ega ma tegelikult enne ka ei saanud, sest kui ma veel klienditeenindajana kunagi ammuammu pubekana töötasin, oli sama ajama. Mõne tunniga olid tallad nii valusad, nagu keegi pussitaks sind jalga ja samal ajal üritaks su kanda alt ära rebida. Eks see ole sellest ka vist, et üks jalg on ühtemoodi ja teine teistmoodi. Ja ega selg ka sellest puutumata ei jää. Näiteks nõusid pestes (sundasend) läheb alaselg KOHE valusak ja jääb kangeks. No ausõna, nagu vanainimene. Ma vist üle 35 ei ela/taha elada. :D
Tegelikult oleks mul veel nii palju siia kirjutada, aga asi kipub juba liiga pikaks. Pean oma loomajamadest, vee- ja saunakeskuse külastusest ning massaažist vist teine kord rääkima, muidu ma jäängi siia jaurama. Ja ärge nüüd ära flippige, ma ei käinud seljamassaažis, kõigest pea- ja õlgade omas ja saunas ma ka titesuppi ei keetnud. Ei kannatanud ma seda kuumust enne, ei kannata ka nüüd. Lihtsalt käisime kõik võimalikud saunad läbi, igaühes veetsin mina max 2-3 minutit ja siis jooksin juba välja. Ma ei tea kuidas inimesed seal hingavad…
Aga nagu te näete, siis voilaaa, ma olen tagasi. Küll mõni päev hiljem, kui tavaliselt aga tagasi. Asi seegi eksole. ;)
Sain lõpuks selle väikese marakrati mürgeldamise linti kah. Kõik need imelikud vibalikud hääled ja paugud on tema tekitatud, mina üritasin enamus ajast dopplerit paigal hoida. Ja öelge mulle keegi, mis värk selle südamega tal on? Ma kuulen vääga erinevaid toone ja lööke seal. Üks on ilmselt platsenta ja teine Täpike? Tõenäoliselt…
Igatahes jamh, kellel huvi siis siin on paar minutit mürgeldamist. ;)
Küll meil on naljakas koer. :D