Tag Archives: arumaeisaa

Blogija, mis halad?

Posted on by
4

Mind on alati veidikene imestama pannud need inimesed (blogijad), kes kurdavad, et ükskõik millest nad ka ei kirjutaks, siis alati saavad nad sõimu. Siinkohal küsiksin ma, et kas tõesti olete te üllatunud?
Sa võid kirjutada vikerkaartest ja kassipoegadest, aga ikka saad sõimu. Seda sel lihtsal põhjusel, et inimesed on erinevad ja sa ei saa mitte kunagi kõigile meeldida. Alati on kuskil keegi, kes arvab/tunneb/teeb teisit ja mõtleb, et sa oled ikka täiega metsa poole, ning sind tuleks kuskile kinnisesse asutusse ravile paigutada. Nende arvates ei ole sa mitte kunagi piisavalt hea ja nad näevad sinus alati ainult vigu.
Kellele ja miks sa meeldida üritad üldse? Hakkad kuidagi teist inimest mängima, et suuremale hulgale inimestele niiöelda ‘peale minna’? See ei ole ikka õige asi.

Kui mõnele indiviidile sa niikuinii ei meeldi, siis pigem jääks ju iseendaks ja ajaks oma asja? Või ei?

Ükskõik mida sa ka kirja ei paneks, loetakse sellest välja täpselt seda mida tahetakse.

Kui muud pole öelda, siis minnakse kas su välimuse või pere kallale, sest teatakse, et just need on tavaliselt inimese nõrgad kohad.

Ja ma ei saa aru, kuidas üks pikaajalise kogemusega blogija, pole sellest siiani aru saanud, et taolistele ajuinvaliididele vastu hakates, saavad nad vaid tuult juurde ja põlevad veelgi eredamalt. ”Jesss, sain ta endast välja ajada – päev on korda läinud!”

Ehk on mul seda kerge öelda, sest minust ei räägita eriti palju. Vähemalt mitte nii hullult, et oleksin pidanud sellepärast kunagi nutma või jumal teab mida. Aga kammoon, päriselt?

Läks jälle lappama. Tegelikult tahtsin lihtsalt kirja panna, et ma ei saa aru miks ”halatakse”, et ‘oumdžiii, ükskõik mis ma teen, ikka kellelegi ei meeldi’. Jummeljooo, KÕGILE EI SAAGI MEELDIDA. See on nagu, et mõnele meeldib lagrits nii väga, et sööks seda hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks ka, aga mõni teine hakkab paljalt sellele mõtlemisest oksele.

Ei, ma tegelikult ei viidanud otseselt mitte kellelegi, lihtsalt ühe teise blogija tänane postitus tuletas mulle seda mõtet meelde…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

”Ema uus mees ei salli mind”

Posted on by
3

Eilse külalispostitusega, meenus mulle üks lugu mu enda lapsepõlvest.

Mul oli kunagi sõbranna, kes oli lahutatud vanemate laps. Kui ta oli umbes 10, kohtas tema ema uut meest. Peagi sai ta temaga kaks last ja jäi koduperenaiseks. Mees käis tööl edasi, ning dikteeris kodus kuhu ja kuidas raha jagatakse. Väiksemad lapsed said kõik mis hing ihaldas ja neid hoiti nagu kullatükke. Neil olid uued ja vinged mänguasjad, värske remondiga toad, ilusad riided jne. Aga minu sõbranna kandis kaltsukast saadud ja plekilisi riideid, ta toas polnud tapeeti seinas, ning ta magas kaltsuhunnikus, millele oli lina peale visatud! Vabanduseks öeldi, et sõbranna ei oska oma asju hoida, seega ei vääri neid.
Kõik uued asjad sai ta oma isalt, kuhu uus mees sõbrannal muidugi väga tihti minna ei lubanud.
Kasuisa sõimas teda pidevalt igast tühiste asjade pärast ja alandas teda nii kuis sai. Mäletan hästi ühte korda, kui olin neil külas, ja kasuisa võttis restilt taldriku. Uuris seda nagu kull, ning hakkas irvitama ”nii pesedki nõusid? ise tahad suur tüdruk olla, aga ei saa isegi nõude pesemisega hakkama?” Sõbranna läks näost punaseks ja hoidis pisaraid tagasi.

Lisaks sellele ei sallinud uus mees sõbranna koera ja sajatas teda koguaeg. Ala “korista oma krants siit ära” ja “hoia teda oma toas”.
Sõbrants pidi pidevalt pesamunasid hoidma ja ei saanud selle eest isegi lihtlabast aitähi.

Mees meheks, mingil imelikul kombel ehk veidi-veidikene mõistan seda, sest ”võõrad” lapsed ei ole ehk nii kallid, kui enda omad, aga selline käitumine pole küll aktsepteeritav! Kõige haigem oli tegelikult see, et sõbranna ema ei teinud mitte kui midagi, ning lasi oma uuel mehel esiklapsega nõnda inetult käituda.
Kuidas nii saab? Kuidas saab ema mingit mehenärakat oma lapsele eelistada? KUIDAS!

Kas teie olete taolise käitumisega kokku puutunud, et kasuisa/kasuema teeb lastel vahet?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Mul on Maximast kõrini

Posted on by
16

Maximas käimine on nagu tähelepanumäng! Põhimõtteliselt iga jumala kord saan ma millegiga tillist ja mind ajab juba ennast ka nii närvi, et ma ei kontrolli KÕIKI triipkoode üksipulgi läbi.
Näiteks eile. Vaatasin, et ohh ühel mänguasjal on hea soodukas. Nimi klappis sildi peal ja kiirelt viskasin ka pilgu triipkoodile. Sobib. Lendas korvi.
Ning nagu alati, siin enne poest väljumist kontrollin tšeki korralikult läbi. Nagu pidevalt juhtub, siis ka sel korral oli mänguasja hind hoopis teine, mis mina olin vaadanud. Läksin kassapidaja juurde, et vot selline lugu on. Olin endas üsnagi kindel, sest ma ju kontrollisin koodi! Tema aga ütles üsnagu üleolevalt: ”kindlasti mitte” ja tormas riiuli juurde. Mina pugesin siis ka väravate vahelt tagasi ja vaatasime asja koos uuesti üle. Tuli välja, et ma olingi jälle valesti vaadanud ja koodi lõpp oli väikese erinevusega. Mänguasjal 149, aga sildil 194. Aga sellise koodiga mänguasja muidugi riiulil üldse polnudki… Kahju 3 euri.
Ja taolisi kordi on ikka omajagu. Ükskord ostsin kana. Vaatasin, et oh, vapsee hea hind. Kontrollisin nime, klappis täpselt. Kontrollisin koodi. Täiesti teine. Ja muidugi sellise koodiga liha seal ei olnud. Silt oli ilusti sätitud täpselt sinna kallima liha alla. Tihtipeale ei leiagi ma üldse siltide seast õige koodiga toodet ja asi jääb ostmata… Aga mõnikord kiiruga ma unustan, et selline kammajaa selle Maximaga on, ning usaldan lihtsalt nime ja asjade/siltide paigaldust, ning siis kassas avastan, et oppaaaa. Ja siis pole enam kedagi süüdistada ka. Pood ”ei tee” ju midagi valesti. Müüja saab kohe öelda, aga kood on ju teine.
Mängivad lihtsalt inimeste tähelepanuvõimel ja eksitavad oma kliente.

Kas selliseid poode on veel, või on ka teie kodukoha Maxima sellise teguviisiga?

Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Posted on by
2

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!

Mul on nüüd küll mõneks ajaks söögiisu kadunud – ehk rõvedad söögijutud.

Posted on by
27

P.S Kui sa parasjagu sööd, loe seda sissekannet hiljem, või kui sa plaanid sööma hakata, siis lükka ka lugemist veidikene edasi. Mina ei vastuta, kui sa oma arvuti täis ropsid.

Tegin mina eile rõõmsalt salatit, et aastavahetus ja puha eksole. Hakkisin häpi nägu ees kurki, vorsti, kartulit ja muud manti, ning kuulasin kuidas mees lapsega kõrvaltoas mängib. Kui hakkimise kord jõudis munani, tegin nagu alati. Koorisin munad ära, ning hakkasin neid siis ükshaaval kahvliga puruks tampima. Sest kellel on aega neid ükshaaval noaga ekseldada? Kahvliga on palju kergem ja kiirem.

Olin siis juba mingi 3 muna laiali tampinud, ja järsku näen kahtlast, musta tükki pudru keskel. Võtsin selle siis sealt välja, ja jäin uurima, et mis kahtlane värk see selline on, keset mu suure hoole ja armastusega ekseldatud munakörti. Tuli välja, et ”tükk” ei olnudki must, vaid tumeroosa. Tillukese pea ja tibatillukeste silmadega. Vägavägaväga algelises staadiumis tibu.*

 

Mu süda jättis umbes kolm lööki vahele ja ainuke asi mida ma mõelda suutsin oli see, et ‘kes kurat võtab hauduvalt kanalt munad alt ära ja siis PANEB NEED MÜÜKI?!?!?!?!!!?!??!’

See oli ilmselt kõige rõvedam asi mida mu silmad elus näinud on. Ma arvan, et mul on nüüd mingi munafoobia. Ma olen munafoobik. Nagu päriselt.

Aga see pole veel kõige rõvedam osa. Ma jätsin selle puruks tambitud muna taldrikusse, et ‘pärast viskan ära’. Ja sinna see muidugi jäigi. Ja kui ma üritasin oma uuest foobiast mehele rääkida, segas ta mulle vist vahele, ning ma otsustasin, et ‘ma olen nüüd solvunud ja ei räägigi talle oma kohutavatest läbielamistest’. Igatahes, talle ma sellest ei rääkinudki. Kuni tänase hommikuni, mil ma avastasin, et ta oli selle munapudru pintslisse pistnud, kui öösel venna juurest tuli. Ühesõnaga. Ultramegagigagross, ja ta tõenäoliselt annab nüüd abielulahutuse sisse, et ma sellest avalikult rääkisin.**

*Muidu oli täiesti tavaline muna. Ilus puhas munavalge ja kollane ei paistnud ka kuidagi kahtlane. Aga päris kindlasti oli see ‘tükk’ midagi väga rõvedat, mis ei oleks tohtinud seal olla. Ei, see ei olnud mingi suvaline sodi. Ma ka alguses mõtlesin, et see ei ole ju võimalik. Aga mida rohkem ma seda ‘tükki’ uurisin, seda selgemaks sai, et see ei ole sodi. See oli munavalge sees kinni, nagu…ma ei oska seletadagi seda. Nagu kinnitunud vms. Võehh, ma ei taha rohkem meenutada.

**Ei, me ei ole päriselt abielus. See on lihtsalt inside joke meil.

Ja kui juba rõvedateks söögijuttudeks läks, siis räägin teile kuidas ühes poeketis töölistel salatit kästi teha. Salat mida päeva jooksul ära ei müüdud, tuli õhtul ‘ära pesta’. Ehk siis kaste välja loputada. Ning hommikul uus kaste peale ja uuesti müüki. Isuäratav?

Siis meenub mulle veel, kuidas mees kunagi rääkis, kuidas ammuammu aega tagasi lihatööstustes asi käis. Õhtul pandi masinad seisma, öösel ronisid neisse sisse rotid, et lihaga maiustada, ning hommikul pandi masinad uuesti tööle ja kuulati rottide kisa. Rotivorsti keegi?

Kas ja mida rõvedat-veidrat-ebatavalist olete teie oma toidust leidnud?