Ultraheli, diabeediõe vastuvõtt ja triple test.

Käisin mina siis esmaspäeval ultrahelis ja diabeediõe juures ka.
Saatekirja peale oli kirjutatud ”Alastes 14.00”. Olin üks esimesi kes kohale jõudis ja viimane kes sisse sai. Huvitav kuidas nad seal kutsuvad? Näo järgi või? Miks ei võiks olla üks kindel kellaaeg nagu igal teisel normaalsel arstivisiidil, kõigil oma? Väga imelik igatahes. Ma pidin seal ukse taga üle 40 minuti passima! Mu tagumik jäi jumala kangeks sellest kõvast toolist…
Igatahes, kui ma lõpuks sisse sain siis kogu see ”ultraheli” kestis vähem kui 5 minutit. Mina sain aru, et ta pidi kuklavolti mõõtma ja jumalteab mida kõike veel. Aga tema lihtsalt vaatas kähku üle ja viskas mind uksest välja.
Ala, et ”Vett on normaalselt, laps vastab täpselt päevadele, süda lööb ühtlaselt, liigutab aktiivselt”. Kõik. Kui küsisin, et kas kuklavolti siis ei mõõdetagi? Vastas, et ei saa mõõta, laps on liiga aktiivne ja liigutamise ajal ei saa. No mis mõttes ei saa? Sõbrannal üritati enne 40 minutit kui saadi ja ei olnud juttugi, et ei saa. Ta ei üritanudki.
Pilti ma ikkagi ei saanud ja kui küsisin, et miks siis ütles, et ega enam ei saa kuskil. No mis bullshit. Ütlesin talle ka, et saab ikka küll aga tema ajas jutu kohe teisele teemale edasi.
Ükskõik kellelt olen küsinud siis nemad on alati saanud, see on lihtsalt selle haigla mingi teema. Kas tõesti maksab see väike pildilipakas siis nii palju, et seda ei saa välja trükkida? Issand ja jumal noh, ma ostaks siis kasvõi aga seda ka ei saa! Mind ajab selline jama lihtsalt tigedaks. Miks mina ei saa ja kõik teised saavad? Mida ma titealbumisse kleebin siis? Joonistan ise sinna kriipsujuku või? Aaaghh, nõme, lihtsalt nõme. Mul on tunne nagu mul jääks mingi osa lihtsalt puudu. Mis siis, et see pilt ei ole nüüd nii big deal aga ikkagi… See on mälestus mida minul olema ei saa…
Küsisin siis, et kas ma võin vähemalt telefoniga ekraani pealt pilti teha ja tema lihtsalt ei öelnud midagi. Ja lõpetas uh’i enne ära kui sain telefonigi välja võtta.
Ütlesin, et ma ei saa mitte ühtegi pilti ju niimoodi ja tema lihtsalt ütles, et eks mine ja lase Tartus tasulises teha. No halleluuja. Mis mul muud üle jääb.
Mul on tunne, et hakka või arsti vahetama, kuidagi nii pohhuistlikult suhtutakse. Ja ma ei räägi üldse sellest UH’ist või mingitest piltidest. Kogu see tema suhtumine on vastik ja ülbe. Umbes, et mida sina tatikas siit üldse otsid? Ja ta ei seleta üldse asju lahti. Ka uh’i ajal ei rääkinud minuga peaaegu üldse. Korraks näitas ainult, et näe siin süda, siin pea, siin käsi. Või on see normaale ja ma olen siin liiga ‘printsess herneteral’?
Küsisin siis, et kuidas nad saavad kindlad olla, et lapsega kõik korras on kui nad midagi ei mõõda? Mu nõol on downi sündroomiga laps ja ma tean mis raskused need on, mina sellist elu oma lapsele küll ei taha. Ütles, et mulle tehakse triple test. Nagu ma siin guugeldades aru olen saanud siis võetakse 15.nädalal veeniverd ja uuritakse väga põhjalikult. Et see pidi siis kõige täpsem test üldse olema… No hea seegi.
Ahhjaaa, kui ma ise ekraanile piilusin siis nägin, et beebi lehvitas mulle, tõstis korra kätt noh. :D

Diabeediõe juures läks aga hoopis paremini. Ta on ikka nii tore ja sõbralik. Näidud on mul korras ja kõik on nagu hästi aga lahti ma sellest mõõtmisest ikkagi ei saa. Kiitis mind, et ma nii ilusti olen kõik üles kirjutanud ja olen kava muutnud. Aga see, et ma mõne nädalaga 4 kilo alla olen võtnud, tegi talle muret. Arvas, et äkki ma piiran end või ei söö korralikult aga see ei ole ju nii. Rasedus ei ole aeg dieedi alustamiseks…
Tegelikult ta ütles, et rasvade kadumisega tekib kehas mingit mürki ja see ei pidanud lapsele hea olema.
Reedel pean talle selle nädala mõõdud saatma ja siis ta vaatab need üle ning paneb mulle uue aja.

Voodisaaga vol 2.

Helistasin siis just beebimaailma ja kurtsin oma voodi muret. Alguses rääkis minuga ilmselt mingi suvaline tellimuste võtja vms aga kui ma oma muret kurtsin siis kutsus ta mingi tähtsama nina.
Rääkisin siis pikalt ja laialt oma voodikese räbalast olukorrast ja ta küsis, et milline karp välja nägi? Ütlesin siis nagu asi on, et uus see kohe kindlasti ei ole, sest otsad olid katki rebitud juba enne kui mina seda puudutadagi jõudsin ja teibi asemel oli kasutatud paki koos hoidmiseks hulgaliselt pakkekilet. Mul kulus päris tükk aega, et see sealt ümbert ära harutada. Ja sellest kui ebaturvaliselt oli kogu pakk üldse kokku pandud ei hakanud ma rääkimagi. Minu arust on veits imelik, et asjad tõmmatakse omavahel kilega kokku ja ongi kõik. Oleks siis vähemalt iga osa eraldi kiletatud aga ei, kõik koos. Ime siis, et transpordi käigus sellised asjad juhtuvad. Kui see karp kuskil kaubikus korraks pikali kukkus ei imestagi, et selline üllatus sealt pakist välja tuli. Väga kahtlane viis sellise asja pakkimiseks igatahes.

Küsis siis veelkord üle, et mis tal täpselt viga on? No ma oleksin võinud ju sinna loetlema jäädagi, sest tõesti, sel voodil pole tükki mis ei oleks vigane. Ütlesin, et ta näeb väga kasutatud välja ja on palju mõrasid, kriipse, hõõrdumis kohti, värv on mitmest kohast kulunud või maas ning jumalteab mida kõike veel. Ja, et mina sellise välimusega voodit küll oma lapsele ei taha. Tema hakkas mulle vastu vaidlema, et kasutatud asja nad kohe kindlasti ei saadaks ja ilmselt on siis tegu näidisena poes olnud voodiga. No minu arust võrdub see sama hästi kui kasutatud asjaga, sest välja näeb ta täpselt samasugune, vat, et isegi hullem kui mõni kodust saadetud voodike. Seal on isegi mõni üksik hamba jälg vms. No ilmselgelt on nii mõnigi oma põnni sinna voodisse pannud, et vaadata kas see põhi üldse kannatab või kukub juba sealsamas alt ära. Või ma ei tea mida sellega tehtud on… Aga siis selline ”uus” lao ülejääk kellelegi koju edasi saata? No ma ei tea. Kas kriitikameel puudus sel pakkijal täielikult või oli ta pime? No see pakk/voodi näeb küll selline välja nagu oleks pime selle kokku pannud, muud loogilist seletust ma ei leia. Üks tervete silmadega inimene näeks, et sellise voodiga ei oleks keegi rahul. Ja siinkohal ei räägi ma üldse veel mõradestki, jumal teab kust need tulid aga ilmselt poest väljumise hetkel neid seal ei olnud.
Huvitav kas keegi kulleritest pani väga kõvasti pidu nädalavahetusel (juba reedel?), et pakk õigeaegselt kohale ei jõudnud ja kahjustada sai? :D

Igatahes, vaidlesime mis me vaidlesime aga homme tullakse sellele käkile järgi. Hoiame siis pöidlad pihus, et järgmine kord saadetakse mulle korralikult pakitud voodi mis ei hävine transpordi käigus ära. Enamus defekte võin ma küll hetkel selle süüks vist kirjutada, sest mõelge ise kui teiselt poolt Eestit mööda jumalteab mis teid tuuakse pakk kohale ja osad ei ole üksteisest eraldatud… Selles mõttes, et kui autoga sõidad siis see pakk ju hüppab seal mingil määral ikkagi ja osad hõõruvad ju üksteise vastu, ime siis, et värvid maas ja jumalteab mida kõike veel. Ja kui ta seal sellises ”turvalises” pakis veel ümber kukkus siis ei imesta, et kõik mõrasid täis on. Ah, midaiganes, ma ei viitsi enam vinguda. Asju juhtub, vigu tehakse ja nüüd üritatakse neid vigu heastada, ikka juhtub.

Loodetavasti paari nädala jooksul saan oma UUE ja ilusa voodikese kätte, seekord isegi õige motiiviga ja puha! :D

Nagu vanainimene katkise puusaliigesega!

Ma ei tea mis kamm nüüd on aga mul hakkavad vist jalad alt ära kukkuma. :D
Üleeile õhtul ei saanud ma voodist püstigi, puusaliigese kohapealt oli lihtsalt nii valus nagu mul oleks lahtine jalaluumurd! (mitte, et mul oleks kunagi ühtegi olnud aga noh…) Peale toetada ei saanud, põhimõtteliselt roomasin wc’sse üks jalg üleval nagu kuseval koeral! Kuidagi imelist moodi sain siis telekatuppa diivanile end siruli visata ja lihtsalt ägisesin valust. Iga väiksemgi liigutus tegi põrgupiina. Lamasin siis 10 minutit rahulikult ja lihtsalt mõtlesin, et siia ma nüüd suren.
Ja mis juhtus 10 minuti pärast? Ma tõusin sealt diivanilt püsti nagu poleks mitte midagi juhtunud! No arumaeisaa, kust see valu tuli või kuhu ta nii järsku kadus. See ei olnud nagu krambi moodi ka…
Samal õhtul oli mul põlvega sarnane lugu, võimatu oli peale toetada ja üldse ei saanud liigutada. Hommikuks oli see valu jälle enam-vähem kadunud.
Ja siis hakkas eile vasakult poolt selg rämedalt valutama. Iga pisemgi liigutus tekitav valu. Maseerimine ka ei aidanud. Magama jäin padi selja all ja väga pealiskaudselt hingates, sest muidu oli lihtsalt uskumatult valus olla.

Ja nüüd tuleb meelde, et kui ükspäev poes teksasid otsimas käisin siis kukkusin ma proovikabiinis kogu täiega ümber. No ikka nii ümber, et see proovikabiini metallist raam kus kardin peal on, liikus tükk maad seinast eemale. Müüa röögatas, et mis nüüd juhtus. Ma ei osanud midagi targemat öelda kui, et jalga lõi väga valus kramp ja tõdesin, et rasedate asi, peab rohkem magneesiumit-kaltsiumit pugima lihtsalt.
Aga tegelikult käis mul pahkluu kohapealt selline valus ragin läbi nagu ma oleksin just sealsamas püstijalu kreissaega omal jala otsast lõiganud. Täiesti tühja kohapealt.

Ma ei tea millest see jama on? Mingi vitamiini-mineraali-jumalteab mille-puudus? Või halb magamisasend? Võib-olla aitaks mingi rasedapadi? Ma tegelikult juba ammuilma (no paar nädalat) olen tahtnud ühte, sest see näeb lihtsalt nii mugav ja mõnus välja. Juba suht algusest peale ei saa korralikult magada, pean patju toppima igale poole. Relax mom’is on üks suht cosy looking, ma tahan seda! :D

Kas ma hakkan nüüd ära surema või? Kas mu laps peab nüüd emata kasvama? :(

Väikelaste suule musitamine? Normaalne või ei?

Ma ei tea kas see on nüüd ”normaalne” või olen mina imelik aga mul läheb iga jumala kord süda pahaks kui ma näen mingit pilti kus näiteks emme (või kesiganes siis) musitab last SUULE. Ja olen näinud ka selliseid kes lasevad oma lapsega selliseid pilte üles panna kellelgi teisel. Ükskord hakkas mulle silma pilt kus lapse ema mingi suvaline sõbranna musitas siis seda 3-aastast poissi ja oli selle pildi FB’sse üles riputanud. All oli kirjas ala midagi sellist, et ”Hommikused musid” Öäkk. Ma ei kujutaks elusees ette, et ma laseks mingil võõral rökaööbikul oma last suule musutada! Ja ise ma seda ka ei teeks. Ja ma ei hakka siinkohal rääkimagi bakteritest või jumalteab millest, see on lihtsalt niisama juba õõvastav.
Ma ei tea, mulle tundub kuidagi nii imelik see. Minul seondub ikka suule musitaminne mehe ja naise (või siis naise ja naise või mehe ja mehe, i don’t judge.) vahelise intiimsuste vahetamisega.
Ja ma saan aru, sa armastad oma last aga kas selleks peab siis teda suule musutama? Musuta kasvõi otsaette või ninaotsa aga miks suule? Armastuse väljendamiseks on miljon muud võimalust ka. Sa ei pea sellepärast oma lapse esimene suudlus olema! :D
Kas see on nagu mingi thing mille mina olen maha maganud või?

Kuidas on teiega, kas see on OK või pigem imelik vaatepilt?