Poleks mina iial osanud arvata, et minust saab kunagi selline inimene, kes meeleldi aias möllab või ROHIMISE pärast elevil on. Lapsepõlves oli see hullem, kui karistus, kui pidin midagi rohima-korjama-istutama. Ja nüüd olen ma ausõna elevil, et saaksin järgmisel kevadel siin möllama hakata.
Aga selleks, et oleks järgmine aasta hea kohe uue hooga peale hakata, tuleb aed korda teha. Ja kuna sügis on enamasti aeg, kus istutatakse igasuguseid puid-põõsaid ringi ja juurde, ning minu üllatuseks istutatakse/külvatakse (?) ka nartsissi-tulbi sibulaid, siis on tegevust mul nii, et tapab.

Alguses tahtsin ringi istutada marjapõõsad, mis on mul aia ääres (tahtsin sinna kasvuhoonet), aga kuna need on vääääga vanad ja tunduvad niigi tõbised, siis ei pruugi nad kolimist üle elada (ja ega ma väga ei viitsi ka jurada nendega, sest neid on ikka üksjagu). Seega jätan ma nad sinna, kus nad on ja mõtlen midagi muud välja. Ma ei saa aru, kes see geenius oli, kes need põõsad sinna pani. Oleks siis üks pikk rida, aga ei. Kaks lühikest rida ja põõsad on suht üksteise otsas kah. Oeh jah, aga mis seal ikka. Kui kunagi rikkaks saan, siis kaevan need välja ja ostan uued asemele.
Lisaks sellele on mul seal põõsaste vahel veel mingi väike puu ka. Ma loodan, et see on pirn, aga huiteab… Just saagisin sel üleliigseid oksi kõrvalt maha, et need puud ei koormaks ja teda kõveraks ei kisuks. Ma ei tea kui õige tegu see oli, aga noh jah. Elame näeme. Ei tea kas nendest maha saetud okstest ei anna kuidagi uut puud ”paljundada”? Ma tean, et osade asjadega saab nii teha, kui paned nad otsapidi vette-mulda, ajavad aga uued juured alla ja läheb, aga…
Ma tunnen end nagu rumal linnaplika praegu. :D

Marjapõõsastest lõikasin/kiskusin ka kuivanud oksad välja. Paljud põõsad on nii vanad, et keskel olid oksad täiesti ära kõdunenud juba ja paljud olid nii kuivanud, et murdusid väga kergelt ära.
Korra pidin sae ka appi võtma, sest ühte mustsõstart ahistas mingi pihlakanärakas. Kasvas täpselt põõsa keskel, jultumus ma ütlen! :D Igatahes, nüüd pean selle sodi sealt põõsaste vahelt veel kokku ka korjama.

Ja Annu oli terve selle aja supertubli! Ma tõin talle õue tekikese ja kotiga mänguasju, aga teda need ei huvitanud, tema läks hoopiski maailma avastama. Ajas koera möda aeda taga, sõi põõsast punaseid sõstraid ja käputas mul seal põõsaste vahel järgi. Inimesed sõitsid mööda ja vaatasid, et ma olen puha jobu, et lasen lapsel kuskil rohu sees ringi tuierdada. Puugiohu kuu ja muud jutud, eksole.

Aga koer oli megalt sillas. Lasin ta nii kauaks lahti, kui õues olime. Muudkui jooksis ümber kuuri ja ajas mööduvaid autosid taga, endal selline nägu peas, et ‘oi kui kätte saaks, siis…’ Lõpuks oli keel nii vestil, et viskas kuuri taha pikali ja lihtsalt rullis end rohus (mis vajaks hädasti niitmist, khmkhmk).

Hommikul pügasin heki ka ära. See oli suhteliselt naljanumber, sest ma lõikasin viimati hekki mingi…10 aastat tagasi? Igatahes, mu hekk näeb praegu välja nagu pime inimene oleks sellest vikatiga üle käinud… Ja siis sinna traktorida 49853790 korda otsa tagurdanud.

Ahjaaa, ja lõuna paiku sain enda jaoks suure saavutusega hakkama! Ma olen selle üle uhkem, kui sünnitamise. Päriselt ka. :D
Me paigaldame praegu kööki põrandat ja mina sain siis välja mõelda, kuidas asi ümber pliidi toimima saada. Üteme nii, et minu arust ikka väga viis tulemus ühe naise kohta, kes pole elus tikksaagi käeski hoidud ja ei teadnud tänase päevani, et taoline asi üldse eksisteerib! Fuck jeah!

Nägin eile konsumis tulbi ja nartsissi sibulaid soodukaga, võtsin ühe musta, ühe punase, ühe kirju tulbi ja kaks pakki nartsisse. Nüüd sattusin juba hoogu, et tahaks KÕIKE osta, aga noh jah. Lotovõitu näha pole, seega imen pöialt ja parem kerjan kohalikust taaskasutus grupist (hell, olete te vaadanud kui kallid istikud on!?) Ühte toalille mulle juba pakuti (homme lähen toon ära, aga tahaks mingit suuuurt toalille kaaa) ja sõbrants pidi ka ilgelt palju kraami mulle annetama, mille üle olen väääääga õnnelik ja tänulik! Alustades murulaugust, lõpetades mu kauaigatsetud astelpajuga.

Nüüd tahaks veel rabarberit, melissi, vaarikaid jms. Puudest oleks vaja pirni, kirssi, õuna (üks suve, üks sügise ja üks talve oma) ja kui ma midagi veel suudan välja mõelda, siis seda ka! Ühesõnaga kõikee tahaks, et oleks kunagi hea oma aiast saadud asjadest moosi-kompotti-jumalteabmida keeta. Sel sügisel (ja ilmselt ka paaril järgneval) varastan naabri aiast õunu ja loodetavasti jõuan kompoti tegemiseni ka. Talvel on ju nii-ii hea neid võtta.

Aga erinevate viljapuudega on ju see tolmendamise jama kaaa. Et kui läheduses pole ühtegi sarnast puud, siis ei saa vilju, või midagi? Oehh, mul on veel palju õppida. :D

Ma ei jõua kevadet ära oodata, et saaks juba kõike külvama ja istutama hakata, ja siis neid vilju nautida. Tahaks juba täiega oma kasvuhoonest kurki ja tomatit noppida, aga mille üle ma kõige rohkem elevil olen? HERNED! Mmmmmmm, mäletan lapsepõlvest, kuidas neid tundide viisi seal peenras nokkisin… Ma juba vaimusilmas näen, kuidas Ann neid samamoodi nosib.

Aga mis ma ikka pläran siin, lähen ja olen parem asjalik edasi, enne kui Ann jälle üles tõuseb ja minust viimsegi energiaraasu välja imeb ja ma siia diivani lohku vedelema jäängi.

Soovitage, millised on head õuna-pirni-kirsi jms sordid, mida tasuks enda aeda muretseda? Arvestades seda, et mul pole halli aimugi, kuidas neid hooldada. Aga küll ma õpin, terve talv aega!

Deeeeem, küll ma olen ikka tubli!

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!