Mul on viimased paar kuud olnud üks väike ”saladus”.
Alates jaanuari lõpust-veebruari algusest olen ma teadnud, et meile sünnib poiss. Ja nüüd on tal ka nimi olemas. Selleks saab Kirill!
Okei, nali. Me ei tea endiselt, kes end minu kõhus peidab. Aga pooled teist said ilmselt praegu südari? :D
”Saladus” oli jutumärkides sellepärast, et ma olen nii suur latatara, et paljud lugejad on juba ammu aru saanud, mis see ”saladus” mul tegelikult on.
Igatahes.
Tegelikult on nii, et ma olen viimasel ajal oma lubade kätte saamisega jälle tegelenud, ning see ongi too salapärane ”saladus”.
Oeh, te ei kujuta ette ka mis maraton see olnud on!
Autokool oli mul juba ammu-ammu läbitud, aga lubade saamine jäi toppama, kui ma paar aastat tagasi teoorias läbi kukkusin. Ja no peale seda jäin kohe Annu ootele, ning riskirasedana ei tahtnud end selle stressiga vaevata.
See esimene põrumine ehmatas mind päris korralikult tol korral ära, sest eksamile minnes olin endas 110% kindel. Kui ekraanilt vaatas vastu ”mittesooritatud”, olin enda ja kõigi teiste peale ikka päris tige.
Pärast muidugi jõudsin arusaamale, et süüdi pole keegi teine, kui ma ise. Läksin lihtsalt nii närvi seal, et vajutasin osad vastused mööda/valesti vms, ning enne kui oma veast aru sain, olin juba ”järgmine” vajutanud. Kiirustasin liigselt, ei lugenud korralikult küsimusi lõpuni ja lihtsalt eeldasin liiga palju. Kõik, kes on neid küsimusi teinud, teavad vast millest ma räägin?
Lõpuks oled lihtsalt neid küsimusi nii palju kordi läbi teinud ja lugenud, et tead juba lause algust vaadates peast, mida tahetakse. Või nii sa vähemalt arvad… Aga loomulikult ei ole eksamil küsimused täpselt samamoodi sõnastatud…
No ja osad küsimused ja olukorrad on üldse seal nii… haiged. Ning kui väga palju järjest neid küsimusi teha, ei saa sa ka enam mitte midagi aru. :D
Näiteks tekitasid minus õppimise käigus segadust need küsimused:
Igatahes. Nüüd, kui asja uuesti käsile võtsin, õppisin umbes kaks nädalat.
Ise võite arvata, kui kerge on aasta paarikuuse rahmeldise kõrvalt leida aega, et midagi keskendunult õppida. Ja muidugi ei saa sellest võrrandist välja jätta rasedust, mis ka midagi kergemaks ei teinud. Ma olin juba rasedusestki surmani väsinud, ning poole ööni õppimine, ei andnudki mingit imepärast energialaksu. :D
Lõpuks tegin ikkagi eksami peaaegu puhtalt ära. Ühe veaga. Ja selle ühe vea parandasin ka ise valeks. Alguses vastasin õigesti, aga siis läks arvuti lolliks ja pidin uuesti vastama. Võtsin seda kui ‘märki’, ning muutsin vastust. Valeks.
Teoreetiliselt tegin siiski ju eksami ilma ühegi veata ära. :D :D :D
Olin enda üle pööraselt uhke (kuigi see pole ju nii suur asi), sest pooled küsimused olid sellised, mida ma polnud kunagi näinudki…
Peale teooriaeksami läbimist, pidin võtma juurde sõidutunde, sest ma polnud ju aastaid rooli taga istunudki.
No ja sinna matsin ma ikka…häbiväärselt suured summad. Ütleks, et teine autokooli raha läks sõidutundide alla. 16 euri 45 minuti eest on ikka… hea teenistus. Peaks ka sõiduõpetajaks hakkama. :D
Ja see 16 on veel hästi saadud. Paljudes kohtades on 45 minuti hinnaks isegi 20 ja rohkemgi eurot…
Kuna sõitma sain minna vaid siis, kui mees oli kodus, läks sellegagi pikalt.
Alguses lootsin, et saan oma sünnipäevaks juba load kätte, aga esimest korda sain eksamile vist alles 11.märts (nädal peale oma sünnat).
Olin nii-ii närvis, et oleksin peaaegu oksele hakanud. Käed värisesid, süda oli paha, laps läks kõhus puha segi – terve eksami aja andis ta mulle väga valusaid hoope, ning lõpuks surin veel pissihäda kätte ka (kuigi enne eksamit käisn kolm korda vetsus). No ühesõnaga, täielik košmaar.
Ja eks asja tegi raskemaks ka see, et auto oli väga võõras. Minu autokooli auto oli selline…jäik. Et pead ikka kõvasti vajutama, et asi liiguks, aga eksamiauto oli hell nagu beebi. Nii, kui vajutasid, juba läks.
Praegu teeb mu esimene viga mulle juba nalja. Mul on üsna häbi, et selline asi üldse minus kõhklusi tekitas… Nimelt sõitsime me ühe külakese suunas, kuhu sisse sai sõita ühelt poolt ja välja teiselt poolt. Kahe tee vahel oli kraav ja kraavi ees märkidega post. Üleval ”sissesõidu keelt” ja selle all ”ümberpõige paremalt”. Mida teha? Kas võib sõita, või ei? Minul jooksis juhe nii kokku, et otsustasin sinna mitte sõita ja keerasin üldse teisele teele, et ümber pöörata.
Kui ma oleksin korraks oma loogika sisse lülitanud, siis oleksin ju kohe märganud, et kaks kitsast teed ja kuidagi peab ju külla sisse ka saama. See pole ju loogiline, et mõlemad teed viivad vaid külast välja. :D
Igatahes, tagantjärele tarkus pole mingi tarkus, ja ümber ma auto pöörasin.
Kui eksamineerija ütles, et kuidagi peame me ikkagi sinna külla sisse saama, siis valisin õige tee. Aga ma polnud endas ikkagi kindel ja ka eksamineerija sai aru, ning küsis mu otsuse kohta. Mina ei osanud talle ööd ega mütsi vastata.
Sõitsin küll õigesti, aga ‘ehku’ peale, mis pole aksepteeritav. :D
Peale seda läksin veel sada korda rohkem närvi ja suutsin vaid mõelda – kas ma kukkusin nüüd läbi?
Ja no peale seda läks juba kõik võssa, ning ma tegin ühe lolli vea teise järel. Sain ju aru, et asi ei lähe üldse hästi.
Lõpuks ei saanud ma isegi kitsasse kõrvaltänavasse tagurdamisega hakkama. No sain, aga mitte ettenähtud kahe korraga. Kolmandal korral alles läks ilusti. Kui ma oleksin endale rahunemiseks mõne minuti võtnud, oleksin ehk teisel korral hakkama saanud…
Eksamineerija ise oli õnneks mõnus rahulik ja mõistev. Aga läbi kukkusin ma ikkagi. Närvid ja loogika vedasid alt.
Järgmise aja sain alles 29.märtsiks, sest vähemalt nädal peab eksamite vahe olema ja kõike pidin ju klapitama ka mehe töögraafikuga.
Sel korral olin veidikene vähem närvis, ning, kui nägin, et eksamineerijaks oli sama mõnus mees, kes eelmiselgi korral, rahunesin üsna maha. Enam ei olnud selline tunne, et ”appi-appi, mingi võõras mees vahib mu kõrval ja hindab iga mu liigutust”. Ja no sel korral teadsin ka juba, et mida ta veaks loeb ja mis pole nii suur diil, et ma kohe läbi kukuksin. Enne kartsin isegi seda, kui auto natukene jõnksutas – ehk loeb seda veaks (ja hakkasin närveldama)? Või ehk on ka see viga, kui mootori hääl korraks üles läheb? Õnneks need ei ole vead, vaid näitavad ainult seda, et juhil pole veel piisavalt sõidukogemust…
Üldiselt läks eksam sel korral väga hästi, kõik tuli ilusti välja ja ma suutsin end selle tulemusena ka rahulikuna hoida.
Tegin mõttes juba võidutantsu.
Aga viimase harjutuse, parkimise, keerasin pekki. Õpetaja käskis parkida paremale, aga sellisest asendist, nagu me hetkel olime, oli paremale pööramine… kergelt võimatu. Oleks mul olnud oidu veidike enne manöövrit siis mõelda ja rohkem vingerdada, aga ei.
Sõitsin teisele autole nii lähedale, et ma ei saanud sealt enam isegi mitte välja tagurdada. Loogiline mõtlemine kadus täiesti ära, et kuidas ma nüüd rooli pöörama peaksin, et sel teisel autol külge mitte maha sõita. Eksamineerija siis andis vähekene juhtnööre. Ja oligi kõik. Tema ei tohi ju sekkuda. Kukkusin läbi.
Olin juba seal samas nutma hakkamas. Ma olin endas nii pettunud ja lihtsalt… ülisitt tunne.
Õnneks viis eksamineerija mind ilusti bussijaama ja sain kohe bussile astuda, et koju sõita, ega pidanud kaua passima. Järgmine buss oleks alles mitme tunni pärast läinud ja ma olin niigi täiesti läbi…
Bussis ulgusin nutta, nagu väike tita. Mõtlesin, et aitab – mina rohkem ei tee-ei taha-ei suuda. Mis mõttega ma seda raha sinna ARK’i matan, kui ma niikuinii hakkama ei saa?
Kui koju jõudsin, panin kohe järgmise aja kirja.
Läheb kuidas läheb, teen kaua teen. Kasvõi sünnituseni. Ega ma mingi pussy ole, et jälle alla annan. Olengi loll tont, kes teeb 20 korda sõidueksamit, aga no sitt lugu jah. Eks proovi ise paremini, olles kaheksandat kuud rase, emalaeva meenutav, närvipundar.
Aja sain 6.aprilliks.
Eksamile läksin juba täiesti pohhjolo olekus, sest niikuinii ma hakkama ei saa. Mõttega üldse loota?
Eksamineerijaks sattus mees, keda siinkandis kardetakse. Olevat hästi kuri ja kukutab meelega ka läbi. Vähe ei hakanud süda kurgus taguma?
Läksime auto juurde ja ta esitas mulle erinevaid küsimusi, millele ma õieti vastata ei osanud. Umbkaudselt puterdasin vastu, mis meeles oli. Küsis näiteks, et kui juba autole lähened, et mida sa siis vaatad? Vastasin, et vaatan rehve, et need oleksid ühtlaselt täis ja poleks vigastusi.
”No nii, aga mida veel?”
”eeeee, et auto kerel ei oleks kahjustusi jne”
”mida veel?”
”et numbrimärk oleks küljes ja loetav”
”mida veel?”
”no see, et, eee…”
”peeglid peaksid küljes olema?”
”no loomulikult, kui neid ei ole, siis ongi ju kerel kahjustused ja puudused???”
”no olgu…aga klaasid – kas need peaksid terved olema?”
”*mõtlen oma peas – eiei, kus sa sellega, läheme sõidame autoga, millel pole näiteks esiklaasi?* tore oleks jah” :D
Siis kontrollisime tulesid, sättisin auto enda järgi paika ja ta seletas mulle pikalt-laialt kust mida käib, ning mismoodi eksam üldse välja näeb. Üritasin teda segada ja öelda, et ma juba tean seda kõike, sest see on mu KOLMAS KORD siin neetud autos, aga teda eriti ei morjendanud. Eks ta on vist kohustatud seda ette loetlema…
Mees tunduski üsna tõre ja… vastik. Tema olekust kiirgas kuidagi… ebameeldivat suhtumist. Nagu tal oleks mingid eelarvamused, või midagi.
Nägin kuidas ta oma tahvlis midagi kruttis ja ”mittesooritatud” vajutas. Mõtlesin, et me pole veel sõitmagi hakanud ja juba ta kukutab mind läbi või?
Hakkasime ikkagi sõitma ja ma olin juba rohkem närvis, kui teisel katsel, sest jällegi – uus inimene, kes hindab iga mu liigutust ja ma ei tea kuidas ta mingile asjale vaatab. Kas loeb veaks, või paneb ”kogemuste puudumise” alla…
Esimese asjana sõitsime maanteel (nagu iga eksami alguses). Ta juhatas mind kuskile päraperse, kus oli ilmvõimatu suurima kiirusega sõita. Kurv kurvi järel, tõus tõusu järel, tee nagu üles küntud põllumaa. Mõtlesin, et siin ma küll talle seda ära näidata ei saa, et ma 90ga sõita suudan. See nimelt on nõutud, et igal võimalusel tuleb sõita lubatud suurima kiirusega, sest muidu sa takistad teisi juhte ja nad hakkavad mööda sõitma, mis pidavat olema üheks suurimaks põhjuseks, miks õnnetused juhtuvad. No eks muidugi tuleb valida kiirus ikkagi vastavalt oludele, aga sõidukooliõpetaja näiteks rääkis, kuidas sama eksamineerija oli mingi tüübi läbi kukutanud, sest ta sõitis lörtsist lärtsuval, libedal teel 80ga. ”Põhjendamatu aeglane sõit”…
Õnneks sai see teelõik meil läbi ja sain talle ikkagi ära näidata, et suudan heal teel 90’nt hoida.
Peale lume sulamist pole mul sellega enam probleemi, vajutaks rohkemgi (:D), aga enne oli küll nii, et 80 oli maksimaalne, mis ma julgesin välja võtta. Siis tekkis juba tunne, et ma ei saa auto kontrollimisega hakkama…
Igatahes, peale seda sõitsime linna tagasi, ning sooritasin samas kohas, kus eelmisel korral läbi kukkusin, parkimise. Seda olin kõige rohkem kartnud! Õnneks ei andnud ta mulle kindlaid juhtnööre, kuhu täpselt pean parkima, vaid sain ise koha valida. Loomulikult valisin kõige kergema koha. Topelt parkimiskohtadega, et oleks aega end sirgeks ja võrdseks ajada, ning pärast ei peaks tagurdama, et välja pääseda.
Alguses jäin seisma liiga vara ja auto tagumik oli veel teisel kohal ees. Teiste autode järgi ei saanud ka midagi vaadata, sest need olid nii kaugel (valisin koha, kus oli mõlemale poole mitu-mitu platsi tühi). Õnneks taipasin ikka vaadata, kuidas ma olen ja sõitsin edasi. Ja siis korra veel. Jube jama on nii lühike olla, et ei näe auto nina, ega saba… Tegin siis ukse lahti ja vaatasin, nagu jupats ikka. :D
See harjutus läks siis ilusit läbi ja eksamineerija oli rahul.
Siis tegin veel mitukümmend meetrit sirgelt tagurdamist ja järsult mäelt ära minekut.
See viimane ei tulnud kohe välja (tagasi ei tohi vajuda ja teise korraga pead minema saama). Läksin jälle nii närvi, et võtsin omale rahunemiseks 5 minutit. Süda läks pahaks ja ma olin vist üldse terve eksami aja näost punane, higimull otsaees. Tundsin kohe, kuidas nägu õhetab ja kipitab.
Hingasin natukene värsket õhku ja ootasin, et käed värisemise lõpetaksid.
Läksin ja tegin ära.
Ütlesin vist isegi valjult ”jumal tänatud”. :D
Peale seda tiirutasime veel veidikene linna vahel ja saigi aeg täis.
Kui olin auto ARK’i ära parkinud, hakkas ta seletama mis olid head ja vead. Noogutasin aina kaasa ja üritasin mitte infarkti saada.
Lõpuks siis küsis, et kas mul on veel küsimusi? Loomulikult! Ja ainult üks – kas ma sain läbi?! Kõlas vaid: ”eksam on sooritatud” ja ma oleksin võinud teda seal samas suurest õnnest kallistada! Ja siis end rõõmust täis lasta… :D
Ning umbes 5 minutit peale autost välja astumist mõtlesin, et hakkan suurest rõõmust isegi sünnitama, sest kõht hakkas meeeeletult valutama.
Õnneks/kahjuks ei teinud ma neist kolmest midagi.
Nii, et ei ole siin midagi, et oled padurase ja loodad kergemini pääseda. Sama puuga saad.
Neid troppe on liikluses niigi palju, seega hea, et mingit halastust ei ole… Vaadake kasvõi ”eesti halvim autojuht” saadet. Kus mina olin, kui sinna osalejaid otsiti? Ma oleksin küll tahtnud sinna minna. Jumala lahedalt saavad end proovile panna.
”Kergelt” paneb muigama, et kust osad osalejad oma load ostnud on, aga noh jah…
Aga miks ma alles nüüd teile räägin? Ma lihtsalt ei tahtnud enne kilgata, kui olen sellega hakkama saanud. Ei tahtnud kellegi lootusi ja ootusi purustada oma põrumistega ja see oleks ilmselt mullegi lisastressi tekitanud.
Aga nii väga oleks tahtnud tegelikult neid emotsioone kirja panna, mis kõik minu sees toimus selle protsessi käigus. Nüüd vist isegi kahetsen natukene, et seda ei teinud… Sealt oleks nii mõnigi hea postitus valminud, sest see, kuidas ma sõidutunde võtsin oli ”kergelt”… koomiline.
Ühesõnaga, ma saan nüüd ühe suure probleemi oma nimekirjast maha tõmmata. Kõigest 366 probleemi jäänud.
Keegi selle saaga ilusti lõpuni ka jõudis lugeda? Kuidas teil lubade saamisega läks? Kas ja mitu korda läbi kukkusite eksamitel?
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!