*** Ma nüüd seda postitust üle lugedes tunnen, et seda võidakse jälle valesti tõlgendada. Ma ausõna ei ürita draamat kiskuda, kedagi solvata või peale suruda arvamust, et minu viis on see ainus viis. Ma teadvustan endale, et inimesed on erinevad ja nende piirid on veel erinevamad (???), aga see siin on lihtsalt minu nägemus ja mõtted.
What do they have against people who are different, anyway?
Ma olen viimasel ajal lugenud blogisid ainult läbi ühe facebooki grupi ja no ma pean ütlema, et ma oleksin pidanud ikka oma liistude juurde jääma, ning edasi lugema ammu kalliks saanud blogisid. Aga no kuna ma ei ole viimased pool aastat suutnud oma blogloviniga järje peal püsida, andsin lõpuks üldse alla, ning loen nüüd vaid neid blogisid, mis kuskil facebooki sügavustes ette hüppavad.
Seega olen ma viimasela ajal lugenud palju niisuguseid blogisid, mida ma muidu never üle kahe sekundi ei vaataks ka. Ükspäev näiteks sirvisin ühte ja mul läks süda pahaks. Ma arvasin, et mina olen segane jagaja, ning räägin asjust, millest ehk ei ole sünnis rääkida ja vahel ropendan ka, mis muidugi ei ole ühele eeskujulikule emale kohane (sain eile noomiva kirja, sest ütlesin kuskil ”pohhui” vms :D), aga no see tšikk oli ikka klass omaette.
Rääkis seal kuidas ta laps polnud üldse planeeritud, ning kuidas beebi on mingi mõttetu üheöö suhte tagajärg. Olevat isegi abordi jaoks aja kinni pannud, aga siis mõtles arsti kabinetti sisse jalutades ümber. Tema ei suutvat endaga edasi elada, kui tapab süütu elu ja laseb ta konksuga ribadeks kiskuda. Taustaks oli veel illustreerivad pildid abordist. Seega ta sünnitas. Ja nüüd on kuskil räpases 1-toalises korteris – töötu ja õnnetuna, ning soovib, et saaks seda päeva muuta. Mul hakkas sees keerama ja ma panin selle lehe ruttu ristist kinni. Püha jumal – Su laps loeb seda ehk kunagi! Või kirjutadki talle beebiraamatusse ka, et ta on ühe vallatu öö tagajärg – abordijäänus, mis sind nüüd elulõpuni kummitab?
Järgmine pärl juhtus mulle ette mõni päev hiljem. Selle autor kirjutas kuidas ta mehel impotentsusega probleemid on ja peaks vist sellise saamatu värdja üldse nihhi saatma. Ma ei tea, oleks ma mees, siis ma vist topiks ka enne hakklihamasinasse, kui sellise suuvärgiga… asja.
Täna lugesin ühte blogi, mille pidajal on hiilgav võime kõike nii kirjutada, et sulle tekivad kujutluspildid ka silmade ette. Aga kahjuks ei rääkinud ta lilledest ja vikerkaari oksendavatest ükssarvikutest, vaid sünnitusest. Isegi parema tahtmise juures ei oskaks mina vist sellist pilti kellelegi ette manada. Isegi minul tõusid ihukarvad püsti ja mul kadus igasugune tahtmise veel sünnitada (mis kokkuvõttes on tegelikult väga hea!). Mis siis, et tegelikult oli seal postituses ikka terake tõtt ka sees, aga kas peab ikka nii-ii detailselt kirjeldama? Jutud sellest, kuidas su jalgevahelt verd purskas ja klimpe lendas, võiks vist mõnel juhul ainult sinu mälusoppi uppuda… Vastasel juhul surevadki Eestlased välja. :D
See postitus meenutas mulle natukene neid reality videoid, mida mõnikord fb’s jagatakse. Teate ju küll neid videoid sõjast, loomade piinamisest ja lihatööstustest?
Mul on selline tunne, et midagi on siin blogimaailmas väga viltu minemas. See, et sa kirjutad avameelselt ja kõigest, ei tähenda, et peab rääkima detailselt ja nii, et lugejatel süda pahaks läheb. Kas selline kirjaviis on nüüd mingi tõuseb trend, et nö ‘popiks’ saada? Või olen mina üleöö nõrganärviliseks muutunud? :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!