Olen viimase kuu+ ajaga oma elus teinud nii mõnedki muudatused. Kõige esimene samm oli enda LÕPUKS liigutama hakkamine. Käis lihtsalt peas lõpuks klõps ära ja ma ei hakanud enam ootama. Ei mingit ”homme”, ”esmaspäeval” või ”järgmise kuu esimesel kuupäeval”. Täna ja kohe.
Panin lapsed magama ja võtsin BBG (bikini body guide) ette. Alustasin loomulikult pre-training kavaga, sest ma pole ju mingi miljard aastat mitte mingit trenni teinud. Kava näeb ette, et ühte 4st harjutusest koosnevat kombot peab tegema 7 minutit jutti. Puhkepaus on 30-90 sekundit ja siis tuleb teha teist 4st harjutusest koosnevat kombt 7 minutit. Ning siis mõlemat kombot veel ühe korra kumbagi 7 minutit. Et siis põhimõtteliselt 4x 7 minutit aktiivset trenni + puhkepausid. Iga nädal on erinev ja aina raskem kava.

Esimene päev oli jõhker. Jalapäev. Ma ei jaksanud seda täielikult läbigi teha. Energiat, tahtmist ja jaksu nagu oli, aga jalad lihtsalt ei liikunud enam. Jalad olid lihtsalt nii-ii makaronid! Seega tegin pool ja teise poole tegin õhtul.
Järgmisel ja ülejärgmisel päevalgi surin veel lihasvalusse. Aga ma nii jumaldasin seda! See kõlab nagu masohhism, aga vähemalt andis tunda, et ma tegin midagi.
Teisel päeval oli LISS (low intensity steady state). Selle jaoks kasutan ma oma ammuilma soetatud elliptilist trenažööri (stepperi moodi). 45 minutit sammumist ja valma. Ma tahaksin tegelikult seda ‘trenni’ õues teha, aga Annu ei ole nõus kaksikutekärus enam istuma ja koos temaga jalutades ei saa ma vajalikku kiirust hoida, et asi ‘trenni’ alla läheks.

Kolmandal päeval oli käed ja kõhulihased. Jällegi ei suutnud ma kava täielikult läbi teha, ning tegin ainult pool, nagu Kevade Toots. Võeh, kuidas ma kätekõverdusi vihkan! Plank oli ka bitch.
Neljandal päeval oli jälle LISS.

Viiendaks päevaks oli kava kogu kehale. Esimene kokkupuude sellise harjutusega nagu burpees. Kui kõik muu suutsin kuidagi ära händelida ja läbi surma ära teha, siis vot see… see on bitchide bitch. Ma ei suuda seda siiani nii teha, nagu peab. Videol tundub kõik nii lihtne ja ilus, aga kui ise tegema hakkad, siis jamh. :D Kõige rämedam asi siiani.

Kuuendaks päevaks oli jälle LISS.
Seitsmes päev on puhkepäev.

Teine nädal läks suht samas taktis. Tegin laste lõunaune ajal trenni ja andsin endast kõik võimaliku. Aga ma ei olnud siiski rahul. Ma ei suutnud teha harjutusi nii nagu peab ja nii palju kui peab, puhkasin rohkem ja kauem kui võib jne. Kuigi jaksasin juba tunduvalt rohkem, kui esimesel nädalal, siis ma polnud endaga ikkagi rahul. Mäletan kuidas ma vedelesin põsk vastu külma magamistoa põrandat ja mõtlesin, et see on ikka täielik bullshit. :D

Kolmas nädal oli ikka veel jõhker ja harjutused läksid aina raskemaks. Ma ei suutnud ikka veel tervet ettenähtud kava läbida, ning see hakkas mulle juba ajudele käima. Leidsin end aina rohkem ja rohkem maas vedelemast ja mõtlemast, et see kõik on bullshit. Mina olen bullshit. Kuidas ma ometi nii pussi olen…
Kolmanda nädala reedeks (nädala kolmas lihastrenn) olin kogemata teinud pildi teise nädala reede kavast. Trenni tehes avastasin vea, aga ma ei hakanud siis enam läpakat lahti tegema ja õiget kombot otsima, vaid lihtsalt jätkasin. Ja ma jaksasin rohkem! Ma ei tundnud end enam nii mõttetu eidena. Kuigi 100% rahul ma ka ei olnud. On harjutusi, mida ma ikkagi ei suutnud (ja ei suuda siiani) täiesti korrektselt sooritada. Sealt sündis ka mõte, et ehk peaksin üldse kogu kavaga otsast alustama, sest harjutused lähevad ju aina raskemaks ja see on minu jaoks natukene liiga raske hetkel. Ma olen liiga kaua mugavuses vedelenud ja pekki kasvatanud. Kvaliteet enne kvantiteeti, eks. Seega täna alustasin ma jälle pre-trainingu esimese nädalaga. Esimest korda selle nelja nädala jooksul suutsin ma ajalises mõttes kogu kava läbi teha nii nagu peab. Aga ma pole ikkagi rahul, sest ma ei suuda kõiki harjutusi ikkagi korrektselt läbida. Täna näiteks olid erinevad lunges harjutused. No täielik bitch! Esimese ringi teen enam-vähem ära, aga teisel ringil olles enam ei suuda ja hakkan end kätega natukene kaasa aitama, et end üles tagasi lükata jaksaksin.

Esimesel ringil suudan need neli harjutust 7 minutiga 2x läbi teha (ehk siis 8 harjutust 7 minutiga), aga teisel ringil vaid korra. Aga noh, vähemalt ma üritan ja küllap ma mõne nädala pärast olen piisavalt tugev, et kõike paremini teha. Ja ma nii ootan millal tuleb hetk, millal ma trenni ootama hakkan. Kuigi ma sügavalt kahtlen, et selline hetk üldse tuleb.
Üritan iga päev trenni esimesel võimalusel ära teha, et asi kaelast ära saada. Paar korda on nii juhtunud, et ma ei ole lapsi samal ajal magama saanud ja olen pidanud trenni tegema oma unetundidest – tänan ei! Üks kord üritasin ka koos nendega teha ja noh – tänan ei (kes instas mind jälgib, see võis näha)! Nii kui pikali viskasin, hakkas mulle igast ilmakaarest lapsi kaela ronima. :D

Ühtegi trenni ma vahele jätta ka ei taha, sest ma tean, et kui ma kasvõi ühe korra viilin, hakkan ma end rohkem lõdvaks laskma ja lõpuks üldse loobun. Seega annan ma omale iga kord kõrvakiilu, kui mõtlen, et ”ma ei taha trenni teha” või, et ”ma ei suuuuuda ja jätaks täna trenni üldse vahele – homme on ka päev!” Seega teen oma jama ära kasvõi öösel kell kaksteist… Peaksin vist oma mõtteid ka korrastama ja ‘ma ei suuda-taha-jaksa’ asemel mõtlema ‘ma tahan-ma suudan-ma jaksan’. Aga see kõik on nii-ii-ii raske!

Tahtsin täna veel teadlikust tarbimisest, prügi sorteerimisest ja taimetoidust ka rääkida, aga see jääb nüüd küll mõneks teiseks korraks.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!