Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

Mul on kopp nii-ii ees! Eiei, mitte rasedusest ja vaevustest ja sellest, et ma isegi ei mäleta enam mis tunne oli end inimese kombel liigutada, vaid sellest märkide otsimisest ja lootmisest, et ‘ehk nüüd?’.
Kuigi mul saab alles homme 38 nädalat täis ja normaalse raseduse puhul võiksin ma vabalt veel KUU AEGA ringi tiksuda, siis mida lähemale jõuab 1.juuni, seda närvilisemaks ma muutun. Esimesel on mul nimelt mingi suuuuuur kontroll ja jura, kus nad siis otsustavad, mis minust saab. Ma ausalt öeldes kardan, et nad seal samas mind lahti lõikama hakkavad. :D :D :D

Asjad, mis ühel ilmuvad kaks päeva enne sünnitust, on teisel juba näiteks nädalaid, või lausa kuid enne. Pole mingit kindlat märki, et noh, nüüd varsti-varsti.
Alles üks tšikk tiksus meil grupis haigla ja kodu vahet, endal tihedad valud, 4 cm avatust ja limakorki tuli ka juba maeiteamitu nädalat, aga lapse sai alles mõni päev tagasi kätte. No joppenpuhh ausõna.
Ühesõnaga, tahaks, et poiss tahaks tulla.

Samas eile olin ma siia kirjutamas postitust, et appi, ma ei tahagi sünnitada! Ma ei saa kahe lapsega hakkama. Ma ei saa ühegagi hakkama! Mida kuradit ma ometi mõtlesin?
Nimelt, viimased kolm-neli päeva olen ma end nii surnult tundnud, et ei jaksa isegi mitte lapsega õue minna või aias midagi ära teha.
See muru, mille mees VIKATIGA maha niitis on ENDISELT aia ääres hunnikutes. No ei suuda mina sellega tegeleda. Eile üritasin. Viisin ühe kärutäie ära ja tõstsin järgmisele kaks sületäit peale, ning mõtlsin, et fuck this shit, I’m out! Ja istusin liivakasti servale maha, ning halasin Annule, et ma olen liiga rase selle kõige jaoks. :D
Muru vedamise asemel tekitasin hoopis segadust juurde ja lõikasin astelpajult kuivanud oksi maha. Nüüd on vaja need ka veel ära vedada! :D
Kui mees oma öövahetustest üle saab, siis ehk koos saame tehtud kah. Enne kui terve linn mõtleb, et siin majas elavad mingid logardiinad.

Aga justnimelt logardiinana ma end tunnengi, sest ainus asi mida ma teha tahaks ja suudaks on istumine, lamamin ja söömine. Aga miski (mõistlik asi) ei kõla isuäratavalt. Ja istuda ei saa, sest Annu tahab tähelepanu…
Ainus võimalus veidi lebotada, on laps teleka ette istuma panna ja talle see idiootne Masha mängima panna. Ärge teie jumala eest seda viga tehke, et lapsele seda õudukat näitate! Ma sain ükspäev nukuga näkku, kui keeldusin talle ‘Mashhaaaa tita MULTAAAA’ peale panemisest.

Ei oleks mina elusees arvanud, et hakkan oma titele multikaid näitama, aga kui ma ei saa isegi õhtusööki teha, ilma, et mingi sõda, lõhkumine ja laamendamine pidevalt käiks, siis tõstsin lõpuks käed üles, ning andsin alla. Las vahib siis see pool tundi, et ma saaksin rahulikult kartulid ära koorida. Ilma, et ma peaksin võitlema ühe kahejalgsega, kes hirrrrmsasti soovib kõik kooritud ja koorimata kartulid üle lakkuda, igast ühest ampsu võtta või hakkab kõrvulukustavalt kiljuma, kui ma keeldun talle maja kõige teravama noa andmisest. Ma ei ole hetkel suuteline seda ära händelima. #süümekad

Ma ausõna hirmuga mõtlen nüüd mis paari nädala pärast saama hakkab. Kuidas ma näiteks väikemeest toidan, kui Annu mööda elamist pättusi teeb? Mehele juba ütlesin, et peab kõigile ustele haagid ette panema, et Annu suvalt minema jalutada ei saaks.
Kuklasse pean ka silmad kasvatama ilmselt, sest neid kahte ei saa ju pooleks sekundiks ka üksi jätta. Ala, et ‘ah ma käin kiirelt köögis ja võtan vett’ vms. Jumal teab mis sajopp sel Annul pähe lööb – hakkab titte sülle krabama, viskab millegiga, jumal teab, ja ma ei taha mõeldagi, kui aus olla. Sülle krabamine on täiesti 110% kindel, sest ta üritab isegi endast suuremaid lapsi ‘opa’ võtta…

Ja üks suur problem, mille pärast ma veel kardan, on see kassnärakas Grinch. Nublu kartis ja kardab siiani kõiki väikseid vääksuvaid tegelasi, aga Grinch ei karda ju vanakuradit ennast ka! Pidevalt ajan teda tite moosese korvist minema (mille peale ta ükspäev Annu voodisse kuses!!!) ja nüüd on ta endale veel õues magamise ajaks ka leidnud ideaalse lebotamise koha – poisi vankri, kuhu tahtsin last päeval magama panna. No kuidas ma jätan lapse õue, kui see pätt ka sinna sisse end parkida tahab?
Enne ma seda ‘kassid on beebile ohtlikud’ jama tõsiselt ei võtnud, sest Nublu polnud meil lihtsalt selline ninnunännutaja, aga see uus kass on ju selline pugejas, et isegi, kui teda kolmkümmend korda sülest maha tõstad, tuleb ta IKKA tagasi, ega saa aru, et teda ei taheta.
Veel kardan ma seda, et kui ma sünnitatud saan, siis ei jagu meile perepalateid ja mees peab Annuga koju jääma. Praegune plaan on selline, et meie mehega tuleme haiglasse, sõbranna võtab Annu oma hoole alla ja kui sünnitatud saan, tuleb mees esimesel võimalusel koju, võtab Annu ja nad sõidavad minu ja tite juurde haiglasse tagasi. Ning siis tiksume siin neljakesi suure, õnneliku perena. :D
Reaalsus ilmselt nii roosiline olema ei saa. Ma ei tea kuidas Annu magama peaks üldse jääma, kui meie samas toas oleme, või kuidas ta venna peale reageerib, või kuidas hakkavad meie ööd välja nägema – kas Annu ärkab poisi määgimise peale iga kord üles ja ma saan kahte nutvat last rahustada, või… Oeh. Tõotab tulla vägagi põnev elu.

Ma olen äärmiselt kergesti ärrituv inimene (eriti, kui ma pole piisavalt und saanud!), ning ma juba tunnen ette süümepiinu, sest ma tean, et ma hakkan Annu peale veel rohkem häält tõstma. Ja see on tema suhtes nii ebaaus. Ma ei taha olla mingi kriiskav ”ema”, kes ei suuda enda emotsioone taltsutada. Ja kui mul puudub see võimalus möllust korraks välja astuda… Ma olen hirmul. :D

Aga sellenädalasest enesetundest veel nii palju, et kõrvetised tulid tagasi. See on see, kui ma midagi liiga suure suuga kiidan. No oli vaja? :D
Nüüd on hingata ka vahepeal raske. Näiteks toimetan köögis ja nagu ei teegi midagi nii koormavat, aga tunne on selline, nagu saaks kohe infarkti. Lõõtsutan suu kaudu, nagu koer…
Libakaid pole väga palju olnud. No mis ma ütlesin, et kui 37 nädalat täis saab, siis rahuneb kõik maha? :D
Ainult ühel ööl läksin kerge ärevusega magama, sest umbes kahe tunni jooksul olid käinud regulaarsed valud, päris korraliku toonusega. Kaalusin veel, et kas peaksin hakkama ringi käima ja vaatama kas midagi muutub. Või parem kerin magama, ning puhkan nii kaua kuni veel saab, sest kui asi ongi õige, hakkab ta niikuinii pihta. Nagu isegi ilmselt aru saate, siis valisin viimase variandi ja kobisin voodisse.
Enne uinumist saatsin mõttes juba sõbrannale sõnumit, et nii kui ärkab, tulgu meile – ma pooldun. No ja kui ma hommikul ikka veel ühes tükis ärkasin, võite ise ette kujutada, kui pettunud ma olin. :D

Okkk, ma kõlan juba nagu mingi vaimuhaige, kes tahab ”vaevast lahti” saada, endal pole rasedus päriselt täis kantudki, aga see meditsiinilise sekkumise hirm segab mu elu ja ma ei tea kuidas see tunne maha raputada. Ma tegelikult ei kipuks üldse veel sünnitama, kui poleks seda pidevat keisriga ähvardamist… Tahaks muidugi lapsega juba kohtuda ja nii, aga samas saan ma aru, et ju ta pole siis veel nii tugev, et siia ilma tulla.
Mind lausa ärritab, kui loen, kuidas 34/35+ nädalal olevad naised juba vinguvad, et tahaks ära sünnitada, ei jaksa enam rase olla. Mismõttes ei jaksa? Ega see lõpp polegi mingi meelakkumine, aga tähtaeg on PÕHJUSEGA määratud. See, et sul on 37 nädalat täis (”õigeaegne laps”), ei tähenda, et beebi ka kohe sündimiseks valmis on…

Ühesõnaga. Tiksume aga edasi ja loodame parimat. Läheb nagu läheb, peamine asi on siiski see, et minu ja lapsega on kõik korras, ning sünnitus (ükskõik milliseks see lõpuks ka ei kujuneks siis) läheks ka hästi. Ülejäänu on lihtsalt mu enda peas kinni…
Ma arvan, et kui ma suudaksin millelegi muule, kui sünnitamisele, ka mõelda, lõpetada igal wc külastusel paberi inspekteerimise, kõige üle analüüsimise, mõttes kottide kokku-lahti pakkimise ja niisama paanitsemise, hakkaks asi ehk pihta ka. Aga seda on kergem öelda ja mõelda, kui teha. Agh, ma vajan abi. Ja rahusteid. Ja uut aju. :D

Kui juhtub mingi ime ja ma ikkagi hakkan siin spontaalselt poolduma, teen ilmselt nagu eelmiselgi korral. Blogisse üks lühike ja kiire postitus, kus teavitan, et me nüüd hakkame vist tegutsema, ning edaspidi siis kirjutan Lipsukese facebookis mis ja kuidas ja millal ja miks ja… Pärast on mul endal ka sealt hea näpuga järge ajada, kui sünnilugu kokku hakkan kirjutama. Eelmisel korral poleks ma pooli asju ilma FB’ta mäletanudki.

Nii, et järgmise korrani. Jääb vaid loota, et selle postituse pealkiri on peaaegu ükskõik mida muud, kui ‘Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa’. :D



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!