…pole üldse nii paha päev!
Kuigi juba hommik algas suhteliselt kaootiliselt ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi, ning keriksin parema meelega teki alla tagasi. Aga mida sa seal teki all ikka ”magad”, kui akna taga sõda käib. Jah, lugesite õigesti. Sõda.
Meil on siin mingid sõjaväe õppused. Halle fucking luuja. Kari mundrites matse jookseb ümber maja ja selline kõmmutamine käib, et ei saa viite minutitki rahu ja vaikust. Mitte, et vaikus siin majas midagi väga tavalist oleks.
Jumal tänatud, et me Tartusse põgeneda saime. Ma oleks vist muidu õhtuks hull valmis olnud. :D
Ja siis veel see Annu… No ma ei tea. Ma olen äkitselt rahvavaenlaseks saanud siin majas. KÕIK käib läbi sõja ja kui vähegi võimalik, siis joostakse issi juurde peitu. Ja siis kisendatakse nii, et maa must, kui ma üritan teda siiski endale krabada, et vajalikud toimingud teha.
Kui issit pole, siis lihtsalt joostakse röökides eest ära. Ma pidin sellepärast lausa diivani vastu seina lükkama, sest mul tuli tõsine kopp ette sellest ‘jookseme-ümber-diivani-ja-karjume-”ei-saa-ei-saa-ei-saa” jurast. Ja nii iga jumala asja peale.
Näiteks – Annu tuleb minu juurde ja ütleb, et kakas. Ma siis ütlen, et lähme peseme ära. Selle peale tema muidugi hakkab nutma, jookseb eest ära ja kui ma ta siiski kätte saan, ning pükse üritan ära võtta… Kõik meetodid võetakse kasutusele. Alustades löömisest-hammustamisest, lõpetades jalgadega peksmisega. Ei no… anna minna. Eks ole siis oma roojas, kui nii parem on.
Nüüd on Annut õhtuti magamaminekuks ette valmistanud issi. Mina ei tohi ei mähet alla panna, ega teda riidetada, vitamiinide andmisest ja hammaste pesemisest rääkimata. Ja kõige parem oleks üldse, kui ma samas toaski poleks. :D
Kui issi on kodus, siis joostakse vaid tema järgi. Kui ei, siis joostakse ja otsitakse, et kus issi on.
Kui issi on õues ja meie Annuga toas, kipub ta õue. Kui issi on toas ja meie õues, kipub ta tuppa.
Ükspäev kõndisime mehe tööjuurest mööda ja Annu tahtis sealt väravast sisse lipsata. Kui ma keelasin, siis karjuti mulle näkku ”ISSIIIIIIIT!!!” :D
Igatahes jah. Issi on nüüd siin majas A ja O. Aga eks tema vanuses ongi selline issika faas normaalne. Emme on ju koguaeg temaga, emme keelab, poob ja laseb. Issit on aga harvem näha, tema annab kommi, ning jaksab põnevaid müramis- ja tagaajamismänge mängida. Issi hea, emme halb. Oi kuidas mulle need ‘good cop, bad cop’ mängud ei meeldi…
Ja nii see Annukene meil nüüd kõike issiga teebki jälle, mina ei tohi teda puudutadagi. :D
Üldiselt ei kurda, ongi mul rahulikum. Aga, kui me temaga kahekesi kodus oleme, on ikka üsna frustreeriv, kui ta aina vastu vaidleb, eest ära jookseb, nutab ja jaurab… KÕIK käib läbi sõja ja see on lihtsalt nii… väsitav.
Nüüd ei aita enam see ka, kui ma talle seletan ja tema tundeid peegeldan. Enne ikka nagu mõjus ja ta rahunes selle peale… Nüüd teeb see asja justkui hullemaks. Igatahes, on ikka elu õied, ma ütlen.
Aga jah, nagu ma enne mainisin, siis käisime täna jälle Tartus.
Kuna Annu oli mind juba hommikul nii viimase piirini viinud, siis hakkasin ma bussis lausa natukene nutma. Ja täiesti absurdse asja peale. Annu lollitas issiga, issi küsis, et kus emme on? Annu näitas näpuga mingi suvalise pahtlilabida peale ja ütles uhkelt ”EMME!”. Mul oli nagu, et ei nojahh siiiis.
Oeh, ma olen peast juba nii rase, et endal hakkab ka imelik. :D
Muide, see pahtlilabidas ajas mind ka täiega närvi. Vahtis meie ees, telefon näpus, heli põhjas neid kõmmutamise videoid, mida ta ilmselt ise siin meie linnas filminud oli. No joppenpuhh. Ütlesin siis mehele, et no tore on, põgeneme kodust ära, et sellest kõmmutamisest rahu saada ja siis lastakse ikka mõnuga edasi…
Igatahes, enne, kui see postitus jälle kilomeetriseks venib, räägin parem kiiresti ultrahelist ka.
Arst, kes sel korral ultraheli tegi, oli väga mõnus ja sõbralik. Rääkis kenasti mis ja kus ja kui palju. Ning ma ei väsi kiitmast seda, et emmede jaoks on seinale telekas pandud, et ka meie midagi ikka näeks, mitte ei peaks kael kõveras kuskile nurga taha passima. Meie väikelinna haiglas seda lõbu pole ja kõigil on jumala pohhui kas sa midagi näed, või ei.
Aga uudised on suurepärased. Laps on end dieedile pannud ja kaalu kogumisega hoo maha võtnud.
Kui ta kuu tagasi oli 2200g ja vastas poolteist nädalat suuremale rasedusnädalale, siis täna klappis ta ilusti arvutustega, ning vastas 36.nädalale (mul on 36+5), olles ligikaudu 2800g raske.
Kuigi mind pani see isegi natukene muretsema – kas kuu ajaga alla 600g juurde võtta liiga vähe pole? Praegu peaks laps nädalaga kuskil 200-250g juurde võtma.
Samas Annu oli ka lõpus väiksem ja jäi kasvuga ”maha”.
Igatahes hea uudis on see, et kui ta praeguse tempoga kosub, lastakse mul ilmselt ise sünnitamist proovida.
Arsti sõnul on laps ilusti sellises asendis, et võiks sündida. Pea all, nägu küljele suunatud. Loodame, et see nii ka jääb ja ta mingeid rumalaid trikke ei tee.
Ja eks esmaspäeval, kui ämmaemanda juurde veeren, kuulen täpsemalt mis ta sellest arvab, ning ehk on ta nõus ka üle tsekkima mis mu emakaga toimub. Täitsa huvitav oleks teada kas see libakate jura on midagi mu emakakaelaga ka teinud, või on see kõik jälle tühja valutamine olnud.
Mul on nimelt viimasel paaril päeval ikka väääääga kahtlane olek olnud (palju valusaid toonuseid, kõhulahtisus, laps on vääääga rahulik jms jama), ning tänagi Tartusse suundudes mõtlesin, et oleks pidanud haiglakoti kokku korjama, ehk ma ei tulegi sealt enam ühes tükis koju. :D
Aga eks see ärevus on mul ilmselt jälle üle paisutatud ka, sest grupis muudkui sünnitatakse ja joostakse haiglate vahet.
Esmaspäevani pean vähemalt vastu pidama ja siis võin rohelise tule anda küll. Tulgu, kui tulla tahab ja ta selleks valmis on. Aga ma tegelikult ei usu väga, et siin midagi lähiajal juhtuma hakkab. See oleks lihtsalt kuidagi…uskumatu. :D
Samas langeb mul suur koorem õlgadelt, kui homme kõhukipsi ära teen ja pühapäeval pildistamisele ka jõuan. Siis on minu poolt kõik valmis ja puudu on vaid üks väike vääks.
Ma olen jube õnnelik, et mul pole nüüd selle sünnitama hakkamisega enam tuli takus, ning saan rahumeeli omas tempos tiksuda. Las see põrnikas veel kosub ja kasvab. :)
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
