Tag Archives: beebi nr kaks

Kõhubeebi on kasvaja? Ehk ämmaemanda visiit

Posted on by
4

Käisin täna jälle ämmaka juures kontrollis.
Põdesin küll natukene rohkem, kui tavaliselt, sest Annemaia jäi esimest korda täitsa ”võõra” inimesega (st kumbagi meist mehega ei olnud kodus). Loomulikult läks kõik imehästi ja ta isegi ei jonninud. Kui välja arvata see, et enne magama minekut olevat ta tahtnud pool elamist voodisse kaasa võtta. :D
Läksin kodust välja enne 9’t hommikul, jättes Annu oma hommikuputru lõpetama. Koduuksest astusin sisse alles umbes pool kaks päeval…

Arsti juurde minnes põdesin natukene ka sellepärast, et ehk on tõesti laps end ümber pööranud. Hommikul ärgates olin selles tegelikult juba üsna veendunud, sest terve öö rahmeldas ta alakõhus ja no see on teadupärast märgiks, et laps on tuharseisus. Aga kus sa sellega! See tubli sindrinahk on TÄPSELT SAMAS poosis, nagu alati. Aga ometigi pole kõik sama. Ta on ikka tunduvalt allpool (emakapõhja kõrgus ei olnud ka sentimeetritki kasvanud)… Et ei teagi kas ta on nüüd siis alla vajunud, või lihtsalt ennast väga kössi tõmmanud… Aga selle tutiluu valu peale võiks küll öelda, et see pea peab ikka kuskil sügavustes olema, sest no selline piin on käia. Nagu iga sammu järel saaks jalgevahele välgunoolest tabamuse. :D
Ämmakas tõdes ka seda, et ta üldse ei imesta, et ma draakoniks muutumas olen – laps lösutab täpselt mao peal ja surub mulle koguaeg hapet kurku.

Muidu on kõik tibens-tobens ja isegi vererõhk, mis viimasel kahel korral on veidi selline halvakene olnud, oli nüüd ilus. Arst kinnitas ka mu kahtlusi tursete osas, aga ei midagi hullu. Nagu juba mainisin, siis EPK polnud kasvanud, aga kõhuümbermõõt hüppas 114’st 117’le. Kaalutõusuga olen ma aga eriti rahul – kahe nädalaga vaid 800g!

Rauanäit oli natuke langenud ja selle peale üritas ämmakas nalja teha, et ega siin midagi imestada ole – see väike kasvaja sööb kõik hea ja parema mu eest ära. :D

Sel korral pidin pukki ka ronima (külvi proov) ja KTG’s külitamas käima. Proovide võtmine on ikka ebamugav ja rõve asi küll. Ma arvan, et eks see ole sellest ka, et ma ise seal krampis olin, aga no siiani on veel valus ja rõve olla, kuigi ta nagu ei teinudki midagi erilist ja kogu asi võttis aega heal juhul 20 sekundit…
Selleks pukki ronimiseks valmistumine oli muidugi ooper omaette… Raseerimine võttis mul vist kolm õhtut aega. Hea, et ma mitu päeva varem alustasin. :D

Küsisin ka selle kohta, et kust ta välja luges, et mul on kitsas vaagen? Mina kuulsin seda väidet igatahes esimest korda. Nüüd ei suutnud ta seda enam kuskilt leida… Vabandas end välja, et ilmselt ütles/mõtles ‘funktsionaalselt kitsas vaagen’, ehk, et mu vaagen oli just Annu jaoks tol hetkel liiga kitsas, arvestades seda millises asendis ta sündima kavatses hakata. No nii valesti, kui valesti. Esiteks nina püsti, sirutusseisus ja teiseks veel nägu ees, või kuidas seda öeldaksegi. Tal oleks pidanud olema pea rinnal (temal oli kuklas) ja näoga minu selgroo poole (tema oli seljaga minu selgroo poole). See kõik kokku lihtsalt ei klappinud, mõõtmed läksid liiga suureks, et läbi mahtuda ja ta ei saanud ise sündida… Ja sellepärast arst lapsele ka näkku lõikas. Annul on siiani sellest arm ninal…
Igatahes, see andis mulle jälle natukene lootust, et ehk tõesti on mul sel korral võimalus ise sünnitada. Kuigi proovin end ka halvemaks variandiks ette valmistada. Eks ole näha, mis mulle paari nädala pärast seal ultrahelis öeldakse. Kui juba siis saab selgeks, et ma ei saa sünnitada, siis on mul vähemalt aega sellega harjuda ja leppida. Mitte nagu Annuga, et parampapa-kabuum-pabahh.

KTG’s oli ka kõik hästi. Sain pool tundi voodis külitada ja netis istuda. Valveämmakas veel naeris, et nautigu ma siis hoolega, sest pooleteisese kõrvalt seda nalja ju eriti tihti ette ei tule. :D
Tita südamelöögid olid normis ja poole tunni jooksul oli mul kõigest üks imepisike kokkutõmme, mida arst vist isegi kokkutõmbeks ei lugenud. Aga ma ise nagu tajusin ära, et midagi toimus. Ja see oli veel valusat sorti ka. Ei tea kas see ”kokkutõmme” oli tingitud lapse mürgeldamisest, minu halvast asendist, või millest…

Kui valveämmakas kuulis, et ma tahan Tartus sünnitada, vajus ta kuidagi näost ära ja (mulle tundus), et ta üritas mind kuidagi ümber veenda ja mind ikka Põlva haiglasse meelitada. Ta tegi isegi ettepaneku, et ma räägiksin valves oleva arstiga oma plaanidest ja eelmisest kogemusest.
Kuna mul oli tohhujaaa aega surnuks lüüa, et sõbranje saaks Annemaia lõunaunne panekut ka ”harjutada”, siis olin nõus ja nõnda me jutustasimegi üsna pikalt.
Ka arst üritas mind kuidagi…survestada või veenda, et ma ikka Põlvas sünnitaksin, aga mina jään endale kindlaks. Kui saan ise proovida, siis lähen Tartusse. Ma ei taha mitte mingisugust riskigi, et pean erakorralise keisri puhul jälle üldnarkoosis lõpetama.
Arst üritas veel vabandada, et ‘ehk läheb õnneks ja valves on see arst, kes teeb ka seljasüstiga keisrit’. Hmmm, aga kui ei ole, või ta vahetus lõppeb enne, kui mina sünnitamisega ühelepoole saan???
Plaanilise keisri puhul veel kaaluks seda haiglat (saab panna sellise päeva, kus too arst tööl on). Põlva haigla on ikka palju mõnusam ja hubasem. Kui ma teaksin, et kõik läheb 100% nii, nagu hetkel soovin ja keiser oleks välistatud, valiks iga kell uuesti Põlva. Kõik on vaikne ja personaalsem. Tartust on jäänud selline vabriku mulje, et üks sisse ja teine välja. :D
Põlvas on peretoad ka poole odavamad…

Kui sünnitusosakonnast ära minema hakkasin, jäin sünnitabelit vaatama (mõni päev tagasi oli olukord, kus keegi polnud NÄDAL AEGA seal sünnitanud – mitte ühtegi täppi polnud tabelis!) ja samal ajal kuulsin, kuidas puhketoas üks naine teisele ütles: ”see ***** läks ära”. Ma ei saanud esimese korraga aru, mida ta mu kohta ütles. Ja see teine naine ka vist ei saanud, sest küsis üle kellest jutt käib. Esimene naine siis lausus, et ”noh, see kes TARTUSSE sünnitama minna tahab…” Mõlemad olid kusjuures täitsa võõrad näod. Jutud liiguvad väikses haiglas ka kiiremini. :D

Peale seda arstide jada võtsin ette pika jalutuskäigu, ning suundusin läbi vihma (külmetades – sest mul ei lähe enam mitteeeee miski eest kinni!) selverisse, et sealt ära tuua oma juustuhiir. Kogusin mingi kaks aastat neid ‘hiirte juustu’ logosid, et toda hiirekest Annule saada.

Selleks ajaks, kui ma ükskord õigesse kohta taarutud sain, oligi kellaaeg juba nii kaugel, et varsti oli tulemas buss, millega koju tagasi kolistada. Bussis oli vähemalt mõnus ja soe!

Btw, mul tuli praegu meelde, et kui hommikul Põlvasse sõitsin, siis peeti meie buss kinni ja küsiti ega meil võõramaalasi peal ole, ning siis otsiti kõik veel läbi ka. Ei pea vist ütlemagi, et korraks oli päris hirmus. Mendil oli veel selline nägu ka ees, nagu mingi sarimõrtsukas oleks vabadusse pääsenud… Võeh!

Igatahes, kui koju jõudsin, magas Annu rahulikult oma lõunaund ja mul oli väga hea meel kodus olla. Mu jalgevahel hõõgusid (hõõguvad siiani!) söed. Isegi istuda on valus. Nagu oleks rihma saanud. Ainult, et… jalgade vahele. :D

EDIT: Ann magas NELI tundi! Ja tal oli megapohhui, et ma koju tulin. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend neli

Posted on by
18

Nädala alguses tegi beebipoiss mul kõhus mingeid trikke ja ma olen nüüd terakene mures. Mul on tunne, et ta a) keeras end tuharseisu, b)laskus alla c) keeras end lihtsalt seljaga minu selja poole. Enne oli ta tagumik mu vasaku ribi all ja seda oli katsudes kohe tunda, aga nüüd on kõht üldiselt üleni pehme, nagu titt oleks maagiliselt minema haihtunud. Ja kui saangi mingi kõvema koha kätte, mis te siis arvate, et ma saan aru kas see on pea või pee? :D

Kõige tõenäolisem on ikkagi see viimane variant, aga vahel hakkan kahtlema, sest liigutuste asukoht ju muutus. Üldiselt öeldakse, et kui tugeamad liigutused on üleval pool naba, on beebi peaseisus, nagu peab, sest jalgadega annab ta kõige kõvemad hoobid, aga kui allpool naba, siis tuharseisus.
Noooo, kord on need tugevad löögid all, siis üleval, siis küljel… Ühesõnaga, ei tea mina mis ta seal tegi, aga midagi on igatahes muutunud.
Luksumise järgi ma ka aru ei saa, sest ta põrkab ikka kogu kehaga ja üle kõhu (muidu öeldakse, et luksumist tunned pea juures).
Alla vajumist kahtlustasin ausalt öeldes sellepärast, et järsku tekkis mul üsna kibe tutiluu valu, mida enne olnud ei ole ja see olevat ka märk sellest, et lapse pea on nõnda sügaval vaagnas. Aga see võib olla ka puhas kokkusattumus, ning ilmselt ongi, sest kuskile vajumise jaoks on veel liiga vara. Laps pidavat alla vajuma vahetult enne sünnitust – esmarasedatel mitu nädalat enne, korduvatel paar päeva-nädal enne.
Ja no vaevalt, et ta siin lähinädalatel veel kuskile kiirustama hakkab. Ja parem ongi, sest pildid ja kõhukipsid on veel kõik tegemata, ning asju oleks ka vaja enne valmis panna.
Varsti saan niikuinii teada mis ja kuidas, sest järgmisel nädal on ämmaemanda visiit ja küll ta seal juba järele vaatab mis trikke mu pojuke parasjagu teeb…

Aga ei saa salata, et ootusärevus tahab küll juba ära tappa. No nii tahaks juba temaga kohtuda! Kuidas saab üks asi samaaegselt olla nõnda hirmutav, aga samas mitte ei suuda ära oodata? :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi ja see väike poisike pole nii kangekaelne, kui tema vanem õde oli.

Sel nädalal tekkisid ka mõned uued tunnused, mida ma siiani (selle raseduse ajal) väga kogenud ei olnudki. Näiteks seesamune tutiluu valu. Ja nahk muutus ka üleöö nii kuivaks, et kratsisin end päevaga igalt poolt lõhki! Ning ma olen nüüd ametlikult paistes! Vist. Jalalabade ja sõrmede järgi nagu aru ei saagi, aga sääred on küll nagu pakud. Ma ei tea kas see on üldse võimalik, et jalalabad ja sõrmed on normaalsed, ning paistes on ainult sääred? Ilmselt olen ma lihtsalt paks! :D
Sabakont hakkas ka endast jälle märku andma, ma ei tea miks, sest keegi pole siin tema järele igatsenud küll.
Uus on ka see, et nüüd ei saa ma enam pikalt seista/käia, sest alakõht hakkab meeletult valutama. Lugesin, et see tekkis mul eelmisel korral ka ja täpselt samal ajal. No nii hea on neid eelmise raseduse ajal kirja pandud postitusi lugeda ja võrrelda. :D

Nüüd avastasin enda jaoks ka jooga. See huvi sai vist alguse Kätlinist, kes oma blogis nii kiitis seda. See olevat sünnitusel ka palju aidanud. Seega hakkasin youtubest videoid vaatama ja järgi tegema. Ma pole küll leidnud täpselt sellist videot, mida otsisin, aga noh, häda pärast ajab asja ära küll.
Üldiselt otsisin ma vaid hingamise-venitamise õpetusvideosid ja see viimane oli tõesti mõnus. Juba peale esimest korda tundsin, kuidas mul oli kergem olla. Tegin seda õhtul, enne voodisse minekut, ja hommikul oli kuidagi palju kergem tõusta. Muidu ma ikka ägisen ja sisisen valust…
Üks video õpetas ka lõdvestuma ja ma jäin selle ajal lausa magama!

Ma ei mäleta nüüd, kas ma seda juba rääkisin või ei (järjekordne tunnus – mälu nagu haugil!), aga mu venitusarmid hakkasid ka suuremaks jälle venima. Ju siis on nüüd tõesti see piir käes, kus Annuga lõpuks olin, ning uus tita tahab ka endast ikka midagi mu kehale maha jätta… Ja mul on ausaltöeldes üsna ükskõik, sest mu kõht on niikuinii hullem, kui vöötorava tagumik. Hmmm, see on tegelikult üsna täpne kirjeldus, ainult, et mustade juttide asemel on tulipunased. LOE: 7 nädalat peale erakorralist keisrit – PILDID (ise ei riskinud teksti lugeda).

Aga igatahes, eile üritasin endast ‘kunsti’ jäädvustada ja teoks teha ühe kauaaegse idee. Ütleme nii, et ma ei jäänud sellega üldse rahule. Alguses. Lootsin, et suudan ikka saavutada midagi sellist:

Aga kuna tööriistade ja asukohtade valik oli piiratud (statiivi pole = kaamera tooli ja pappkasti otsa), pidin leppima sellega, mis välja tuli. Ja pean ütlema, et nüüd seda pilti vaadates ei häirigi mind see garaaž ja lahmakas aknaraam nii väga. Nüüd on see just nii, nagu üks inimene mulle hobifotograafide grupis meenutada üritas – see pilt on mälestus ajast ja kohast, mis tõenäoliselt on minu jaoks sügava tähendusega. Ja nii see ju tõesti on, sest see garaaž on osa meie kodust. Meie päris esimesest oma kodust. Kodust, kus Annu tegi oma esimesed sammud, kodust, kus meie pere saab juurdekasvu, kodust, kus see juurdekasv teeb kõik oma ‘esimesed’ tegevused…

20160422-DSC_0130-2

Lähipäevil proovin siiski ilmselt uuesti, et saavutada ka see algne visioon… Kuigi ka praegune teeb mu südame vägaväga soojaks. :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmed kaks ja kolmkümmed kolm

Posted on by
14

Mul pole viimasel ajal üldse enam motti (või aega?), et midagi postitada. Eriti veel neid rasedusnädala sissekandeid.
Mul on tunne, et kõik on nagu endine ja mitte kedagi niikuinii eriti ei koti mu hala.
Kõik millele ma praegu mõelda suudan on see, et tahaks juba sünnitada. Ja mitte sellepärast, et väljakannatamatult raske oleks või tüdimus oleks peal, aga järsku kasvas see ootusärevus minus 100 korda suuremaks. Tahaks juba teada mis saab, kuidas saab, tahaks juba beebit hoida ja näha kuidas Annu temasse suhtub, kuidas meil elu olema hakkab jne…
See on kuidagi nii võõras tunne mu jaoks, sest Annu ajal ei läinudki ma enne sünnitust nii pabinasse. Isegi, kui tähtaeg kukkus, olin mina ikka veel suht rahulik ja polnud mul sellist tunnest, et jäängi nüüd igaveseks ajaks rasedaks. Kuigi moe pärast vist ikkagi vingusin sel teemal…

Me oleme neist imelistest ilmadest viimast võtnud ja iga võimaliku hetke õues veetnud. Kahju ainult, et Annu peab päeva kõige soojema ja mõnusama aja maha magama.
Ma olen viimastel nädalatel nii palju rassinud, et kui ma nüüd ükskord sünnitust esile kutsuma peaks hakkama, akende pesemise ja muu sellisega, tunduks see kõik köömes…
Ehitasime mehega siin usinalt kasvuhoonet. Mina muidugi parkisin oma tagumendi iga lauavirna otsa ja lõpuks vedasin isegi väikest tooli endal järgi, sest ei suuda mina see 30 sekundit kükitada, mil on vaja midagi paigal hoida. Esiteks, see on põrguraske ja teiseks, see on põrguvalus. Katsu ise kägaras olla, kui sul on justkui kont kõhus. Kont, kes olude liiga kitsaks minemise ohu korral sulle jalaga näiteks kolmnurka lööb, nii, et luumurru kahtlustamine tundub täiesti asjakohane.
Mees muidugi koguaeg naeris mu üle, aga tühja temaga – nii kaua kuni temal kannikate vahelt sädemeid ei lenda, on muidugi naljakas. :D

Lõpuks sai ikka see kasvuhoone lahmakas valmis ka, ja lausa nii vägev, et kui sel vahepeal kilet vahetada, siis võivad oma tomatid ja kurgid seal üles kasvatada ilmselt ka Annu lapselapsed.
Nii kaua kuni kilet peal ei olnud, oleks vabalt võinud arvata, et tegu on tulevase mängumajakesega (karkass on väga jämedast puidust). :D

Nüüd ongi mul vaja veel seal muld juurikatest ära puhastada ja võibki hooajaga pihta hakata (si**a oleks ka vaja väetiseks :D). Tahaks tegelikult taimed juba aknalaualt kasvuhoonesse ära viia (pottidega katteloori alla?), enne kui kassid need siin täitsa ära hävitavad, aga ei tea kas julgen? Pärast olen taimedest päris ilma.

Aga jamh, õues on ütlemata mõnus ja müttamist on palju. Õues olles on jaksu nii, et tapab, ei taha tuppa tullagi, aga kui ükskord end diivanile maha pargin ja vedelema jään, siis on pekkis. Nagu oleks teerulli alla jäänud. Ükspäev just oli – lõpetasime kasvuhoonet, lõikasime puid, riisusin ja koristasin aias, no ikka terve päev jalgadel. Ja pärast õhtul-öösel surin. Ma mõtlesin, et lasen voodi täis, sest täiesti võimatu oli püsti saada. Selline tunne, et kutsu kraana appi. Puus ja selg tegid nii hullult haiget, et võehh… Aga tegutsemise ajal ei ole nagu hullu midagi.

Tahtsingi täna daaliate jaoks augud valmis kaevata, mõned seemned veel mulda pista ja ühed lillejuurikad maha istutada, aga Annu otsustas, et päris asjakohane oleks poolteist tundi järjest ”süüa” ja siis tund aega hiljem magama minna, kui tavaliselt. Seega ärkab ta alles jumalteabmillal…

Aga kui nüüd jälle rasedusest rääkida, siis ma olen tõesti väga elevil. Nüüd on juba kätte jõudnud see aeg, kus ma hakkan jälle vetsupaberit kahtlaste eritiste suhtes inspekteerima. :D
Aga karta on, et kui ma siin nii hoolega ootan ja elevil olen, ei kavatse see põnn end enne tähtaega ilmutada.

Lõpuks hakkavad asjad liikum ka ja ma ei ole enam selle päras nii mures, et me pole poisikese sünniks üldse valmis. Kõhukotile beebisisu leidsin (Juku mänguasjapoes on näiteks, pean vaid kohale minema ja ära ostma), erinevad nimekirjad on tehtud, Annu hoidjaga on kokku lepitud ja varsti ilmselt teeme ‘prooviöö’ ka ära (ma ei tea kuhu me ainult selleks ajaks mehega läheme :D) ja esimene sats riideid peaks olemas olema (kuni 62 suurus).
Vaja on veel leida turvahäll, autojuht, poes ja apteegis vajalikud asjad kokku krahmata, kõhupildid ja kõhukips teha, riided pesta ja iga suurus/ese eraldi sortida. Haiglakotti ma ilmselt enne valude tulekut kokku ei panegi ja ülejäänu peaks siis jooksvalt tulema…
Ega mul ju enam palju jäänud olegi. Minu arvutuste järgi on mul täiskantud raseduseni aega umbkaudu 4 nädalat ja lapse suuruse järgi kuskil 2-3 nädalat. Aga noh, vaevalt, et ma 37 nädalal kedagi endast välja pressima asun, seega võib sinna vabalt veel otsa liita kuni 5 nädalat. :D
Oeh, praegu tundub see aeg meeletu ja nüüd hakkavadki vist päevad venima.
Oot, tegelikult. Maksimaalselt on mul jäänud veel 6 nädalat, sest arst viimane kord ju ütles, et üle 2.juuni väga ei tahaks lasta…

Aga enesetundest veel nii palju, et kui ma just õues ei tegutse, siis olen ma ikka väga hädine. Lömberdan ringi nagu pingviin, iga pingutuse peale teen jõutõstja häält (Annu on hakanud seda ahvima, mis on muide hirmnaljakas!), kõik kohad on koguaeg valusad – kõige rohkem alaselg ja puusad – eriti parem pool, mis teeb koguaeg ikka põrgulärmi, et ma ta olemasolu ei unustaks, pidevalt võtab lonkama. Kõrvetised on metsikud! Ma ei teadnudki, et vee joomisest on ka võimalik seesmiselt põleda ja terve öö püstiselt magada, sest muidu on laavajõgi kurgus. Magamine… Hmm, see on tegelikult juba praegu paras defitsiit. See, kes ütles, et maga rasedana, sest pärast enam ei saa, pole ilmselgelt kunagi ‘piisavalt hädine rase’ olnud. Iga kord, kui kuskilt mingi piuks tuleb, olen mina üleval, ilma valust vandumiseta külge keerata ei saa ja umbes nelisada reisi voodi-vets-voodi ei aita ka kaasa. Pluss ma ärkan ka täiesti lambist, vaatan kella ja jään magama tagasi, ning nii umbes teine nelisada korda. Varajased treeningud maratoniks? Mul on eelnev treening, sel korral jätaks vahele – aitäh!

See vetsu vahet sõelumine on tegelikult täiesti hirmus! Annu ajal mul sellist asja ei olnud. Kuni lõpuni käisin vetsus nagu normaalne inimene, mitte nagu supilusika suuruse põiega 70-aastane vanaätt. Kohutav. Lihtsalt kohutav. :D

Aga ükskõik millal ja mis viisil ma ka ei sünnitaks, siis vähemalt lõpptulemus on üks imeline (karjuv) präänik, kes ilmselt sarnaselt oma õele, mulle ühel kenal hommikul sitase mähkmega näkku istub – paradiis! :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ämmaemanda visiit ja 3D/4D pildid meie musisuuga beebipoisist

Posted on by
24

Käisin täna jälle ämmaka juures kontrollis. Pean nüüd iga kahe nädala tagant seal oma näo ette näitama.
Kui aus olla, siis tõmbas arst täna mul tuju veidikene alla. Näitasin talle neid pabereid, mis eile Elitest sain.
Tema jääb oma arvutuste juurde ja ütles, et laps on lihtsalt suur. Mitte, et mul võiks nädalaid rohkem olla… Minu loogika aga ütleb, et sel juhul poleks tal ju pea, jalad jms suuremad/pikemad, vaid lihtsalt…paksemad? Ega ta sellepärast siis ju kiiremini arenenud ole, et on hästi süüa saanud? Või ma ei tea…
Ütles veel, et tema ei laseks sel pullil kauem kesta, kui 2.juunini (praeguste arvutuste järgi oleks mu TA alles 6.juuni).

Siis aga hakkasin ma mõtlema, et kui ta võtakski tähtajaks selle 25.mai, oleks mul see asi veel kriitilisem ja mul oleks veel vähem aega loomulikul teel sünnitama hakata. Seega ehk on see hoopiski hea, et ta peab last suureks, aga ei muuda tähtaega.

Muidu oli kõik enam-vähem tibens-tobens, aga vererõhk oli mõlemal käel 140/80. Ütles, et praegu ei tee sellega veel midagi… Tegelikult oli rõhk juba eelmisel korral ühel käel kõrge võitu (130/70 vist?). Küsis veel, et ega mul pea ei valuta. Ei valutanudki. Kuni selle hetkeni, mil ta seda mainis. :D

Mõõtmetelt olen ma praegu 36 (emakapõhja kõrgus)/114 (kõhuümbermõõt).

Aga tegelikult tulin ma siia sellepärast, et teile pilte näidata, mis ma lõpuks kätte sain. Ma ei saa aru miks ta neid rohkem ei klõpsinud, tal oli ilusaid vaateid veel ju… Normaalseks pildiks saab lugeda vist ainult seda viimast, esimene on selline… creepy, kust pole midagi eriti aru saada. Aga hull musisuu on sel beebsul küll. :D

Nigri_Janeli_7
Nigri_Janeli_4Juba praegu on näha, et tal on samasugune väike nöbinina, nagu Annul. :D


Aga te võite mulle jätta kommentaare ilusate poiste nimedega. Aiäth! :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Me teame Beebi#2 sugu!

Posted on by
13

Täna oli siis see saatuslik päev, kus käisime Elites ultrahelis.

Arvake, kes saab teise imekauni tütrekese?

Mitte meie! :D

Nii, kui arst mu kahtlusi kinnitas ja suurelt ekraanile ‘poisslaps’ kirjutas, käis mul peas väike klikk ja nimi, mida olin pidanud üheks võimalikuks variandiks (aga mitte eriti tugevaks) tundus JUST SEE ÕIGE.
”Meie väike *****” mõtlesin ma ja naeratasin veel laiemalt…
Nimedest me siiski veel ei räägi, sest ma pole mehega sel teemal üldse rääkinudki ja mul pole õrna aimugi, mis ta sellest nimest arvab. :D

Pilte me vist eriti ei saanud, sest esiteks on mul nädalaid nii palju, et raske on pilti saada ja teiseks, oli poisiklutt näoga kõhu poole ja ei tahtnud end üldse pöörata. Ma täpselt ei tea kas ja kui palju ta pilte sai, ta pole mulle neid veel ära meilinud, aga ma ei jõudnud oodata ka, kuni ta seda teeb – tahtsin ju kohe ruttu uudiseid jagada!

Aga nüüd siis sellest, mis minu jaoks selle ultraheli juures kõige tähtsam oli – lapse kaal ja tervisenäitajad.

Kõik on kõige paremas korras! Igati vinks-vonks poisike, kes pole oma ea kohta ei liiga suur, ega liiga väike. Ainus asi on see, et tähtaeg peaks mul ikkagi olema siis päevade järgi, mitte ultrahelide. Seega on mul nüüd miljon tähtaega ja kes jumal teab mille järgi arst siis arvutama hakkab ja otsustab.
Päevade järgi 24.mai
Kõige esimese UH’i järgi 9.juuni (väidetavalt peaks see kõige täpsem olema)
Looteanatoomia UH’i järgi 30.mai
Tänase UH’i järgi 25.mai (33+6 nädalat tänasega)
Ja mingi x meetodi ja UH’i järgi olen mina arvanud 6.juuni (tänase seisuga 32+1 nädalat)

Seega ma ei tea mida nüüd arvata, või kuidas asju edasi arvestada. Hetkel on mul tunne, nagu ma oleksin vahepealt mitu nädalat ära ”kaotanud”.
Muidu ei oleks ju hullu, aga lõpus hakkavad need nädalad (isegi päevad) väga suurt rolli mängima, kui peaks esilekutsumiseks/keisriks minema.
Hetkel rahustas arst mu maha ja ütles, et kui ma nüüd just hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks magusat sööma ei hakka, siis ei tohiks see kutt seal eriti suuremaks paisuda, kui Annu sündides oli (3430g).
Hetkel on poisi kaaluks 2278g (+-333g), mis pidavat siis täitsa keskmine olema. Mulle tundub küll joppenpuhh-kui-suur, aga noh, usume siis arsti. :D
Ja no, kerged värinad käivad üle selja, kui mõtlen, et mul on tähtajani kuskil kuus (!!!) nädalat. See tähendab, et paari nädala pärast võiksin ma juba sünnitada!

Kui nüüd rääkida ultrahelist endast, siis üldiselt (suures plaanis) jäin ma rahule.
Naerma ajas see, et ENDISELT olen ma nende arvates Nigri, mitte Nirgi! :D

Mu pojuke on üks maailma armsamaid poisiklutte, keda ma eales näinud olen! Te oleksite pidanud teda vaid nägema!
Esialgu, kui arst lapse nägu näitama hakkas, lõin ma mõttes juba risti ette, sest olin täiesti veendunud, et see laps on küll 10 tonni suurem kui ‘võiks’, sest ta nägu ja käsivarred olid nii pontsud. Nii armsad punnis põsed ja paksud, pruntis huuled! Ei tea mina kellesse ta on. Mina olen igatahes täitsa kriipsuhuul. :D

Täitsa päris beebi juba ja ma lausa sulan, kui seda videot vaatan. Mäletan, et peale seda, kui Annu ajal seal käisime ja ka video saime, olin täpselt samasugune. Vahtisin seda videot korduvalt ja korduvalt, ise heldimusest lõhki minemas.

Muide, videole jäi ka see, kuidas ta silmi hõõrub, haigutab ja suud matsutab – maailma kõige armsam lihtsalt! Kahju kohe, et ma teiega seda jagada ei saa…

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, mida ma praegu tunnen. See lihtsalt ei mahu mu sisse ära! Ma olen nii elevil, et võiksin nutta…

Kui veel mõned päevad tagasi olin ma 70% kindel, et tegu on tüdrukuga, siis umbes üleeile õhtul, hakkasin ma endas kahtlema. Ja eile ostsin ma turult (poolkogemata) täitsa poiste toonides body’sid… Pärast kodus vaatasin, et wtf – kas ma tõesti praakisin need roosad pluusid-püksid välja, mida alguses vaatasin, või kuhu need siis kadusid?
Praegu tagantjärele kõlab see nagu vabandus, aga ausõna, Annu ajal oli mul samamoodi (kuigi hiljem osutus mu algne sisetunne siiski õigeks). Raseduse algusest peale arvasin, et Annu on tüdruk. Aga mingi kaks päeva enne looteanatoomia ultraheli, muutsin ma järsku meelt ja arvasin, et küllap ta ikka poiss on. Kabineti ukse taga oodates lausa ütlesin, et võikski poiss olla. Ja siis öeldigi, et poiss. :D
Aga noh, hiljem kasvatas ta omal munad ikka küljest ära ja hakkas tüdrukuks. :D

Igatahes, sellised ilusad uudised meil siin. :)

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!