Dokumentaal, mis kinnitab mu mõtteid sünni viisist ja selle mõjust beebile, ning tema edasisele elule

Vaatasin täna ühte dokumentaali ja see tõi jällegi pinnale mu allasurutud tunded ja mõtted sünnitusest. Räägin siis filmist nimega ”microbirth”, seda saab ka etv2 lehel järele vaadata (SIIT). Soovitan kõigil vaadata, sest see peaks nii mõnegi inimese mõtlema panema.

Mulle kinnitas see film ainult seda, mida niigi uskusin ja nüüd on see suuresti ka teaduslikult tõestatud. Täiendavad uuringud alles käivad, sest keegi pole varem seda nii süvitsi uurinud, ega tulnud selle peale, et viis, mil me siia ilma tuleme, mõjutab meie tervist.

Keisri abil sündinud beebid erinevad oma mikroobide poolest loomulikul teel sündinud beebidest.
Loomulikul teel sündinud beebi ahmib sündides endasse ema baktereid, saab neid kohese nahk-naha kontakti ja rinnal olemisega. Keisri beebi jääb aga vähemalt ühest sellisest liigist ilma. Minu puhul jäi Annu ilma kõigist kolmest (keiser, 8h emast eemal ja kellegi teise rinnal, esimene toit pudelist ja rpa – ta sai taolised bakterid mujalt, aga need ei olnud tema jaoks niiöelda õiged).
Need mikroobid on aga elutähtsad ja mõjutavad last terve tema ülejäänud elu. Väidetavalt on siis keisriga sündinud lapsed hilisemas elus suurema riski all. Diabeeti ja astmat esineb keisri teel ilmale tulnud lastel lausa 20% rohkem, lisaks seedeelundkonna haigused, nagu crohni töbi jms. Ka rasvumist esineb keisri lastel rohkem.

Filmis toodi välja ka rinnaga toitmise tähtsus ja see, miks sisaldab rinnapiim teatud suhkruid, kui beebi pole suuteline neid seedimagi. Tuleb välja, et need ongi seal selleks, et toita häid baktereid, mis beebi kehas pesitsevad (need on spesiaalselt selle beebi ja nende bakterite jaoks loodud). Seega aitab rinnapiim beebi mikroobidel küpseda. Ja sellepärast soovitataksegi rinnaga toita vähemalt kuus kuud, ning võimalusel kuni kaks aastat, et lapse immuunsüsteem oleks võimalikult tugev. Seda kõike tänu rinnapiimale. Kui see osa aga vahele jätta, võime häirida ka beebi immuunsüsteemi harimist.

Aga ei jaksa mina kõike ära seletada, mida seal räägiti. Väga huvitav film igatahes ja soovitan vaadata. Seal räägiti paljust muustki tähtsast, mitte ainult sünnist ja rinnaga toitmisest (sh ka sellest, mida saaks ema ise ära teha, et beebi saaks keisri puhul veidikenegi vag. baktereid). Põhimõtteliselt räägiti erinevatest põhjustest, miks tänapäeva lapsed on niivõrd haiged ja mida muutma peaks.

Ma olen ju alati arvanud, et Annu sünniviisil ja tema meeletutel terviseprobleemidel on seos. Kuigi ta pole selle aasta ja kolme kuu jooksul kordagi olnud nohus, köhas või mõnes viiruses, siis esimesed kuus kuud olid rasked. Tohutud gaasid, refluks haigus, lihaspinged ja kõik see hullumeelne… Kõik see justkui klikiks sellega, et ta jäi sünnijärgselt nii paljust ilma… No ja muidugi see, mida too film küll ei kajastanud, aga mille tõesusesse ma siiski usun.
Ma usun, et Annu hirm minu kaotamise ees, tuleneb ka sellest, et ta oli minust niivõrd kaua eemal… Kuigi ta ei mäleta seda kogemust, siis olen ma täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt ja kuskil sisemuses on see siiski alles. Toon siia võrdluseks selle väikse Emily, kes läbi peksti. Ta suure tõenäosusega ei mäleta seda kogemust (jumal tänatud), aga ma olen täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt.

Ühesõnaga, ma ei hakka kedagi ümber veenma, või rinnale tagudes karjuma, et just mul on õigus. Ma lihtsalt rääkisin natukene mida ma hetkel usun ja soovitan teile filmi. Ei ole vaja hakata mulle siia alla laduma hunnikutes kommentaare, et mind ümber veenda. Las igaühele jääda enda arvamus ja jääme viisakateks. Aitäh! :)

Kuigi väga huvitav oleks teada kas ja kui suur see protsent ikkagi on, et keisri beebid, karmimal viisil sündinud ja sünnijärgselt suurte läbielamistega lapsed, on ‘raskemad’…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!