Tag Archives: Beebi#2

Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa

Posted on by
4

Ma ei tea kas nutta, või naerda, aga siin ma olen. Kolmekümne üheksanda nädalaga.
Täna juba naeran, sest see kõik on lihtsalt nii ajuvaba. Selline tunne, et tõstan käed üles ja ütlen, et vsjoo, mina enam ei oska midagi mõelda, ega arvata. Meeleheide hakkab mööda minema ja tekib juba selline pohhuismi tunne. Vähemalt praegu. Õhtul suudan raudselt jälle veidi ringi flippida ja mõelda, et kaua veeeeeel.

Mitu nädalat kogeda pidevaid ”peatset sünnitust” tähendavaid märke, võib katuse ikka korralikult loksuma lüüa.

Viimased kolm päeva on laps olnud hirmuäratavalt vaikne. Nagu eile öösel juba facebookis rääkisin, siis üleeile liigutas ta vaid korra aktiivselt, ülejäänud päeva oli vaikus ja vahel harva oli tunda vaevumärgatavaid liigututsi. Eile polnud ta õhtul kella üheksaks mitte kordagi ühtegi tugevamat liigutust teinud. Helistasin siis haiglasse. Taheti, et ma kohe kontrolli tuleks. Aga kuna kell oli juba palju ja mees pidi hommikul varakult tööle minema, otsustasin kõige pealt ise teda kuidagi kiusata.

Niisama togimine, külma vee joomine jms ei aidanud. Siis tuli mulle meelde, et suhkur pidavat tited üles ajama. Tegin endale siis ühe tassi teed, NELJA teelusikatäie suhkruga.
Jõudsin selle siirupi umbes poole peale juua, kui madin pihta hakkas.
Ja siis liigutas ta end ilusti oma pool tundi järjest. Helistasin haiglasse tagasi ja ütlesin, et ma täna ikka ei hakka enam tulema, sest sain lapsele praegu eluvaimu sisse. Arst oli nõus, aga käskis hommikul ikkagi kontrolli tulla.
Nõnda ma siis sebisingi jälle oma sõbranna Annu juurde, et ise arsti juurde loksuda.

Nii kui arst KTG andurid mulle külge pani, hakkas möll pihta. Esimesed 15 minutit üritas poiska neid andureid minema toksida, aga siis andis ikkagi lõpuks alla ja jäi uuesti tegema midaiganes ta viimased kolm päeva teinud on.
Kokku olin masina all oma 45 minutit. Esimese poole tunniga näitas masin ka kahte toonust. Esimene natukene valulik ja kuskil 25, teine juba 55 ja päris ebameeldiv (80-100 peaks siis olema aktiivne sünnitus, samas Annut sünnitades lõi mulle ette ka 140 nii, et jamh).
Lapse süda lõi ilusti ja kõik oli nagu korras, seega ei tea mida ta seal kõhus mossitab praegu. Sellele, et see vaikus võiks peatset sünnitust tähendada, ma enam isegi ei julge loota (väidetavalt jääb laps mõni päev enne vaikseks, et jõudu koguda).
Eks ma pean asjal silma peal hoidma ja lootma, et see vaikus ei tähenda midagi nii halba, mida ainult KTG’s näha ei olekski…

Lasin arstil ka emakakaela kontrollida, sest kui ma juba seal olin, siis huvi pärast võiks ju vaadata kas see nädalaid kestnud valetuhudes piinlemine midagi ka muutnud on. Ei olnud. Vähemalt avatust veel ei olevat.
Ja ega ma eriti ei lootnudki, et mingi avatus oleks tekkinud, sest vastasel juhul oleksin ma ilmselt ka limakorki juba näinud.
Aga pean mainima, et see kontrollimine polnud enam pooltki nii hull, kui Annu ajal (kuigi praegugi veel on altpoolt naba kõik hell ja valutab veidike). Natukene ebamugav ja valus, aga talutav. Mitte nagu Annu ajal, kui mul oli tunne nagu seemendataval lehmal, kellel istutakse küünarnukini sees ja songitakse nõeltega. Eks see oleneb vist ka arstist, kes kontrollib, aga ma usun, et ehk on emakakael nüüdseks ikka küpsem ja lühem, kui tookord (seda kinnitas poole sõnaga ka arst).
Laps olevat küll veidikene alla vajunud, aga pea polevat veel fikseerunud.
Õnneks ei ole need ‘tunnused’ mingi eriline näitaja, sest kõik võib vaid loetud tundidega muutuda…

Muide, kui hommikul bussi peale läksin, siis bussijuht üritas vist mu suuruse üle nalja visata. Küsis, et mitut nullpiletit mulle vaja on?
Ala, et mitut titte ma enda sees ringi smuugeldan?

Ühesõnaga, ma olen lihtsalt igatepidi väsinud, ega suuda enam eriti ringi toimetada. Aias millegi tegemine on ikka paras põrgupiin. Seda siis peamiselt sellepärast, et kõht jääb koguaeg ette, kummarduda on valus ja lihtsalt ebamugav on koguaeg. Tahaks vaid magada (pool tänasest KTG’st tukkusin, nüüd on kael haige), aga no seda lõbu mulle juba ei jäeta siin majas. Oi kuidas ma igatsen eelmise raseduse lõpu mõnusid, kus sain päeval iga paari tunni tagant paari tunnise lõunaune teha. :D

Valud ja muu jura on ka ikka endine. Lisandunud on vaid mingi selline kahtlane valu, mis lööb reie sisekülje ja vadži vahele. See ongi vist see imeline ”lightning crotch”.

Kogu see nädal on kokkuvõttes lihtsalt ülimalt imelik olnud ja mu sisetunne on mulle juba viimased kolm päeva lubanud ’iga hetk nüüd…natukene veel’. Aga endiselt mitte midagi. Oeh… Aga ega ta tulemata jää. Maksimaalselt nädal (või hea kauplemise peale kaks) veel. Kuigi ma kardan, et ega nad mul üle 2.juuni väga olla enam ei lase…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend kaheksa

Posted on by
17

Mul on kopp nii-ii ees! Eiei, mitte rasedusest ja vaevustest ja sellest, et ma isegi ei mäleta enam mis tunne oli end inimese kombel liigutada, vaid sellest märkide otsimisest ja lootmisest, et ‘ehk nüüd?’.
Kuigi mul saab alles homme 38 nädalat täis ja normaalse raseduse puhul võiksin ma vabalt veel KUU AEGA ringi tiksuda, siis mida lähemale jõuab 1.juuni, seda närvilisemaks ma muutun. Esimesel on mul nimelt mingi suuuuuur kontroll ja jura, kus nad siis otsustavad, mis minust saab. Ma ausalt öeldes kardan, et nad seal samas mind lahti lõikama hakkavad. :D :D :D

Asjad, mis ühel ilmuvad kaks päeva enne sünnitust, on teisel juba näiteks nädalaid, või lausa kuid enne. Pole mingit kindlat märki, et noh, nüüd varsti-varsti.
Alles üks tšikk tiksus meil grupis haigla ja kodu vahet, endal tihedad valud, 4 cm avatust ja limakorki tuli ka juba maeiteamitu nädalat, aga lapse sai alles mõni päev tagasi kätte. No joppenpuhh ausõna.
Ühesõnaga, tahaks, et poiss tahaks tulla.

Samas eile olin ma siia kirjutamas postitust, et appi, ma ei tahagi sünnitada! Ma ei saa kahe lapsega hakkama. Ma ei saa ühegagi hakkama! Mida kuradit ma ometi mõtlesin?
Nimelt, viimased kolm-neli päeva olen ma end nii surnult tundnud, et ei jaksa isegi mitte lapsega õue minna või aias midagi ära teha.
See muru, mille mees VIKATIGA maha niitis on ENDISELT aia ääres hunnikutes. No ei suuda mina sellega tegeleda. Eile üritasin. Viisin ühe kärutäie ära ja tõstsin järgmisele kaks sületäit peale, ning mõtlsin, et fuck this shit, I’m out! Ja istusin liivakasti servale maha, ning halasin Annule, et ma olen liiga rase selle kõige jaoks. :D
Muru vedamise asemel tekitasin hoopis segadust juurde ja lõikasin astelpajult kuivanud oksi maha. Nüüd on vaja need ka veel ära vedada! :D
Kui mees oma öövahetustest üle saab, siis ehk koos saame tehtud kah. Enne kui terve linn mõtleb, et siin majas elavad mingid logardiinad.

Aga justnimelt logardiinana ma end tunnengi, sest ainus asi mida ma teha tahaks ja suudaks on istumine, lamamin ja söömine. Aga miski (mõistlik asi) ei kõla isuäratavalt. Ja istuda ei saa, sest Annu tahab tähelepanu…
Ainus võimalus veidi lebotada, on laps teleka ette istuma panna ja talle see idiootne Masha mängima panna. Ärge teie jumala eest seda viga tehke, et lapsele seda õudukat näitate! Ma sain ükspäev nukuga näkku, kui keeldusin talle ‘Mashhaaaa tita MULTAAAA’ peale panemisest.

Ei oleks mina elusees arvanud, et hakkan oma titele multikaid näitama, aga kui ma ei saa isegi õhtusööki teha, ilma, et mingi sõda, lõhkumine ja laamendamine pidevalt käiks, siis tõstsin lõpuks käed üles, ning andsin alla. Las vahib siis see pool tundi, et ma saaksin rahulikult kartulid ära koorida. Ilma, et ma peaksin võitlema ühe kahejalgsega, kes hirrrrmsasti soovib kõik kooritud ja koorimata kartulid üle lakkuda, igast ühest ampsu võtta või hakkab kõrvulukustavalt kiljuma, kui ma keeldun talle maja kõige teravama noa andmisest. Ma ei ole hetkel suuteline seda ära händelima. #süümekad

Ma ausõna hirmuga mõtlen nüüd mis paari nädala pärast saama hakkab. Kuidas ma näiteks väikemeest toidan, kui Annu mööda elamist pättusi teeb? Mehele juba ütlesin, et peab kõigile ustele haagid ette panema, et Annu suvalt minema jalutada ei saaks.
Kuklasse pean ka silmad kasvatama ilmselt, sest neid kahte ei saa ju pooleks sekundiks ka üksi jätta. Ala, et ‘ah ma käin kiirelt köögis ja võtan vett’ vms. Jumal teab mis sajopp sel Annul pähe lööb – hakkab titte sülle krabama, viskab millegiga, jumal teab, ja ma ei taha mõeldagi, kui aus olla. Sülle krabamine on täiesti 110% kindel, sest ta üritab isegi endast suuremaid lapsi ‘opa’ võtta…

Ja üks suur problem, mille pärast ma veel kardan, on see kassnärakas Grinch. Nublu kartis ja kardab siiani kõiki väikseid vääksuvaid tegelasi, aga Grinch ei karda ju vanakuradit ennast ka! Pidevalt ajan teda tite moosese korvist minema (mille peale ta ükspäev Annu voodisse kuses!!!) ja nüüd on ta endale veel õues magamise ajaks ka leidnud ideaalse lebotamise koha – poisi vankri, kuhu tahtsin last päeval magama panna. No kuidas ma jätan lapse õue, kui see pätt ka sinna sisse end parkida tahab?
Enne ma seda ‘kassid on beebile ohtlikud’ jama tõsiselt ei võtnud, sest Nublu polnud meil lihtsalt selline ninnunännutaja, aga see uus kass on ju selline pugejas, et isegi, kui teda kolmkümmend korda sülest maha tõstad, tuleb ta IKKA tagasi, ega saa aru, et teda ei taheta.
Veel kardan ma seda, et kui ma sünnitatud saan, siis ei jagu meile perepalateid ja mees peab Annuga koju jääma. Praegune plaan on selline, et meie mehega tuleme haiglasse, sõbranna võtab Annu oma hoole alla ja kui sünnitatud saan, tuleb mees esimesel võimalusel koju, võtab Annu ja nad sõidavad minu ja tite juurde haiglasse tagasi. Ning siis tiksume siin neljakesi suure, õnneliku perena. :D
Reaalsus ilmselt nii roosiline olema ei saa. Ma ei tea kuidas Annu magama peaks üldse jääma, kui meie samas toas oleme, või kuidas ta venna peale reageerib, või kuidas hakkavad meie ööd välja nägema – kas Annu ärkab poisi määgimise peale iga kord üles ja ma saan kahte nutvat last rahustada, või… Oeh. Tõotab tulla vägagi põnev elu.

Ma olen äärmiselt kergesti ärrituv inimene (eriti, kui ma pole piisavalt und saanud!), ning ma juba tunnen ette süümepiinu, sest ma tean, et ma hakkan Annu peale veel rohkem häält tõstma. Ja see on tema suhtes nii ebaaus. Ma ei taha olla mingi kriiskav ”ema”, kes ei suuda enda emotsioone taltsutada. Ja kui mul puudub see võimalus möllust korraks välja astuda… Ma olen hirmul. :D

Aga sellenädalasest enesetundest veel nii palju, et kõrvetised tulid tagasi. See on see, kui ma midagi liiga suure suuga kiidan. No oli vaja? :D
Nüüd on hingata ka vahepeal raske. Näiteks toimetan köögis ja nagu ei teegi midagi nii koormavat, aga tunne on selline, nagu saaks kohe infarkti. Lõõtsutan suu kaudu, nagu koer…
Libakaid pole väga palju olnud. No mis ma ütlesin, et kui 37 nädalat täis saab, siis rahuneb kõik maha? :D
Ainult ühel ööl läksin kerge ärevusega magama, sest umbes kahe tunni jooksul olid käinud regulaarsed valud, päris korraliku toonusega. Kaalusin veel, et kas peaksin hakkama ringi käima ja vaatama kas midagi muutub. Või parem kerin magama, ning puhkan nii kaua kuni veel saab, sest kui asi ongi õige, hakkab ta niikuinii pihta. Nagu isegi ilmselt aru saate, siis valisin viimase variandi ja kobisin voodisse.
Enne uinumist saatsin mõttes juba sõbrannale sõnumit, et nii kui ärkab, tulgu meile – ma pooldun. No ja kui ma hommikul ikka veel ühes tükis ärkasin, võite ise ette kujutada, kui pettunud ma olin. :D

Okkk, ma kõlan juba nagu mingi vaimuhaige, kes tahab ”vaevast lahti” saada, endal pole rasedus päriselt täis kantudki, aga see meditsiinilise sekkumise hirm segab mu elu ja ma ei tea kuidas see tunne maha raputada. Ma tegelikult ei kipuks üldse veel sünnitama, kui poleks seda pidevat keisriga ähvardamist… Tahaks muidugi lapsega juba kohtuda ja nii, aga samas saan ma aru, et ju ta pole siis veel nii tugev, et siia ilma tulla.
Mind lausa ärritab, kui loen, kuidas 34/35+ nädalal olevad naised juba vinguvad, et tahaks ära sünnitada, ei jaksa enam rase olla. Mismõttes ei jaksa? Ega see lõpp polegi mingi meelakkumine, aga tähtaeg on PÕHJUSEGA määratud. See, et sul on 37 nädalat täis (”õigeaegne laps”), ei tähenda, et beebi ka kohe sündimiseks valmis on…

Ühesõnaga. Tiksume aga edasi ja loodame parimat. Läheb nagu läheb, peamine asi on siiski see, et minu ja lapsega on kõik korras, ning sünnitus (ükskõik milliseks see lõpuks ka ei kujuneks siis) läheks ka hästi. Ülejäänu on lihtsalt mu enda peas kinni…
Ma arvan, et kui ma suudaksin millelegi muule, kui sünnitamisele, ka mõelda, lõpetada igal wc külastusel paberi inspekteerimise, kõige üle analüüsimise, mõttes kottide kokku-lahti pakkimise ja niisama paanitsemise, hakkaks asi ehk pihta ka. Aga seda on kergem öelda ja mõelda, kui teha. Agh, ma vajan abi. Ja rahusteid. Ja uut aju. :D

Kui juhtub mingi ime ja ma ikkagi hakkan siin spontaalselt poolduma, teen ilmselt nagu eelmiselgi korral. Blogisse üks lühike ja kiire postitus, kus teavitan, et me nüüd hakkame vist tegutsema, ning edaspidi siis kirjutan Lipsukese facebookis mis ja kuidas ja millal ja miks ja… Pärast on mul endal ka sealt hea näpuga järge ajada, kui sünnilugu kokku hakkan kirjutama. Eelmisel korral poleks ma pooli asju ilma FB’ta mäletanudki.

Nii, et järgmise korrani. Jääb vaid loota, et selle postituse pealkiri on peaaegu ükskõik mida muud, kui ‘Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa’. :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Esimesed Sammud

Posted on by
Reply

Juba mõnda aega tagasi sain oma Põrnikatele ühe armsa kingipaki, mis sisaldas endas palju armsaid ja vajalikke asju.
Enamus asjad sain ise valida, seega paningi paki kokku selle järgi, mida mul veel tulevasele ilmakodanikule vaja oleks, ning suskasin sisse ka paar asja Annule, et temagi päris ilma ei jääks.

P.S. kui klikkate värvilisel tekstil, saate otse kodulehele, kirjeldatud toote juurde!

Alustuseks oli mul poisiklutile puudu üks korralik ja pehme beebitekk. Annust jäi neid tekke järgi mitmeid, aga enamus on kas oma mõnusa oleku kaotanud, või on need liiga plikalikud.
Selle armsa elevandudega teki plaanin ka haiglakotti susata, et oleks arstide juurde visiidile minnes beebsut millegisse mässida.

Siis peitsid end seal pakis veel mõne väiksemad tarbeesemed, nagu näiteks hambahari, kindad, põll, svammid ja ka üks armas ananassi kujuline närimisrõngas.

Sellist (näpu)hambaharja kasutasin ma ka Annu ajal. Sellega oli kõige mugavam väikse beebi suus ringi asjatada. Ja no beebikindaid kulus ka sel ajal hulgim. Alguses lihtsalt selleks, et laps oma nägu peast ära ei kraabiks ja pärast oli juba neid mõnus niisama kätte susata, et käed veidikenegi soojemad püsiksid, sest beebid ei hoia ju eriti hästi oma kehatemperatuuri, ning korter oli meil tol ajal ka üpris jahe…

20160512-DSC_0033Kuna ka Annul on taoline kaisukas, siis otsustasin poisiklutilegi midagi sellist muretseda. Ehk oskab tema seda rohkem hinnata, kui Annu omal ajal. Saab seda SIIT!

20160512-DSC_0031Kuna Annu joogi- ja snäkitopsid on kõik ridamisi õhtule minemas, siis valisin talle sellise Tommee Tippee joogitopsi ja ka uue Munchkin Snack Catcher snäkitopsi.

Miks ma ometi varem seda snäkitopsi ei ole kuskil näinud! Kui Annul see snäkkimise aeg peale hakkas tulema, siis ostsin talle mingi imeliku kökatsi – ühe sangaga, kaas tuli vägagi kergelt pealt ära, nii, et terve elamine oli pidevalt kamapalle täis, ning nüüdseks on need kummijullad nii ära paindunud, et snäkid ei püsigi enam üldse topsis. Natukene raputab topsi ja juba on kõik laiali…
Selle munchkini omaga aga sellist hirmu ei ole. Sel on kaks sanga (laps saab mugavalt topsi käest-kätte panna) ja need jullad, mis snäkke kinni hoiavad, on tugevamast materjalist aga samas piisavalt pehmed, et laps saaks oma maiused ilusti kätte.

20160512-DSC_0043Joogitopsi ei osanud Annu kohe väga hästi kasutada, sest see on selline lutipudeli laadselt topsilt, klaasist joomisele ülemineku harjutamise tops (kui mitu korda on võimalik ühes lauses ”tops” öelda?! :D).
Kuigi ta oskab juba ammu ilusti klaasist juua, ei anna ma talle veel toas ringi jooksmise ajaks tavalist klaasi pihku. Seega on selline topsik talle praegu just paras.
See keskmine roosa plastmass tuleb huultega natukene alla vajutada, et midagi kätte saada. Aga Annu ei saanud sellele kohe pihta, ja kui ma talle näitasin, siis valas ta endale veidikene vett kaela. Aga no see kõik käibki ju õppimise juurde. ;)

Mind ajas nii naerma, kuidas ta alguses pidevalt ära unustas, kuidas see tops töötab. Muudkui käis ja raputas seda demostratiivselt, ning kurtis mulle, et ”TÜHI!”. :D Nüüdseks on tal aga see nipp selge, ning ma ei pea enam tilkuvate topsikute pärast muretsema.

20160512-DSC_0045

Vabandan, sest pildi tegemise hetkeks olid mõlemad topsikud juba mitmeid päevi vatti saanud – küll oli neid mööda elamist ringi lennutatud, õues järgi veetud ja liivakastiski oma tittesid neist söödetud-joodetud. :D

Aga ka teid ei jäeta päris ilma. Selle nädalavahetuse jooksul (kuni 22.maini) esimesedsammud.ee‘st tellides, kehtib teile -10% soodustus, kui sisestate enne tellimuse kinnitamist ”kupongi” lahtrisse ”Lipsuke”!

Mulle näiteks meeldis seal lehel meletult veel selline mähkimisalus. Aga no kuna meil üks juba on, siis ei hakanud endale seda valima. Hind on ka mega hea, kõigest 8.90! Saab seda SIIT!

Mähkimisalus beez

Kas ja mida olete teie sealt e-poest tellinud, või nüüd ehk tellite? :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend seitse

Posted on by
16

Ja ongi tunneli lõpus juba beebit näha!
Täpselt kahe nädala pärast pean Tartusse põhjalikule uuringule minema, kus nad siis kõike kontrollivad ja otsustavad kas ma saan ise sünnitada, või ei. Ma sisimas ikkagi loodan, et ma ei vea selle kuupäevani välja ja beebipoiss otsustab ise tulla.
Naljatasin mehele juba mitu nädalat tagasi, et 15nda õhtul olgu saun kuumaks köetud ja hakkab üks titetrall pihta. Aga noh, kuna poisikese kaal ei olnudki nii dramaatiline, kui ma kartsin, siis jätame need ekstreemsed ‘kaasa aitamise’ meetodid praegu ära. Kuigi ma arvan, et ega need imenipid midagi aitagi, kui laps ise valmis pole…
Ühesõnaga, meie poolt on nüüd roheline tuli ja ma väga loodan, et poiss tuleb ise, nagu ta siin juba korduvalt ähvardandu on. Kuigi karta on, et nüüd, kui kõik on justkui valmis ja ainus puuduv ‘asi’ ongi beebi ise, ei hakka mitte essugi toimuma. :D

Enesetunne on mul enamasti täitsa okei. Alles eile rohisin mitu tundi neljakäpukil roomates marjapõõsaste alused (ja nii möödaminnes pool hoovi) puhtaks. Halleluuja sellele muruniiduki romule, mis sussid püsti viskas! Hoov näeb välja nagu heinamaa. Endalgi häbi vaadata. Mees niitis eile suure hädaga aia ääre VIKATIGA puhtaks, sest no see oli juba puhta rõve. Ja nüüd on minul see au kogu see jama kokku riisuda, ning komposti tassida. Ma vist täna ei ole selleks suuteline ja parem lähen üldse peale selle postituse lõpetamist magama.

Muidu pole nagu väga palju muutunud. Ikka need valud igal pool ja koguaeg, ning väsimus. Kõrvetistest saingi lahti! Mind kohe täitsa huvitab miks või kuidas, sest muutnud pole ma mitte midagi… Ja ämmaemanda sõnul on laps vaid natukene alla vajunud. Ma ei tea kas see on võimalik, aga mulle tundub, et vahepeal oli ta nagu rohkem all ja siis tuli üles tagasi? Kõhu järgi vähemalt saan nagu nii aru, sest vahepeal oli ribide all rohkem vaba ruumi. Ja oma asendit ta ka muutnud ei ole… Seega järjekordne müsteerium.

Vahepeal oli magamine suhteliselt võimatu, sest pidevalt pidi külge keerama, aga see oli põrguvalus. Ja pikali ei saa vapse olla, siis on tunne, et kohe lämbun ära. Selline õhupuuduse tunne tuleb aina tihemini ka niisama peale…

Libatuhud on äärmiselt segadusttekitavad ja kohati lausa häirivad. Iga kord, kui midagi toimuma hakkab, mõtlen, et ‘ohh, kas nüüd?’ ja siis ei arene need kuskile edasi. No misjaoks peab ühe paduraseda ajusid nõnda nöökima? Labane mõnitamine! :D
Ämmakas veel viimane kord ütles mulle, et kuna mul on pikk sõit, armiga emakas ja pean enne minekut veel lapsehoidja + autojuhi kätte saama, siis hakkaksin end liigutama, kui tuhude vahe on kuskil 20-30 minutit. Et kui kolm korda on juba sellise vahega käinud, siis hakka sättima. Ei no siis võiksin ma ”sünnitama” ülepäeviti sõita…
Kuigi küllap ma selle õige asja ikka ära tunnen, sest praegu pole pooltel kordadel toonused valusadki ja ülejäänud pooltel vaid veidikene. Päris asi peaks vist ikka igal korral natukenegi haiget tegema (appi, ma ei mäleta!). Lihtsalt ärevus on sees ja tahaks juba… Tuleks need veed omati esimesena ära, siis oleks vähemalt teada, et no nüüd on küll ‘see õige’ asi. :D

Aga mis teie arvate, kaua ma veel 2in1 tiksuma pean? Võite oma ennustused kirja panna! :D

DSC_0195-42

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas ma saan siis ise sünnitada või ei? Ehk 13 ja reede…

Posted on by
8

…pole üldse nii paha päev!

Kuigi juba hommik algas suhteliselt kaootiliselt ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi, ning keriksin parema meelega teki alla tagasi. Aga mida sa seal teki all ikka ”magad”, kui akna taga sõda käib. Jah, lugesite õigesti. Sõda.
Meil on siin mingid sõjaväe õppused. Halle fucking luuja. Kari mundrites matse jookseb ümber maja ja selline kõmmutamine käib, et ei saa viite minutitki rahu ja vaikust. Mitte, et vaikus siin majas midagi väga tavalist oleks.
Jumal tänatud, et me Tartusse põgeneda saime. Ma oleks vist muidu õhtuks hull valmis olnud. :D

Ja siis veel see Annu… No ma ei tea. Ma olen äkitselt rahvavaenlaseks saanud siin majas. KÕIK käib läbi sõja ja kui vähegi võimalik, siis joostakse issi juurde peitu. Ja siis kisendatakse nii, et maa must, kui ma üritan teda siiski endale krabada, et vajalikud toimingud teha.
Kui issit pole, siis lihtsalt joostakse röökides eest ära. Ma pidin sellepärast lausa diivani vastu seina lükkama, sest mul tuli tõsine kopp ette sellest ‘jookseme-ümber-diivani-ja-karjume-”ei-saa-ei-saa-ei-saa” jurast. Ja nii iga jumala asja peale.
Näiteks – Annu tuleb minu juurde ja ütleb, et kakas. Ma siis ütlen, et lähme peseme ära. Selle peale tema muidugi hakkab nutma, jookseb eest ära ja kui ma ta siiski kätte saan, ning pükse üritan ära võtta… Kõik meetodid võetakse kasutusele. Alustades löömisest-hammustamisest, lõpetades jalgadega peksmisega. Ei no… anna minna. Eks ole siis oma roojas, kui nii parem on.
Nüüd on Annut õhtuti magamaminekuks ette valmistanud issi. Mina ei tohi ei mähet alla panna, ega teda riidetada, vitamiinide andmisest ja hammaste pesemisest rääkimata. Ja kõige parem oleks üldse, kui ma samas toaski poleks. :D
Kui issi on kodus, siis joostakse vaid tema järgi. Kui ei, siis joostakse ja otsitakse, et kus issi on.
Kui issi on õues ja meie Annuga toas, kipub ta õue. Kui issi on toas ja meie õues, kipub ta tuppa.
Ükspäev kõndisime mehe tööjuurest mööda ja Annu tahtis sealt väravast sisse lipsata. Kui ma keelasin, siis karjuti mulle näkku ”ISSIIIIIIIT!!!” :D

Igatahes jah. Issi on nüüd siin majas A ja O. Aga eks tema vanuses ongi selline issika faas normaalne. Emme on ju koguaeg temaga, emme keelab, poob ja laseb. Issit on aga harvem näha, tema annab kommi, ning jaksab põnevaid müramis- ja tagaajamismänge mängida. Issi hea, emme halb. Oi kuidas mulle need ‘good cop, bad cop’ mängud ei meeldi…
Ja nii see Annukene meil nüüd kõike issiga teebki jälle, mina ei tohi teda puudutadagi. :D
Üldiselt ei kurda, ongi mul rahulikum. Aga, kui me temaga kahekesi kodus oleme, on ikka üsna frustreeriv, kui ta aina vastu vaidleb, eest ära jookseb, nutab ja jaurab… KÕIK käib läbi sõja ja see on lihtsalt nii… väsitav.
Nüüd ei aita enam see ka, kui ma talle seletan ja tema tundeid peegeldan. Enne ikka nagu mõjus ja ta rahunes selle peale… Nüüd teeb see asja justkui hullemaks. Igatahes, on ikka elu õied, ma ütlen.

Aga jah, nagu ma enne mainisin, siis käisime täna jälle Tartus.
Kuna Annu oli mind juba hommikul nii viimase piirini viinud, siis hakkasin ma bussis lausa natukene nutma. Ja täiesti absurdse asja peale. Annu lollitas issiga, issi küsis, et kus emme on? Annu näitas näpuga mingi suvalise pahtlilabida peale ja ütles uhkelt ”EMME!”. Mul oli nagu, et ei nojahh siiiis.
Oeh, ma olen peast juba nii rase, et endal hakkab ka imelik. :D
Muide, see pahtlilabidas ajas mind ka täiega närvi. Vahtis meie ees, telefon näpus, heli põhjas neid kõmmutamise videoid, mida ta ilmselt ise siin meie linnas filminud oli. No joppenpuhh. Ütlesin siis mehele, et no tore on, põgeneme kodust ära, et sellest kõmmutamisest rahu saada ja siis lastakse ikka mõnuga edasi…

Igatahes, enne, kui see postitus jälle kilomeetriseks venib, räägin parem kiiresti ultrahelist ka.
Arst, kes sel korral ultraheli tegi, oli väga mõnus ja sõbralik. Rääkis kenasti mis ja kus ja kui palju. Ning ma ei väsi kiitmast seda, et emmede jaoks on seinale telekas pandud, et ka meie midagi ikka näeks, mitte ei peaks kael kõveras kuskile nurga taha passima. Meie väikelinna haiglas seda lõbu pole ja kõigil on jumala pohhui kas sa midagi näed, või ei.

Aga uudised on suurepärased. Laps on end dieedile pannud ja kaalu kogumisega hoo maha võtnud.
Kui ta kuu tagasi oli 2200g ja vastas poolteist nädalat suuremale rasedusnädalale, siis täna klappis ta ilusti arvutustega, ning vastas 36.nädalale (mul on 36+5), olles ligikaudu 2800g raske.
Kuigi mind pani see isegi natukene muretsema – kas kuu ajaga alla 600g juurde võtta liiga vähe pole? Praegu peaks laps nädalaga kuskil 200-250g juurde võtma.
Samas Annu oli ka lõpus väiksem ja jäi kasvuga ”maha”.
Igatahes hea uudis on see, et kui ta praeguse tempoga kosub, lastakse mul ilmselt ise sünnitamist proovida.
Arsti sõnul on laps ilusti sellises asendis, et võiks sündida. Pea all, nägu küljele suunatud. Loodame, et see nii ka jääb ja ta mingeid rumalaid trikke ei tee.
Ja eks esmaspäeval, kui ämmaemanda juurde veeren, kuulen täpsemalt mis ta sellest arvab, ning ehk on ta nõus ka üle tsekkima mis mu emakaga toimub. Täitsa huvitav oleks teada kas see libakate jura on midagi mu emakakaelaga ka teinud, või on see kõik jälle tühja valutamine olnud.
Mul on nimelt viimasel paaril päeval ikka väääääga kahtlane olek olnud (palju valusaid toonuseid, kõhulahtisus, laps on vääääga rahulik jms jama), ning tänagi Tartusse suundudes mõtlesin, et oleks pidanud haiglakoti kokku korjama, ehk ma ei tulegi sealt enam ühes tükis koju. :D
Aga eks see ärevus on mul ilmselt jälle üle paisutatud ka, sest grupis muudkui sünnitatakse ja joostakse haiglate vahet.
Esmaspäevani pean vähemalt vastu pidama ja siis võin rohelise tule anda küll. Tulgu, kui tulla tahab ja ta selleks valmis on. Aga ma tegelikult ei usu väga, et siin midagi lähiajal juhtuma hakkab. See oleks lihtsalt kuidagi…uskumatu. :D
Samas langeb mul suur koorem õlgadelt, kui homme kõhukipsi ära teen ja pühapäeval pildistamisele ka jõuan. Siis on minu poolt kõik valmis ja puudu on vaid üks väike vääks.
Ma olen jube õnnelik, et mul pole nüüd selle sünnitama hakkamisega enam tuli takus, ning saan rahumeeli omas tempos tiksuda. Las see põrnikas veel kosub ja kasvab. :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!