Vol üks on SIIN.

Magamine.

Langesin ka mina sinna lõksu, et ‘mul niinii väga on vaja seda moosese korvi! No niinii väga!’, aga pean tõdema, et Annu magas seal ainult kahel esimesel elukuul, oma esimesed ööune tunnid. Edaspidi hoidsin ma seal ainult mähkmeid ja muud staffi, mida mul öösel vaja läks.

Võrevoodi valikul oleksin ma saanud kindlasti teha parema otsuse, aga mis sellest enam ikka… Ja see hirmkallis voodipehmendus, koos baldahhiiniga – ei kahetse! See on nii ilus ja armas ja kena ja nunnu ja…

Üks asi mille oleks põhimõtteliselt ostmata võinud jätta, oli see toetusrullide komplekt, või kuidas iganes seda nimetada. Tähendab, ma kasutasin seda küll, aga sama edukalt oleks selle töö ära teinud ka rulli keeratud tekk, või raske padi.

Madratsikaitselinad olid ka väga väärt ost. Kui laps läbi pissib, siis ei saa vähemalt madrats märjaks.

Vankris magamiseks on asendamatu asi nii talvel, kui ka suvel – lambanahk. Suvel hoiab keha jahedas, ning talvel soojas. Meil on lihtsalt nahk vankri põhjas, aga kujutan ette, et lambanahast soojakott oleks veel mugavam. Nende hind aga pole enam üldse nii ‘mugav’.

Kui ma alguses mõtlesin, et meil küll beebimonitori vaja pole, siis lõpuks pidin selle imelooma ikkagi muretsema. Kui laps mul vankriga maja ees/koridoris magab, siis ma ei kuuleks ju, kui ta nutma hakkab. Ning, kui me alguses filmi vaatasime, siis ka poleks kuulnud, kui ta magamistoas nutma hakkas, seega monitorid olid täitsa väärt ost. Sain need mingi 20 euriga kasutatult, ja mingid täiesti suvalised – britton bc-20

Kandevahendid

Juba enne Annu sündi teadsin ma täpselt, mida ma tahan. Mul oli vaja moby wrappi ja ergobaby kõhukotti. Mõlemad on mul nüüd ka olemas. Ja ütlen ausalt, et moby’it olen ma kasutanud heal juhul 10-15 korda, ning kõik korrad on lõppenud nutuga. Ma ei tea kas ma ei oska siduda, või milles asi on, aga laps vajub nii ruttu sellega kuidagi ära, et tal hakkab ebamugav (kuigi olen tuhat korda õpetusi vaadanud). Ergobaby kõhukott seevastu on aga väga hea. See ei vaju kuhugi, kuigi Annu pole veel selle eriline fänn. Arvan, et asi on selles, et tal on ju need lihaspinged ja puusad kinni, seega tal on ebamugav jalgu nii laiali ajada, et ümber minu paksu kõhu need läheksid. Aga iga päev harjutame ja iga päevaga meeldib see talle aina enam. Mobywrapi võin ära müüa – kes tahab?

Ema

Palju öeldakse, et ei ole mõtet seda rinnapumpa enne osta, kui kindlat vajadust pole. Mina aga seevastu teadsin kohe, et mul läheb seda niikuinii vaja. Kavatsesin ju piima endale sügavkülma varuma hakata. Hiljem hea püreede sisse segada, või vajaduse korral üles sulatada ja lapsele anda. Minul on niimoodi mitu kotikest ära kulunud. Näiteks, kui on jälle põud ja piimakraanid on kinni, siis olen sügavkülmast piima võtnud ja süstlaga andnud. Aga siinkohal tuleb meeles pidada, et lüpstud piim säilib toas 8h, tavalises külmkapis 24h ja jääkambris 2-3 kuud. -24 kraadi juures (sügavkülmkirstus) kuni 6 kuud. Juba korra sulatatud piima ei tohi enam uuesti külmutada ja sama piima mitu korda soojendada ka mitte. Ning piima tohib säilitada ainult selleks ettenähtud topsis-kotis. Olen näinud emmesid, kes ütlevad, et hoiavad piima nt pissiproovi topsiga külmas – see ei ole selleks ettenähtud anum ja rikub piima ära. Ma väga täpselt nüüd ei mäleta (ja guugeldada ka ei viitsi), aga mingi aine eraldub piima sisse vms, mis seal kindlasti olla ei tohiks.
Minul on medelda mini electric rinnapump ja olen suht rahul.

Külmutamiseks kasutan babyono säilituskotte – täielik saast. Ma ei jõua üles lugedagi mitusada milliliitrit piima mul nende kottide purunemise pärast raisku on läinud! Hea on, et mul alati piima kappi rohkem varutud on, ja saan uue kotikese kohe sulama võtta, aga ikkagi – katastroof ju. Mõelda vaid – jätad mehe lapsega koju, ning võtad piima sulama ja siis läheb kott katki, ning kõik on raisus. Ning jumal selle eest, kui see peaks veel viimane kotike sul külmas olema…

Imetamispadi on ka üks tõsiselt hea asi. Mulle meeldib pigem kõva, kui see graanulitega lötakas. Kõvema peal on last nagu mugavam hoida, ja ta ei vaju nii kergesti ära. Ise ma endale patja osta ei raatsinud, ja üritasin tavaliste patjadega hakkama saada. No, saab kah, aga spets padi on ikka tunduvalt mugavam ja laps püsib ilusti seal, kus ta olema peab. Aga õnneks naeratas mulle lõpuks loosiõnn, ja ma võitsin ühe imetamispadja (beebipadja, ning silmaklapid ka) Marimellide blogist. Olin ikka ülimalt õnnelik selle võidu üle ja kasutan oma padjakest igapäevaselt KOGUAEG. Tibi tsillib mul süles ka selle padja peal, väga mugav. :)

Emmetavaari seast võib leida rohkem asju mille ostmist ma kahetsesin. Näiteks, need ühekordsed aluspüksid ja hiigelsuured sidemed. Mul seisavad kõik siiani puutumata kapis. Peale keisrit ei tulnudki mul nii palju verd, et neid suuri sidemeid kasutusse võtta. Samas – seda ju ei tea kunagi, et kas läheb vaja või ei. Mulle tuli ju keiser täiesti ootamatult.
Kuigi ma oleksin eelistanud suurte verekogustega lühikest veritsemist, sain vastupidise kogemuse osaliseks. Täiesti mõttetult seisavad mul ka nibukaitsmed. Kas keegi ei taha endale seda tavaari? Kirjutage mulle FB’sse näiteks, kui oleks huvi. :)

Kuna Annul on koguaeg mingid kaalu- ja söögimured (eriti alguses), siis muretsesin meile koju ka beebikaalu. Jällegi, kasutatult ja mingi 20 euroga. Väga hea on kontrollida kui palju ta sööb ja kas kaal ikka kasvab.

Apteegikraam ja ravimid

Ma ostsin sealt igast kammajaad kokku ja siiani pole otseselt kahetsema pidanud midagi. Kui ei proovi, siis ei saagi teada mis sinu beebile sobib, või ei sobi. Annule ei sobinud näiteks Apoviti D-vitamiin ja mitte ükski gaasirohi ka ei aidanud. Aga seda ju ei teagi enne, kui proovid, seega ei saa kahetseda. Mina varusin enne beebi sündi koju paratsetamooli küünlad, D-vitamiini (Annule sobis lõpuks geefiluse piimhappebakteritega D-vitamiin – kõhule ja gaasidele hea, ning sisaldab ka D-vitamiini, mis sa hing veel oskad tahta!). Igaks juhuks ka gaasirohtu, saialilletinktatuuri ja Rihomeri ninapumba, ning selle otsikud – pidi olema parem, kui need tavalised pumbad, aga ma ei tea kommenteerida veel, sest Annu pole õnneks haige olnud. Ostukorvi lendas ka purelani nibukreemi – PA-RIM asi ever! See kreem + õhuvannid rindadele võrdus mul sellega, et mina ei tea mis on katkised nibud – see oli mu suurin hirm seoses imetamisega! Hakkasin seda kreemi kohe peale esimest imetamist kasutama ja esimesed kolm päeva ma rinnahoidjat selga ei pannudki. Lõpuks, kui piim rinda tuli, siis pidin selle saatanasigitise endale ikkagi selga ajama, sest muidu lahmas piima kõikjale ja rinnapadjad ei seisa ju imeväel omal kohal. Üks üliüli hea asi oli veel multi-mam rinnakompress – sain selle haiglast prooviks. Kindlasti lisan selle oma ‘järgmise lapsega’ listi. Mäletan veel, et tundsin kuidas nibud hakkasid õhetama ja siis õde tõi need kompressid, ning järgmine imetamine oli juba parem. Töötasid imeväel. Hind on veits krõbe, aga mina lõikasin ühe lehe kaheks, ning sain mitu korda kauem asja kasutada, muidu oleks pool lehte pmt raisku läinud, sest see riba on poole suurem, kui nibu ise.
Hiljem ostsin veel juurde suure topsi sudocremi (apteegist saadavas beebipakis on väike tops olemas ja sellest üldiselt peaks päris kauaks jätkuma, aga mina kasutasin kreemi alguses valesti – panin paksu kihina, aga peab panema nii vähe, et kõik imendub ilusti sisse), infrapuna termomeetri (mitte küll apteegist, aga läheb ikkagi siia kategooriasse), ning omroni inhalaatori.

Beebikosmeetika ja muud hooldusvahendid

Ma olin alguses täiesti kindel, et lapse vannitamisel ei hakka ma mitte midagi kasutama – puhas vesi on kõige parem. Ja beebid ei higistagi nii palju, et neid peaks vahu sees leotama. Aga läks teisiti. Kuna annul oli esimestel elukuudel (eriti 2. ja 3.) suur toidu tagasiheide, ning ma ei saanud seda happelist haisu temalt puhta veega maha, ostsin ühe vannivahu. See pidi olema looduslik, aga vahutas nii mis kole. Nii palju siis looduslikust (mida rohkem vahutab, seda keemilisem – see on kõigega nii – shampoonid, hambapastad, pesupulbrid, nõudepesuvahendid jne). Siis ostsin ühe dušigeeli ja shampooni. Need nii hullult ei vahutanud ja koostised olid ka normaalsemad. Dušigeeli kasutaasin siis, kui oli halvem päev ja Annu rohkem oksendas, muidu ikka üritasin puhta veega hakkama saada – loputamine on ilge tüütus! Shampooni oli vaja ainult sellepärast, et Annul tekkis beebikõõm, ja kui ma seda kookosõliga lahti kratsisin, et võtnud tavaline vesi seda õli maha, ning juuksed jäid rasvased. Oleks vast dušigeeliga ka pesta saanud, aga ma ei tea. Ise ju ei pese juukseid geeliga, mis on mõeldud keha pesemiseks – miks ma seda siis lapse puhul tegema peaksin?
Mingil hetkel kasutasin Töpferi vannipulbrit, aga see tegi naha nii karedaks, et Annuga oleks võinud seinu lihvida. Jällegi, nii palju siis ”looduslikust” (ema küsis apteegist looduslikku vahendit, mida beebile vanni panna – naha kuivuse vastu).

Igatahes, nüüd, kui toidu tagasiheide on minimaalne, ei kasuta ma enam midagi. Valetan jälle. Naturaalset kookosõli kasutan. Panen seda igasse vanni supilusikatäie (käte vahel hõõrun vedelaks, mitte ei viska otse vette, muidu ei lahustu see täielikult ära ja see tükk jääb vette hulpima). Ma ei tea mis värk on, kas on meie vesi väga kare, või mis, aga Annemaia nahk on nagu liivapaber, kui ma vette midagi ei pane, või teda kookosõliga ei ‘kreemita’. Seega jamh, kookosõli on väga hea abimees. Ja looduslikum ka kui need keemilised kreemid ja muud möksid. Ükskord määrisin endale näkku ühte ‘beebikreemi’ mille apteegipakist sain, ja pärast nägu tulitas peas nagu oleks seda pipraga hõõrunud.

Mul ei tule hetkel rohkem asju meelde, aga kui te märkate, et midagi on puudu, siis andke teada!

Ma saan aru, et see postitus ei olnud üldse abistav, sest minu jutt kõlab umbes nii ‘ostke kõike ja tarbige üle’, aga noh, mis teha, asjad ON mugavad. :D Muidugi saaks hakkama minimaalsega ja lapsel pole ju põhimõtteliselt vaja muud, kui oma ema, süüa, mähkmeid, riideid ja kohta kus leiba luusse lasta (sobib kasvõi emme-issi voodi, või diivan).

Annu fännab mu veepudeleid ja kisub need mul koguaeg käest ära. Tahab vist ka emme moodi olla. :D

1.Jeeee, pudeeeel! 2.okouuu, läheb käest ära… 3.Deeeem noh! 4. Emmmeeeeeeee, HELP!!!

Tahtsin selle postituse teha juba mingi sada aastat tagasi, aga Britt jõudis ette, ning kuna mul on sellest copycati teemast kergelt öeldes kurgumulguni, siis jäigi see tol päeval kirja panemata. Ning nagu välja tuli, oli sama postituse tegemise mõte veel paljudel (beebi)blogijatel ja titetavaari teemalisi sissekandeid jagus küllaga.

Pean tõdema, et ma ei kahetse eriti ühtegi ostu. Vähemalt mitte ühtegi suuremat ostu, pudi-padi seas on aga küll selliseid asju, mida mul vaja polnud. Ja leidub selliseidki esemeid, mille ostmisel oleksin võinud teha parema otsuse, või isegi rohkem investeerida.
Kindlasti pole neid asju VAJA, aga kui rahapuu õues kasvab (või leiad vägaväga hea hinnaga asjad – nagu mina), siis ostaks teinekordki.

Paljud pildid on SELLES postituses juba olemas (ja ka hinnad, enamus sisaldavad postikulu), seega topelt lisama ei hakka.

Meelelahutus ja mänguasjad.

Näiteks, mina ei suutnud valida kiigu ja lamamistooli vahel. No need on ju kaks täiesti erinevat asja, kuidas ma valin? Ja hea oligi, et ei valinud, sest nüüd on mul võimalus plikat pidevalt ringi tõsta, kui ta ühest asjast tüdineb. Kiigest lamamistooli, lamamistoolist matile, matist kiike ja uuele ringile. Ta on ju selline rändur, et ei püsi pudeliski paigal. Pealegi, kiik on veidi suurem ja raskem liigutada (sh toast tuppa vedada), aga lamamistooli on seevastu väge kerge ja mugav kaasa vedada. Sest ega see põnn ju minust sammugi maha ei jää, emme peab koguaeg pildis olema, muidu on kisa ja kära rohkem kui kopika eest. Hetkelgi on lamamistool köögis, keset lauda, sest muidu ei saa ma ei nõusid pesta, ei kohvi juua, ega süüa teha. See laps istub mul küljes kinni nagu näts. Ma ei saa vetsugi minna, ilma, et juba ei hüütaks ‘ouuu, ouuu’ :D
Igatahes, mina ei suutnud valida ja ostsin kõike. Ning kuna sain super heade hindadega, siis ei kahetse ka. 17 euri eest on see kiik end kindlasti ära tasunud ja lamamistool…mitte et ma mäletaks paljuga ma selle ostsin. Huupi pakun, et 25-30? Sellepärast ma nüüd küll vaene ei ole. Pealegi, kui jumal annab (ja mu närvid kannatavad, ning ma mingi ime läbi peaksin unustama millise saatanaga hetkel selle ’imearmsa tutipluti’ näol tegemist on), siis tahaks ma ju tegelikult veel lapsi. Iseasi millal. Võib-olla kümne aasta pärast on kiigud juba wifiga ja lamamistool lendab sulle ehk hoopis ise järgi, nagu väike tulnukalaev. No kes teab eksole?
Aa, ja üks asi mida soovitan kiige, või lamamistooli ostmisel jälgida on see, et neil oleks traksid peal. 4-5 kuused marakratid ei taha enam hästi paigal püsida ja lasevad sul sealt lihtsalt jalga (kukuvad pea ees uperkuuti maha/kuskilt alla).

Üks suurepärane asi on veel tegelustekk/mängumatt. See on ju väga kasulik ka, sest ühel hetkel õpib beebi neid asju haarama ja kus mujal ta seda haaramist ikka nii väga praktiseerida saab? Kuigi, kui midagi üldse kahetsen, siis ehk seda, et just sellise mati ostsin. Oleksin võinud rohkem otsida, ning ehk oleksin leidnud midagi originaalsemat ja ilusamat. Ilmselt mitte sama hinna eest, aga nohjah. Mis see 10 euri siis siia-sinna ikka enam on.
Issand, ma räägin nagu mingi faking rikkur. Aga on mullegi see haigus külge hakanud, et ise oleksin paljas ja näljas, aga peaasi, et lapsel kõik olemas on.

Mänguasjade ja meelelahutuse kategooriast veel rääkides, siis kindlasti soovitaksin osta fitness palli. Seal peal on hea titte gaasivalude puhul magama saada, ise igasuguseid harjutusi teha ja isegi beebiga võimlemisel on pallist palju tolku. Väärt ost!

Puslematt on hea siis, kui sul on külmad põrandad, või parkett. Parketi peal ei saa laps roomama õppida, sest jalad libisevad laiali jne. Minul on see hetkel kasutuses tegelusteki all, et soojem oleks. Ning kuna Annu juba üritab upitada ja sibada, siis selle peal on tal hea harjutada.

Närimiseks on ideaalne (IDEAALNE!) asi kaelkirjak Sophie. Olin minagi üks neist kes mõtles, et küllap see Soffi ikkagi on mingi kommerts kaup ja rohkem mingi wannabe teema, aga tuleb välja, et eksisin jälle. Ma pole mitte midagi nii imelist enne näinud. Annu lihtsalt arrrrmastab oma kaelkirjakut nii väga, et võtab selle isegi magades kaissu. Kui Soffi (meie majas kutsutakse teda nii) ära peaks kaduma, siis pean ma ilmselt eneka tegema, sest seda nuttu ära kuulata küll ei jõua. Ükskord oleksin peaaegu selle imelooma arsti juurde unustanud, kui pereõde poleks meile järele jooksnud. Pühkisin vaimusilmas juba higipisaraid. Napikas.
Veel meeldivad talle vägaväga kergemad kõrinad, kus on võimalik midagi ka närida. Mida peenem asi, seda parem. Hea käes hoida, ning ei kao nii kergesti ära.
Ning üks pehme jänku on meil ka suur hitt (rohkem vist minu, kui Annu, hitt). Selle tõi Annemaiale üks mu sõbranna, ja nüüd ma üritan seda ‘tema lemmik kaisukaks’ õpetada. Sel nänksil on head pikad jäsemed ja kõrvad. Jällegi, hea käes hoida.

Voodikarussell on ka suur lemmik, ja mängib unerežiimis suurt rolli. Talle väga meeldib neid karukesi koos minuga vaadata ja kuulata, kuidas ma karusselli saatel sepapoiste laulu laulan.

Mu ema kinkis Annule ühe sellise kulina, mida saab riputada. Ka see meeldib talle hirmsasti. Seal on igast huvitavad asjad mida sikutada ja katsuda, ning isegi peegel on küljes.

Riided ja mähkmed.

Pean järjekordselt tõdema, et ma ei teinud siin väga palju vigu. Kui välja arvata see, et esimesed paar kuud nägi Annu välja nagu poiss, sest ‘mõni täpne tädi’ lubas meile poisiklutti. Ma alguses ei arvanudki, et mul nii palju poisilikke riideid on, aga… tuli välja, et ikka on ka. Aga noh, pole hullu. Armas oli ta ju ikkagi.
Enivei. Ma ostsin asu alates 50, kuigi ühed püksid olid isegi 48! Ma ei suutnud neid poodi (khmkhm, kaltsukasse) jätta, sest need olid niinii tibatillukesed ja armsad! Mõtlesin veel, et need talle küll jalga ei lähe, aga isegi läksid, ja mitu nädalat veel. Need püksid olidki alguses kõige paremad, sest olid ainukesena täpselt parajad. Seda, et ma 50 suurust ostsin, ei kahetse ma ka mitte üldse. Ta kandis neid riideid kolm nädalat, ja siis alles tuli vaikselt mõni väiksem 56 juurde. Ta oleks muidu oma esimese elukuu piltidel näinud välja nagu kiisupoeg kartulikotis.
Kui Annu kolme nädalaseks sai, siis tegi ta mingi spurdi vist, sest päevapealt jäi enamus 50 väikseks. Mäletan veel, et askis keegi küsis, et mis suurusi Annu kannab ja ma naersin, et 50 ja ei tema neist veel välja kasva, aga järgmine-ülejärgmine päev olid need järsku väiksed. Täpselt sama teema mähkmetega.
Üldiselt, soovitan väikseid riideid küll osta (kui teile just ei lubata suurt beebit), aga mitte uusi asju. Kaltsukatest saab niinii ilusaid asju niinii odavalt!

Mähkmeid ei soovita ma tohututes kogustes ette osta, sest võib olla mõni mark ei sobigi, ning hiljem on neid ju nii tüütu kuskil müüa. Ära andmine on ka muidugi võimalus. Minulgi on mingi 100 mähet üle, mis ootavad ära andmist.

Mähkimisega seonduval teemal veel… Ka mähkimislaud on meie majas hinnatud ese. Asetseb see mul duširuumis, pesumasina peal ja ma ei kujutaks teisiti enam ettegi. Muidugi, sinna võiks panna rätiku, või mingi kokku volditud teki, aga see pole ju päris see. Mähkimisaluselt on kerge ‘õnnetusi’ koristada, aga mida sa teed suure ja raske tekiga? Ning pealegi, tekk pole ka kõige ohutum variant. Mähkimisalusel on nagad/iminapad, millega ta kinnitub laua külge, seega ei liigu see kuskile. Aga kui beebi näiteks teki peal vingerdab, siis võib ta sellega koos kapi pealt lihtsalt alla lennata. See on ainult sekund, kui pöörad talle selja, et midagi selja tagant võtta… Mitte, et mähkimislauale võiks last üksi jätta või midagi, aga ma ei tea. Mulle see laud meeldib ja tundub ka turvalisem, sest sel on kõrgemad ääred ja kinnitub ta ka kindlamalt.

Pudelid ja lutid.

Ei soovita ette osta. Luti ehk võiks, kui plaanite seda andma hakata, aga mingit kogu ma ei soovita tekitada. Minu beebi on ehe näide. Meil on vähemalt 10 erinevat lutti siin majapidamises, ja mitte ükski ei kõlba! Täiesti maha visatud raha. Ja kui nii mõtlema hakata, siis olen luttide peale kulutanud ilmselt sama palju kui kiige ja lamamistooli peale kokku! (punkt asjadele, mida poleks pidanud ostma!) Ja pudelitega on nii, et kui nad juba olemas on, siis on kergem imetamisega ka alla anda. Sama teema ka RPA’ga, parem on seda koju mitte osta.
Minul küll oli pudel, sest sain kingituseks, aga oleks parem olnud, kui teda poleks olemas olnud. Oleks jäänud läbi tegemata see etapp, kus Annu jagas ära, et pudelist tuleb ju piim palju kergemini kätte, milleks ta siis tissiga nii palju vaeva nägema peaks eksole? Mõtles vist, et ‘teen aga kisa, kuni pudel suhu topitakse – ega nad palju mu nuttu ju ei kannata’. Oleks mul veel RPA’d ka kodus olnud, oleksin ma ilmselt ka seda talle päris mitmel korral teinud. Imetamine on väga närvesööv töö, eriti veel esmakordsel emal. Ja kindlasti lööb su enesekindlus mitmel ja mitmel korral kõikuma, ”ehk pole mul piima – teen rpa’d” ”äkki on mu piimal midagi viga – teen rpa’d” jne. Ka mina oleksin alla andnud, kui mul oleks rinnapiimaasendajat kodus olnud. Saate aru, MINA, vana tõbras, kes rpa maa-alla tampis (tahtmatult). Praegugi veel lööb mu enesekindlus kõikuma, kui piima ojadena ei voola. Alles ma siin nutsin ja surusin lapsele rinda, sest midagi muud ju üle ei jäänud. Oli südaöö ja poed kinni – JUMAL TÄNATUD!

Vannitavaar.

Pean tõdema, et jälle ei kahetse ma ühtegi ostu. Tegelikult valetan, ühte kahetsen. Aga seda ka ainult sellepärast, et ma oleksin pidanud ostma parema välimusega vanni. Ja ehk isegi mätsivad aluse ja vanni – nii nummi oleks ju olnud! Ning vannil oleks kindlasti pidanud olema kork! Jah, see on tõesti ainuke asi mida hetkel kahetsen. Ma lõhkusin juba esimese kuuga vanni ära, sest ma ei jaksanud seda normaalselt ümber valada. Mul on beebivann lauajalgade peal, ning suure vanni kohal. Ja ma valan seda vett kuidagi nii ära, et keeran vanni külili, aga raskem pool vajub üle lauajala ja nõnda sinna mõra tekkiski. Ning nüüd see läheb aina suuremaks ja suuremaks. (JEE – varsti on põhjust uut vanni osta!)

Termomeeter, beebisvamm, vannitamis alus – Mina olen kõike kasutanud ja leian, et minu jaoks olid need head ostud.
Ma tõesti ei tea kuidas ma oleksin seda imetillukest beebit üksinda vannitanud. Või veel hullem – seda 4-kuust, 7 kilo armastust kaaluvat, beebit. Muidugi, on võimalik, aga minu selg ja käed oleks ilmselt juba vabatahtlikult leebet tõmmanud ja Bahamale puhkama sõitnud. See alus on väga hea ja mugav. Kahetsen vb ainult nii palju, et oleks pidanud isegi kallima aluse ostma. See alla 6 euri maksnud nökerdis lagunes esimese paari nädalaga laiali. Üks iminapp murdus alt ära, ja siis ta ei püsinud enam nii hästi vanni põhjas. Ja see kõrgem koht, mis läheb beebi jalgade vahele, oleks pidanud ka kuidagi…suurem/kõrgem olema. Kui vannis on vett palju, siis laps libiseb sealt aluselt minema. Kallimatel alustel oli see disain kuidagi parem… Aga kui nüüd oleks valida kas see odav alus, või mitte midagi, valiksin ikkagi selle odava variandi.

Sama teema ka termomeetriga. Jah, saab küünarnukiga katsuda, aga mina näiteks ei usalda oma kätt enam. Ükskord oleksin lapse ära keetnud. Katsusin, et ohh jumala okei, aga vaatasin ikkagi kraadiklaasi ka igaks juhuks, ja see näitas mingi 45 ja enamgi kraadi. Nüüd kontrollin iga kord termomeetriga üle. Ning kui mees Annut vannitab, on see tallegi suureks abiliseks.

Hiljuti kinkis mu ema Annule vannimänguasjad, ning ta just hakkab sellesse vanusesse jõudma, kus teda need ka huvitama hakkavad. Ainuke asi mida soovitan jälgida on see, et mänguasjadel poleks sees auke. Sest aukudest läheb mänguasja sisse vesi, ning keegi ju ei taha, et nende kukupai paneks suhu lelu, kus sees on seisnud ja ligane vesi. Sa võid seda ju üritada välja pigistada, aga ega sa kõike niikuinii kätte ei saa.
Annemaia omadel on kahjuks augud, seega ma ei tea mis ma nendega teen…

Aghh, üle tüki aja nautisin blogimist täiel rinnal, ja seda on vist ka näha? Jutt jookseb hästi ja see postitus venis nii pikaks, et mõtlesin teha kahes osas. Vol 2 tuleb ülehomme.
Andke teada, kui märkate midagi, mida olen unustanud! :)