Ma lihtsalt ei oska oma suud kinni hoida!

Ma tõsiselt loodan, et see oskus tuleb vanusega, sest muidu olen ma küll hukule määratud ja teen varsti eneka. :D

No ükskõik mis asi mulle silma hakkab, tahaksin ma kohe asja ”parandama” minna, või midagi öelda. Ja no nii-ii hullult kripeldab, kuni asi öeldud/kirjutatud saab.

Aga oleks see siis mõistlikul tasemel vähemalt. Aga ei. Mul on suur vajadus kraaksuda ka teemadel, mis tegelikult mind ei puuduta, aga iga kord lihtsalt läheb sees midagi põlema, ning tahaks kõvasti (ja valesti) oma arvamuse välja puristada. Ei oska mina poliitiliselt korrtkte blogija olla. No ei oska!
Ja sellepärast mind ajavadki vahepeal kadedusest siniseks/marru need, kes oskavad kõigest rääkida nii, et mitte kuskilt ei paista välja ühtegi ‘üleliigset fakti’. Ja siis teised kraaksuvad kaasa, et küll ta on ikka tore ja tubli. Aga kuhu jääb iseloom? Mis mõtet on siis blogi pidada, kui sa tegelikult ei saa oma arvamust välja öelda, teha nii nagu sina tahad, olla täpselt selline, nagu sa oled? Okei, sa oled mõnele ehk eeskuju, või arvad, et pead olema ja muud jutud, aga… milleks?

Õnneks/kahjuks on selle ‘pohh jolo’ suhtumise juba paljud blogijad üle võtnud (või ei ole mina lihtsalt suutnud jääda ühegi sellise kirjatüki peale pidama kauemaks, kui kaheks sekundiks). Enam pole 90% blogidest stiilis ”Hey mu armsad tiburullid, kõik on endiselt amazeballs, tsau pakaa, armastan teid! XOXO!”

Aga kõik, kes pole sellised amazeballs’id, saavad sõimu. ”Issand, kas sa midagi peale vingumise ka teed vääää?!” ÕÕVASTAV, aga tead, EI TEE! :D

Ei, ma ei ütle, et kõik peaksid olema nagu mina, ja muudkui kõik pähe kargava välja plätrama, aga mingisugunegi selgroog võiks olla.

Näiteks üks väiksem blogija (no ei taha draamat kiskuda, aga ma olen tahtnud juba niiiiiiiiiiiiiiiii kaua selle kirjutamisega maha saada). Muudkui kirjutab blogis mida nad lapsega teevad ja kui tore kõik on. Aga instagramis, mida eriti lugejad tal ei jälgi – see pole küll sama naine. Pidevalt pildid pidudest ja alkoholist, tissid uppis, nägu loppis kuskil peegli ees poosetamas, mokad möksi täis süstitud, nagu piilupart Donaldil. Öökima ajab ausalt öeldes (aa näed, ‘unfollow’ ka ei vajuta, sest uudishimu on suur).
Pole mõtet küsida kellest jutt käib.

Seega kokkuvõttes – ma ei tea kas ma ikka tahangi olla selline blogija, kes peab enne ”avalda” nupu vajutamist oma teksti 4303384555 korda üle lugema, et kindel olla, et seal pole raasukestki midagi sellist, mis võiks kellegi teise vaadetega vastuollu minna…

Eks see ole mul siin veits nüüd äärmusest äärmusesse, sest nende kahe vahele jääb kindlasti ka mitu, päris mõistlikku varianti. Ja ma olen ausalt kade nende peale, kes on selle kesktee leidnud. Nad suudavad kõik kirja panna ja end välja elada, aga ei satu sellega mitte kunagi pasarahe alla… Mina ei oska. Veel.
Aga nii palju ma arenenud olen, et jätan vastamata neile kommentaaridele, kust ma juba tunnen, et midagi head ei tule ja ainus kannataja oleksin mina. Ja siis öeldakse, et miks ma nüüd ei vasta, kui kommenteerija minuga ei nõustu. Vahel ei jaksa isegi mina kraaksuda . :D

Ja teine koht, kus ma tahaks lihtsalt täiest kõrist oma ”tõde” kuulutada, on beebigrupid. Kui mõne ema vaated minu omadega ei ühti, siis tahaks ma kohe teda ”õigele teele” juhatada. Mis mõttes sa ütled, et rinnapiim POLE NII OLULINE? Mis mõttes sa ütled, et sa kasutad oma väiksel beebil PAMPERSEID? Mis mõttes sa ütled, et jumala suva, kus see laps oma vabal ajal hängib, kas maas matil, hüppekiigus või väärakas asendis kuskil kõhukotis. Ega ta seal 24/7 ole. Mis mõttes sa ütled, et vahet pole kui laps saab 6-kuuselt kommi, soola ja tõmbab lutipudelist veel mahla peale? Aaaagh, mul hakkavad kohe näpud värisema. Jumal tänatud, et mu telefon katki on ja ma seal facebooki scrollides, midagi kirjutada ei saa.

Ainus viis, kuidas ma saaksin vist mõnes beebigrupis olla – Teen ise ühe segaste (peaaegu) ökoemmede grupi, kust viskan välja KÕIK kellega mu vaated ei ühti. :D :D :D

No jumal anna kannatust neile, kes peavad minuga pidevalt suhtlema…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Pealtnägija ja perekool

Kes ei teadnud, siis mõni päev tagasi oli pealtnägijas lugu perekoolist ja sellest, kuidas seal käib suurem sõim ja lahmimine, mis pole just väga adekvaatne ühe PERE foorumi kohta.

Minu jaoks oli juba selle saate algus natukene veider. ”Mitu beebiblogijat on kuulutanud sõja Perekoolile, süüdistades, et tegu on Eesti õelaima netifoorumiga”. Hmmmm, kes need mitu beebiblogijat seal olid? Mallu pole küll minu arvates beebiblogija ja too anonüümne, kes tänu perekoolile enesetapumõtteid mõelnud on… No ma ei tea. Mina ei näinud otseselt ühtegi beebiblogijat ühesõnaga. :D

Kogu saade oli minu, kui kõrvaltvaataja jaoks, üles ehitatud imelikult. Kui ma ei teaks, kui jube see olukord seal on, siis ma oleksin võinud vabalt teha selle saate põhjal järelduse, et Mallu paneb täiega üle ja asi polegi üldse nii hull. Nad oleksid võinud mõned rämedamad valjult ette lugeda. Või ma ei tea. Selline kahtlane tunne jäi sisse, nagu see lugu oleks Mallut hukka mõistnud, või teda kuidagi halba valgusesse pannud.
Ala see, et Mallu pole lasknud mööda ühtegi võimalust saada tähelepanu jne. Ning see pulmaklipp andis ka halva maigu, sest 75% inimestest ei saa aru, et ta teeb seal nalja! Miks ei võidud mainida ka seda, kui palju head on ta teinud? Mingiaeg kogus ta ju abivajajatele asju, ning siis pani neid pakke ise kokkju ja saatis teele. Selle eest sai muidugi sõimu, et jätab raudselt kõik asjad endale. Siis on ta ju kogunud raha erinevate inimeste toetuseks (esimesena meenub rahabossi poiss), päästnud loomi ja linde (pääsukesed näiteks), andnud abivajajatele oma asju ja raha…

Mul on ausalt kahju, et kuulsus on Mallu ”tapnud”. Kuna nii paljud inimesed ei saanud tema naljadest aru (võtame näiteks kasvõi hitleremmed), siis hakkas ta selle eest sõimu saama. Näha on, et ta hoiab end sajaga tagasi. Ta ei tee enam neid nalju, mis varem, ta ei avalda oma arvamust nii nagu varem.
See kõlab nagu hull ülistus ja mõne jaoks kindlasti veider, sest ka meil Malluga on ”tülisid” olnud, mida blogides lahkasime. Aga see on minevik nüüd… Kõik teevad emotsiooni ajel rumalaid otsuseid.

No see ämmaemand, või kes iganes ta ka oli. Hmmmmmm, ei taha midagi halvasti öelda, aga väga ebameeldiva mulje jättis. Ala, et äkki Mallu kirjutab ise endast teemasid sinna. No ma ei tea, kui haige see inimene olema peaks, kes enda mehe ja lapse kohta räägib selliseid asju, ning siis läheb veel pealtnägijasse ”kaebama”. :D
Kirss tordil oli muidugi see, kui saatejuht sellelt naiselt küsis, et mida tema tunneks või teeks, kui tema pere kohta selliseid asju räägitaks… Naine muigas ja peale pikka mõtlemist ütles, et ta lihtsalt ei loeks! Oi ma tahaks näha, et ta ei loeks, kui talle igapäevaselt postkasti kirju potsataks ”loe seda, vaata mis su lapsest räägitakse” jne.
Inimene on juba enda loomult uudishimulik, mina võin küll ausalt öelda, et kui ma teaksin, et minu kohta midagi räägitaks, ma läheks ja loeks ka! Mis siis, et ma juba ette tean, kui halvasti end pärast tunnen. Lihtne on öelda, et ära loe või suck it up.

Kuigi ma nõustun ka sellega, et olles kuulus, peab sul olema teatud oskus olla pohhuist, siis kuskilt läheb ikkagi piir. Jah, ütle, et ma olen paks, kole, harimatu ja mu blogi on jama, aga öelda, et mu laps on reptiil või, et mu mees on lapsevägistaja? Ületab ju piiri, või ei? See ei ole enam arvamus, see on väljamõeldis, laim, SAAST!

Ma ei saa lihtsalt aru miks ei võiks teemaisd kustutada, kui seda on eraldi palutud? Kellele ja millist ABI annab see, kui üleval on teema mõne inimese eraelust, või konkreetne laim-sõim-lahmimine? See põhjendus, et niikuinii tehakse uus teema, ei ole nagu küll põhjus, mida mina loeksin adekvaatseks. Pole ju raske kustutada mingi teema, kus lihtsalt inimest alandatakse, solvatakse, mõeldakse asju välja, räägitakse puhast laimu? Ma saaks aru, kui tegu oleks arvamuse avaldamisega, aga nii see ju ei ole.

Kui ma palusin kustutada teemad, kus on avaldatud minu nimi, siis seda tehti, aga kui palusin kustutada teema, kus on üleval minu AADRESS, siis seda tehtud ei ole. See ei ole ju normaalne, et mu aadress on igaühele kõigest kliki kaugusel. See on nagu küllakutse, mida pole mina teinud.

Kui nii mõtlema hakata, siis see on ikka sitaks hirmuäratav. Ma olen pidevalt lapsega suures majas üksi ja nett on saikosid täis. Mul pole tegelikult vaja neid pooletoobiseid läbi blogi leidagi, mu elus on ju neid niigi palju olnud! Ma ei taha mõeldagi, et mõni neist mu nime guugeldab ja mu uue aadressi saab.
See ongi üks põhjustest, miks ei taha ma oma majast pilte panna. Oujee, vaadake mis kus on, et saaksite maja tühjaks teha, samal ajal, kui mina olen näiteks lapsega arsti juures. Ma olen ju koguaeg rääkinud, et sel-tol-kolmandal kuupäeval oleme seal-tolles-kolmandas kohas. Nüüd ma enam nii ei tee, vaid pigem räägin tagantjärgi, kui käik on juba tehtud.
Jumal tänatud, et meil on suur ja väga kuri koer, kes rebiks lõhki iga tolguse, kes meile läheneda üritab. Aga kas see on piisav?

Kuna minust eriti ei räägita, siis ma ei käi perekooli lehel just eriti palju. Põhiliselt satun sinna siis, kui keegi kuskil midagi jagab, või mulle eraldi lingi saadab. Kuigi pean tunnistama, et paaril korral olen enda blogi ikka guugeldanud ka, et näha kas ja mida räägitakse. Õnneks olen ma nii tundmatu, et ma ei jää eriti kellelegi hambusse. Või olen ma äärmiselt vilets guugeldaja. Selles mõttes olen ikka oma lugejatele ja muudele nuuskurite ”lootunud”, et mulle kantakse ette, kui minust kuskil juttu on. :D

Ma ei saa olla pahane või solvunud, kui öeldakse, et olen paks maakas, kel puudub haridus ja haritus. See kõik on ju niivõrd, kuivõrd tõsi. Ma tean seda ise ka. Lisaks tean ma ka seda, et mu kirjutistes on palju vigu. Aga te olete vägagi teretulnud neid parandama ja mu tähelepanu nendele juhtima. Ärge irvitage ainult seljataga, et ”ähhäää, on ikka loll, ei oska komasid panna ja kirjutab vigadega”. Kui te mulle kümme korda erinevate postituste alla sama kommentaari jätate, siis küllap ma lõpuks vea ka meelde jätan, ning järgmisel korral õigesti kirjutan. Häbi on vigu teha ja häbi on lugeda, kui neid ka märgatakse, aga vähemalt siis ma õpin! :D

Viimasel korral, kui oma blogi guugeldasin, leidsin paar üsnagi vaimukat teemat.
Ühes lahati blogiauhindadele ilmunud naiste välimust. Mina pidavat olema siis vene babushka moodi. Esmalt mind veidi solvas see, sest ma maksin meikarile-juuksurile ülemõistusepalju, et ta mind natukenegi inimese nägu vooliks. Siis hakkasin, aga hoopiski naerma ja vaatasin tollest õhtust taas pilte. Tõdesin, et ega ta palju ju ei eksindki. Selle endoveri seina taustal pildistamine kukkus mul küll täie kolinaga läbi. No mida soengut. Alt üles pildistamine ei teinud minu heaks küll mingeid teeneid. Ja mu põsed õhetasid ka, nagu oleksin pool topsi põsepuna endale näkku määrinud.
Teises teemas küsiti, et ei tea kas me oleme Malluga jälle rasedad või. Teema pärineb 30.juulist. Isegi mina ei teadnud tol hetkel, et ma üsna pea uuesti pätsi ahju saan. Braavo käod, teie seas on poole kohaga selgeltnägija. Mina ju olengi rase, aga õnneks mitte kaksikutega. :D

”Jah, minu andmetel ootab Lipsuke kaksikuid ja Mallukas kolmikuid ning Malluka laste isa on Lipsukese mees ja vastupidi. Kuna pered kasvavad oluliselt, siis Mallukas võttis suure laenu, et majale juurdeehitus teha ning Lipsukese pere kolib ka sisse. Rohkem kahjuks ei tea, aga kui midagi kuulen, siis annan teada. :)”

Aga minnes tagasi perekooli ja selle teema juurde, siis minu arvates oleks ehk lahenduseks see, kui teatud sõnad foorumis ära keelata, panna juurde võimalus kommenteerida facebookiga ja kui hakatakse pidevalt oma anonüümsust ära kasutama, siis lihtsalt lükatakse nimi ja nägu sinna kommentaari taha üles.
Aga siinkohal jääbki õhku küsimus, et kas need adminid seal üldse tahavad midagi parandada? Praegune anonüümsuse taha peitumise võimalus meelitabki neid rahvamasse sinna, ja kui see võimalus ära kaoks, ei teeniks foorum ju ka enam. Ikka ja jälle on kõik rahas.

Mis teie sellest pealtnägija osast arvasite? Mida teie olukorra lahendamiseks teeksite?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!