Blogimisest ja koostöödest

Mul on viimasel ajal väga palju koostöö postitusi olnud ja tänu sellele tundub mulle, et mu blogi on veidi nagu… alla käinud või igavamaks muutunud, sest ”päris elu postitusi” on vähem. Aga samas olen ma ka rõõmus, et ma nii paljudele ettevõtetele positiivses mõttes silma jäänud olen ja nad mulle kirjutada on otsustanud. Mõne firmaga on koostööks läinud, mõnele olen aga ka ära öelnud, sest kui inimene ei vaevu isegi ühte mu postitust läbi sirvima, ei soovi mina tema tooteid teile ka tutvustada.

Viimati näiteks pakuti mulle, kui alles sünnitanud ja imetavale emale, mingit väga ekstreemset dieedikuuri vms toodet. Kui ma küsisin kas nad on ikka kindlad, et see toode imetavale emale sobib, oli nende vastus umbes selline, et ‘aa sul on imik vä’… Nagu halloo, kui nad oleksid toona mu blogi kasvõi korraks lahti võtnud, oleksid nad kohe esimese postitusena näinud sissekannet Madli kahekuuseks saamisest.

Ja siin samas on olemas sellised firmad, kelle kirju lugedes tuleb mulle naeratus suule, sest juba nende kirjast on aru saada, kui armsad ja soojad inimesed nad on. Lisaks on neil a-la-ti kodutöö tehtud! Nad teavad mu laste ja loomade nimesid, vanuseid, kaudselt piirkonda kus ma elan jms. Sellist basic infot, mis kõik on tegelikult mul lühikokkuvõttena ka blogipäise all oleval lehel ”MEIE” olemas, aga millegipärast keegi seda enamasti lugema ei vaevu.

Ma loomulikult ei oota, et kõik firmad, kes mulle kirjutavad, loeksid terve mu blogi läbi ja teaksid mu elulugu, aga nii vähest eeldan ma ikka, et nad on veidigi minu kirjutamisstiili ja muu sellisega tutvunud, sest kuidas nad muidu teavad, et ma nende tootest kirjutama sobiksin – ainult numbrite järgi? Kehv turundus sellisel juhul, ütleks ma. :D

Teile, oma armsatele lugejatele ja toetajatele, olen ka väga tänulik, et te siin ikka käite, klikite ja neid tüütuid reklaame talute. Iga klikk neil hüpikrekaamidel toob mulle veidi taskuraha. See nö ”taskuraha” ostis suvel Madlile näiteks korraliku turvahälli, voodi ja kõhukoti. Ma lasin sel rahal seal päris mitu kuud koguneda ka, aga tänu teile, kes te neid reklaame siin ikka klikite, tekitas see väljaminek mulle palju vähem stressi. Ma teadsin, et see raha on mul tänu blogile juba olemas ja ma ei pea selle jaoks midagi ‘ekstra’ tegema. Ühe palgaga majandada ära kogu majapidemine ja kolm last, polnud üldse kerge, seega aitäh teile selle panuse eest. :)

Nüüd on mu kirjutamine juba sellisele tasemele jõudnud, et ma pean hakkama firmat registreerima ja see on ausalt öeldes hirmutav. Aga see on midagi, mis tuleb ära teha, seega soovige mulle edu ja jätkake ikka klikkimist. :*

Blogija, mis halad?

Mind on alati veidikene imestama pannud need inimesed (blogijad), kes kurdavad, et ükskõik millest nad ka ei kirjutaks, siis alati saavad nad sõimu. Siinkohal küsiksin ma, et kas tõesti olete te üllatunud?
Sa võid kirjutada vikerkaartest ja kassipoegadest, aga ikka saad sõimu. Seda sel lihtsal põhjusel, et inimesed on erinevad ja sa ei saa mitte kunagi kõigile meeldida. Alati on kuskil keegi, kes arvab/tunneb/teeb teisit ja mõtleb, et sa oled ikka täiega metsa poole, ning sind tuleks kuskile kinnisesse asutusse ravile paigutada. Nende arvates ei ole sa mitte kunagi piisavalt hea ja nad näevad sinus alati ainult vigu.
Kellele ja miks sa meeldida üritad üldse? Hakkad kuidagi teist inimest mängima, et suuremale hulgale inimestele niiöelda ‘peale minna’? See ei ole ikka õige asi.

Kui mõnele indiviidile sa niikuinii ei meeldi, siis pigem jääks ju iseendaks ja ajaks oma asja? Või ei?

Ükskõik mida sa ka kirja ei paneks, loetakse sellest välja täpselt seda mida tahetakse.

Kui muud pole öelda, siis minnakse kas su välimuse või pere kallale, sest teatakse, et just need on tavaliselt inimese nõrgad kohad.

Ja ma ei saa aru, kuidas üks pikaajalise kogemusega blogija, pole sellest siiani aru saanud, et taolistele ajuinvaliididele vastu hakates, saavad nad vaid tuult juurde ja põlevad veelgi eredamalt. ”Jesss, sain ta endast välja ajada – päev on korda läinud!”

Ehk on mul seda kerge öelda, sest minust ei räägita eriti palju. Vähemalt mitte nii hullult, et oleksin pidanud sellepärast kunagi nutma või jumal teab mida. Aga kammoon, päriselt?

Läks jälle lappama. Tegelikult tahtsin lihtsalt kirja panna, et ma ei saa aru miks ”halatakse”, et ‘oumdžiii, ükskõik mis ma teen, ikka kellelegi ei meeldi’. Jummeljooo, KÕGILE EI SAAGI MEELDIDA. See on nagu, et mõnele meeldib lagrits nii väga, et sööks seda hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks ka, aga mõni teine hakkab paljalt sellele mõtlemisest oksele.

Ei, ma tegelikult ei viidanud otseselt mitte kellelegi, lihtsalt ühe teise blogija tänane postitus tuletas mulle seda mõtet meelde…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!