Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!

Kui juhtub see mida ei oskaks eluski ette kujutada, ehk kuidas üks väike beebigrupp ribadeks kiskuda

Paar nädalat tagasi juhtus meie beebigrupis suur tragöödia. Ühel hommikul nägin seinal kirja, et üks beebi on tõsiselt haige.

”Magamata öö Laps oksendas öösel mitu korda, tuli palavik, lihtsalt röökis, kutsusime kiirabi ja selgus, et lapsel kurk täitsa paistes, öeldi, et angiin. Saime ab Mees peab homme ära sõitma, niiet ma kakun juukseid ja olen ahastuse äärel”

Ja järgmisel hommikul oli kõik juba läbi.

Kallid emmekesed! Te olete kõik mulle nii armsaks saanud, kuigi enamusi ma pole näinudki ja me pole tegelikult tuttavadki. Kõik see toetus, head, siirad sõnad ja soovid olid nii palju toeks ja aitasid lootust hoida viimase hetkeni, et (lapse nimi) saab kõik korda, aga – seda kõike oli ühe väikese inimese jaoks liiga palju ja meie pisikesest tütrekesest sai eile õhtupoolikul inglibeebi. Ma nüüd enam ei kuulu teie hulka, aga mul on siiski väga hea meel, et oli võimalus tuttavaks saada, mõnedega teist ka päris elus. Olite kõik mulle palju toeks. Aitäh Teile, siiralt. Hoidke oma pisikesi!”

Terve grupp oli shokis. Sajad emmed valasid päevade viisi pisaraid ja lihtsalt ei suutnud mõista seda ülekohut. Kaasa arvatud ka mina. Lihtsalt hoidsin oma Annukest ja nutsin. Tundsin end süüdi, et olen nii palju kurtnud ja mõelnud, et vahel raske on. Mida ma ulun, minu laps on vähemalt elus!

Üks emme tegi väikese ingli mälestuseks grupi ja korraldati kogunemine, et näidata Ingli emale, et oleme talle toeks! Korjati sildikesi heade soovidega, et see hiljem emale edastada. Põletati küünlaid, nii kohtumisel, kui ka kodudes, taevasse lasti ka laternaid, ning tehti pilte. Üritati emmele igati toeks olla. Terve grupp leinas koos temaga.

Ma ei tea mida sellisel puhul üks emasüda tunda võib, ja loodan, et ei pea mitte kunagi ka teada saama. Mitte ükski laps ei tohiks surra enne oma vanemaid.

Ja siis nädal hiljem – nagu välk selgest taevast. Beebi, keda me kõik taga oleme nutnud, pole päriselt olemas.

”Lehe adminnina avaldan teile ühe asja mida oleme emmedega uurinud ja puurinud.
Ei oskagi kuskilt alustada. Viimasel ajal on meie grupis juhtunud asi, mis niigi raputas gruppi korralikult. Nüüd peame kahjuks koos teatama veel ühe halva uudise. Mina meie lehe administraatorina teatan, et minuni on jõudnud täiesti usaldusväärne info, et kahjuks tüdrukut keda me leinasime- ei ole olemas. (lapse nimi) ei ole olemas. Teda pole surnud, sest teda pole ka sündinud. Olemas pole ka (ema nimi) ega (isa nimi). Kogu see elu, mida te seal näete on vale. Seda pole olemas. Teame, et see mida te loete- on uskumatu ja raputab meie gruppi uuesti. Uskuge meid palun. Palun ärge suhelge selle inimesega, ega jagage oma isiklikku infot temaga. On olemas (”ema” nimi), kes on 40 aastane, Ta on sündinud 1975 a. Ta on **** pärst naisterahvas, tal on poeg *******, kellele meie oktoobribeebid on teinud ülekandeid või kellelt saanud ülekandeid (kleitide eest). (”Ema” nimi) on antud politseisse 2014a sügisel beebipiltde varastamise ja enda lapsena esitamise eest. Isik, kelle lapse pilte ta varastas on teada. Selliseid inimesi, kellena meile esitleti, ei ole olemas, mitte kusagil ja see on tõendatud. Mitte kunagi ei ole ka üheski Tallinna haiglas ravil olnud (lapse nimi). Samuti on see tähtsamate asutuste poolt tõendatud. Tegu on tõsiselt haige inimesega, tõenäoliselt pole ta ohtlik, kuid olgem ettevaatlikud. Siis kui ta teatas meile, et ta pilte kasutati, siis jäi ta ise vahele võõraste piltide esitlemisega. Inimene, kelle pilte varastati on lubanud meil selle loo rääkida.

Meie grupis on 1,5 aastat eksisteerinud inimene keda pole päriselt olemas!

Lahti läks täielik kaos. Järsku süüdistati ja kahtlustati kõiki. Kõik tundusid kahtlased. Paljud kartsid, et nemad on järgmised ohvrid, kelle beebi see segane niiöelda ”varastab”. Igal beebil oli ju oma album, kuhu emmed siis rahumeeli pilte ja videoid võisid laadida, nii palju kui kulub! Ei ole just väga raske üks album alla laadida ja siis järgmises grupis beebit enda oma pähe esitada. Lisaks siis veel emmede endi andmed, beebide andmed, endomondo jalutuskäikude marsruudid – kõik! Kõik mida olime arvanud, et näevad ainult usaldusväärsed emmed, kel kõigil samad rõõmud ja mured!

Tänasin jumalat, et ma pole facebookis enam eriti aktiivne, ega ole enam eriti oma andmeid, ega ka pilte seal jaganud.

Ja tagantjärele mõeldes on üpriski irooniline, et ta meile väitis, et keegi on TEMA beebist pilte varastanud…

Kuna ma jäin selle teema avastamisega üsnagi hilja peale, siis ei jõudnud ma enam kommentaare täielikult järgi lugeda (1 017 kommentaari), aga nii palju kui ma aru sain, siis too ”EMME” oli kõik välja mõelnud. Alates rasedusest, lõpetades oma uue 11.nädalase raseduse ja eelneva lapse kaotusega. Lisaks on tal peale selle konto veel oma 8 kontot, erinevate nimedega. Ja kõige haigem on see, et mitte keegi ei osanud mitte midagi kahtlustadagi. See ema ei käitunud mitte kuidagimoodi kahtlaselt, ega jäänud silma. Kõik kontod tunduvad täiesti reaalsed.

Ta oli mitmeid meie grupi emmesid petnud. Oli end neile sõbrannaks sokutanud, nendega pilte ja isiklikku infot vahetanud. Ma ei taha teadagi mitu uut elu tal oma arvutisse salvestatud on.

Mul on tegelikult temast kahju. Ja ma olen isegi veidikene rõõmus, et tegelikult pole see beebi surnud… Kasvõi siis sel põhjusel, et teda pole päriselt olemas, aga nohjah.

Kuna ma ei taha end selle teemaga väga siduda, jätan nimed, pildid jms avaldamata. Lihtsalt tahtsin selle kirja panna, sest tean, et siin käib lugemas väga palju noori emasid, kes on ka paljudes erinevates gruppides, ja panna kõigile teile südametele, et ärge usaldage inimesi, keda interneits kohtate!

Kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab?

Sain mina siis ükskord ammu aega tagasi kirja, kus keegi salapärane naisterahvas küsis nõu, et kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab? Minul vajus karp lahti, ausõna. Sa tead, et su sõbranna saab oma mehenärakalt haledalt üle ja sa veel kahtled, kas peaksid ikka ütlema talle? No really nagu…
Kas sa tahaksid teada, kui su mees teisi põrutamas käib? Ma praegu huupi pakun, aga JAH.

Ma ei kujutaks ettegi, et elaks sellise tropiga veel koos. Uhh, petmine ja valetamine on suhtes vist kaks kõige jubedamat asja üldse.
Ükskõik millised on asjaolud, aga mina tahaks teada. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus, ma ütlen. Mina küll ei tahaks olla see naine, kes saab oma mehe sigadustest kõige viimasena teada. Mõelda vaid, kui alandav – terve linn teab, ja sina ei tea, ning mitte keegi ole vaevaks võtnud sulle kasvõi vihjates öelda, et ‘kuule, pane oma mehele GPS külge või midagi’.
Ise peab ka ikka parajalt pime olema vist, et sellist asja ei märkaks. Või on mees tõeliselt hea valetaja.

Keegi kunagi rääkis, kuidas üks tüüp oli ühes väikelinnas kahte naist pidanud. Kumbki naine ei teadnud teise olemasolust, ja mõlemad elasid mõttes oma unistuste elu. K-O-H-U-T-A-V.
Mõelda vaid, saad sellise tondiga lapsed, võib-olla isegi abiellud, ja siis selgub tõsiasi, et sa oled kogu selle ‘suhte’ aja lihtsalt haledalt üle saanud ja su unistuste mees on tegelikult mingi sitakott.

Igatahes, jamh. Kindlasti peaks ütlema sõbrannale mida sa tead. Ma ütleks isegi siis vist, kui mul oleks ainult kahtlus, las naine paneb mehe korraks pihtide vahele ja teeb natuke detektiivi tööd. Kui pole millegi pärast mehel põdeda, siis on ju kõik korras. Usalda, aga kontrolli. Muidugi päris saikoks ei pea ka nüüd põhjuseta minema aga noh… Tavaliselt on see, et kus suitsu seal tuld.
Muidugi on jälle see oht, et sõbranna sind ei usu ja hakkab ehk isegi luulusid nägema ning arvab näiteks, et sa ise tahad hoopis ta kullakallikest endale. Aga vähemalt tõstatab see tema valvsust ja ehk avastab isegi siis tõe. Ja kui ei siis lõppkokkuvõttes, kui tõde ikkagi välja tuleb (ja ALATI tuleb), on ta sulle tänulik.

Tegelikult see petmise ja valetamise teema ajab mind niinii kurjaks. Milleks petta? Kui sa ei ole oma eluga rahul, vaheta partnerit – MUUDA MIDAGI! Mitte ära jookse mööda küla ja topi igasse suvalisse auku mis teepeale ette jääb!
Ugh, petmine tuleks seadusega ära keelata. :D Ma isegi ei saa aru miks see teema mind nii endast välja viib. Mind pole ju kunagi petetud, vähemalt mina sellest ei tea. Aga sellegipoolest tõusevad mul ihukarvad püsti, kui keegi mõne sellise loo räägib, või midagi kuskilt loen. Ma lihtsalt ei mõista seda. Kui jalgevahe nii sügeleb, siis miks üldse püsisuhtes olla? Saab sellest mingi erilise adrenaliini laksu või midagi? Kuidas inimestel südametunnistust üldse ei ole? Lähed aga rahumeeli koju oma armastava naise juurde ja ütled talle, kui väga sa teda armastad-hindad-temast hoolid, ise samal ajal mõtled, kui vägev see teine eit ikka oli?

Ja mind paneb imestama, kui pimesi mõni naine oma sitarotti usaldab. Näiteks kunagi oli mul üks tuttav naine, kes oli oma mehega juba aastaid koos olnud ja temaga isegi 2 last saanud. Abiellunud nad loomulikult pole siiani, ja parem ongi.
Mees tõmbas ringi nii, et vähe ei olnud ja jutud muidugi jõudsid ka naisukese kõrvu. Tema aga ei uskunud neid, või ei tahtnud uskuda. Igatahes, iga jumala kord, kui mees naise ees lömitades ja nuttes andeks palus, või neid jutte ümber lükkas, andis too tšikk talle lihtsalt andeks. Ja iga jumala kord karjusin ma mõttes ”MIKS! KAS SUL ENESEAUSTUST ÜLDSE EI OLE?!”
Miks lasta mingil tripperil end niimoodi alandada? Kas see on hirm üksioleku ees, või hirm olla üksikema, hirm, et ei saa rahaliselt hakkama, või mis asi? Enne elaks kuuse all, näriks käbisid ja oleks üksi, kui elaks mingi valeliku sitarattaga. Muidugi, kui on juba lapsed mängus, on asi tunduvalt keerulisem…
Ja kui ma temalt küsisin selle kohta, ütles ta mulle kord ”ta vandus mulle oma ema mälestuse nimel, et pole mind kunagi petnud”. Are you effing kidding me right now? Kes seda jama nüüd uskuma peaks? Ja veel hullem, kes üldse vannuks oma surnud ema mälestuse nimel ja valetaks? Kuskilt läheb ikka piir…
Ugh, see paarikene on tegelt üldse nii ülihaige, et väärivad lausa üksteist. :D
Kui nad tülitsevad, siis lõhuvad teineteise asju, näiteks ükskord ostis mees naisele uued päikeseprillid ja samal õhtul, kui nad tülitsesid, murdis mees need lihtsalt pooleks. Selle peale muidugi lükkas naine laualt muusikakeskuse suure kaarega maha, nii, et see juppideks lendas… Nagu… what? Mis mõttega? Mida see annab? Oleks nad siis rikkurid vms, et saaksid endale lubada iga nädal uue teleka, muusikakeskuse ja söögiriistade ostu. :D
Nüüdseks lähevad nad muidugi iga kuu vähemalt kaks korda lahku, ja saavad iga jumala kord samatargalt kokku tagasi, sest naine lihtsalt ei suuda meest üle parda visata. Ja ega see ka ei aita, kui mees nende korteri akna all autos kükitab, ja tuppa passib. Lapsed muudkui jooksevad nutuste nägudega akna ja ema vahet ”emme, miks sa issit tuppa ei lase?” ”emme lase issi koju!”… Faking uskumatu ikka.

Aga ega ei saa ainult mehi süüdistada. Naised petavad samamoodi.
Näiteks oli kunagi üks selline lugu, et naine oli imikuga haiglas. Ja sel ajal, kui ta mees kohvikus oli, põrutas naine südamerahuga mingit teist jorssi seal haiglavoodis… Ülinormaalne, või mis? :D

Mida teie petmisest arvate? On teid kunagi petetud, või olete ehk ise kunagi petnud? Mida teie teeksite, kui tuleb välja, et teie sõbranna mees/sõbra naine teda petab – kas ütleksite?

Minu isiklik detsibellimutt, ehk mu naaber vihkab mind ja mina vihkan korteris elamist!

Lugu on siis selline, et mu naaber on asunud meie vastu sõtta. Ma olen juba varem ka rääkinud millised inimesed siin majas elavad, täiesti uskumatu lihtsalt! Näiteks siin (LINK) rääkisin neist kahest põgusalt.

Igatahes, nüüd nädal-kaks tagasi tekkis välisuksele kiri ala, et meil ei ole siin koristajat ja hakake aga riisuma ümber maja ja koridore korralikult koristama või muidu tema kaebab korteri omanikele ära. Kuramuse kahju, et ma täpselt ei mäleta mis seal kirjas oli aga kui ma seda kirja lugesin siis tundus nagu see oleks eelkõige meile suunatud. Sest kellele veel öelda, et muru pealt ”üllatused” ära koristada. Et nagu siis meie koera junnid või midagi? Mina tundsin end küll puudutatuna. Ja siinkohal pean mainima, et ma olen ALATI enda koera järgi kõik ära koristanud!

Igatahes, läks siis paar päeva mööda ja kuna mul reha parasjagu ei olnud ja mitte keegi teine ka ei liigutanud lillegi siis ei teinud mina ka mitte midagi ja lihtsalt ei riisunudki. No johhaidii, ega ma üksi siin terves majas ei ela! Ja siis oli maagiliselt see 3 minuti töö iseenesest ära tehtud. Ja ma ei liialda! Kogu see riisumise jama käis reaalselt ka paari meetri laiuse maa-ala pärast! Ja oleks seal siis midagi hullu olnud või ma ei tea, paar oksa ja mõned väiksed lehed mis ei hakka silmagi. No kui võrrelda riisumata ja riisutud ala siis jäävad silma ainult väiksed oksaraasud. Jube kole ju aga see, et terve ülejäänud maja lehed ja oksad on üle tee mitmesse väiksesse hunnikusse visatud ei ole üldse kole. No peaasi, et maja ees ei oleks eks. Need mädanevad rämpsuhunnikud on ju täitsa normaalsed. :D
Ja täitsa huvitav on veel see, et riisumata oli jäetud täpselt meie püstaku jagu. No mingi mõni meeter maad. Täiesti absurdne ju. See on mõne minuti töö! Oleks mul see paganama reha käepärast olnud, oleks ära teinud ja kõik. Meie püstakus on kolm korterit, meie esimesel, teisel elab mingi taat kes ei elagi siin 24/7, ma pole mitte kordagi teda näinud aga öösiti kuulen väga hästi kuidas ta nightchatti vaatab või kuidas korteris liigub. Ja kolmandal on mingi noor tšikk kelle juures põhimõtteliselt iga nädalavahetus mingi trallalaa käib. No inimesi voorib sisse välja nagu metroos, eriti tüüpe ;). Maja ees käib pidevalt mingi möla ööläbi, ei üldse ei häiri eks. Mis ma peaksin ka nüüd kuhugi kaebama jooksma või?

Ja siis üleeile sain ma postkasti loomade pidamise eeskirja. Olin ikka päris üllatunud ja kuri, et mis talle siis nüüd jälle ei kõlba? Mitte midagi alla joonitud või juurde kirjutatud selgituseks ka ei olnud. Tahtsin kohe minna küsima, et mis värk on aga kell oli juba liiga palju. Läksin siis järgmisel päeval uksetaha talle ja lasin kolm korda kella aga mitte kedagi uksele ei tulnud. Päris kindel ei saa olla aga kui esimest korda kella lasin siis kuulsin midagi korterist. Nagu keegi oleks liikunud aga uksele ei julgenud tulla? Tal on uksesilm ka, hea vaadata kes on.
Läksin siis sama targalt alla tagasi kukkusin enda põlve tükkideks kui postkasti tahtsin vaadata. Meil on välisukse piit rauast ja hästi peenikene, nagu noatera püsti. Selle kukkusin põlve sisse. Agh, mul lähevad siiani ihukarvad püsti kui mõtlen, et see sitane raud mu põlves oli. Ma loodan, et mu jalg nüüd otsast ära ei mädane. Issand kui valus see oli, on siiani. Iga kord kui püsti pidin tõusma hakkasin lihtsalt nutma ja ma ei ole üldse viripill. Surm oli silme ees. :(

Igatahes, täna siis kuulsin kuidas koridoris möla käib ja otsustasin ka vaadata, et ehk näkkab ja saan sellele kitupunnil persest kinni. Joppaski, oligi tema ja siis see tinanina, kes üle koridori elab ja mu koerale süüa tassida armastab.
Küsisin siis ilusti, et kas nad teavad midagi sellest eeskirjast mis mulle postkasti potsatanud oli ja milles probleem on? Tema hakkas kohe minu peale pmt karjuma ja ei lasknud mul mitte midagi öelda. Ala, et temalt oleks pidanud luba küsima, et kas tema on nõus, et siia korterisse suure koeraga kolitakse. Woooowsa, mis jumal meil nüüd välja tuli, et ainul temalt peab luba küsima? Okei, ma tean, et tegelikult peab jah kortermajas küsima naabrite nõusolekut aga mu korteriomanik pidi sellega tegelema. Ja ma eeldasin, et ju ta siis tegeleski ja kõik olid nõus kui ta meil sisse lasi kolida. Ilmselt siis mitte. No kahju küll aga mida see naabrinaine siis 8 kuud hiljem tuleb kisama? Me oleme siin KAHEKSA KUUD juba elanud ja nüüd järsku on midagi viga? Veits sürr nagu.
Ja siis hakkas mulle ajama, et koer kusevat vastu maja seina ja nüüd ei saa sealt enam möödagi käia, et nii hullult haiseb! Naabermaja inimesed olevat rääkinud. Ma lihtsalt…HAHHAHAHHAA, mul pole sõnu. :D

Ta üritas mulle väita, et ma ei korista oma koera junne, selle peale ma sain kohe öelda, et see on pläma. Esiteks ei situ Säm kunagi maja ette ja teiseks koristan ma alati tema järgi ära. Siis ei meeldinud talle see ka, et ta vastu seda puud laseb mis meil maja ees on. No halloo kosmos. See on kõigest puu! Ja vaevalt, et minu koer nüüd ainukene on kes sinna kuseb! ”Lapsed mängivad maja ees ja miks nad peavad kuse sees tallama!” oli üks tema lausetest. Olgu siis nii aga miks nad seal puu vastus nühkima peaksid üldse? Ja veel nii madalal, et selle kusese osaga kokku puutuksid? Nad peaksid siis reaalselt ka põlvili vastu puud olema ja seal ma ei tea mida tegema. See on absurdne ju! Mis ma peaksin hakkama nüüd pudeliga koeral järgi jooksma ja seda kust ka kokku korjama või? Või mida? Lükkan koerale näpu ette kui ta suure kusehädaga esimese puu juurde jookseb? Tema sõnade järgi peaksin ma koeraga minema põllu peale ja seal laskma tal alles oma häda ajada! Lähim põld on mitusada meetrit eemal. :D
Süüdistas mind selles, et tema lapselapsed ei saa enam talle külla tulla, sest kardavad koera! Sämmy olevat iga kord metsikult haukunud ja vastu ust jooksnud/hüpanud kui tema pisikesed külla tulevad! Nagu…tegelikult ka või? Millal selline asi on olnud? Kus mina siis olnud olen? Ilmselgelt ajusurmas või koomas, sest mina pole sellist asja mitte kunagi näinud. Olgu, pean tunnistama, et üks intsident oli nende lastega, see sama millest ma eelpool mainitud postituses rääkisin. Et hakkasime samal ajal õue minema kui tema siis oma lastelastega tuli ja need karjuma hakkasid ning koer selle peale haukus. Aga rohkem ei ole küll midagi olnud.
Loomulikult koer haugub kui kuuleb midagi aga ta on ammuilma juba ära harjunud sellega, et vahel ongi koridoris või kuskil helid ja ei ole mõtet iga kord selle pärast haukuma hakata, sest muidu emme või issi saavad kurjaks ja riidlevad. Ta ei ole üldse nii hull nagu tema seda väidab. Ta haugatab väga harva ja siis ka kohe keelame ja ta jääb vait. Naabrimutt aga väidab nagu ta hauguks terved ööd ja päevad takkaotsa ja tahaks kõigil kõri läbi närida kes vähegi läheduses on!

Ja mis koridoride koristamisest ta siin üldse räägib? Mina pole tema sõnul kordagi koridori koristanud. :D Mis jutt see olgu! Kes see veel siis koristab siin? See tinanina või? Nalja teete või? Vaadaku parem enda koridori, trepp on juba jumalteab mis ajast vere(?)pritsmeid täis ja mitte keegi ei ole neid sealt ära pesnud! Puhtuse etalon ma ütlen.

Ahjaaa, siis lõugas mulle veel näkku, et minu mees loobib suitsukonisid maha! Et enne seda kui meie siia kolisime oli maja ümbrus puhas! Väga huvitav, Meheraas toob alati tuppa ja ei ole midagi maha loopinud, sest endal on ju ka kole vaadata mingeid rõvedusi siin maja ees. Hoopis need kolmanda korruse tšiki sõbrad käivad siin nurgataga suitsetamas ja lägastamas aga seda muidugi keegi ei näe! Kus nüüd need valvsad naabrid on?
Homme päev lähen ja ütlen sellele tšikile, et kas ta oleks nii armas ja ütleks oma peikadele, et nad ei loobiks sitta maha? Nahhuijaa mina pean sellepärast piki päid ja jalgu saama!

Ja sellest kui ebaviisakas ta oli ei hakka ma üldse rääkimagi. Karjus, segas vahele, solvas… Kui mina hakkasin midagi seletama talle siis segas kohe vahele ja ei lasknud mul mitte midagi öelda. Korrutasin talle korduvalt, et palun ära sega vahele ma tahan ju seletada, siis lõugas mulle näkku nagu debiilik, et temal pole vaja mingeid seletusi, et tema piisavalt vana ja tark ning teab kuidas asjad on! :D

Kui teine naabrinaine oma korterisse puges siis jooksis too hüsteerik ka minema ja ei julgenud midagi enam öelda. Kõva mutt küll.
Tänaval vastu tuleb või midagi siis on silmad maas ja ei julge sõnagi öelda!

Mul läks juba vihahoos pooled asjad meelest ära aga igatahes, väga imelik naine. Selle asemel, et tulla uksetaha ja näost näkku rääkida nagu normaalne inimene jookseb kuskile valda kaebama ja lõugab nagu metslane? Algusest peale olnud jutt, et kui kellelgi on mingi probleem siis tuleks enne meiega rääkima, et küll leiame lahenduse. Kortermajas tulebki teistega arvestada ja ei saa elada nagu terve maja oleks ainult ühe inimese valduses! See on normaalne, et tekivad tülid ja arusaamatused aga siis oleks tore kui tuleks ja räägitaks mitte ei tormaks tuhatnelja saba seljas kaebama!
”Mina olen siin majas juba 35 aastat elanud ja teie tatikad alles kolisite siia!” Ahhsoooh, tore teada. Mis õiguse annab see sulle, et sa siin kauem elanud oled? Nagu mina aru olen saanud siis on kõigil samad reeglid ja õigused, vahet pole kui kaua sa siin elanud oled!

Helistasin ka oma korteriomanikule ja rääkisin kogu loo ära, et ta teaks kui keegi temaga ühendust võtma peaks. Rääkisin ka seda kuidas ta meid kiusas ja välisukse keset ööd lukku keeras peale seda kui mina olin õue läinud. Ja seda sellepärast, et ma koeraga tuppa ei saaks! Mis siis saanud oleks kui mul poleks endiselt seda võtit olnud? Keset ööd külmaga kuusealla jäänud või?
Ja tema siis räägib mul siin midagi veel, ise on selline siga.
Igatahes, korteriomanik ütles, et mul pole vaja muretseda nii kaua kuni ta pole kirjalikku avaldust teinud ja isegi siis ei saaks ta ilmselt mitte midagi teha, sest tema on ainukene terve maja peale keda see koer nii öelda siis ”häirib”. Ja kuna tal pole ka ühtegi mõistlikku põhjendust siis…
Jamh, midaiganes ausalt. Kopp ees juba.

Beebimaailma voodisaaga vol 3. Soovitan suure kaarega mööda käia sellest poest!

Nii, kui te mäletate siis mõned nädalad tagasi kirjutasin ma oma titale soetatud voodi jamadest (vol 1 link)(vol 2 link).

Täna saabus siis see kauaoodatud kaunike. Or not. Kui mulle üleeile helistati siis öeldi, et nad saadavad mulle uue voodi aga seda pilti mida ma kohe alguses tahtsin ma ikkagi ei saanud. Pakuti siis sarnast, kaelkirjakuga aga mitte nii nunnu (LINK). No okei, pole hullu, see kõigest pilt. Toon pidi täpselt sama olema, wenge. See voodi aga mis mulle saadeti on sellest toonist väga kaugel. Wenge on väga tume pruun, peaaegu, et must. Ja kui nüüd lehelt üle kontrollisin siis tuleb välja, et seda konkreetset voodit ongi ainult kreemikas/pähkel toonis. No kuskilt otsast ei ole see ju see mida mina tahtsin. Wenge tooni tahtsin just ekstra selle pärast, et see sobiks magamistoaga kokku.
Meile saadetud voodikene on aga mingit imelikku tooni. Võre pulgad on ühte värvi ja see kuhu need kinnituvad hoopis teist. Üks toon on pigem punane kui pähkel. Ühesõnaga, mingi kahtlane käkerdis jälle. :(
Teeks pilti aga mul digika kaart katki ja telefoniga ei anna teha nii head pilti, et saaks aru midagi.

Voodi on iseenesest terve ja ilmselt püsib ka koos, katsetanud veel ei ole. Aga rahul pole ma ikkagi. Ma oskan nimetada ainult ühe hea asja selle voodi juures – põhi. Sel voodil on vineerist, tugev põhi, 6 õhutus auguga. Kuigi ma ei tea kas see on hea, et ainult 6 auku on? Kas õhk käib piisavalt läbi?
No kohe ei saa üle ega ümber sellest, et nad ei suuda mitte midagi õigesti teha. Esiteks, lehel on kirjas, et voodil käib ära kolm pulka, well, minu voodil käib ainult kaks. Äkki kellegi jaoks on see ülimalt tähtis, et käiks ära just KOLM pulka ja siis kui nad saavad voodi kus käib ainult KAKS… No ma ei tea, tundub, et neil oma mainest ikka täitsa ükskõik.
Ja teiseks, on kodulehel üldse info väga puudulik või täitsa vale. Milline on põhi? Mitmele kõrgusele saab seda tõsta? Mis mõõdus voodi on? Kas saab ühte külge eemaldada, ilma, et see kokku kukuks või ei? No ma ei saa aru, on nii raske lisada selliseid asju juurde või? Sellel konkreetsel voodil on enamus infot juurde pandud seekord aga eelmisel ei olnud mitte midagi, ise pidid mõistatama! Ja nii on ka paljude teiste toodetega antud lehel…

Ma ei teagi mis nüüd teha. Kas saata see äpardus jälle sama teed tagasi või leppida sellega, et järgmised jumalteab kui kaua ei sobi meie magamistoa mööbel omavahel kokku? Äkki peaks üldse teatama kuhugi, et nad sellist imelikku asja välja saadavad?
Minu mõistus enam ei võta. Mina seda beebimaailma kohe kindlasti kellelegi ei soovita, kui siis ainult kohale minnes ja nii, et ise vaatad kõik asjad üksipulgi läbi. Kullipilgul kohe, et ei oleks hiljem üllatusi.
Ahjaa, ühtegi vabandust ei ole ma tänase päevani saanud. Mitte, et see mind nüüd hullult masendaks või midagi, aga elementaarne ju kliendi ees vabandada kui sellist rämpsu saadetud on. Meelega või mitte, vabandus oleks siiski asjakohane.