Mul on viimasel ajal tunne, et ma ei oskagi enam blogija olla. Just oli mingi teema koostöödega, et üks tüüp kirjutas ala 15 blogijale täpselt sama kirja ja soovis oma just turule tulevat toodet reklaamida. Mina olin naiivselt hurraaga kohe nõus, sest toode tundus lahe ja miks mitte? Kui ma niikuinii kirjutan, siis mis mul häda see üks postitus mingist asjast teha? Ma ei mõelnud vapsee, et küsiks lisaks tootele veel ka raha. Ma ei ole mitte kunagi veel ühegi nö ‘reklaami postituse’ eest mingit raha julgenud küsida, sest noh, mida mina väike mutukas ikka küsin või tahan. Kuigi nii võttes on ju ‘töö’ sama, mis poppide blogijate puhul. Mina pean ju samamoodi võtma aja, et pildistada, töödelda, mõelda kuidas kirjutada, kirjutama, postituse üle vaatama, vastama kommentaaridele ja vahel ka tegema loosimise, loosima asja välja, kirjutama sellele inimesele, et ta võitis ja asja (OMA raha eest) kellelegi saatma jne. Aga sellest reklaamist firmale tulev tulu on ju ka erinev. Ma ei saa ju eeldada, et keegi maksab mulle, kui paari tuhande klikiga blogijale, sama raha mis mõnekümne tuhande klikiga blogijale. Aga samas on ju tõesti lame end ka mingi 10 euri eest nö ‘maha müüa’. Aga jällegi, ma ei ole seda kunagi nii võtnud. Ma ei olegi eriti vastu võtnud asju lihtsalt sellepärast, et pakutakse. Ikka on mulle endale ka see asi huvitav olnud, mis siis, et see maksab võib-olla 10 euri, või vähemgi.

Kujutate ette, ma ei oska isegi blogiga kerjata! Kuna Joelile on kiiiiiremas korras uut turvatooli vaja, siis ma mõtlesin, et kirjutaks õige mõnele firmale, kes sobivat tooli müüb ja pakuks koostööd (proovima ikka peab!). Saaksin ehk natukenegi soodsamalt, või midagi. Aga minu ‘kiri’ koosnes umbes kolmest lausest ja oli täiesti kräpp. Ime siis, et mitte keegi mulle kunagi vastu kirjutanud ei ole, kui ma sellise käki ära saatnud olen. Õnneks tuleb mulle Marimell appi ja aitab mul selle kirja ehk normaalseks timmida. :D

Aga kui nüüd rääkida edasi sellest tüübist, kes viieteistkümnele blogijale copy-paste kirja saatis, siis blogijate grupis hakati kohe seda kuidagi… maha tegema või naeruvääristama (vähemalt mina tundsin nii). Ma tundsin end küll megasitalt, nagu mina oleksin siis sitem, kui teised, et ma selle koostöö vastu üldse huvi tundsin ja olin valmis selle ilma rahata ära tegema, mõtlemata toote väärtuse ja töö suhtele.

Tõesti tekib tunne, et blogimine on ka nüüd mingiks ‘asjaks’ kasvanud, kus on mingid maagilised ‘seadused’, mida mina ei jaga ja tänu millele jääb minust tola mulje. Ma tunnen end vist nagu Prooviabileu Kalvi-Kalle! :D

Lisaks on mu elus üks lähedane inimene kellele mu blogimine ÜLDSE ei meeldi. Igal võimalusel annab ta mulle teada kui mõttetu pask mu blogi on ja blogimine on üldse üks tähelepanu näljas vaevleva isiku teema. See teeb mind ausalt nii kurvaks, sest ma naudin kirjutamist. Blogimine on nii minu teema, sest mulle meeldib oma mõtteid jagada ja ka vastukaja saada. Mulle meeldib kuidas ma vahel saan kirju, et kellelgi on sarnane olukord olnud ja nad on minu postitusest abi saanud. Võtame näiteks ükskõik mille – Annu adenoidide opp, tittede gaaside probleemid, raseduse katkemine, allergiad jpm. See teeb hinge soojaks! Ja siis tuleb see inimene ja sõna otseses mõttes nu**ib selle tunde ära. Olgu öeldud, et ta ei ole keegi, keda ma saaksin oma elust kõrvale jätta. Meie vaated sellele teemale lihtsalt erinevad nii drastiliselt.

No ja siis on veel see EBA. Ma tahan osaleda ja omal moel ‘pildil’ olla, aga ma ei taha ‘pildil-pildil’ olla. Okei, see ei ole üldse loogiline, mida ma siin keset ööd suust välja ajan… Ausalt, vahel on mul tunne, et ma peaksin mõnda sünnitusmajja helistama (kõlab nagu ma oleks kõik Eesti sünnitusmajad tittede väljutamiseks ära katsetanud) ja paluma neil ‘leitud-kaotatud’ kasti vaadata, et ega neil seal mõni aju juhuslikult ei vedele! Ma olen peale laste sündi nii kapsas. Ükspäev näiteks rääkisime mehega pikalt mingist asjast. Ma käisin korra köögis ja kui ma tagasi tulin, rääkis mees sellest asjast edasi. Ma vaatasin teda nagu, et mida asja ta suust välja ajab? Ma reaalselt ei mäletanud mitte midagi! Alzheimer much?

Ühesõnaga, EBA. Kuigi sel aastal pole vast seda ”hirmu”, et ma midagi võidan, tahaksin seal ikkagi osaleda ja sinna üritusele ka kohale minna. Aga kui ma hakkan mõtlema sellele kui suurt eeltööd see minu jaoks nõuab ja, et kõik on seal üles löödud ja uhked ja ilusad ja kõik on nii fäänsi ja seal on KAAMERAD, ning siis tulen mina oma pekirullide värinal, juuksed sassis ja tõenäoliselt on keegi mu peale viimase tunni jooksul oksendanud, oma tati mulle varrukasse pühkinud või avastan ma ühel heal hetkel oma kleidisabast näiteks pooliku kummikommi, siis tekib küll mõte, et tänan ei. Ma ei ole lihtsalt selline inimene, kes sellisesse atmosfääri sobiks. Ma tunneksin end seal ilmselt jälle nagu võõrkeha. Mina olen pigem selline… ’istume-dressides-diivanil-ja-nokime-nina’ tüüpi mutt. :D :D :D