Mulle tundub, et mõned blogijad on peale #EBA2015 ülbemaks läinud. Just need väiksemad, kes muidu igapäevaselt silma ehk ei hakkagi. Peaasi, et mahtusid kasvõi 1 häälega kuskile kategooriasse, ja nüüd on nad justkui midagi… Ülejäänud inimestest paremat.
Eks neid ‘ülbikuid’ leidub igalpool, aga hetkel on mulle päris mitu sellist blogijat silma hakanud, kes on oma ütlemistega ikka väga julgeks läinud (loe: ülbeks). Kommenteeritakse julgelt kõiki ja kõike. Ja mitte just kõige viisakamalt.
No ma ei tea. Pole minagi mingi õige ütleja siinkohal, sest ütlen minagi asju mida ehk ei peaks ütlema, aga ma üritan alati jääda viisakaks ja mitte kedagi ma meelega ei solva. Kui sulle inimene ja tema blogi ei meeldi, siis miks sa seda loed? Veits masohhistlik, või mis?
Ma vihkan inimesi, kes peavad end teistest paremaks (vihkamine on võimas sõna, ja ma ei kasuta seda just eriti tihti). See, et sul on parem töökoht, uhkem maja, kõrgem haridus, suurem blogi, kallim kaamera, targem/ilusam/rikkam mees/laps/vaarvanaisa, garderoobi täis guutsisid ja muutsisid, ei tee sinust tegelikult ka paremat inimest. Tule oma pilvelt alla!
Seda kirjutades jäin ka endale ja oma blogile mõtlema. Mul ikka käivad vahel mingid imelikud ‘blogi masekad’ peal. Tihtilugu jään mõtlema, et kellele ja miks ma üldse kirjutan, sest ammu on selge, et ainult iseendale ma seda enam ju ei tee.
Jah, ma naudin blogimist, aga kas see on ka kõike seda negatiivset väärt? Kas ma ikka peaksin jagama oma/meie elu tuhandete inimestega? Kas ma ikka peaksin jagama absoluutselt kõike? Ja keda see üldse tegelikult kotib? Kes ja miks siin meie tegemistest lugemas käib? Mida nad sellest saavad? Ma ei paku ju eriti midagi. Mul pole ilusaid pilte, ega tarku nõuandeid, mu blogikujundus on jama, postituste sisu liperdab-lapserdab teemast teemasse ja esineb selliseid kirjavigu, et pool lugejaskonda on ilmselt mu blogi lugedes pimedaks jäänud. Ja endiselt leidub inimesi, kes käivad, loevad, kommenteerivad ja elavad kaasa. See on minu jaoks veits müstika.
Vahel ma mõtlen, et ma ei tahagi enam kirjutada. Kui kellegile ei meeldi ja ainult mölisetakse, kui loll, paks ja harimatu ma olen (muud pole ju ette heita), siis nahhui ma siplen. Ma ei saa blogimise eest mitte midagi ja ma ei ole mingi õuenarr, et mulle turja hüpata, kui ma julgen paar päeva inimkonda mitte lõbustada oma rumalusega. Jah, big fucking deal, et mul pole ette näidata kõrgharidust, tipptasemel tööd ja ma olen 20-aastane kodune ema. Ma olengi sellisena hetkel õnnelik, ja muu ei tohikski ju lugeda? Miks jääb teistele ette see, et ma pole nagu tänapäeva normid ette näevad? Kui mul nii hullult sügeleks millegi muu järgi, siis uskuge mind, mul oleks see olemas. Või ma vähemalt püüdleksin selle poole kogu oma olemasoleva jõuga.
Ma ei taha teadagi milline sõim ja hala lahti läheb, kui ühest meie otsusest teada saadakse. Hehh, raudselt öeldakse, et see on ühe teise blogija järgi, sest ega me ise ometi pole võimelised taoliseid otsuseid tegema.
Ja see on veel üks põhjus miks ma vahel kaalun blogimisega lõpparve tegemist – ma ei taha lugeda halvustavaid kommentaare oma pere ja meie otsuste suhtes. Minu perekond ei pea ometigi sellepärast kannatama, et mina kirjutada tahan.
Taolised ulguvad sissekanded ajavad mind teistes blogides kergelt närvi, sest tunduvad sellised ”kiitke mind, muidu ma lõpetan blogimise” jauramisena. Ja siin ma nüüd olen, teen ise põhimõtteliselt sama, ainult selle vahega, et mina tõesti ei oota mingeid kiitusi. Ma tean ise ka, et ma olen tegelikult awesome. Mis siis, et noor ja rumal, küll ma kasvan ja targemaks saan. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
