Umbes nii kaua, kuni Annu jalad alla sai, oli ta emme väike tütrekene. Vanad lugejad ilmselt mäletavad veel hästi seda aega mil ma ei saanud last isegi paariks tunniks kuskile jätta, sest ta oli lihtsalt niivõrd suur emmekas. Kohe kui ma toast lahkusin, oli kisa taevani. Emme oli A ja O. Isegi esimesele EBA’le vedasin ta kaasa!

Mina ja väike Annu auhinda vastu võtmas Pilt: marimell.eu

Kui Annu päris väike beebi oli, oli olukord ikka väga ekstreemne. Ma ei saanud isegi pesema minna kui ta ärkvel oli. Ta sõna otseses mõttes röökis mehe käte vahel terve selle aja ja lõpuks sain ma enda sülle täiesti kõõksuva lapse, kelle rahustamisele kulus teine sama palju aega. Ka öösel käis pidev voodi patsutamine – kas käe alla jääb nüüd emme pehme tiss või issi karvake kõht? Kui selleks osutus issi, oli jälle kisa taevani. Issi (ega keegi teine) ei kõlvanud kassi saba allagi!

No nüüd võib julgelt öelda, et rattad on keerlenud ja juba kuskil poolteist aastat on see plikatirts täielik issikas. Mind hirmutati küll alguses, et mis meist niimoodi saab, kui laps on ”haiglaselt” emasse kiindunud ja isa üldse ei tunnista – neil ei teki ju niimoodi mingit sidet! Aga vat kus lops, tekkis selline side, et lõika või noaga!

Igatahes. Annu on issi tütar ja emme lakkugu panni, kui issi kodus on. Ta jookseb koguaeg issi sabas, ronib koguaeg issi sülle/kukile/kaissu, uurib koguaaeg: ‘a kus issi on?’, ning oskab issilt kõik imeasjad välja meelitada. Sinna ilmselt see koer maetud ongi, sest emme on ju paha. Emme keelab, käseb, poob ja laseb. Emme käsib brokolit süüa ja magama minna, emme ei luba mänguasju niisama laiali loopida ja sunnib neid isegi ära koristama – õõõ, paha emme! Mina meenun Annule sellisel juhul ainult siis kui on vaja mingeid tüütuid asju teha, nagu näiteks peput pühkida või sajaviiekümnendat korda lugeda haldjate koogiküpsetamise võistlusest.

Ma teeks kuskile kohe suure punase risti, kui Annukas ükskord minu lahkudes samamoodi nutma hakkab, nagu siis kui issi tööle läheb.
Mees:”Annu, tule anna kalli, issi läheb nüüd tööle!”
Annu jookseb kohale:” Sina ei tohi mind siia üksinda jätta, mina armastan sind!” ja puhkeb nutma, nagu ta jäetaks inimsööja juurde, mitte oma lihase ema ja vennaga koju. :D

Praegu just näiteks oli selline seik. Viisin Annu magama ja tema loomulikult hakkas nutma, sest milleks mingi lõunauni, eksole. Ütlesin siis, et tulgu kaissu, ma hoian teda ja laulan hiiretipsu laulu. Selle peale kiljuti mulle näkku, et tema ei taha minu juures olla, tema on issi oma! No sorri printsess, et julgesin sulle armastust ja unelaulu pakkuda. :D

Ka Poja on suht emmekas. Või noh, pigem sülekas, kui emmekas tegelikult. Annu ja Joeli suurim erinevus sel teemal ongi see, et ühele kõlbas ainult emme süli, teisele ükskõik milline süli. Peaasi, et hoitakse ja tegeletakse. Üldiselt. A parem on ikka kui sel süles hoidjal on emme nägu peas ja suured piima täis tissid küljes, kus peakest puhata.

Eks mu mehel ole veidikene õigus kah – ise olen ma nad tittedena omale jala külge harjutanud. Aga mida ma siis tegema peaksin? Kui ma olen 90% ajast nendega üksi, siis kuhu ja kellega ma nad veel harjutama peaksin? Ning loomulikult ma võtan ju oma tibulinnud sülle, kui nad nutavad või lähedust tahavad. Et nagu… milles sa mind süüdistad? Selles, et ma olen liiga kanaema? Jah. Palun. Tehke seda.

Issistumise märke ilmutab ka Joel. Nii kui lapsed kuulevad, et uks käis, röögib Annu: ”ISSI TULI!” ja jookseb koridori poole, Joel oma kiirkõnni sammul järgi tuigerdamas. Aga no ma ei saa neid süüdistada – neil on siiski maaila kõige vingem issi! ;)