Hirmud, mis kaasnevad uue pereliikme siia ilma toomisega

Kes ei kardaks kasvõi veidikene, kui saavad teada, et on rasedad. Isegi siis, kui laps on planeeritud ja vägagi tahetud.

Hetkel kardan ma kõige rohkem näha verd, seal kus seda kindlasti mitte nägema ei peaks. Ma sügaval sisimas nagu tean, et seekord ei juhtu midagi halba, aga kuskil kuklas pesitseb ikkagi see suur hirm, mis mul kõik ihukarvad püsti ajab. Iga jumala kord, kui vetsus käin, pean paberit kontrollima nagu detektiiv, sest kardan seal näha midagi, mida ükski rase naine näha ei tahaks. Ma ei jõua ära oodata, et see 10 nädalat kukuks, kus ma doppleriga südamelööke ehk kuulama saaksin hakata. Eelmine kord umbes sel ajal sain juba esimest korda need kätte, ning see rahustas mu ikka väga korralikult maha.

Ja muidugi mõtlen ma väikese hirmuga sellele mis saab siis, kui pean sünnitama minema. Kuna mees PEAB minuga kaasa tulema, siis ma ei tea kuhu Annu selleks ajaks panen. Smuugeldan ta haiglakotiga endale palatisse? Sünnitan koju diivani ette? Palvetan, et mu ema mind üle ei laseks ja tuleb selleks ajaks Annu juurde (Tsau emme! :D)?
Lisaks sellele kardan ma veidikene ka seda kuidas sünnitus läheb. Ma nii väga soovin, et seekord läheks kõik teisiti ja ma saaksin ise sünnitada. Aga ma pean end ka selle faktiga Sina peale saama, et ehk ei lähe ja tuleb jälle keiser. See oleks ülimalt kurb, aga see on midagi, millega ma pean arvestama. Eelmine kord ei tulnud mulle selline võimalus eriti pähegi, mina ja sünnitan keisriga – seda nüüd küll ei juhtu! Aga elu mängib ikka vingerpusse ja nõnda see siis kõik tookord suure kaarega aia taha lendas. Kui aus olla, siis pole ma sellest siiani täielikult üle saanud ja klomp kerkib ikka kurku… Ma ei usu, et ma sellest iialgi üle saan, et esimese öö veetsin oma lapsest eraldi, ma ei saanud talle pakkuda oma lähedust, turvatunnet ega isegi mitte esimest söögikorda. Ma ei kuulnud tema esimest nuttu, ma ei näinud esimest korda, kui ta oma silmi avas ja maailma uudistas, ma ei olnud olemas, kui ta mind kõige rohkem vajas. Ta lihtsalt kisti minu seest välja ja anti võõrastele. Võehh, ma saan kõigest aru. Nii oli vaja. Aga sellele mõtlemine murrab mu südame.
Kuigi kõige tähtsam on see, et minu ja lapsega oleks kõik korras, sooviksin ma väga ise sünnitamise kogemust ka. Nii, et palun palvetage selle eest ja hoitke mulle pöidlaid!

Ning muidugi mahuvad mu hirmude listi ka sellised mured, mis niikuinii lõpuks lahenduse ja õige tee leiavad. Näiteks, kuidas ma Annu ööläbi magama saan? Praegu ärkab ta korra, ning kolib minu kaissu. Aga kui uus beebi magab ka kaisus, siis kuhu meie veel mehega mahume? :D Kui Annu magaks sams toas, kas siis beebi nutt hakkab teda väga segama? Kas ma peaksin ta üldse teise tuppa harjutama? Kuidas ma oma aega õiglaselt jagan? Viimane asi, mida ma tahan, on see, et Annu end kuidagi selles protsessis hüljatuna tunneks, või millestki ilma jääks.
Kuidas lahendada käruteema? Uue beebi tulekuks on Ann kõigest umbes 1a8k ja pole ilmselt veel suuteline pikka maad ise käima. Panen beebi kõhukotti/kandelinasse ja Annu vankrisse? Ostan uue vankri? Ostan seisulaua?
Mis siis, kui uus beebi on samasugune ”Põrguingel” nagu oli Annu (mina sel juhul 8 kuu pärast: kuhu suunas jääb lähim hullar?)?
Mis siis, kui minu sees ongi lapsi KAKS? Mul oleks sel juhul kolm alla 2-aastast. Pöö-öö-öö-rane. Õnneks ka vähetõenäoline.
Mis siis, kui Annu osutub ülimalt armukadedaks või tahab beebile viga teha? Mis saab minu suurest unistusest aednikuks hakata? Ma ei usu, et mul jääks väga palju aega/energiat veel sellega tegelemiseks. Natukene kahju, sest ma ootasin seda väga, aga see on ju lõppkokkuvõttes tühiasi. Pealegi, kasvuhoonesse (mida mul veel pole, muideks) saan vast ikka kurki-tomatit istutatud ja raseduse lõpus aitabki mul see ehk aega kiiremini mööda saata. Mitte, et seda Annusuguse aktivisti kõrvalt väga vaja oleks.

Muidugi pelgan ma ka rasket rasedust. Algus pole kuigi paljulubav olnud. Aga kiidan ka, viimased päev-kaks on olemine üsnagi hea olnud. Nagu polekski rase. Hmmm, ja nüüd kerkis mulle kohe pähe mõte, et miks mul nii hea olla on – ehk on midagi valesti. Oh seda rõõmu, kui sul on suurepärane oskus KÕIK sajaga üle mõelda…

Seoses selle raske raseduse teemaga, mul on dilemma. Ma tahaksin end rohkem liikvel hoida, et mitte korrata eelmise raseduse viga ja diivani sisse uppuda, ning juba 20.nädalaks hädapätakas olla. Aga samas kardan end väsitada ja koormata, sest jumal teab eks ole. Eelmine kord ma sellepärast nii hädiseks ehk jäingi, et ma ei julgenud isegi pikki jalutuskäike teha, kartes, et koorman end üle ja kaotan lapse. Nii, kui tundsin väikestki väsimust või valu mõtlesin kohe, et pean pikali viskama. Eriti just alguses. See hirm valdab mind ka praegu. Ma ei taha midagi eriti tõsta ja igaks sajaks juhuks vedeleksin üldse voodirežiimil. Aga ma tean, et kui ma ei liigu, siis olen ma jällegi varsti pundar häda ja viletsust, ning minu liigutamiseks tuleb kraana tellida.

Otsustasin täna, et peaks ikka laskma endale igaks juhuks jälle duphastoni (rasedust toetav ravim) kirjutada. Helistasin siis arstile ja rääkisin oma loo ära. Ta kirjutas mulle digiretsepti. Läksin apteeki ja ostsin tabletid välja. Võtsin esimese tableti ära ja ALLES SIIS hüppas mulle pähe mõte, et kas seda üldse võtta võin, kuna toidan Annut veel rinnaga? Helistasin kohe arstile ja ta ütles, et kuna otseselt määrimist ja katkemisohtu ei ole, siis ärgu ma neid praegu edasi võtku, aga nii kui midagi valesti on, pean kontrolli minema. Kõige ”arukamalt” kulutatud 12 euri mu elus!

Te võite minuga jagada oma lugusid, kui ka teil on väikese vanusevahega lapsed (või ootate alles). Mida teie kartsite ja kas oli asju millele üldse ei mõelnud, aga hiljem tuli välja, et see oli väga tähtis?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!