Kui lained löövad pea peal kokku

Ma tunnen, et ma olen läbi põlenud. Kõik käib mulle nii närvidele, et ma ei tea kohe mida ära teha. Tahaks molli anda kellelegi. :D Nagu päriselt, ma tahan puhata! Kasvõi paar tundi olla omaette ja teha midagi ainule endale, ilma, et peaksin pidevalt mingid vääksumist ja vingumist kuulama. Ma ei jaksa enam. Lihtsalt ei jaksa enam!!!
Ma ei saa aru, kes ma olen mingi eriline pussy, või on teised naised terasest? Mul hakkab juba endal ka paha, kui mõtlen, et tahaks jälle vinguda, kui raske mul on ja kui tüdinenud ma olen. Häbi on juba blogi lehte lahti teha, ainult selleks, et kirja panna järjekordne virin, et laps nutab ja ma ei oska enam midagi teha.
Ma ei saa aru, kas ma olen mingi nõrguke, et ei saa hakkama, või mis lapsed teistel küll ometi on? Miks minu oma nii palju vingub ja vigiseb? Kas see on okei, või olen mina lihtsalt nõrk? NAGU PÄRISELT KA! Kuidas teised hakkama saavad ja miks mina ei saa!
Miks mina ei suuda lapsele turvatunnet tekitada ja ta ripub mu küljes nonstop, nagu kardaks, et ma kaon ära. Miks mina ei suuda normaalset päevaplaani saavutada ja iga päev on täiesti kaootiline? Päriselt ka, kuidas teistel see režiim välja kujunenud on?

Ma tunnen, et ma olen kuri, väsinud ja lapse (!!!) peale pahane, et ta nutab. Seda on häbi kirjagi panna. Mis ema ma selline olen? Ma ei suuda oma last rõõmsana hoida. See on minu töö ja ma ei saa sellega hakkama. Mu beebi kasvab iga päevaga aina suuremaks ja suuremaks, ning see ninnunänununnu aeg saab varsti mööda, aga mina pole seda aega veel õieti nautida saanudki!!!

Kõik ajab mul lihtsalt vere keema ja mul on niiii siiber kõigest. Mul on siiber sellest sitasest korterist, kus ma elan, mul on siiber sellest koerast, et ta nii palju karva jälle ajab ja üldse sõna ei kuula, mul on siiber oma kassist, et ta järjepidevalt oma liivakastist mööda situb (mu imeilusate kardinate peale!) Mul on siiber, et puslematt, mille ma JUST ostsin, on juba katki kratsitud, mul on siiber, et Annu ei lase mul temaga võimelda ja kohe jonnima hakkab, kui midagi teha üritan, mul on siiber, et mu juuksed sellised heinad on, mul on siiber sellest, et ma nii pekine olen, mul on siiber sellest, et õues selline löga on ja normaalselt jalutadagi ei saa, mul on siiber sellest, et ma nii faking loll olen ja mitte midagi kunagi tehtud ei saa, mul on siiber, et ma ei saa rahus pesemagi minna, mul on siiber oma riietest (ja nende puudumisest!), mul on siiber sellest õelast blogimaastikust (arvate, et kõik kes näitavad end blogis nii armsate ja süütutena, seda ka päriselt on – HUI ONGI!), mul on siiber mu söögiisudest (ma olen hullem kui rase naine!), mul on siiber karvadest, mis koguaeg igal pool ringi lendavad (varsti tuleb laua alt naksitrallide perekond välja!), mul on siiber neist naabritest, kes ei oska uksi kasutada!!! Pekki noh, milleks need uksed siin on – paugutamiseks igatahes mitte!


Selline tunne, et ma lihtsalt annan endast kõik (ja annan ja annan ja annan ja annan) – ilma midagi vastu saamata. Igal õhtul, kui laps magama on saadud, viskan endale mõttes high five’i – järjekordne päev üle elatud.

Selline tunne, et lükkan oma seitse asja kokku, saadan kõik nahhui ja kolin ÜKSINDA minema. Üheks päevaks. Aga ei, ma ei saa endale seda lõbu ju lubada. Sest MA ISE ei suuda oma last kellegagi jätta, isegi mitte tema isaga. Ma ise kaevan endale seda auku, ning nüüd ulun! Kanaema much? Japp. Ma lihtsalt ei suuda seda deemonit kellegi teise hoolde jätta. Ja ega nagu ei olegi kellegile jätta ka. Tahaks lihtsalt taeva poole ulguda – ma olen nii üksi, niinii üksi. Ja mul on nii siiber – kui te veel aru ei saanud.

Ja ärge vaevugegi mulle ütlema, et ma vajan puhkust, või, et jäta laps isaga – ma tean seda kõike juba ise ka. Ma ei oota mingit lohutust, ega üldse mingeid kommentaare – mul oli lihtsalt vaja plahvatada (hakkas kergem küll!)

Mind ajab juba närvi, kuidas teised emad räägivad, kui hästi neil kõik on ja elu on nagu üks vikerkaari peeretav ükssarvik! Lõbus ja värviline – iga hetk on nagu dream come true. Teate milline on minu dream come true? Et ma saaksin pool tundigi olla ilma viginata!

Kui mul oleks olnud loomulik sünnitus, siis oleks arst ilmselt ”palju õnne, see on tüdruk!” asemel hüüatanud ”palju õnne, see on deemon!”